18.11.2009 tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium määruse asjas nr 3-2-1-122-09. Vaidlus puudutas maksuvõla allumist saneerimismenetlusele - st kas maksuvõlga saab saneerimismenetluse käigus sarnaselt muude kohustustega ümber kujundada või mitte.

Kohus asus järgmisele seisukohale: Saneerimisseaduse (SanS) § 22 lg-s 2 välistatakse üksnes töölepingu alusel tekkinud nõuete ümberkujundamine. Seega sõnastatakse seaduses ammendavalt, millist nõuet ei saa saneerimismenetluses ümber kujundada. Riigikohus on rõhutanud, et kui norm on oma sõnastuselt selge ja ühemõtteline, siis peab sellisest normist lähtuma ja seda kohaldama, sest selline norm aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust ja õiguskindlust.

Normile ei või anda tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-15-09, p 17). Kuna saneerimisseaduses välistatakse üksnes töölepingu alusel tekkinud nõuete ümberkujundamine, pole välistatud saneerimiskavas maksunõude ümber kujundamine.

Kuna maksunõue on ümberkujundatav, on ka maksuhaldur maksunõude osas võlausaldaja. Kolleegium märgib, et 2004. a 1. jaanuaril jõustunud pankrotiseadusega kaotati pankrotimenetluses maksunõuete eelisõigus võrreldes teiste tagamata nõuetega.

Maksuhalduri eelistamiseks saneerimismenetluses puudub ka objektiivne õigustus. Põhjendamatu oleks olukord, kus pankrotiseaduse alusel ühingu päästmisel kompromissiga või ühingu pankrotistumise korral on maksuhalduri nõudeid vähendada võimalik, kuid saneerimismenetluses ühingu tervendamisel tuleks maksuhalduri nõudeid käsitada teiste ümberkujundatavate nõuetega võrreldes eelisseisundis olevatena. Maksuhalduri väide, et maksunõudeid ei ole võimalik saneerimismenetluses ümber kujundada, kuna maksukorralduse seaduses ei ole MKS § 114 lg-ga 2 sarnast sätet, milles reguleeritakse maksunõuete vähendamist pankrotimenetluses, on iseenesest õige. MKS § 114 lg-ga 2 sarnase saneerimismenetlust reguleeriva sätte puudumine maksukorralduse seaduses ei takista aga saneerimise käigus maksuvõla ümberkujundamist.

Saneerimisseadus on maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus ja ka hilisem seadus. Samuti, kui maksunõue ei oleks ümberkujundatav, tooks see endaga kaasa maksunõude eelistamise teistele nõuetele, millega kaasneks võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine (SanS § 26 p 3 ning § 28 lg 5 p 2). Kolleegium märgib, et maksukorralduse seaduses võimaldatakse ka ilma pankroti- ja saneerimismenetluseta maksukohustuse täitmise tähtaega pikendada ning võlasummat vähendada. Nii saab maksuhaldur maksuvõlga ümber kujundada MKS §-de 111 ja 117 alusel.

MKS §-des 111 ja 117 reguleeritakse vastavalt maksuvõla ajatamist ja intressi vähendamist. Seega ei piira otsese sätte puudumine maksukorralduse seaduses maksuvõla ümberkujundamist. Kui seadusandja tahe oleks olnud vältida maksunõuete ümberkujundamist, oleks selline keeld sätestatud seaduses. Saneerimisseaduse eesmärk on tagada võlausaldajate huvide parem kaitse, kui see oleks pankroti korral.

Juhul kui saneerimisseadust tõlgendada maksuhalduri pakutud viisil, muutuks seaduse eesmärkide saavutamine raskeks. Maksunõuete eelistamine viiks olukorrani, kus ettevõtte tervendamine saneerimismenetluse abil oleks sisuliselt võimatu ning tervendatava ettevõtte ettevõtja suhtes tuleks algatada pankrotimenetlus. Kuna majanduslikes raskustes oleval ettevõttel võivad olla maksukohustusest tekkinud maksuvõlad, tähendaks keeld maksuvõlga ümber kujundada, et sisuliselt kaob ära võimalus saneerimismenetluse toiminguid edukalt teha.Tutvu kohtulahendiga: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-122-09