iconJuurdepääsetavus
Maksud 2024 koolituse salvestus - Maksumuudatused aastatel 2024-2027 Soovin tellida

Ettevõtluskonto ja töötuskindlustushüvitis

MaksuMaksja: 2020 – juuni/juuli (nr 6-7)

Ettevõtluskonto ja töötuskindlustushüvitis

Lehekülg: 37
Martin Huberg
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Õiguskantsler uuris ühe avaldaja soovil, miks ei saa inimene, kes on endale avanud ettevõtluskonto, end töö kaotamisel töötuna arvele võtta ning seetõttu ei saa ka töötuskindlustushüvitist. Kuna teema on põnev ja silmaringi avav, siis toome MaksuMaksjas ära nii õiguskantsleri seisukoha, mille ta edastas Riigikogu sotsiaalkomisjonile, kui ka mõned tausta avavad selgitused.

Töötuskindlustushüvitise saamise eeldused

Töötuskindlustus on aja jooksul päris palju kasvanud, varasemale varrukale on pintsak külge õmmeldud ja varsti ei saa ilmselt keegi aru, millega on tegemist, sest varasemast sihtotstarbelisest sundkindlustusest on asi aina tavalisema sotsiaalmaksu alaliigi poole suundumas.

Kui võrrelda 2002. aastal jõustunud töötuskindlustuse mõistet täna kehtivaga, siis on kontrast päris suur. Algne töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 2 sõnastas töötuskindlustuse mõiste järgmiselt: Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on hüvitiste maksmine töötajale ja teenistujale (edaspidi töötaja) töötuks jäämise, töölepingute ja teenistussuhete kollektiivse ülesütlemise ning tööandja maksejõuetuse korral.

Tänane mõiste võimaldab raha jagada märksa vabamalt ja palju enamate eesmärkide täitmiseks: Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on tööturuteenuste osutamine, tööturutoetuste, välja arvatud töötutoetuse maksmine, kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, töötajale töölepingu ülesütlemise ja ametnikule teenistussuhte lõpetamise hüvitamine koondamise korral ning töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral.

Mida rohkem funktsioone kindlustusele lisandub, seda keerukam on kindlaks määrata, mis, millistel juhtudel ja millistel põhjustel peaks välistama mingit liiki hüve saamise. Iga asjaolu tuleb analüüsida ja vaadata, kas sellel on mingi mõistlik seos hüvitise või toetuse saamise välistamisel või mitte. Näiteks ei ole ju loogiline, kui tööandjale ei makstaks palgatoetust, kui konkreetne töötu, kelle töölerakendamiseks seda makstakse, oleks eelmisest töökohast lahkunud omal soovil.

Välistused

Töötuskindlustushüvitise saamist välistavaid asjaolusid on päris mitmeid. Ühed neist on sätestatud töötuskindlustuse seaduses, teised tööturuteenuste ja toetuste seaduses (TTTS).

TKindlS § 6 lõike 2 kohaselt ei ole töötuskindlustushüvitisele õigust kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes:

  • töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel ametniku algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5 (töötasu alandamine), § 91 lõikes 2 (tööandjapoolne kohustuste rikkumine) ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel (tööandja on alusetult lepingu üles öelnud ja töövaidluskomisjon või kohus lõpetab lepingu ise);
  • töölepingu seaduse § 88 lg 1 punktides 3–8 nimetatud põhjusel (st töökohustuste rikkumine, joobeseisundis tööl viibimine, usalduse kaotus, tööandja usaldamatuse põhjustamine kolmanda isiku silmis, tööandja vara kahjustamine või selle ohu loomine ning saladuse hoidmise või konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumine) või avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamisega;

3) poolte kokkuleppel.

Kuna TKindlS § 6 lg 1 punkti 1 kohaselt eeldab töötuskindlustushüvitise saamine veel seda, et inimene oleks ka töötuna arvele võetud, siis lisandub eelnevalt esitatud loetelule TTTS § 6 lõikes 5 veel 14 välistust ehk siis asjaolu, mille täitmisel isikut töötuna arvele ei võeta ning mis ühtlasi tähendab ka töötuskindlustushüvitisest ilmajäämist.

See ei ole eriti motiveeriv pakkumine ja nii mõnigi eelistab juba seetõttu oma suhteid selliselt vormistada, et töötut kassat asjata nuumama ei peaks.

Üks nendest tingimustest, mille täitumisel ei võeta isikut töötuna arvele või lõpetatakse tema töötuna arvelolek, on punktis 3 sõnastatud järgmiselt: töötab töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või osutab teenust või müüb kaupa ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse tähenduses või on avalikus teenistuses.

Õiguskantsleri poole pöördunud isik juhtiski tähelepanu sellele, et ta ei saa end töötuna arvele võtta, kui on avanud LHV-s ettevõtluskonto. Võib ju tunduda tobe, et konto avamine midagi tähendada võiks, kuid seadus, mis seda reguleerib, ehk siis ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus, on oma loomult väga lihtsakoeline, nagu nimigi ütleb. Sellel on ainult üheksa sisulist paragrahvi, mis teemat reguleerivad, ning sellelt ei saagi mingit „diipi saundi“ ja metatasandit oodata.

Piisab, kui konto avada, et sellele järgneks panga kohustus teavitada Maksu- ja Tolliametit sellise konto avamisest (ELMS § 5 lg 3) ning MTA omakorda kannab isiku kohe „töötamise registrisse“ (ELMS § 7). Ehk siis — konto avamine ongi juba „töötamine“, mis sest, et konto on avatud igaks juhuks või tulevaste heade pakkumiste ootuses. Õiguskantslerile see ei meeldinud.

Riigikohtu seisukohad juhtorgani liikmete osas

Meenutagem, et varem välistas TTTS § 6 lg 5 punkt 4 isiku töötuna arvelevõtmise, kui ta: on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht.

Inimene võis olla töösuhtes, ta koondati, ta võis saada küll koondamishüvitist, kuid mitte töötuskindlustushüvitist, kui ta oli näiteks mõne osaühingu juhatuses, isegi kui see oli mõni „riiulifirma“, mida ta lihtsalt ei osanud likvideerida ega taibanud „tankisti“ pukki panna. Õigupoolest võib ka öelda, et riik soosis „tankistide“ kasutamist, mille vastu teine osa riigist agaralt võitlust peab.

Õiguskantsler vaidlustas Riigikohtus sellise regulatsiooni, Riigikohus nõustus[1] temaga ja tunnistaski sätte põhiseadusevastaseks (p 63) osas, milles need välistavad töötuskindlustuse seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud kindlustatule, kellel oleks töötuskindlustuse seaduse §-st 6 tulenevalt õigus saada töötuskindlustushüvitist, hüvitise maksmise ainuüksi põhjusel, et ta on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht.

Riigikohus analüüsis küsimust põhjalikult. Kõike tsiteerida ei ole mõtet, kuid püüdkem mõned olulisemad mõtted järgnevalt esitada:

P 41: Arvestades töötuskindlustushüvitise eesmärki ja hüvitise maksmise eeldusi, võib kindlustatud riskiks pidada töise sissetuleku kaotust, mida kindlustatu ei ole ise põhjustanud. Seega ei ole otsustavaks mitte see, kas isikul on töö või tööks loetav tegevus, vaid määravaks on selle tegevuse eest tasu saamine ehk sissetuleku olemasolu.

P 42: Töiseks sissetulekuks tuleb kindlasti pidada väljamakseid, millelt töötaja peab tasuma töötuskindlustusmakseid.

P 46: Kolleegium leiab, et juhul kui äriühingu juhatuse liikmeks olev kindlustatu, kes vastab muudele töötuskindlustushüvitise maksmise eeldustele, ei saa oma tegevuse eest tasu ehk tal puudub töine sissetulek, tuleb kindlustatud risk lugeda tema puhul realiseerunuks.

P 55: Töötuskindlustushüvitise maksmisel tuleb arvestada kindlustatud riskiga, mistõttu ei saa seadusandja luua meelevaldseid tingimusi hüvitise maksmise piiramiseks.

P 57: Kolleegium leidis eespool, et kindlustatud riskiks ei ole mitte töise tegevuse, vaid töise sissetuleku kaotamine. Seetõttu ei saa hüvitise maksmist välistada ainuüksi põhjusel, et isikul on olemas töine tegevus.

P 59: TTTS § 6 lõike 5 punktis 4 nimetatud äriühingu juhatuse liikmeks oleva kindlustatu omandipõhiõiguse riivet ja ebavõrdset kohtlemist põhjendati seega sisuliselt sooviga välistada töötuskindlustushüvitise saajate seast isikud, kes võivad oma tegevuse tagajärjel saada (praegu või tulevikus) tulu, mida seadus töise sissetulekuna ei käsitle. Seadusandja on töötuskindlustuse puhul valinud kindlustatud riskiks töise sissetuleku puudumise, mistõttu ei ole töötuskindlustushüvitise maksmine seatud sõltuvusse kindlustatu varalisest olukorrast ega võimalikest muudest sissetulekuallikatest (nt dividenditulu). Seetõttu ei saa hüvitise maksmist ühe isikute grupi puhul välistada üksnes seetõttu, et tema tegevus võib talle mingil ajahetkel tulu tuua.

Õiguskantsleri seisukohad ettevõtluskonto kasutaja osas

Õiguskantsler saigi sellest kohtulahendist inspiratsiooni ja leidis, et olukord, kus vaid konto avamisest piisab, et töötuskindlustushüvitise saamine välistada, ei ole aktsepteeritav. Kuna seadus ei seo töötuna arvelevõtmist tingimusega, et ettevõtluskonto pole aktiivses kasutuses, jääb inimene töötuskindlustushüvitisest ilma juba pelgalt seetõttu, et tal on ettevõtluskonto. (Vt lisatud õiguskantsleri kirja.)

Kuna kiri on informatiivne ning Riigikogule otseselt ettepanekut õigusakti põhiseadusega kooskõlla viimiseks ei tehtud, siis on mõistagi oht, et moodustatakse komisjon, viiakse läbi ideekorje, tellitakse analüüs, probleem kanaliseeritakse, menetletakse jne, jne, kuni see unustatakse. Aga loodame, et nii ei lähe ja õiguskantsler hoiab arengul silma peal, sest asjal on ikkagi jumet.

Kokkuvõtteks

Meie arvates on õiguskantsleri seisukohad igati põhjendatud. Võib arvata, et nii Sotsiaalministeerium kui ka Riigikogu sotsiaalkomisjon püüavad midagi „eelarve kaitsmiseks“ vms välja mõelda, kuid loodame, et terve mõistus võidab. Aga lugege ise õiguskantsleri seisukoht läbi ning veenduge, et see mõjub igal juhul tõsiseltvõetavana.

Ettevõtluskonto kasutaja õigus saada põhitöö kaotamisel töötuskindlustushüvitist

Õiguskantsler Ülle Madise kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile

22.06.2020

Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes juhtis tähelepanu töötuskindlustuse seadusele, mille kohaselt ei saa oma põhitöö kaotanud inimene taotleda töötuskindlustushüvitist, kui tal on ettevõtluskonto.

Leian, et töötuskindlustuse seadus (TKindlS) piirab liialt ettevõtluskonto kasutaja õigust töötuskindlustushüvitisele ja on vastuolus omandipõhiõigusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32). Kuna Riigikohus on juba tunnistanud sarnase regulatsiooni nn juhatuse liikmete töötuskindlustuse asjas põhiseadusvastaseks, pöördun otse Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole ja palun komisjonil kaaluda seaduse muutmise eelnõu algatamist. Kui komisjon leiab, et seadus on põhiseaduspärane, palun seda põhjendada. Ootan teie vastust hiljemalt 28. septembriks 2020.

Ettevõtluskonto loomisega on riik soovinud soosida mikroettevõtlust ja parandada mikroettevõtjate maksukohustuse täitmist. Konto kaudu võivad ettevõtlusega tegelda inimesed, kes soovivad oma kaupa või teenust müüa põhitegevusena, aga ka need, kes teevad seda oma põhitegevuse kõrvalt (ELMS seletuskiri, lk 1 ja 3).

Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse § 8 (ELMS) järgi maksab ettevõtluskonto kasutaja sotsiaalmaksu, tulumaksu ja kogumispensioni makset (kui ta on kogumispensioniga liitunud) iga kuu eest, mil tema ettevõtluskontole on laekunud tulu. Vastutasuks saab ta riigilt ravi- ja pensionikindlustuse ning vanemahüvitise. Töötuse vastu end ettevõtluskonto kaudu kindlustada ei saa. Sestap on mõistetav ka töötuskindlustuse seaduse säte, mille järgi pole selle seaduse mõttes kindlustatu isik, kes on teenuse osutaja või kauba müüja ELMS tähenduses (TKindlS § 3 lg 2 p 6).

Teisalt võib aga ettevõtluskonto omanik olla samal ajal hõivatud muu tegevusega, mis annab talle õiguse töötuskindlustusele: näiteks töötab ta töölepingu alusel, on tasunud nõutud ulatuses töötuskindlustusmakseid ning vastab muudele kindlustuse tingimustele. Töö kaotanud inimese õigust töötuskindlustusele (TKindlS § 3 lg 1) piirab aga TKindlS § 6 lg 1 punkt 1, mille järgi on õigus töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kes on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 6 kohaselt. Nimelt ei võeta inimest töötuna arvele, kui ta osutab teenust või müüb kaupa ELMS tähenduses (TTTS § 6 lg 5 p 3).

Kuna seadus ei seo töötuna arvelevõtmist tingimusega, et ettevõtluskonto ei ole aktiivses kasutuses, jääb inimene töötuskindlustushüvitisest ilma juba pelgalt seetõttu, et tal on ettevõtluskonto. Selleks et niisuguses olukorras töötuskindlustushüvitist saada, tuleks inimesel sulgeda ettevõtluskonto või võtta tagasi krediidiasutusele antud maksude riigile ülekandmise juhis. Tegu ei ole keerulise või kuluka protseduuriga. Ka ei too ettevõtluskonto taasavamine kaasa lisakulutusi, kuna konto avamine on tasuta. Samas on konto sulgemine tarbetu, sest selle kaudu saab riik hõlpsalt tuvastada, kas inimene on saanud töötuskindlustushüvitisega samaaegselt sissetulekut. Seega ei õigusta kõnealust hüvitise saamise piirangut ka kardetud kuritarvituste oht. Samuti töötab ettevõtluskonto sulgemine või maksude riigile ülekandmise juhise tagasivõtmine vastu ELMS eesmärgile parandada mikroettevõtjate maksukäitumist. Kui inimene on riigilt kindlustushüvitise saamiseks kord juba pidanud ettevõtluskontost loobuma, siis tõenäoliselt ei ole ta hiljem enam motiveeritud ettevõtluskontot uuesti kasutama ja selle kaudu riigile makse tasuma.

Riigikogu võttis 18.06.2020 vastu tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse. Selle järgi on alates 01.09.2020 lubatud töötuna arveloleku ajal ajutiselt töötada töölepingu või töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või avalikus teenistuses, mille ühekordne kestus ei ületa viit päeva (TTTS § 42 lg 1). Tingimus kehtib, kui tööd tehakse kuni kaheksa päeva kalendrikuus, kuid kõige rohkem 12 kalendrikuul 24-kuulise ajavahemiku jooksul (TTTS § 42 lg 2), ning makstav tasu ühes kalendrikuus kokku ja iga ühekordse töötamise eest ei ületa 40% töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuu töötasu alammäärast (TTTS § 42 lg 3). Nii-öelda tööampse on Riigikogu lubanud töötutel teha muu hulgas põhjusel, et inimesed ei langeks töötuna vaesusesse (seaduse seletuskiri, lk-d 2-3).

Seega on töötutel võimalik edaspidi tööd otsides samal ajal ka tööga veidi tulu teenida. Siit kerkib küsimus, millega on õigustatud see, et ettevõtluskonto kasutaja on jäetud ilma õigusest saada töötuskindlustushüvitist pelgalt selle konto omamise tõttu. Samuti jääb selgusetuks, miks ei võiks oma põhilise sissetulekuallika kaotanud inimesel, kellel on ettevõtluskonto, olla samamoodi võimalus saada töötuskindlustushüvitist ja tööotsingute ajal väikeses mahus ettevõtluskonto kaudu tegutseda. Seda enam, et ettevõtluskontole laekunud tulu suuruse saab hõlpsalt tuvastada.

Töötuskindlustusega hõlmatud inimese kindlustushüvitisest ilmajätmine pelgalt avatud ettevõtluskonto tõttu riivab intensiivselt omandipõhiõigust (PS § 32). Riigikohus on sarnast asja juba lahendanud. Siis oli vaatluse all samuti olukord, kus inimene oli kindlustatud mõnes teises õigussuhtes ning vastas ülejäänud töötuskindlustushüvitise maksmise eeldustele, ent jäi töise sissetuleku kaotuse korral siiski kindlustushüvitiseta (nn juhatuse liikme töötuskindlustuse asi). Riigikohus pidas säärast regulatsiooni põhiseadusvastaseks (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-17-16).

Selles asjas leidis Riigikohus, et kuna kindlustatud risk on töise sissetuleku kaotus, ei saa inimese kindlustushüvitisest ilmajätmist põhjendada üksnes asjaoluga, et inimesel on töö või tööks loetav tegevus, vaid loeb see, kas inimesel on töine sissetulek (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-17-16, p 57). Kohus märkis veel, et kuna töötuskindlustushüvitise maksmine ei ole seatud sõltuvusse kindlustatu varalisest olukorrast ega võimalikest muudest sissetulekuallikatest (nt dividenditulu), ei saa hüvitise maksmist ühe isikutegrupi puhul välistada üksnes põhjusel, et tema tegevus võib talle mingil ajahetkel tuua tulu (p 59).

[1] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11.05.2017 lahend asjas 3-4-1-17-16. Avaldatud Riigi Teatajas: www.riigiteataja.ee.