Äripäeva juhtkirjas analüüsitakse Eesti ravikindlustuse süteemi rahastamist. Tööandja maksab palgafondi pealt 13 protsenti ravikindlustusmaksu, mis suundub otsejoones haigekassasse. Probleemid algavad, kui raha hakkab sealt edasi suunduma tervishoiuteenuste osutajate poole - eranditult kõik väidavad, et solidaarselt kogutavast rahast neile eraldatav summa on liiga väike, st probleem on rahas.

Äripäev väidab, et probleemid algavad totaalsest segadusest tervishoius. Me tahame selgust: kus lõpeb solidaarne tervishoid ja kust algab erameditsiin. Siis saame ka vastuse, kui palju tervishoid raha vajab, milliseid teenuseid osutatakse solidaarselt kogutava raha eest, mis oleksid tasulised - mis mahus kohustuslikku ja mis mahus eraravikindlustust, emba-kumba või mõlemat keegi maksma peab.

Praegu kerib erameditsiin end avaliku tervishoiu ümber nagu humal - iseenesest kasulik väänik, aga võib oma kiire kasvu ja raskusega lämmatada taime, mille najal end päikese poole sirutab. Praktika näitabki, et erameditsiini osakaal muudkui suureneb. Ja tõenäoliselt ei oska ükski hing Eestis praegu öelda, kui suured summad meil tervishoius tegelikult liiguvad. Varem oli selgus suurem - osa arste jäi n-ö riigi(munitsipaal-)palgale ja osa lõi erapraksise (hambaarstid näiteks) või -haigla.

Mida aeg edasi, seda suurem segadus on tekkinud. Osa arste poolitavad end riigihaiglate ja erapraksiste vahel, nõudes esimeses täispalka osalise tööaja eest. Haiglate juurde tekkisid osaühingud, mis osutavad raviteenuseid nii patsiendi enda kui ka haigekassa kulul. Nüüd tikub nn tasuline meditsiin hõivama ka riigi keskhaiglaid.

Maksurahaga ülalpeetavas haiglas tasub osa patsiente ise voodipäevade eest, teine osa kogu ravi eest, seejuures mõlemal on kohustuslik ravikindlustus. Pikemalt loe: http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=299f3651-405a-4404-8739-6ab22df721b6