Aastaaruanne 2021 ja maksud 2022 koolituse salvestus loe lähemalt / osta koolitus

Süvariik soovis salastada Riigikontrolli auditi, mis paljastab, et nõrga kontrolli tõttu saavad e-residentideks isegi kurjategijad

MaksuMaksja: 2020 – juuni/juuli (nr 6-7)

Süvariik soovis salastada Riigikontrolli auditi, mis paljastab, et nõrga kontrolli tõttu saavad e-residentideks isegi kurjategijad

Lehekülg: 28
Sulev Vedler
Eesti Ekspress, peatoimetaja asetäitja
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Eesti riik on e-kodakondsuse taotlejate tausta selgitamisel jõuetu. Maksuamet ei tea, kas e-residentide firmad tasuvad üldse kusagil makse. Politsei soovitab piirata riikide arvu, kelle kodanikele võib anda digi-ID.

Tänavu mai keskel juhtus erakordne lugu. Riigikontrolli laekus Siseministeeriumist palve kuulutada kinniseks e-residentsuse alane audit.

E-residentsus on üks Eesti tuntumaid projekte. See peab tegema meid maailmas suuremaks. Programmi algatamisel öeldi välja ülikuulus eesmärk: Eestil olgu 10 miljonit e-residenti aastaks 2025!

Edasi liigutati sihtmärk tulude teenimisele. Alles eelmisel nädalal kiitis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), et e-residentide ettevõtted on toonud alates programmi käivitamisest Eesti riigikassase 42 miljonit eurot.

Juuli alguses võrdles e-kodaniku idee looja ja EAS vastava programmi nõukogu esimees Taavi Kotka e-residentsust ükssarviku ehk vähemalt miljard eurot väärt iduettevõttega. Ta selgitab Ekspressile, et tegemist on suuruselt neljanda ekspordituluga riikliku ettevõtmisega Eesti Energia, RMK ja Tallinna Sadama järel. Jääb mulje, et riik vajab vaid üha suuremaid rehasid, et miljoneid eurosid kokku roobitseda.

Sellise edu puhul peaksid poliitikud ja ministrid trügima, kes saab kullasajus end suurema võitjana esitleda. Selle asemel prooviti auditit salastada.

Salastamisidee autoriks ei olnud Mart Helme, kuigi mitmed Riigikontrollile tehtud avaldused kannavad tema allkirja. Neist võib jääda mulje, et Helme kaitseb kirglikult Taavi Rõivase valitsemisajal käivitatud programmi. Ja kuigi EKRE tõrjub migrante, võib siinkohal tekkida kergelt eksiarvamus, et Helme võitleb vaat et veri ninast väljas, et kõikidele välismaalastele antaks riiklik dokument üle nii, et Eesti ei tea neist mitte midagi ega ole ka vaja, et nad kuidagi Eestisse panustaks.

Tegelikult tõmbas siseministrile koti pähe ametnike armee, EKRE sõnapruugis süvariik. Minister kirjutas vaid kirjadele alla.

„Peame oluliseks, et aruanne oleks tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ning avalikkust saab teavitada läbi modifitseeritud kokkuvõtva osa avalikustamise,“ teatas siseministeeriumi osakonnajuhataja Ruth Annus. Teda toetas väliskaubanduse ja infotehnoloogiaminister Raul Siem, kes palus samuti kaaluda auditi teatud osadele juurdepääsupiirangu seadmist. Riigikontroll saatis nad kukele.

Ka Andmekaitse Inspektsiooni pöördumine ei aidanud süvariiki. „Riigikontroll on kohustatud kontrolliaruande avalikustama,“ selgitas juhtivinspektor Sirje Biin. Kinniseks tehakse asi siis, kui see sisaldab riigi-, äri- või pangasaladust või salajast välisteavet või see on keelatud seadusega.

Süvariigi ärevuse allikat pole raske leida, sest Riigikontroll võttis ette püha lehma. Kui varem julges keegi sel teemal avalikult kobiseda, sai ta vastu pead. Ka Eesti Ekspressi pilgati EASist, kui teatasime, et 10 miljoni e-kodaniku saavutamine on liiga vägev eesmärk. Nii ambitsioonika sihi täitmiseks pidanuks Eesti andma e-residentsuse keskmiselt 2714 inimesele päevas. Taavi Kotka muigas, et algus ongi tagasihoidlikum, aga edaspidi kruvitakse tempo üles. Praeguseks on EAS kümnest miljonist eemaldunud, kuigi tema veebiküljel on see endiselt eesmärgina üleval.

Nüüd võttis asja ette Riigikontroll. Auditi ülesandepüstitus oli lihtne: „Kas e-residentsuse programmi tulud ületavad kulusid ning programmis osalevad õiguskuulekad välismaalased?“ Tulemused näitavadki, et see kõvasti haibitud programm on väljast kuldne, seest aga siiruviiruline…

Auditi sissejuhatuses tõdeb riigikontrolör Janar Holm, et e-residendi staatuse saamisel võiks eeldada, et e-residentidel puudub ärikeeld või karistus kuritegude eest. „Kas me teame, kes on Eesti e-residendid ja milline on nende minevik?“ küsib Holm ja vastab ise: „Paraku alati mitte.“ Audiitorid tuvastasid, et e-residentsust taotles vähemalt üheksa Soome ärikeeluga välismaalast. Neist kaks olid samal ajal Eestis firmade juhatuse liikmed. Üks kinnitati juhatusse ajal, kui tal kehtis Soomes ärikeeld.

See läks läbi lihtsa lohakuse tõttu. E-residentsuse programmi algusest (detsember 2014) kuni mullu märtsi lõpuni ei kontrollinud politsei, kas taotlejale kehtib Soomes ärikeeld või mitte.

Audiitorid tegid ka märksa kangemaid avastusi. Tänavu veebruaris Soome karistusregistrist (Oikeusrekisterikeskus) edastatud andmetest selgus, et 48 sealse passiga e-residenti omas Eesti digi-ID taotlemise ajal Soomes kehtivat kriminaalkaristust. Neist tosinale oli määratud reaalne vangistus (alates neljast kuust kuni kaheteist aastani). Neid oli süüdi mõistetud pettuste, joobes juhtimise, mõrvakatse, vägistamise, lapsporno omamise ja lapse seksuaalse väärkohtlemise eest. Rääkimata majanduskuritegudest.

Soome on lihtne juhtum, sest põhjanaabrid vahetavad Eestiga ärikeeldude alast teavet. Teiste riikide infole me ligi ei pääse, kurtis maksuameti peadirektor Valdur Laid.

Kriminaalkaristustega on seis märksa nukram, sest seda infot ei anna isegi soomlased. Euroopa Karistusregister väljastab teavet kriminaalmenetlustes, kuid e-residentsuse väljastamine on haldustoiming.

Taustakontrollijad ei saa sisse ka Schengeni riikide viisainfosüsteemi.

Säärasele teabele ligipääsemiseks peaks Eesti sõlmima rahvusvahelisi kokkuleppeid. Seda ei ole tehtud.

E-residente on kokku 174 riigist. Iseäranis raske on tagada taustakontrolli nn kolmandatest riikidest pärit isikute puhul, tunnistas Riigikontrollile politsei peadirektor Elmar Vaher. Ta märkis, et üks võimalusi oleks teha poliitiline otsus, et e-residentsust pakutakse vaid riikides, millega Eestil on olemas justiits- ja julgeolekualane koostöö.

Riigikontroll soovitas, et e-kodanikuks soovija esitab edaspidi ise tõendi, et tal puuduvad kodumaal kriminaalkaristused ja ärikeeld. Politseiülem Vaher hoiatas aga, et see ei ole võluvits: „Näiteks ühe osariigi tõend ei kinnita, et isik pole karistatud teises osariigis, samuti võib olla raskusi tõendi välja andnud organi pädevuse ja usaldusväärsuse hindamisel.“ Tõendeid saab ka hõlpsalt võltsida.

Tulude osas on asi kobedam. Riigikontrolli rehkenduste kohaselt jõudis e-residentsus plussi tunamullu. Viie aasta jooksul saadud otsesed tulud (juriidilise isiku tulumaks ja tööjõumaksud) ületavad kulusid 9,5 miljoni euro võrra. Kuid ühelgi riigiasutusel ei olnud selget ülevaadet, kui suured olid programmiga seotud kulud.

Ettevõtlusminister Siem väitis, et kõiki kulusid ja tulusid ei saagi kokku rehkendada. Ainuüksi meediakajastuste mõju Eesti mainele ulatuvat vähemalt 20 miljoni euroni.

Millegipärast rehkendas EAS e-kodanike ettevõtete sekka isegi nendega seotud mittetulundusühingud ja korteriühistud. Riigi tulude sekka arvati ka riigilõivud.

Selgus, et programmi tulusus sõltub väikesest hulgast ettevõtetest. Koguni 95% tuludest tuli vaid 6%-lt ettevõtetest. Mis aga eriti huvitav: lõviosa e-kodanike firmadest ei maksnud Eestis makse. „Kas nad üldse maksavad kuskil makse?“ küsis riigikontrolör Holm.

Audit näitab, et Eesti meenutab üha rohkem maksuparadiisi. Programmi käivitamisel eeldati, et e-kodanike ettevõtetel on side Eestiga, kuid 2016. aastal kaotas valitsus selle nõude põhjendusega, et seose väljaselgitamine suurendas töömahtu ja ajakulu.

See hoogne idee osutus sama mõnusaks kui vastu tuult pissimine. Eesti pangad keeldusid e-residentidele kontode avamisest, sest neil puudus seos Eestiga.

Kaks aastat tagasi tehti e-residentsuse programmi tõttu äriseadustikus muudatus, mis suurendas riske veelgi. Nimelt lubas Eesti, et ettevõtte juhatus võib täies koosseisus asuda välismaal (varem pidi juhatusse kuuluma vähemalt üks Eesti elanik).

Seda muutust kasutasid ära krüptoärikad. Nad asutasid Eestisse sadu ettevõtteid, mis tegutsesid välismaal ja mille tegevust ei suuda siinne politsei kontrollida. Rahapesu Andmebüroo kurtis, et rahapesu ja terrorismi rahastamise risk on väga suur. Selle augu sulgemiseks kulus kaks aastat.

Riigikontroll teatas nüüd, et „ei pea mõistlikuks seisukohta, et Eesti annab digi-ID välismaalastele, kelle tegevusest, sh Eestisse panustamisest, ei tea riik mitte midagi“.

Siseminister Helme uuris seepeale asjalikult, kuidas neid panuseid hinnata. Milline äriplaan on perspektiivikas ja milline mitte? Mitu artiklit peab e-resident avaldama, et see oleks piisav panus teaduse arendamisse? Mille järgi hinnata Eesti kultuuri arendamist? Jne.

E-kodanike teenindamine toob kasu mõnedele Eesti ettevõtjatele. Üks neist on Xolo, mille väikeosanike sekka kuulub EASis nõukogu juhtiv Taavi Kotka. Võimalik huvide konflikt tekitas vähemalt korra huvi kaitsepolitseis.

Kotka probleemi ei näe: „Kapo jälgib riigisaladuse luba omanud kõrgeid riigiametnikke ka aastaid pärast nende teenistusaja lõppu. Investeering Xolosse oli avalik informatsioon. Kui kapol oleks sellega probleem olnud, oleks nad sellele tähelepanu juhtinud, aga nad ei ole seda teinud.“

Kotka lisab, et otsustas abikaasaga Xolosse investeerida selleks, et näidata, et ta ise usub sellesse programmi. Investeeringut tagasi teeninud ta pole.

Ta lisab, et „kui e-residentsuse kui toote areng ei jätku, siis võtavad maailmas levivad alternatiivlahendused meilt selle täiendava tulu teenimise võimaluse“.

Rahandusminister Martin Helme märkis auditi tegijatele, et ühegi meetmega ei saa riskide realiseerumist täielikult välistada.

Kuid ohud on väiksemad, kui need on tuvastatud. Ses mõttes tegi Riigikontroll ära väga vajaliku töö.

Tankist, rahapesija ja avaliku korra ohustaja

Esimene e-residentidega seotud skandaal lahvatas detsembris 2016. Ekspress kirjutas toona, et kohtus leidis lahenduse esimene e-residendiga seotud maksuasi. Tankistina tegeles seal Jann Leigh Javellana Lope Filipiinidelt. Ta jäi peagi e-residendi staatusest ilma, kuid jõudis tegeleda 112 ettevõtte „juhtimisega“. Neist 39ga on ta seotud senini.

Lopest pole Riigikontrolli auditis sõnagi juttu. Küll aga selgitab töö, et peaaegu alati leidub viise, kuidas nõuetest mööda minna. Näiteks võib e-residentsuse taotleja öelda, et tal pole kavatsustki äriga tegeleda, vaid tahab toetada Eesti kultuuri või olla siinse digi-ID fänn. Sel juhul ei kontrollita, kas tal ei ole ärikeeldu. Hiljem ostab ta endale firma.

Sugugi mitte kõik ei ole leplikud, kui nad e-kodanikuks ei saa või sellest staatusest ilma jäävad. Näiteks Tallinnas restorani Mint Leaf pidanud Ühendkuningriigi kodanik Dal Singh läks kohtusse, sest politsei peatas mullu tema digi-ID seoses „ohuga avalikule korrale“. Singh soovis teada, millist ohtu ta kujutab. Politsei vastas, et ta ei pea midagi selgitama. Ent lisas siiski, et Singhiga seotud firma ei maksnud makse ja seega on Singh ebausaldusväärne. Kohus oli sama meelt.

Kolmas juhtum. Tänavu märtsis sai kolme aasta pikkuse vangistuse Kongost pärit Kevin Zibilamene. Tallinnas afrobaari pidanud mees pesi arvutikelmustega hangitud raha ning jättis liisingule tagastamata luksusliku mersu — algul jutuga, et see asub Ghanas, ja seejärel väitega, et autot remonditakse Saksamaal. Kuid lingala keelt emakeelena tarvitav kurjategija jalutas Tallinna kohtumajast vabalt välja, sest ta oli juba kuus ja pool kuud trellide taga istunud ning ülejäänud karistus mõisteti tingimisi. Zibilamene ei ole tavaline pätt, vaid e-resident. Ta juhtis Tallinnas kahte firmat, kuigi uudised rääkisid, et Soomes kehtis talle ärikeeld.
Mis tõestab, et Riigikontroll on väljas õige asja eest ja juhtis tähelepanu mitte ainult teoreetilistele, vaid päriselt realiseerunud ohtudele.

Artikkel ilmus 29.07.2020 Eesti Ekspressis.