Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Võõrtööjõu ülehinnatud väärtus

MaksuMaksja: 2020 – mai (nr 5)

Võõrtööjõu ülehinnatud väärtus

Lehekülg: 9
Kristjan Järvan
Riigitulu.ee autor
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

„Eesti Panga andmetel tuli 2018. aasta majanduskasvust kolmandik võõrtööjõu arvelt, kuigi selle kasutamine on meil piiratud. Eelmisel aastal juba pool,“ lausus president Kersti Kaljulaid vabariigi 102. aastapäeva kõnes.[1] Eesti Panga analüüsile on toetunud nii Äripäeva juhtkiri[2], luues hirmustsenaariume Eesti majandusest ilma võõrtööjõuta, kui ka Postimehe ajakirjanikud, väites, et tuhandete ukrainlaste pisarad on hinnaks kolmandikule Eesti majanduskasvust.[3] Selgitan artiklis veidi lähemalt, miks kõigile neile väidetele ja mõttekäikudele aluseks olnud Eesti Panga analüüs ei ole paraku tõsiseltvõetav.

2019. aasta suvel andis Eesti Pank välja ülevaate „Rahapoliitika ja majandus“[4], kus pöörati tähelepanu lühiajalise välistööjõu suurenemisele hõives, ning eriti sellele, et hõive kasvus mängib ta märgatavat rolli — kui püsielanike tõttu suurenes hõive 1,2%, siis tänu välistööjõule suurenes hõive täiendavalt 0,5%–1,3%. Täpne suurus on teadmata, sest ei teata täpselt, kui kaua keskmiselt lühiajaline välistööjõud siin oli — suure majanduskasvu panuse arvutuse eelduseks võeti, et kogu välistööjõud oli maksimaalse lubatud aja Eestis ning tootlikkuselt kohalikega võrdne. Selle analüütilise optimismiga aga probleemid alles algavad.

Analüüsis esitatud mõttekäigus käsitletakse Eesti majandust staatilise tehasena, mille toodang suureneb peamiselt ainult uute töötajate lisamisega, mööndes, et pisemal määral võib toodangu maht oleneda ka töötajate oskustest. Eeldatakse, et kui tehasesse tuleb 5% rohkem töötajaid, siis järelikult peab tulema ka 5% rohkem toodangut. Seda veendumust rakendatakse analüüsis jõuga ka Eesti 2018. aasta majanduse andmetele. Hinnatakse, et hõive suurenes 2,5% ja majandus 3,9% ning tehakse kiirelt järeldus, et majanduskasvust 2,5% pidi olema põhjustatud hõive kasvust ja ülejäänud 1,4% allikaks kõik ülejäänud põhjused, nagu investeeringud töötajatesse ja kapitali, netomaksud jne. Kuna välistööjõud oleks tõstnud hõivet kuni 1,3%, kui kõik oleksid maksimaalse aja Eestis, siis järeldatakse, et lühiajaline välistööjõud tõstis Eesti majandust 1,3% ehk 1/3 kogu majanduskasvust. 2019. aasta kohta ei ole ma, erinevalt presidendist, kes väidab, et sellel aastal oli võõrtööliste mõju SKP kasvule lausa 50%, konkreetset arvutust isiklikult näinud, kuid kuna lühiajaliste välistöötajate arv kasvas 2019. aastal veelgi, võib eeldada analoogilist arvutuskäiku. Paraku ei ole veel kõiki andmeid 2019. aasta välistööjõu kohta avaldatud ja seega jätkan analüüsi 2018. aasta andmete pealt, millega sai alguse idee tööjõu arvukusest majanduskasvu primaarse alustalana.

Kui lähtume Eesti Panga analüüsi alustalaks olnud mõttekäigust, et 1% rohkem töötajaid peab tooma samal aastal 1% rohkem toodangut, siis järelikult peaksime nägema seda ka sektorite võrdluses. Joonisel näete Statistikaameti andmeid erinevate sektorite hõive ja lisandväärtuse muutuse kohta 2018. aastal. Hõive muutusele on lisatud kaubandus-tööstuskoja andmed lühiajalise välistööjõu muutuste kohta.[5] Selleks et Eesti Panga analüüsis kasutatud loogika kehtiks, peaks igas sektoris olema hõive ja lisandväärtuse muutus ligikaudu võrdne. Sellist seost on aga äärmiselt keeruline välja lugeda — osal tegevusaladel on hõive ja lisandväärtuse muutused lausa vastandsuunalised. Selline loogika ilmselget alahindab või peaaegu välistab selle, et inimesed võivad liikuda ka Eesti-siseselt majandussektorite vahel. Näiteks kui kuskil energeetikasektoris jääb elektrik töötuks, sest taastuvenergia vajab vähem inimkäsi, ja otsustab tööle minna tööstusse, siis tööstuses hõive kasvab, aga hõivatute arv Eestis ei muutu. Teiseks on palkade kiire kasv kiirendanud automatiseerimist ja digitaliseerimist pea kõikides majandusharudes. Esimesena meenuvad kindlasti kõigile iseteenindavad kassad. Majanduskasvu taandamine peaasjalikult hõive kasvuks ignoreerib sellised muutusi.

Järelikult ei ole hõive otsustava tähtsusega tegur lisandväärtuse kasvatamiseks. Kindlasti on oma roll lisandväärtuse muutumisel ikkagi ka ettevõtjatel — nii otsuste kui ka investeeringute kaudu. Millist rolli mängisid lisandväärtuse loomisel investeeringud, maksud ja subsideeringud, nõuab paraku mahukat analüüsi. Aus vastus on, et me ei tea seda. Ka põhjaliku analüüsi tulemuste tõlgendamisel tuleks olla ettevaatlik, väites, et just üks konkreetne põhjus oli majanduskasvu vedajaks. Ei saa olla majanduskasvu ilma seniste töötajateta, ettevõtjateta, valitsuseta, ametniketa, naabriteta jne — kõiki neid tuleb väärtustada.

Kuna võiks diskuteerida, et ehk Eesti Pank tegi vaid väikese vea ning suurenenud hõive mõju lisandväärtuses ilmneb hiljem, siis teine joonis vaatleb muutusi majanduskasvus ja hõives aastatel 1996–2019. Sellega paraku vaid kinnistub seisukoht, et hõive muutuse ja majanduskasvu vahel ei ole jäika sidet. See tundub ka äärmiselt loogiline, kui vaadata näiteks hõive ajalugu põllumajanduses. Kunagi oli põllumajandusega hõivatud enamik ühiskonnast — küllap oli ka siis analüütikuid, kes oletasid, et ainuke võimalus toodangut suurendada on leida rohkem tööjõudu. Paraku läks ajalugu nii, et põllumajanduses on täna hõivatud 3% töötajatest ja toodetakse rohkem kui kunagi varem. Loodan, et eelnev mõttekäik ja joonis rahustab ka kõiki neid, kes muretsevad, et Eesti ettevõtted ongi nüüd valmis, kodumaine hõive saavutanud maksimaalse taseme ning ainus viis kasvu jätkata on tuua sisse välismaist tööjõudu.

Küsimus on ka selles, mida me optimeerime. Eesti Panga viimasest tööturu ülevaatest võime lugeda: Sisseränne võib avaldada hõivele ja palgakasvule nii toetavat kui ka pärssivat mõju.[6] Teooriast on teada, et madalapalgaline ja vähem kvalifitseeritud tööjõud pigem tõrjub sama kvalifikatsiooniga kohaliku tööjõuturult välja ja nende tööpuudus suureneb. Kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid samas tekitavad täiendavaid töökohti ka madalapalgalistele ning kokkuvõttes hõive pigem suureneb. See omakorda tähendab, et näiteks madalapalgaliste töötajate ja odavast tööjõust huvitatud ettevõtjate huvid ei pruugi ühtida — madalapalgalised töötajad tahavad piirata välistööjõudu ja ettevõtjad seda suurendada. Seda võib jällegi tugev ümberõppesüsteem ühistada, mis aitab senistel madalapalgalistel töötajatel õppida ümber kõrgema kvalifikatsiooniga töö jaoks. Sellisel juhul võidaksid sisserändest nii madalapalgalised töötajad kui ettevõtjad. Kas rohkem välistööjõudu pigem kasvataks majandust lühiajaliselt või pärsiks pikas perspektiivis Eesti majanduse konkurentsivõimet, soosides tööjõumahukaid ettevõtteid, jääb tehtud analüüsidest hoolimata ebaselgeks.

Mida on meil sellest juhtumist õppida? Tõele au andes oli esialgses Eesti Panga analüüsis kirjas: Ei saa aga otseselt väita, et kui Euroopa Liidu välistest riikidest ei saaks ajutisi töötajaid värvata, oleks majanduskasv kujunenud lühiajaliste töötajate panuse võrra väiksemaks. Juba see lause oleks võinud olla märgiks, et analüüsi järeldusi ei maksa võtta puhta kullana, kuid paraku läksid analüüsi teoreetilised tulemused edasi kindla tõena ning jõudsid autoriteetsete kanalite ja isikute kaudu rahvani. Kui vabakutselised majandusanalüütikud võivad endale lubada mõtteharjutusi ja pärast hoolsat analüüsi neid ka avalikkusele esitleda, siis ametlikel asutustel, nagu Eesti Pank, on see komplitseeritum. Juhtum näitab selgesti, kuidas üks eksperimentaalne analüüs võib tuua kaasa grandioosseid seisukohti ja ehk mingil hetkel ka nõudmisi erinevate meetmete rakendamiseks — kuid kõik need põhineksid nii-öelda pseudoandmetel.

Kokkuvõttes tahaksin tsiteerida Eesti Panga endist presidenti Ardo Hanssonit: Ameerika Ühendriikides näeme, kuidas president kirjutab kõik positiivsed arengud majanduses enda arvele, kõik negatiivsed uudised keerab aga teiste kraesse. See pole aus ega konstruktiivne. Tahaks loota, et Eestis suudame poliitilist debatti hoida kvaliteetsemal tasemel.[7] Ei saa selle seisukohaga mitte nõustuda. Küll aga hakkab olukord huvitaval kombel teisele poole kaldu vajuma — endale raputame tuhka pähe ning kõiges heas, mis meiega juhtub, peame põhjustajaks teisi.

Arvamuslugu ilmus esmakordselt 23.05.2020 Postimehes.

[1] Kersti Kaljulaid. Millega sa tegeled, armas Riigikogu? – Postimees, 24.02.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: https://leht.postimees.ee/6907515/kersti-kaljulaid-millega-sa-tegeled-armas-riigikogu.

[2] Välistööjõust ei saa üle ega ümber. – Äripäev, 13.06.2019. Kättesaadav arvutivõrgus: www.aripaev.ee/juhtkiri/2019/06/13/valistoojoust-ei-saa-ule-ega-umber.

[3] Holger Roonemaa, Jekaterina Minkova, Mari Mets. Läbi Euroopa tagaukse: tuhandete ukrainlaste pisarate hind on kolmandik Eesti majanduskasvust. – Postimees, 16.12.2019. Kättesaadav arvutivõrgus: https://leht.postimees.ee/6850653/labi-euroopa-tagaukse-tuhandete-ukrainlaste-pisarate-hind-on-kolmandik-eesti-majanduskasvust.

[4] Kättesaadav arvutivõrgus: www.eestipank.ee/sites/eestipank.ee/files/publication/et/RPU/2019/rpm_2_2019_est.pdf.

[5] Kättesaadav arvutivõrgus: www.koda.ee/sites/default/files/content-type/content/2019-05/Elamislubadega%20ja%20lühiajaliste%20töötajate%20palgaandmed%20täiendatud%2005.2019%20%282%29.pdf?fbclid=IwAR2i4u1tZogWjgMg2_8JiWLVJ1JkTTVe3osyp6TkOH83aqDceGZVLM5kcxU.

[6] Kättesaadav arvutivõrgus: www.eestipank.ee/sites/eestipank.ee/files/publication/et/Tooturg/2019/ty_2_2019_est.pdf.

[7] https://leht.postimees.ee/6852345/ardo-hansson-juhtus-nii-et-ilmaolud-pakkusid-majandusele-parituult