Tiit Hennoste kirjutab Sirbis, et maksudest mõeldakse enamasti lihtsalt: mida vähem riik ära võtab, seda parem, sest seda enam jääb mulle raha kätte. Ja ma võin ise otsustada, mida sellega teha. (Ja vähemalt osa riigist mõtleb ka lisaks vaikselt ja omaette: mida vähem ma neilt ära võtan, seda rohkem annavad nad mulle hääli.) Aga ükski riik ei võta minult raha ära ega pista kõike seda Rootsi panka või sukasäärde.

Ta peab selle rahaga üleval bürokraatiat, sõjaväge, tuletõrjet, politseid, õpetajaid jms, kes omakorda on minu kui selles riigis elava inimese teenistuses. Teisisõnu, kasutades poliitilise häma asemel majanduslikku sõnavara, mis peegeldab selle protsessi tegelikku sisu: riik MÜÜB mulle maksude eest haridust, turvatunnet, asjaajamist.

Nagu poes, annan raha ja saan riigikauba vastu ning ülejäänud raha jääb üle muu kauba jaoks. (Muidugi, kogu protsess on natuke keerulisem kui poes, aga see ei muuda asja olemust.) Sealjuures on minimaalsete maksude põhjaks nii inimese kui riigi puhul üks ja sama lihtne idee: inimene ise teab kõige paremini, mida ta oma raha eest ostab, riik on halb peremees, kes raiskab raha ära. Nojah, riigi raiskamise kohta on näiteid küllaga. Aga mina kahtlen sügavalt inimeses.

Loe täpsemalt: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8767