Kuidas tuleb arvestada makse kahe eraisiku vahelise käsunduslepingu tasudelt? Lasse Lehis, EML juhatuse liige Rahandusministri eilne repliik „töömees Urmasest“ Riigikogus kogumispensioni reformi arutelul on ületanud uudisekünnise. Sellega seoses selgitan pisut, kuidas peaks seaduse järgi toimuma maksude tasumine, kui üks füüsiline isik osutab teenust teisele füüsilisele isikule ning kumbki neist ei ole FIE. Tulumaksu kinnipidamist reguleerivad tulumaksuseaduse § 40 ja 41. TuMS § 40 lg 1 annab loetelu isikutest, kes on kohustatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidama ning § 41 sisaldab loetelu väljamakse liikidest. Tulumaksu kinnipidajate hulgas on ära nimetatud ka füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, kuid § 40 lg 3 täpsustab, et füüsilisest isikust tööandja (kes ei ole registreeritud FIE-na) on kohustatud pidama tulumaksu kinni ainult § 41 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamaksetelt, see tähendab töölepingu alusel makstud tasudelt. Töövõtulepingu ja käsunduslepingu alusel makstavad tasud on nimetatud § 41 punktis 3, mis tähendab et nendelt tasudelt eraisikust klient tulumaksu kinni pidama ei pea. Tulu saaja peab saadud tasud ise deklareerima. Tunnistan ausalt üles, et need tulumaksuseaduse sätted olen ma ise 20 aastat kirjutanud. Olgugi, et ei tundnud sel ajal Urmast ega Martinit. Seega usun olevat ka õige inimene selgitama, miks seadus teeb vahet töölepingul ja võlaõiguslikel lepingutel. Põhjuseks ongi nende lepingute oluliselt erinev iseloom. Töölepinguline suhe on alluvussuhe. Tööandja määrab tööaja ja töökoha ning annab jooksvalt tööülesandeid. Tööandja peab varustama töötaja töövahenditega ning vastutama tööohutuse eeskirjade täitmise eest. Sellises situatsioonis on oluline tagada töötaja õiguste kaitse ning muuhulgas maksude tasumisega kaasnevad sotsiaalsed tagatised. Sellest tulenevalt ongi seadusandja töölepingu puhul ette näinud, et ka füüsilisest isikust tööandja (isegi kui ta ei ole FIE, vaid palkab omale näiteks koduabilise) peab täitma kõiki tööandja kohustusi samamoodi nagu juriidilised isikud või riigiasutused. See hõlmab ka maksude deklareerimise ja tasumise kohustust. Käsunduslepingu pooled on võrdsed. Käsundi täitja teeb tööd iseseisvalt ning võib ka enda asemele palgata kellegi teise. Kui töölepingu puhul on riik kehtestanud näiteks tööaja nõuded ja miinimumpalga, siis töövõtu ja käsunduslepingu puhul võib olla tegu nii ühekordse 1-eurose tehinguga kui miljonitesse eurodesse ulatuva mitmeaastase projektiga. Seaduse sätted on mõlemi juhtumi jaoks samad. Võlaõiguslik leping on praktikas väga laia rakendusalaga. Siia kuuluvad ettevõtluse raames tehtavad tehingud (töövõtjaks või käsundi täitjaks võib olla ju ka juriidiline isik), nii-öelda haltuuraotsad (kus inimene käib pärast tööaega omale lisatulu teenimas remonditööga, puude lõhkumisega, muru niitmisega jne), aga ka pereliikmete või sõprade vahelised tehingud ja kõige lõpuks ka täiesti tasuta tehtav töö (näiteks vabatahtlikud mittetulundusühingus). Tasu võib olla mitterahalises vormis (näiteks talguliste toitlustamine) või toimuda vahetuskaubana (naine keedab suppi, mees peseb nõusid). Nõuda kõikide eespool toodud näidete puhul tulumaksu kinnipidamist oleks pehmelt öeldes ebamõistlik, peenes juriidilises keeles väljendatuna „maksukohustuse täitmine tekitaks liigset halduskoormust, mille kulu oleks suurem laekuvast maksutulust“. Kui veelgi kõrgema juriidilise kaarega tõmmata, siis tuleneb sellise erandi tegemine põhiseaduse §-st 11, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema „demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust“. Aga kas sotsiaalmaksu puhul peaks olema midagi teisiti? Kindlasti mitte. Kuna tulumaksu ja sotsiaalmaksu deklareeritakse samal deklaratsioonil (TSD), siis oleks üsna absurdne väita, et näiteks 2-euroselt jootrahalt tulumaksu maksta on keerukas ja koormav, aga sotsiaalmaksu deklareerida ja maksta ei ole üldse mingi probleem. Minu teada ongi siiamaani seadusest niimoodi aru saadud. Kui nõuda siiski sotsiaalmaksu deklareerimist ja tasumist, muutub tulumaksuseadusse kirjutatud erand mõttetuks. Kui selgubki, et sotsiaalmaksuseadus on lohakalt kirjutatud, siis tuleb mõistuspärase tõlgenduseni jõudmiseks võtta appi seesama juba tsiteeritud põhiseadus. Kokkuvõtteks. Kui üks füüsiline isik osutab teenust teisele füüsilisele isikule ning see tegevus on püsivat laadi ja toimub tulu teenimise eesmärgi, siis peab see inimene kas registreerima ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks või avama pangas ettevõtluskonto, mis annab võimaluse maksta kõik seadusega ettenähtud maksud. Kui tegu on üksikute tehingutega, siis oleks mõistlik leppida teadmisega, et „valge“ ja „musta“ maailma vahele jääb ka õhuke „hall“ tsoon, kust maksude kogumiseks ei ole mingit teoreetilist õigustust ega praktilist vajadust. Isegi Urmase ja Martini puhul. Väljavõte Riigikogu stenogrammist 02.12.2019: Madis Milling Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud minister, te olete täna korduvalt toonitanud sõna “valikuvabadus”. Jaa, nõus, igasuguse vabadusega kaasneb aga vastutus. Eestis on väga palju inimesi, kelle kohta saab öelda, et nad on finantsilise riskikäitumisega inimesed, inimesed, kes elavad üle oma võimete, kes on mässinud ennast kiirlaenuvõlgadesse. Ja suure tõenäosusega on just nemad need, kes võtavad teise samba raha välja ja kulutavad selle kohe ära. Ja sellest tulenevalt on pensioniikka jõudes nemad need, kes, käsi pikalt õieli, ootavad riigilt erinevaid toimetulekutoetusi. Mitte miski ei veena mind selles, et just nendest inimestest saavad üleöö edukad investorid. Millel põhineb teie ja valitsuse usk, et need inimesed hakkavad targalt käituma ja oma teisest sambast väljavõetud raha investeerima? Aitäh! Rahandusminister Martin Helme Ei, meie ei väida, et inimesed, kes on, ma ei tea, kasiinosõltlased või narkomaanid, et nendest saavad head investorid. Sellist väidet, ma arvan, ei ole kuskil keegi teinud. Me räägime ikkagi sellest ühiskonna valdavast enamusest, kes käituvad vastutustundlikult, nad teevad tööd, näevad vaeva, planeerivad oma tulevikku ja tahavad selle tuleviku planeerimisel saada suuremat otsustust ja suuremat vabadust. Vabadus ja otsustus peavad käima käsikäes. Ma ehitasin maal maja ja siis kutsusin sinna appi endale aeg-ajalt ühte töömeest nimega Urmas. Urmas oli selline mees, kes minu meelest ei ole päevagi töötanud niimoodi, et tal oleks maksud makstud, ja keda absoluutselt ei huvita, mis ta pensioni..st saab. Kui ta 3–4 päeva oli töötanud, siis ta läks juba sõpradega kuhugile seda oma ränka tööd kuidagi lõõgastama. Loomulikult, kui ta siis lõpuks pensioniikka jääb, hakkab ta saama seda kõige väiksemat, kõige vaevasemat pensionit, aga ta on eluaeg harjunud piskuga läbi ajama. Küsimus ju selles asendusmääras ja küsimus kõiges selles, mida me teeme nende inimestega, kes ise oma tuleviku peale ei mõtle – mis me nendega ikka teeme, teeme täpselt seda, mis me tänasel päeval teeme: nälga ei lase surra, noh. Aitäh!
