Toomas Jürgenstein, Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja, kirjutab postimehe arvamusküljel, et oma otsuseid tehes lähtume ikka teadlikult või ebateadlikult mõnest lihtsast põhimõttest või juhtnöörist. Selleks võib olla mõni isiklik seisukoht, aga võib olla ka klassikute idee: näiteks utilitaristide igihaljas mõte, et meie käitumine peaksid kaasa tooma suurima hüve suurima hulga inimeste jaoks.

Omaksvõetud põhimõtete alusel hinnatakse ka erinevaid elusfääre, sealhulgas majandusküsimusi. Eesti majandusest, eriti maksudest kõneldes on seisukohti, mis ei kuulu vaidluse alla, mida peetakse endastmõistetavateks ja mis teatud määral sarnanevad religioossete dogmadega. Sageli eeldatakse ka vaikimisi, et majandussfääris inimene oma põhimõtteid ei rakenda, vaid võtab vaidlematult üle endastmõistetavaks kuulutatud arusaamad.

Kindlasti ei taha ma propageerida filosoofilisi või religioosseid tekste majandusõpikutena, ehkki näiteks religiooni mõju majandusele on kahtlemata olemas. Praegu on meie ühiskonna tähelepanu pööratud suuresti riigieelarve küsimustele. Mulle tundub, et ka siin on loomulik, et iga inimene kujundab oma eelistuse ja heidab kõrvale endastmõistetavaks kuulutatud tõed. Niisugusel juhul võib nii mõnigi asi paista uue nurga alt.

Näiteks seegi, kas riigieelarve tasakaalu puhul on ainus tee lõputu kärpimine või on tulude suurendamisel võimalik ka maksutõus. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=118987