Tänavu oli viljakas kevad, mis kostitas meid mitme väärt maksulahendiga. Üks neist on 4. märtsil avaldatud Riigikohtu märkimisväärne lahend numbriga 3-18-1740, milles OÜ Vallaste ja Partnerid (Vallaste) ning Maksu- ja Tolliamet vaidlesid, kas Vallaste tehingud viie alltöövõtjast osaühinguga on näilikud ja tühised.

Vaidluse asjaolud

Maksuhalduri kontrolli alla sattusid Vallaste tehingud alltöövõtjatest äriühingutega, mis olid kõik kas Vallaste juhatuse liikmete või töö- ja käsunduslepinguga seotud füüsiliste isikute kontrolli all (füüsilised isikud olid samal ajal muu hulgas vastava alltöövõtjast äriühingu juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks või kontrollivaks osanikuks). Kontroll päädis sedastusega, et kõik need tehingud olid maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lõike 4 alusel näilikud. Näilikkus seisnes maksuhalduri hinnangul selles, et tegelikeks alltöövõtjateks olid füüsilised isikud, mistõttu tulnuks tehingud maksustada tööjõumaksudega.

Järeldus põhines asjaoludel, et Vallaste juhatuse liikmetele alltöövõtjatest äriühingute arvetel kajastatud teenuseid osutasid Vallaste juhatuse liikmed isiklikult, järjepidevalt ja regulaarselt. Teenuseid ei olnud vaja alltöövõtjatest äriühingutelt osta, sest juhatuse liikmetel olid vajalikud teadmised ja pädevus endal olemas. Vallastega töö- või käsunduslepinguga seotud isikutele kuuluvate alltöövõtjatest äriühingute kohta ütles maksuhaldur, et arvetel kajastatud ülesandeid täitsid needsamad Vallastega töölaadse suhtega seotud isikud isiklikult. Töötingimused füüsilise isiku lepingus kattusid äriühinguga sõlmitud teenuselepinguga.

Vallaste vaidles vastu, et tegu on ettevõtjate grupiga. Gruppi kuuluvad ettevõtjad osutavad alltöövõtu raames teenust peaettevõtja Vallastele, kuhu on koondatud kliendisuhted ja esindusfunktsioon. Kontrollperioodil kuulus gruppi 13 juriidilist ja 2 füüsilist isikut, kellega oli sõlmitud ühesugune töövõtuleping. Ka ei saanud Vallaste, osanikud ega juhatuse liikmed maksueelist. Juhatuse liikmetele tasuti nende kohustuste täitmise eest valdkonna keskmist tasu. Kui äriühingu juhatuse liige täidab lisaks seadusest tulenevalt väljapoole jäävaid kohustusi, ei ole nende puhul tegemist juhatuse liikme ülesannete täitmisega, vaid ta teeb seda mingi muu lepingu alusel. Samuti, kui juhatuse liikmed täitnuks nende juhatuse liikme kohustustest väljapoole jäävaid ülesandeid füüsiliste isikutena, saanuks Vallaste selle tegevuse tulemusel tekkinud kasumi neile kui osanikele välja maksta dividendina, mis poleks lisaks tulumaksule tekitanud muid maksukohustusi ega maksuriski.

OÜ-tamine ei tähenda alati näilikkust

Riigikohus eitas, et tehingud on näilikud. Näilik tehing on tühine ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteeriv, kuna pooled ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Praegu oli poolte soov, et alltöövõtjatest äriühingud teeksid kokkulepitud tööd, mille eest on neil õigus saada tasu. See töö oli ka tehtud ja tasustatud. Üksnes asjaolu, et alltöövõtja äriühingute töötajad olid ühtlasi seotud Vallastega, ei tähenda veel näilikkust, kuna alltöövõtja äriühingud kui juriidilise isiku abstraktsioonid saavadki tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu.

Kõrgem maksukoormus pole kohustus

Kuigi Vallaste põhistas tahet sõlmida lepingud just äriühingutega oma ärimudeliga, leidis kohus, et peamine eesmärk oli siiski vältida tööjõumaksude tasumist. Sellegipoolest on ettevõtlusvabaduse kasutamisel majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav ega tähenda, et neist kantud tehing oleks automaatselt näilik. Maksumaksjal ei ole kohustust toimida viisil, mis toob kaasa kõrgeima maksukoormuse. Nii olnuks Vallastel õigus maksta oma juhatuse liikmetest osanikele lisakohustuste kompenseerimiseks dividende, mis tuleb maksustada üksnes tulumaksuga, mistõttu ei ole põhjendatud kvalifitseerida alltöövõtja ühingule tasu ümber tervenisti juhatuse liikme tasuks.

Juhatuse liige võib täita kohustusi lisaks töösuhte alusel

Riigikohus ei nõustunud ka maksuhalduri seisukohaga, et osaühingu lepingud kolme alltöövõtjast äriühinguga, mille ainuosanikud olid Vallaste juhatuse liikmed, olid majandusliku sisu järgi juhatuse liikme lepingud. Juhatuse liige ei pea täitma muid ülesandeid, kui tuleneb äriseadustikust. Näiteks peab juhatus korraldama raamatupidamist. Tegu on korralduskohustusega tagada, et raamatupidamisarvestust nõuetele vastavalt peetakse, mitte kohustusega raamatupidamist ise teha. Muude ülesannete täitmine on käsitatav töö iseloomule vastava õigussuhtena, näiteks töölepingu alusel. Seega ei saa järeldada, justkui Vallaste juhatuse liikmetele kuuluvate alltöövõtja äriühingutega sõlmitud lepingud oleksid majandusliku sisu järgi juhatuse liikme lepingud.

Majanduslik sisu peab vastama juriidilisele vormile

Küll tõdes Riigikohus, et maksunduslike kaalutluste tõttu ei või anda tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi. Vormistades teenuse osutamise alltöövõtjatest äriühingute kaudu, säästis Vallaste tööjõumaksudele vastava summa (maksueelis). Praegu vastaks tehingute tegelikule sisule see, kui Vallaste oleks füüsilistele isikutele palka maksnud, sellelt ettenähtud maksud tasunud ning füüsilised isikud oleksid saadud tasu oma äriühingutesse investeerinud. Olukorras, kus majandusliku sisu järgi on tegu füüsiliste isikute hüvanguks tulu teenimisega, ent tööjõumaksude vältimiseks, vähendamiseks või edasilükkamiseks kasutatakse üksnes formaalselt kohast, kuid tegelikule majanduslikule sisule mittevastavat juriidilist vormi, on ületatud lubatava kujundusõiguse piirid ning moonutatakse konkurentsi.

Otsuse punktis 17.5 selgitas Riigikohus: Eeltoodu ei tähenda, et äriühing peaks alltöövõtjale tasu maksmise asemel alati maksma tasu otse alltöövõtja töötajatele. Asjaosalistel on omavahelisi õigussuhteid kujundades õigus valida, kas füüsilistele isikutele teeb väljamakseid, peab tööjõumakse kinni ja tasub need peatöövõtja või teeb seda alltöövõtjast äriühing. Praegusel juhul aga tuleb arvestada, et alltöövõtja eest tööd teinud isikud kontrollivad alltöövõtjaid ning neil on ühtlasi oluline seos kaebajaga, kes on tehingute ahela looja ja väljamakse tegija.

Otsuse punktis 18 märkis Riigikohus, et MTA tugines MKS § 83 lõikele 4 (näilik tehing), mitte §-le 84 (maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtav tehing ja toiming). MKS § 84 alusel maksustamisel tuleb saavutada tulemus, mis esineks siis, kui kuritarvitust ei oleks olnud. Seejuures ei või maksustamine kujuneda olemuselt karistuslikuks. Praegusel juhul tähendab eeltoodu seda, et töövõtjatele tehtud väljamakseid, mis on majanduslikus mõttes füüsiliste isikute palgatulu, tuleks käsitada kaebaja tööjõumaksudega maksustatava kuluna, millelt kaebaja ei ole arvestanud, kinni pidanud ega tasunud, kuid peab arvestama, kinni pidama ja tasuma tööjõumaksud.

Otsuse punktis 18.2 selgitas Riigikohus: Kaebaja ja tema juhatuse liikmete kontrollitavate äriühingutega tehtud tehingute MKS § 84 alusel maksustamisel ei saa kõiki kaebaja tehtud väljamakseid pidada täies ulatuses aktiivseks tuluks, mida maksustada tööjõumaksudega. Maksumaksjal ei ole kohustust toimida viisil, mis toob kaasa kõrgeima maksukoormuse (vt nt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-79-11, p 18). Kaebajal on õigus maksta oma juhatuse liikmetest osanikele dividende, mis on osanike passiivne tulu ja mis tuleb maksustada üksnes tulumaksuga (tulumaksuseaduse (TuMS) § 50). Kohane proportsioon aktiivse ja passiivse tulu vahel on praktikas ebaselge.

Viimane seisukoht on sellest rubriigist, mida MTA püüab viimasel ajal aktiivselt juurutada, st et ühing peaks osaluse omanikele alati kohalikku keskmist töötasu maksma. Kohus ei viidanud sellele MTA kuulsale seisukohale, vaid nentis pelgalt, et proportsioon aktiivse ja passiivse tulu vahel on praktikas „ebaselge“ ehk siis tegelikult ikka ei eksisteeri (veel) kindlat seisukohta, kui palju peaks teenima palgatulu, et dividendidega probleeme ei tekiks.

Varem oli MTA kodulehel hõlpsalt leitav ka OÜ-tamist puudutav juhend, kuid see on peidetud sellisesse kohta, kust seda on keeruline leida. Endiselt on väljas aga juhend „Tegeliku töösuhte varjamine“, kus muu hulgas ka käsitletavat probleemi lahatakse.

Uuem juhend on aga „Kuidas osaühingu osaniku, juhatuse liikme ja töötaja tasusid eristada ja maksustada“ ning see asub MTA kodulehel jaotises „Äriklient“, alajaotises „Tulu, kulu käive, kasum“ olevas sektsioonis „Muudatused“ kuupäeva all 03.04.2018. Ehk siis mitte just lihtsasti leitav.

Loodame, et MTA ei ürita uutes vaidlustes kohtutelt selle proportsiooni osas mingit kindlat seisukohta välja meelitada ja kui see küsimus lahendatakse, siis pigem seadusandja poolt. Elame, näeme.

Samal teemal varem ilmunud:

Martin Huberg. Dividendid või palk? – MaksuMaksja, 2007, nr 11, lk 27-29;

Maksuameti võimatu missioon. – MaksuMaksja, 2009, nr 4, lk 4-6;

Martin Huberg. Dividendide ümberkvalifitseerimine palgatuluks. – MaksuMaksja, 2009, nr 6/7, lk 51-53;

Martin Huberg. Dividendide palgatuluks ümberkvalifitseerimine. Vol. 2. – MaksuMaksja, 2009, nr 8, lk 39-40.

Priit Raudsepp. Kas tegu on teenuse või töösuhtega? – MaksuMaksja, 2015, nr 6/7, lk 50-52;

Priit Raudsepp. Ettevõtja või kurjategija? MaksuMaksja, 2015, nr 10, lk 21-26.

Rein Ruusalu. Osaühing Loomade Farm. – 2015, nr 10, lk 26-27.

Lasse Lehis. OÜ-tamise põhjused ja lahendused. – 2015, nr 10, lk 27-28.

Kadri Paas. Äriühingud hakkaksid palju rohkem palka maksma, kui… – MaksuMaksja, 2015, nr 12, lk 13-16.

Martin Huberg. Dividend või palk? Seadus või juhend? – MaksuMaksja, 2018, nr 5, lk 20-22.

Tegeliku töösuhte varjamine

MTA juhend

09.11.2017

Üldine seaduse tõlgendamise praktika, mis ei ole käsitatav Maksu- ja Tolliameti siduva hinnanguna konkreetse maksumaksja konkreetse tehingu maksustamise osas.

Maksukohustus tekib ka siis, kui luuakse näilik olukord äriühingute vahelisest teenuse osutamisest, et hoida kõrvale tööjõumaksude tasumisest või vähendada maksude tasumist.

Riigikohus tegi kolm olulist otsust (lahendid 3-2-1-82-14, 3-3-1-25-15, 3-3-1-12-15), mis toetasid Maksu- ja Tolliameti (maksuhalduri) käsitlust näilike tehingute maksustamisel. Otsustes kajastatud juhtumites seisnes tööjõumaksudest kõrvalehoidumine lühidalt selles, et füüsilisest isikust töötaja lasi oma töötasu kanda enda äriühingu (ainuosaniku ja juhatuse liikme osaühingu) pangakontole. Tööandja ei pidanud raha ülekandmisel tasuma tööjõumakse, sest tööandja ja töötaja vahel oli töölepingu asemel vormistatud äriühingute vaheline teenuse osutamise leping. Sellega sai töötaja tööjõumaksude võrra suurema summa enda äriühingu käsutusse.

Sarnased olid ka juhtumid, kus juhatuse ja nõukogu liikmete endiga seotud äriühingute puhul ei osutanud juhtimis- ja nõustamisteenuseid vastavasisulised lepingud sõlminud äriühingud, vaid juhatuse ja nõukogu liikmed füüsilise isikuna, kuid tasu kanti juhatuse ja nõukogu liikmetega seotud äriühingutele.

Selle skeemi kasutamise peamine eesmärk on jätta tööjõumaksud maksmata ja suurendada nõnda töötaja käsutusse antavaid rahalisi vahendeid ehk ajend on rahaline võit. Näitena võib tuua olukorra, kus tegevjuhile makstakse töölepingu järgset brutopalka 3500 eurot ja seega netopalka 2730 eurot kuus. Selles olukorras on tööandja kulu koos maksude ja maksetega 4683 eurot kuus. Kui aga töölepingu asemel vormistada äriühingute vaheline teenuse osutamise leping, siis saab tegevjuhi äriühingule (jällegi ainuosaniku ja juhatuse liikme osaühingule) maksusid tasumata üle kanda kogu summa 4683 eurot. See võimaldab maksukohustuse edasi lükata ja loob tegevjuhile võimaluse kasutada raha enda äriühingus oma äranägemisel, kas makstes osaliselt töötasu või dividende või hoopis tehes muid kulutusi (nt auto liising vm). Samas jääb esialgselt teenuse eest äriühingule üle kantud 4683 eurot tööjõumaksudega maksustamata.

Riigikohus kinnitas, et maksuhalduril on taolistel juhtumitel õigus sekkuda ning maksustada tehingud vastavalt nende tegelikule majanduslikule sisule.

Seetõttu juhib maksuhaldur tähelepanu asjaolule, et maksustamise seisukohast ei piisa üksnes sellest, kui sõlmitud leping vastab formaalselt seaduse nõuetele, vaid töö tegelik sisu peab olema kooskõlas sõlmitud lepinguga. Kui töötaja täidab tööülesandeid, siis tuleb sõlmida tööleping, ning kui juhatuse liige või nõukogu liige täidab oma ametiülesandeid, siis tuleb sõlmida juhatuse liikme või nõukogu liikme leping. Lepingu vastavus töö või teenuse tegelikule sisule tagab kõikide isikute ühesuguse maksustamise ja ausa konkurentsi.

Maksuhaldur eeldab, et Riigikohtu otsustest tulenevalt korrigeerivad taolist skeemi kasutanud ettevõtjad oma edasist maksukäitumist. Paranduste sisseviimiseks ja praktika ühtlustamiseks toome alljärgnevalt välja olulised korduma kippuvad küsimused sel teemal.

1.1.1 Küsimused ja vastused

1. Mis iseloomustab töösuhet ja töölepingut?

Töösuhteid reguleerib töölepingu seadus, mis annab ka töölepingu mõiste (§ 1): töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.

Teisisõnu on tööleping füüsilisest isikust töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe, millega

• töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, ning
• tööandja kohustub maksma töötajale töö eest tasu ja kindlustama talle töölepingu, kollektiivlepingu või seadusega ette nähtud töötingimused.

Kriteeriume, millele kohtud on tuginenud õigussuhte vastavuse kontrollil töösuhtele, saab välja tuua järgmiselt:

• kes korraldab ja juhib lepingu kohaselt tööprotsessi;
• kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi;
• kes maksab töövahendite eest;
• kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko;
• kes saab tulu või kasumi;
• kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu;
• kas ta allub organisatsiooni sisekorrale.

Kõiki neid kriteeriume tuleb vaadelda kogumis. Otsustamisel selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb eelkõige kaaluda töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet: millisel määral on töötaja allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on töötaja iseseisvuse määr. Eelkõige just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest tsiviilõiguslikest lepingutest (RKTK 3-2-1-3-05).

2. Mis iseloomustab teenuse osutamise lepingut?

Käsundus- ja töövõtulepingud on teenuse osutamise lepingud, mida reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). Käsunduslepinguga kohustub käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid ehk täitma käsundi. Käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619).

Töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokku lepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu (VÕS § 635).

Erinevalt töötajast, kes teeb tööd tööandja juhtimise ja kontrolli all, tegutseb käsundisaaja või töövõtja iseseisvalt ja omal riisikol. Just käsundisaaja või töövõtja tegevuse iseseisvuse määr eristab käsundus- või töövõtusuhet töösuhtest. Ettevõtja (käsundisaaja või töövõtja) riskid võrreldes palgatöötajaga seisnevad näiteks selles, et ettevõtja

• muretseb ise töövahendid (seadmed, side, kontor, arvuti);
• hoolitseb ise oma töövoo leidmise eest;
• saab tasu ainult kvaliteetse töö eest ja parandab vead üldjuhul oma vahendite arvelt;
• annab ja tagab tööle garantii;
• koolitab ja sertifitseerib ennast ise;
• hoolitseb ise raamatupidamise ja personali eest;
• katab tööseisaku kulud nt kui projekt peatatakse;
• katab ise puhkusetasu ja haiguspäevade kulud;
• maksab ise oma hüvede eest,
• ei saa koondamistasu ega oma muid töötaja õigusi.

3. Mis on juhatuse liikme käsunduslepingu sisu ja erisus töölepingust?

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lg 3 reguleerib juriidilise isiku sisesuhteid ega ole käsitatav maksuõigusliku keelunormina, mis keelaks juhatuse või nõukogu liikme ülesannete hulka kuuluvate juhtimisteenuste või nõustamisteenuste osutamise äriühingu kaudu. Riigikohus on selgitanud, et juhtorganite liikmete ja ühingu vahelised suhted on käsundilaadsed õigussuhted (otsus tsiviilasjas 3-2-1-103-08, p 20). VÕS § 622 kohaselt eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult, kuid sama paragrahvi teise lause kohaselt võib käsundisaaja käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi. Asjaolu, et juhtorgani liige ei saa oma pädevust ega vastutust üle anda, ei keela juhtorgani liikmel kolmanda isiku abi kasutamist käsundi täitmisel (RKÜK 3-2-1-82-14).

Juhatuse ja nõukogu liikmetega seotud äriühingute puhul võib tehingu näilikkus väljenduda selles, et juhtimis- ja nõustamisteenuseid ei osutanud mitte vastavasisulised lepingud sõlminud äriühingud, vaid juhatuse ja nõukogu liikmed füüsilise isikuna ning näiliku tehingu õiguslik tagajärg on see, et lepingute teiseks pooleks tuleb lugeda füüsilisi isikuid (RKÜK 3-2-1-82-14).

Töötajatega seotud äriühingute puhul väljendub tehingu näilikkus selles, et lepingu sisust tulenevalt oli tegemist töölepinguga, mistõttu tuleb käsundusleping ümber kvalifitseerida töölepinguks. Kuna töölepingu seaduse §-s 1 toodud töölepingu definitsioonist tulenevalt saab töötajaks olla ainult füüsiline isik, toob käsunduslepingu ümberkvalifitseerimine töölepinguks automaatselt kaasa ka juriidilise isiku asendamise füüsilise isikuga (RKÜK 3-2-1-82-14).

4. Millal juhtimis- ja konsultatsiooniteenuse lepingud kvalifitseeruvad juhatuse liikme lepinguteks ja töölepinguteks?

Riigikohtu otsuse (RKHK 3-3-1-12-15) põhjal võib asjaolud, mis võimaldavad juhtimis- või konsultatsiooniteenuse lepinguid ümber kvalifitseerida juhatuse liikme lepinguteks ja töölepinguteks, välja tuua näiteks järgmiselt:

• teenuseid osutanud äriühingud väljastavad teenuse saajale arveid iga kuu ja üldjuhul samas suuruses;
• äriühingud pakuvad kindlal ajavahemikul teenust ainult või valdavas osas ühele teenuse saajale;
• teenuse saajale tema juhatuse liikmete poolt äriühingute nimel osutatud teenuseks on teenuse saaja nõustamine ülesannetes, mida nad täidavad juhatuse liikmetena;
• teenuste osutamise lepingutel on töölepingutele omased tunnused.

Riigikohus nõustus oma otsuses (RKHK 3-3-1-12-15), et eelnimetatud asjaolud võimaldavad teha järelduse, et tehingu tegelikuks sisuks olid äriühingu ja füüsiliste isikute vahelised töö- ja juhatuse liikme suhted.

5. Millal on põhjendatud juhtimis- või konsultatsiooniteenuste osutamine äriühingu kaudu?

Eelnevalt sai ära toodud Riigikohtu seisukoht: asjaolu, et juhtorgani liige ei saa oma pädevust ega vastutust üle anda, ei keela juhtorgani liikmel kolmanda isiku abi kasutamist käsundi täitmisel. Seetõttu ei saa ainuüksi fakt, et juriidiline isik osutab juhtimis- või nõustamisteenuseid, olla täiendava maksukohustuse määramise aluseks (RKÜK 3-2-1-82-14).

Juhtimisteenuse osutamist äriühingu kaudu tuleb pidada õigustatuks näiteks juhul,

• kui on loodud äriühingute grupi haldamiseks eraldi valdusühing, mille töötajate tööülesannete hulka kuulub grupi liikmete juhtimine või nõustamine;
• kui juhatuse või nõukogu liikmed ei tegutse juhitavas äriühingus igapäevaselt ning nende ametiülesannete täitmiseks vajalikud kulud katab ja töövahendid tagab teenust osutav äriühing;
• kui juhtorgani liige on ametisse nimetatud lühiajaliselt või ta pakub juhtimisteenust paljudele äriühingutele (eriti näiteks juhatust asendavate organite puhul, nagu likvideerija või pankrotihaldur) (RKHK 3-3-1-12-15).

Nende asjaolude põhjal on tehingu tegelikuks sisuks juhtimis- või konsultatsiooniteenuse osutamine äriühingu kaudu.

6. Kuidas n-ö ühemehe osaühingu (ainuosanik, juhatuse liige ja töötaja ühes isikus) tasusid eristada ja maksustada?

Kui toimub juhtimis- või konsultatsiooniteenuse või ka muu teenuse (nt näitlejad, lauljad, ürituste korraldajad vm) osutamine äriühingu kaudu, siis tuleb silmas pidada, et ainuosanikule ja juhatuse liikmele, kes osutab ainuisikuliselt äriühingu kaudu teenust või osaleb äriühingu majandustegevuses ja saab selle eest tasu, tuleb aktiivse tegevuse eest maksta ka vastavalt juhatuse liikme tasu, töötasu või muud tasu sõltuvalt selle liigist. Ainuosanikul on õigus ka passiivsele omanikutulule ehk dividendidele, kuid aktiivse ehk töise tegevuse eest saadud tasu tuleb maksustada kõigi tööjõumaksudega.