Maksuspetsialistidele pakub nüüd igapäevast rõõmu uute akronüüümide õppimine. Värskeim neist on MLI ehk Multilateral Convention to Implement Tax Treaty Related Measures to Prevent Base Erosion and Profit Shifting, lühendatult Multilateral Instrument ehk maksubaasi kahandamise ja kasumi ümberpaigutamise ennetamiseks maksulepingutega seotud meetmete rakendamise mitmepoolne konventsioon.

Mäletatavasti olid suured rahvusvahelised arengud seotud 2015. aastal algatatud maksubaasi õõnestamise ja kasumi ümberpaigutamise ennetamise tegevuskavaga (base erosion and profit shifting ehk BEPS). Selle raames jõudsid juba tulumaksuseadusesse BEPS-ist välja kasvanud maksustamise vältimise direktiivi[1] (nn ATAD) sätted ja tuleval aastal jõuavad ka selle järeldirektiivi[2] hübriidseid ebakõlasid puudutavad sätted (nn ATAD 2).

Nüüd on kätte jõudnud aeg, et uuenduskuuri läbivad ka maksulepingud. BEPS tegevuskava punkt 15 näeb ette, vältimaks olukorda, kus kõik riigid peavad hakkama läbi rääkima maksulepingute muudatust, et kõiki kehtivad maksulepingud täiendatakse korraga. Selleks võetakse vastu konventsioon MLI, mille kaudu on võimalik riikidel oma maksulepingud viia ühekorraga kooskõlla OECD-s kokku lepitud miinimumstandardiga. MLI näeb, et riigid võivad valida, mis muudatustega nad ühinevad. Eestis puudutab see laias lastus maksulepingute kuritarvitamise sätteid ja vaidluste lahendamist.

MLI toimib maksulepingute kõrval, mitte ei muuda olemasolevaid lepinguid, kuna maksulepinguid saab täiendada vaid samas vormis (ehk siis protokolliga). See tähendab, et maksulepingute kasutamise olukorras peab vastava sätte juures vaatama, kas säte on MLI-ga muudetud. Seejärel vaadatakse teise riigi maksulepingut ja kuidas on see riik vastavat sätet muutnud.

MLI ei kohaldu siiski kõikidele maksulepingutele, vaid ainult kaetud maksulepingutele (covered tax agreement), mis tähendab, et vastava lepingu mõlemad riigid on MLI-ga ühinenud. Täpsemad muudatused sõltuvad lepinguti ehk siis sellest, milliseid reservatsioone on Eesti vastavale lepingule ja lepingupunktidele ette näinud. Keeruliseks teebki MLI asjaolu, et iga maksulepingu puhul tuleb eraldi vaadata, kas sellele kohaldub üldse MLI, ning jaatava vastuse puhul kontrollida, kas ja kuidas on asjakohane artikkel täiendatud.

Kõikide maksulepingute preambuli juurde tuleb tekst, mis rõhutab, et lisaks topeltmaksustamise vältimisele on maksulepingute eesmärk ära hoida olukordi, kus maksudest kõrvalehoidumise või maksupettuste tõttu jääb maksumaksja tulu üldse maksustamata.

Esiteks lisatakse maksulepingute preambulisse, et riikide kavatsus on vältida topeltmaksustamist, ilma et see tooks kaasa tulu maksustamata jätmist või maksusumma vähendamist maksupettuste või maksudest hoidumise, sealhulgas maksulepingute väärkasutuse kokkulepete kaudu.

MLI põhiline tõmbenumber on üldine pettusevastane säte, mis lähtub tehingute peamisest eesmärgist (principal purpose test). Selle kohaselt ei saa maksumaksjad kasutada lepingusoodustusi, kui tegevust korraldatakse üksnes näiliselt teiste riikide kaudu sooviga ära kasutada sealse riigi sõlmitud maksulepingute eripärasid. Uus reegel ei nõua tehingu tegeliku sisu kindlakstegemist või tehingu ümberkvalifitseerimist. Seletuskirja[3] kohaselt käsitatakse lepingus ette nähtud soodustusena näiteks allikariigi vähendatud maksumäära, allika- või residendiriigi maksustamisõigusest loobumist, topeltmaksustamise kõrvaldamist ja kaitset ebavõrdse kohtlemise eest. Teoorias võiks lisada siia ka maksu edasilükkamist või maksulepingu alusel võimaldatud eri tagasimakseid. Häguseks jääb ka asjaolu, kas maksusoodustuse saavutamine peab olema ainus eesmärk või üks põhieesmärkidest. Näiteks kui ettevõtte soovib laieneda ning tahtes saada maksukindlust ja -soodustusi, valib riikide hulgast sellise, kellega on koduriigil maksuleping — mida teha? Kas see on soodustus ja rakendub pettusevastane säte, või on eesmärk siiski äriline?

Kuidas täpsemalt hakkab sätte rakendamine praktikas välja nägema, on raske öelda, kuid kogu ettevõtmisest võib järeldada, et maksuhaldurid saavad siinkohal kaalutusõigust juurde. Kindlasti tekib oht, et kui tehinguga kaasneb juhuslik maksusoodustus, järgneb kindlameelne järeldus, et küllap seesama soodustus oligi tehingu suureks eesmärgiks.

Vastastikuse kokkuleppe menetluse (mutual agreement procedure) artiklit sisaldavad kõik Eesti sõlmitud maksulepingud. Eelnevalt kehtis põhimõte, et menetluse algatamiseks peab maksumaksja pöörduma oma residendiriigi maksuhalduri poole. Kui tema residendiriigi maksuhaldur keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis puudus maksumaksjal võimalus pöörduda maksulepingute alusel teise riigi maksuhalduri poole. MLI-ga kehtestatakse maksumaksjale võimalus pöörduda kaebustega mõlema (residentsus- ja tuluallikariigi) lepinguosalise riigi maksuhalduri poole.

[1] Nõukogu direktiiv (EL) 2016/1164.

[2] Nõukogu direktiiv (EL) 2017/952.

[3] Maksubaasi kahandamise ja kasumi ümberpaigutamise ennetamiseks maksulepingutega seotud meetmete rakendamise mitmepoolse konventsiooni ratifitseerimise seadus 88 SE.