Aastaaruanne 2021 ja maksud 2022 koolituse salvestus loe lähemalt / osta koolitus

MaksuMaksja: 2019 – november (nr 11)

MaksuMaksja: 2019 – november (nr 11)

  • Sisukord
    UUDISED
    Helme: aastalõpu sünnitajate ebaaus kohtlemine lõppebRahandusministeeriumi pressiteadeLk 4
    Kahest riigist pensioni saajate maksuvaba tulu kasvabRahandusministeeriumi pressiteadeLk 5
    Justiitsministeerium otsib eakatele tasuta õigusabi pakkujatJustiitsministeeriumi pressiteadeLk 5
    Rahandusministeerium soovib finantssektori trahvimäärasid suurendadaRahandusministeeriumi pressiteadeLk 6-7
    Muudatused intresside maksustamisel alates 01.01.2020MTA pressiteadeLk 7
    Helme: inimesi ei tasu pensionireformiga hirmutadaRahandusministeeriumi pressiteadeLk 8
    ARVAMUS
    Riigikontrolli tähelepanekud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohtaRiigikontrolörLk 9-13
    Poliitikute ja ametnike koostöö talumatu kergusToomas PetersonLk 14-15
    Annetajad teevad tubli tööd. Riik, astu ka oma samm!Urmo KübarLk 15-16
    AKTSIISID LANGEVAD?
    Rahandusministeerium kaalub diislikütuse aktsiisimäära langetamise võimalusiRahandusministeeriumi pressiteadeLk 17
    Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimeleEesti KonjunktuuriinstituutLk 18-21
    Rahanduskomisjonis arutati aktsiisiteemasidRiigikogu rahanduskomisjoni istungi protokollLk 22-25
    PROBLEEM
    Rahandusminister võtab Ukraina renditöötajad luubi allaRahandusministri pöördumine MTA poole; vVõrdsete võimaluste voliniku Liisa Pakosta pöördumine Rahandusministeeriumi pooleLk 26-27
    Renditööjõu maksustamine ja orjapidamine Eesti moodiAripäeva raadioLk 28-33
    Töötuskindlustusmakse lühiajalise töötamise puhulÕiguskantsler Ülle Madise seisukohtLk 33-34
    SEADUSEMUUDATUS
    EML tegi ettepaneku „peenhäälestada“ spordikulude maksuvabastustEML kiri Riigikogu rahanduskomisjonileLk 34-36
    NÕUANNE
    Jõulutunnel, muud annetused ja maksusoodustusedHiie MarrandiLk 36-37
    JURIST VASTABMartin Huberg, Hiie MarrandiLk 37-38
  • Helme: aastalõpu sünnitajate ebaaus kohtlemine lõppeb

    Rahandusministeeriumi pressiteade
    05.11.2019

    Rahandusminister Martin Helme sõnul saavad aasta lõpus sünnituspuhkusele minevad naised ja töölt koondatud edaspidi võimaluse lükata osa oma hüvitisest maksustamise mõttes järgmisesse aastasse, et kasutada oma maksuvaba tulu senisel tasemel.

    „Täna suurendab aasta lõpus saadud sünnitushüvitis naise tulusid mitme kuu palga võrra, mis omakorda vähendab tema maksuvaba tulu. Selline olukord pole kindlasti aasta lõpus sünnitanute suhtes õiglane ja see on nüüd kiiremas korras lahendamisel,“ ütles Helme.

    Muudatuste tulemusena saavad aasta viimases kvartalis sünnitus- või koondamishüvitist saanud inimesed võimaluse maksustamise mõttes osa hüvitisest üle kanda järgmisesse aastasse.

    Näiteks kui inimene saab detsembris koondamishüvitise kahe kuu eest, võib ta maksustamise mõttes ühe kuu summa kanda üle järgmisesse aastasse. Sama kehtib ka sünnitushüvitise kohta. Selline asjade korraldus võimaldab sünnitus- ja koondamishüvitist maksustada nii, nagu neid saaks iga kuu.

    2018. aasta viimases kvartalis oli 2204 sünnitushüvitise saajat. Haigekassa makstud keskmise sünnitushüvitise suurus oli 2018. aastal 140 päeva eest 5518 eurot.

    Muudatus rakendub tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2018. Maksustamise mõttes hüvitise edasikandmiseks tuleb esitada füüsilise isiku tuludeklaratsioon ja seda nii hüvitise edasikandmiseks kui järgmisesse aastasse kantud osa maksustamiseks.

    Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda siin: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7a49573d-c9cb-4598-bda2-206a971c5095

  • Justiitsministeerium otsib eakatele tasuta õigusabi pakkujat

    Justiitsministeeriumi pressitead
    25.11.2019

    Justiitsministeerium kuulutas välja konkursi, et leida järgmiseks aastaks eakatele tasuta õigusabi andmiseks koostööpartner.

    „Toetame eakatele tasuta õigusnõu andmist juba neljandat aastat ja on selge, et vajadus sellise teenuse järele on selgelt olemas. Näiteks 2018. aastal käis nõustamisel 580 inimest, keda kokku nõustati 817 tundi. Peamiselt küsiti pärimise, perekonna, korteriomandi ja asjaõiguse teemadel,“ ütles justiitsminister Raivo Aeg.

    Justiitsministeeriumi toetus ühele taotlejale koos käibemaksuga on 10 000 eurot. Eesmärgiks on tagada eakatele isikutele õigusnõustamine, teavitus ja abistamine igapäevasel ametiasutustega suhtlemisel ning asjaajamisel. Toetatud tegevusega tuleb alustada hiljemalt järgmise aasta 3. veebruaril.
    Taotlus konkursil osalemiseks tuleb esitada eesti keeles elektrooniliselt meiliaadressil info@just.ee hiljemalt 31. detsembril 2019 kell 23.00.

    Konkursi tingimuste kohta täpsemate selgituste saamiseks saab edastada oma küsimused elektrooniliselt meiliaadressile info@just.ee.

    Konkursi käskkirjaga saab tutvuda Justiitsministeeriumi kodulehel.

    Leping eelmise konkursi võitjaga saab läbi aasta lõpus. Uue konkursi võitjaga sõlmitakse leping kuni 31. detsembrini 2020.

  • Poliitikute ja ametnike koostöö talumatu kergus. Toomas Peterson

    Pärast eelmisi parlamendivalimisi ja uue koalitsiooni moodustamist liigume siinses poliitruumis ja viimasel ajal ka majanduselus ühest detailsest konfliktist teise. Valitsemise raske taak on nii mõnelegi ministrile ja uues olukorras mitteorienteerunud tippametnikule osutunud liiga rängaks. Aga need, nii opositsiooni kui meedia poolt üles puhutud skandaalikesed on üksnes tagajärjed. Samas tulevad põhjused üha reljeefsemalt esile.

    Meie laudadele on ootuspärasele tekkinud vaidlusi ja kirgi loov teema — vastasseis ühelt poolt välja kujunenud, ringkaitsesse asunud, omadest hooliva ja oma väärtushinnangutega aeglaselt looviva ametkonna, ja teisalt meile aktsepteeritavast demokraatiast võrsuvate kiireid sooritusi teha soovivate poliitikute/ministrite vahel. Aga kehtiv seadusruum on loodud eelmiste majandusstruktuuride ajal ja ametnike mõtlemisviisist lähtuvalt.

    Et aduda meie konfliktsituatsioonide teket, peame oma avatud majanduse juures pöörama pilgu viimastel aastatel mujal maailmas toimuvale.

    Praeguses turumajandusfaasis on maailma majandus viimastel aastatel kiiresti muutumas. Üha enam suurenevad protektsionistlikud vastuolud USA, Euroopa Liidu, Hiina vahel. Tänu demograafilistele trendile ja maavarade olemasolule hakkavad tõusma Aafrika ja Lähis-Ida riigid. Globaliseeruv majandus, tehnoloogiate areng, uute energiaallikate kasutusele võtmine ning uus kliimapoliitika muudavad tarbimisstruktuuri, töökohtade olemust, jõukuse tähendust ja mõõtmise meetodeid, hariduse struktuure ning peamisena — jõuvahekordi maailma riikide ja nende liitude vahel.

    Need tendentsid on üha rohkem tuntavad ka meie väikeses avatud majanduses, kus elanikkond kahaneb ja ülalpeetavate arv kasvab. Eestis on toimumas äärmuslik varaline kihistumine: need, kes tänu oma tööle ja osavusele ning valitseva poliitilise eliidi kaasaaitamisele on muutunud siinses mõttes jõukaks, ei ole enam huvitatud kardinaalsetest muudatustest. Hetkel valitsemise parnassile tõusnud, uut majanduspoliitikat deklareerinud poliitikud püüavad varakuse tekki pisut nihutada vaesemate poole ja siin ongi peamine lõhe, ka majandusideoloogiline lõhe. Ja just siinkohal vajame tarka riigi finantsjuhtimist majandus- ja finantsmaailma muutumisel.

    Juba üle 25 aasta tagasi tulid riiki ehitama aktiivsemad ja ärksamad, väga erinevate tegevusalade inimesed, mugavustsooni ei olnud veel tekkinud. Aga kuidas peaksime toimima täna? Järjest olulisemaks muutub paradigmaline riigistruktuuride raputamine, narratiivsete eesmärkide püstitamine, uute, suurema maailmapildiga inimeste haaramine riigi juhtimisse, sest on tekkinud ametnike küllaltki suletud alalhoidlik, oma märgisüsteemiga klass.

    Probleem on ka selles, et oluliste eesmärkide püstitamine, nende saavutamise vahendite valimine eeldab haritute ja karismaatiliste ning rahva seas populaarsete juhtide olemasolu. Haritud ja karismaatilised selles mõistes, et suudvad genereerida uudseid mõtteid, kuidas riiki edasi viia, mitte ei tammu paigal ega jaota ümber olemasolevaid ressursse.

    Meie meedia, mida on nimetatud ka vasakliberaalseks, osaliselt tema kujundatud avalik arvamus, tippametnikud, osa poliitikutest ja president takkapihta ei ole oma maailmavaatest (mida ei saa neile ette heita) tulenevalt adunud viimastel valimistel esile kerkinud uute poliitjõudude, teistsugusel maailmavaatel baseeruvaid ambitsioone. Ehk siis, valimistel on paratamatult tagajärjed. Selles mõttes on peavoolu meedia maailmavaade vildakas, ei osatud sellist protsessi ette näha ja sellega mingilgi määral kohaneda.

    Meie riigi arengufaas on selline, et on välja kujunenud ametnike klass, kes eksisteerib oma väärtushinnangute ja põhimõtete järgi, mis sattus paratamatult konflikti uute valijate ning poliitilise jõuga. Kui enne oli enam-vähem kõik paika loksunud, aeg-ajalt küll ka vabastati tippametnikke, siis nüüd hakati paati juba jõuliselt kõigutama. Aga milleks see vajalik on? Väga üldiselt väites selleks, et meie riigi tulevik ja kui soovite, jõukuse kasv sõltuks väga teistsuguste eesmärkide püstitamises ja selleks ka vahendite valimises. Nendeks on investeeringud haridusse, teadusesse, teedesse, uutesse tehnoloogiatesse, ühe allikana näiteks riigisektori võlamäära viimine eurotsooni keskmisele lähemale, aga selleks ringkaitsesse asunud ametkond valmis ei ole, sest see nõuab julgust ning rohkem ja teistmoodi tööd.

    Tean, et ka tippametnikke on igasuguseid. Samas, kui inimene saab hästi hakkama ühes ametis, ei tähenda see veel, et ta teeb seda ka teises, ning see ei mõõda tema lollust või tarkust. Laiemalt, pika valitsemisperioodi jooksul ei juletud ega osatud investeerida arengusse, millest siin eelnevalt kirjutasin. Lisan veel ühe tulemuse — ei suudetud pisutki objektiivset kapitali kontsentratsiooni maksusüsteemi kaudu vähendada, nüüd on tagajärg käes — ka rikkad nutavad varsti, sest tööjõud ja tarbijad voolasid välja.

    Negatiivsetest tagajärgedest hoidumiseks tuleb muuta alustugesid

    Niisiis, tuleb üle minna omavalitsussüsteemile, mille aluseks on praegused maakonnad ja suuremad linnad, ning luua üle kahekümne omavalitsusüksuse, mille volikogudesse toimuvad kohalikud valimised. Oluliselt tuleb vähendada ministeeriumide ja ametkondade arvu, mille tulemusena väheneb ka ametnike arv, kes siiani süsteemisiseselt genereerivad riigi arengu seisukohast mõttetuid tööplaane.

    Teiseks tuleb kohalikele omavalitsustele anda suuremaid õigusi ja kohustusi, ning nende realiseerimiseks rohkem rahalisi vahendeid. Senini on meil väga hästi toiminud ettevõtte tulumaksu puudumine või õigemini investeeringute tegemisel selle edasilükkamine. See on n-ö meie edukuse mälus. Samas on uue maksusüsteemi puhul oluline anda suurem tulubaas kohalikele omavalitsustele, kes, teades paremini kohalikke olusid, suudavad seda efektiivsemalt kulutada ja investeeringuid teostada. Ilmselt on otstarbekas osa ettevõtte kasumist tulumaksu näol eraldada kohalikule omavalitsusele, kes oleks selle kaudu rohkem huvitatud uute ettevõtete asutamisest oma territooriumil.

    Kolmandaks, poliitiliste konfliktide edaspidiseks vältimiseks tuleb kaasajastada olemasolevaid seadusi, mis looksid paremad eeldused ametnike ja poliitikute koostööks, eelkõige siis, kui võimule tulevad demokraatlike valimiste tulemusena uuenenud maailmavaatega poliitikud. Koalitsioonilepingus sätestatut saab efektiivsemalt ellu viia, kui uus minister võib kujundada ministeeriumi tippjuhtkonna oma käe järgi.

    Ja neljandaks, praeguses riigi juhtimise faasis muutub üha tähtsamaks ametkondade koostöö ettevõtjatega. Üks külg on riigi poolt ettevõtlusele eelduste loomine seadusruumi ja investeeringute näol, teine pool on igapäevane dialoog ja suhtlus, sest kas seda soovitakse või mitte — meie riik rajaneb paljuski ettevõtjate loodud väärtustele.

    Toomas Peterson
    Lennuameti endine peadirektor

  • Annetajad teevad tubli tööd. Riik, astu ka oma samm! Urmo Kübar

    Detsembri algul toimunud annetamistalgutel leidsid loodetavasti paljud tee heategevuse juurde, nii nagu „Teeme ära” talgud on meid juba üle kümne aasta õpetanud hindama kogukonnategevusi ja vabatahtlikku tööd. Ka riigil on aeg astuda uusi samme annetamise edendamiseks.

    Neist olulisim on kõrvaldada tulumaksuseadusest ajale jalgu jäänud punktid, mis annetamise soodustamise asemel on seda hoopis piirama hakanud.

    Maksusoodustused annetamisele kehtivad Eestis, nagu arenenud riikides üldiselt, juba mõnda aega. Et üksikisikuna neist osa saada, peab olema täidetud kolm tingimust.

    Kaks esimest on lihtsad — annetuse saaja peab kuuluma soodustatud ühingute nimekirja (selliseid on meil praegu 2500) ning annetaja peab olema talle teada andnud oma isikukoodi. Sel juhul leiame tuludeklaratsiooni esitades annetused seal juba mahaarvamiste lahtrist. Näiteks 100-eurone annetus maksab andjale siis tegelikult 80 eurot ning ülejäänud 20 võtab riik tagantjärele enda kanda.

    Konks peitub kolmandas tingimuses. Kõik mahaarvamised kokku ei või ületada 1200 eurot ning lisaks annetustele lähevad arvesse näiteks kodulaenu intressid ja koolituskulud. Seega, kui inimene maksab tagasi laenu, ning tema või ta laps käib keeltekoolis või muudel tasulistel kursustel, ei pruugigi selle 1200 euro sees annetustele soodustuse saamise ruumi jääda.

    Ent ka muude mahaarvamiste puudumisel on 1200 eurot ehk 100 eurot kuus vähem kui kümnendik isegi keskmise palga saaja sissetulekust. Rääkimata jõukamatest, kelle võimalused heategevusega ühiskonda panustada on mõistagi veel suuremad.

    Maksusoodustuste mõte on õhutada ja toetada käitumist, millest tõusev kasu ühiskonnale ületab saamata jäänud maksutulu. Näiteks annetamise puhul tähendab iga tulumaksuna laekumata jääv euro viie euro minemist otse abi vajavasse valdkonda.

    Annetajate abiga päästetakse elusid ning aidatakse hättasattunuid, rääkimata annetuste toel toimuvatest kultuuri- ja spordisündmustest, õpi- ja huvialaringidest. Heategevuse alternatiiviks on kas selliste tegevuste kinnimaksmine riigi- või kohalikust eelarvest või siis leppimine, et neid ei toimu.

    Maksusoodustuse mõttest lähtudes on praegused piirangud seega nii ebaõiglased, ebapraktilised kui ka ebatõhusad.

    Ebaõiglased ses mõttes, et pärast 1200 euro piiri täitumist (ükskõik, kas annetused sinna üldse mahtusid või ei) ei ole riigi jaoks enam vahet, kas kasutasid raha enda või ühiseks hüvanguks. Toetasid perevägivalla ohvreid või puudega inimesi või ostsid hoopis endale uue teleri — tulumaksu mõttes on need siis juba samaväärsed teod.

    Ebapraktiline on praegune kord ses osas, et väiksemate ja juhuslike annetuste puhul, mis võivad 1200-eurose limiidi sisse mahtuda, ei ole maksusoodustusel olulist rolli. 25 eurot annetades ei mõtle ilmselt paljud, et aasta pärast võib sellest 5 eurot tagasi saada. Ent näiteks 1000 eurot ees või taga 5000 euro annetamisel on juba oluline argument nii andja kui ka saaja seisukohalt.

    Just selliseid suuremaid ja regulaarseid annetusi praegune tulumaksuseadus aga tegema ei motiveeri, millest tuleb tema ebatõhusus meie heategevusele vajaliku hoo lisamiseks.

    Ühest küljest on Eesti heategevuses praegu head ajad. Kasvab inimeste jõukus ning vabaühenduste valmidus ja oskus annetajatega töötada. Nõnda on juba aastaid kenas kasvutrendis pea kõik, mida heategevuses mõõta saab. Juurde tuleb annetajaid ning suureneb annetuste maht, ületades mullu esmakordselt 40 miljoni euro piiri.

    Selle eest on annetajatele põhjust südamest tänulik olla. Samas peab paika seegi, et kui mõni üksik edukas kampaania välja arvatud, on me heategevat käitumist kirjeldavad numbrid siiski väikesed.

    Ka seesama 40 miljonit on kordi vähem kui Eesti inimesed kulutavad aastas näiteks suitsude, maiustuste või alkoholi ostmisele. Kui jõuluostudeks läheb keskmisel Eesti perel nädalaga umbes 250 eurot, siis heategevuseks andis keskmine annetaja meil mullu 33 eurot. Kogu aasta peale.

    Seejuures on meil iga annetaja kohta keskmiselt kolm inimest, kes ei anneta. Maailma riikide seas oleme annetajate osakaalult 66. kohal, Eestist eespool on 35 maad, kes sissetulekult inimese kohta meist vaesemad. Võrreldes sissetulekute kasvuga annetame heategevuseks isegi suhteliselt vähem kui mõne aasta eest.

    Uusi annetajaid maksusoodustused ilmselt juurde ei too. Selle töö teevad vabaühendused ise ära, eriti kui neid seejuures aitab heategevusele tähelepanu pöörav (sotsiaal)meediafoon. Esimesed annetused sünnivad tavaliselt südamesse läinud üleskutsest, isiklikust kokkupuutest teemaga või ka sõprade-lähedaste eeskujust. Paljude kogemus heategevusega jääbki selliseks aeg-ajalt reageerivaks annetamiseks, mis on samuti tubli.

    Teised on aga valmis enamaks. Neid on vähem, kuid nad on huvitatumad, valmis toetatava valdkonna vajadustesse-tegevustesse rohkem süvenema ning (ilmselt osalt tänu neilegi omadustele) tihtipeale ka jõukamad.

    Selliste inimeste püsiv toetus annab abivajajaid aitavale ühingule rohkem võimalusi tegevusi ette plaanida, kiiremini kriisidele reageerida ning seeläbi olla oma töös tulemuslikum. Ning just selliseid suuremaid ja regulaarseid annetusi aitaks paindlikum maksusoodustuste süsteem juurde tuua.

    Selleks tuleks annetustele kui avalikes huvides tehtud kulutustele mõeldud maksusoodustuste ülempiiri tõsta kui mitte hoopis kaotada, ning siduda see lahti muudest, esmajoones isiklikuks heaoluks tehtud kulude soodustamisest. Meie annetajad teevad tublit tööd, seadusandjal on nüüd aeg astuda ka omalt poolt vajalikke samme.

    Urmo Kübar
    Presidendi vabakonnanõunik

  • Rahandusministeerium kaalub diislikütuse aktsiisimäära langetamise võimalusi

    Rahandusministeeriumi pressiteade
    25.11.2019

    Rahandusministeerium kaalub diislikütuse aktsiisimäära langetamise võimalusi, kuna Eesti maanteetranspordi ettevõtete seas läbi viidud küsitluse põhjal tehtud Eesti Konjunktuuriinstituudi uuring järeldab, et diislikütuse aktsiisimäära langetamine parandaks veoettevõtete konkurentsivõimet.

    „Diislikütuse aktsiisi tõstmise otsus oli lühinägelik: kasutati ära nafta maailmaturu hinna langust, kuid samas ei osatud või ei tahetud ette näha, et kütuse hind langeb ka mujal,” ütles rahandusminister Martin Helme uuringu tulemusi kommenteerides. „Aktsiisitõusu tagajärg oli see, et välismaiseid konkurendid hakkasid Eesti veoettevõtetelt üle võtma alguses rahvusvahelisi ja hiljem juba ka Eesti-siseseid vedusid. Seetõttu kavatsen uuringu andmete toel esitada kevadel riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel ettepaneku diislikütuse aktsiisimäära langetada.”

    Uuringu põhjal näevad maanteetranspordi ettevõtted peamiste äritegevuse takistustena veohindade madalat taset ning mootorikütuse aktsiisimäärade liialt kõrget taset. Kui madalad veohinnad on tingitud Läti-Leedu ettevõtete sisenemisest Eesti turule ning valmistavad peamiselt probleeme väikeettevõtetele, siis kõrgete aktsiisimäärade takistavat mõju tõid enim esile suurettevõtted. Olulise piirava faktorina nähakse veel tihedat konkurentsi veondussektoris, seejuures ka teiste riikide vedajate ebaausat konkurentsi.

    Takistavate tegurite pingereas järgnevad liialt kallis tööjõud, mis on teistest enam probleem suurematele ettevõtetele, ning liialt kõrged kütuse hinnad maailmaturul. Samas nimetasid ettevõtted arvestataval määral, kuid vähem tööjõu puudust. See on teravam probleem peamiselt rahvusvahelistele vedudele keskendunud ettevõtete jaoks.

    Viimastel aastatel suurenenud teiste riikide sõidukite osakaal Eesti sisevedudel on maanteetranspordi ettevõtete hinnangul loonud ebaõiglase konkurentsipositsiooni. Seda ei ole riik ettevõtete hinnangul piisavalt kontrollinud ega pidurdanud. Eestist väiksema kulubaasi — näiteks soodsama hinnaga tööjõu, kütuse, kindlustuse — juures on lähiriikide Läti, Leedu ja Poola teenusepakkujate hulk suur ning see surub veosehindu alla ja Eesti ettevõtteid turult välja.

    Äritegevust takistava tegurina nimetas küsitlusele vastanud ettevõtetest liiga kõrgeid kütuseaktsiisi määrasid 86%. Kolmveerand vastanutest pidas diislikütuse aktsiisimäära langetamist potentsiaalselt tõhusaks äritegevust toetavaks meetmeks. Diislikütuse lõpptarbimisest Eestis 89% moodustab ettevõtete tarbimine, sellest omakorda kolmveerand on maanteetranspordi ettevõtete tarbimine. Eesti ettevõtete välismaal tangitud diislikütuse kogustest ostetakse praegu kolmandik Leedus ning veerand Lätis.

    Kui Eestis vähendataks diislikütuse aktsiisimäära ning hind oleks Eestis ja Lätis samal tasemel, siis valdav enamus Lätis tankivatest ettevõtetest muudaks oma tankimisotsuseid Eesti kasuks. Täielikult tooks tankimise Eestisse pigem väiksemad ettevõtted ning need, kellel on rohkem vedusid Eestis.

    Kui diislikütuse aktsiisimäära langetada Läti tasemele, tangiks veoettevõtete autod uuringu järgi Lääne-Euroopa suunal teostatavate vedude jaoks diislikütust jätkuvalt eelkõige Leedus. Seetõttu toetaks tankimise Eestisse naasmise eesmärki paremini aktsiisimäära viimine Leedu tasemele.

    Aktsiisimäära langetus vähendaks Eesti riigi maksutulu, kuna selle tõttu tasuksid lõpptarbijad iga liitri ostetud diislikütuse pealt vähem aktsiisi ja käibemaksu. Eestis tangitava kütuse odavnemise tõttu vabaneks finantsressurss, mida veoettevõtted saaksid kasutada muude sisendite jaoks, näiteks palgatõusuks või uuema, säästlikuma ja keskkonnasõbralikuma autopargi soetamiseks, mis toetaks maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimet.

    Uuringu mootorikütuse hinna ja aktsiisi mõju kohta Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele tellis Rahandusministeeriumi ja viis läbi Eesti Konjunktuuriinstituut. Küsitlusele vastas tänavu 3.–22. oktoobril kokku 306 ettevõtet, kelle kulud mootorikütusele moodustasid nende kogukuludest keskmiselt 42%. Sealjuures oli küsitlusele vastanud ettevõtete tarbitud kütustest 98% diislikütus. Sektor on kütuse suhtes väga hinnatundlik.

    Diislikütuse aktsiisimäär on praegu Soomes 53 senti liitri kohta, Eestis 49,3 senti liitri kohta, Leedus 34,7 senti liitri kohta, Lätis tänavu 37,2 senti liitri kohta ja järgmisel aastal oodatavalt 41,4 senti liitri kohta.

  • Renditööjõu maksustamine ja orjapidamine Eesti moodi. Aripäeva raadio

    Aripäeva raadio
    19.09.2019

    Äripäeva 19. septembri saates „Poliitikute töölaua”[1] arutasid tööandjate keskliidu analüütik-nõunik Raul Aron ning EML juhatuse liige ja rahandusminister Martin Helme nõunik Lasse Lehis renditööjõu maksustamise probleemi üle.

    Saatejuht Eliisa Matsalu: Renditööjõu kasutamine on igati OK, selle vastu ei saa vaielda. Kuid välismaalaste värbamine renditööjõuna on kaasa toonud olukordi, kus renditööjõu pealt ei maksta makse.

    Probleeme on olnud ka riiulifirmadega, mis asutatakse välisriiki ning Eesti tööandjad saavad nende kaudu madala palgaga ja maksuvabalt kolmanda riigi tööjõudu. Kui ametnik asja avastab, saab öelda, et nemad ei tea asjast midagi, vaid kasutavad renditööjõudu.

    Rahandusministeerium käis välja idee, et kui renditööjõudu vahendav ettevõte jätab maksud maksmata, saab maksuhaldur järgmise sammuna pöörduda renditööjõudu kasutava ettevõtte poole. Tööandjad ei olnud sellise lähenemisega aga absoluutselt nõus ja ideele tõmmati sel suval pidurit.

    Alustuseks kaardistame, kui suur probleem on renditööjõu kasutamine.

    Lasse Lehis: Renditööjõudu on Eestis piisavalt palju, et selle küsimusega tegeleda. Võrdlusi ei ole vaja kaugelt otsida — Soome hakkas 2007. aastal eelkõige just Eestist pärit renditööjõudu maksustama. See näitabki, et teatud piirist hakkavad riigid maksustamise õigust enda poole kiskuma.

    Meil saavutati see piir võib-olla juba mõni aasta tagasi, kuid pikka aega valitses veendumus, et meil Eestis ei olegi võimalik midagi ette võtta, vähemasti ilma maksulepinguid muutmata. Täna on spetsialistide tasandil teadmine, et maksulepinguid ei ole vaja muuta ega pea mõtlema, kas see oleks Ukraina või Poola maksuleping. Maksulepinguid võib tõlgendada nii, et renditööjõudu saab maksustada kasutajaettevõtte asukohajärgne riik.

    Kuidas see tehniliselt välja peaks nägema, sellesse oleme hetkel takerdunud. Kindlasti ei saa ma marssida Rahandusministeeriumisse sisse ja öelda ametnikele, et nüüd hakkame seadusi tegema nii, nagu maksumaksjate liit seda absoluutselt heaks ja õigeks ei pea. Uisapäisa ei saa reegleid muuta. Ministrile kindlasti meeldiks, et asi kiiresti lahendataks, kuid 2020. aasta eelarvesse ei ole midagi sisse joonistatud, nii et tapvalt kiire sellega ei ole.

    Üks võimalus on, et probleem lahendatakse jupikaupa. Meil on vaja esiteks teha tulumaksuseaduses vajalikud muudatused, et maksukohustus Eestis üldse tekiks. Jättes kõrvale ekstreemsed näited, mille puhul maksukohustus tekib kindlasti Eestis – on olemas kuritarvituste vastased sätted jne. Aga ma ei hakka andma konsultatsiooni tööandjatele, kuidas seadusest kõrvale nihverdada. Tean, et kaasusi on, ja maksuamet tegeleb nendega.

    Esiteks on vaja seadusemuudatust, mis ütleks selgesõnaliselt, et kui renditööjõu kasutamine toimub Eestis, tekib ka tööjõu maksukoormus Eestis. See esimene etapp on alles teekonna algus, sest maksukohustuslane on ju füüsiline isik. Eestis ei ole palju selliseid inimesi, kes jääksid lootma, et kui ukrainlane on aasta lõpus tagasi koju Ukrainasse jõudnud või kuhugi mujale Euroopasse tööle läinud, tärkab temas soov posti teel meie maksuametile tuludeklaratsioon saata ja ta jääb viitenumbrit ootama, kuhu ülekanne teha.

    Teine aspekt ongi see, et tööandja peaks tulumaksu kinni pidama. Tööandja on aga mitteresident, tihtipeale asub Poolas. Peab poliitilise korrektsuse mõttes lisama, et muidugi ei tule kogu renditööjõud Ukrainast ega Poola kaudu, kuid lihtsustatuna võime rääkida sellest levinud näitest. Kui Poola tööandja lihtsalt ei registreeri ega täida Eestis maksukohustust, isegi kui meie seadus seda ette näeb, tekibki küsimus, mida siis teha. Kas me saame nad kuidagi Poolast kätte, või läheme järgmise sammuna sinna, kust see raha liikuma hakkab ehk kasutajaettevõtte juurde?

    See teebki asja keeruliseks nii juriidilise kui tehniliselt — kuidas teha nii, et see oleks kontrollitav ka heausklike tehingupartnerite puhul. Lõplikku lahendust ei ole ja peamurdmine käib. Rohkem kui maksukorralduse seadusesse kirjutatud kuue kuu reegel, kaitseb maksumaksjat praegu see, et meil ei ole ressurssi IT-lahenduste jaoks. Isegi kui poliitikud tahavad seadust muuta ükskõik mis suunas, ütleb MTA, et neil ei ole töötajaid ega raha IT-arenduste tegemiseks. Seda ka muudeks muudatusteks: II pensionisamba reform, maksuvaba tulu muudatused jne. Kokkuvõttes on otsustav see, et meie tehniline valmisolek ei nii kiire, kui poliitikud tahaks.

    Tööandjad ei ole siis veel pääsenud ohust, et võib-olla peavad hakkama tulumaksu maksma?

    Lasse Lehis: Sellisel kujul ei ole seda veel otsustatud. Praegu pigem antaksegi seadusekuulekatele tööandjatele võimalus ise maksu tasuda ja kasutajaettevõtjate kallale ei minda. Teise lähenemisena valmistab Siseministeerium ette oma paketti, mis on samuti kriitikat pälvinud. Seal on tööandjatele pandud mitmesugused kontrollimiskohustused seoses renditööjõuga, ning nende kohustuste rikkumisel on sunnirahad ja trahvid. See on üks võimalik lahendus — panna Poola tööandjale kohustus end Eestis registreerida ning Eesti kasutajaettevõte saab seda kontrollida. Renditööjõu puhul peab ta niikuinii registreeringuid kontrollima, siis tuleks üks kontrollimiskohutus juurde, millega seoses võivad tekkida trahvid.

    See erineb n-ö solidaarsest vastutusest selle poolest, et need trahvide või sunnirahade suurus ei ole otseses seoses maksusummadega, mis ei ole teada, vaid on kindlates määrades. Ametnikud, kes trahve määravad, ei ole mitte maksuametnikud, vaid PPA ametnikud. Praktilised probleemid selle lahenduse puhul on IT-lahenduste ehk digiriigi kulude taga. Registrid on igal asutusel erinevad. Kuigi tundub, et registreerime ühte ja sama, ei ole lähemal vaatamisel need andmed päris samad. Praegugi on bürokraatiat ja topeltandmete esitamist, lahendamist vajab asutustevaheline koostöö. Siin on Siseministeeriumi küsimused seoses töötamiste registreerimise ja kontrollimisega, on Tööinspektsioon, Sotsiaalministeerium ja MTA. Kõik ajaksid nagu ühte asja, kuid fookus on erinev. Seadused, mille täitmist kontrollitakse, on erinevad: ühel juhul Eestis töötamise seaduslikkus, teisel juhul töötingimused, kolmandal see, kas makse tuleks maksta Eestis.

    Raul Aron, kuidas teie tööandja poole pealt olukorda näete?

    Raul Aron: Kõige suurem probleem tulenebki sellest, et muudatused — üks tulumaksuseaduses, ülejäänud välismaalaste seaduse muutmise eelnõus — ei olnud ühes tükis, ning seletuskiri ei anna täit ülevaadet, mis ja kui suur on probleem, mida lahendatakse. Küsitavusi tekkis ka tehnilise poole pealt, kuna pöördvastutus ja maksukohustus on selles valdkonnas uued — kuidas on kasutajaettevõtjal võimalik neid kohustusi üldse täita.

    Tekkis ka mure, mis see kaasa toob, milline on majanduslik mõju. Renditööjõudu kaasatakse ju selle pärast, et on suur tööjõupuudus, ja renditööjõu eelis on paindlikkus — seda saab kaasata erinevatel aegadel ja vastavalt töökoormusele objektidel. On häid põhjusi, miks renditööjõud on nii popp.

    Teisest küljest oleme öelnud, et aus konkurents ja ausatel juriidilistel alustel tegutsemine on meie liikmete jaoks oluline, ning on hea, kui Eestis töötavate inimeste maksutulu laekub Eestisse. Aga näeme, et kui 2017. aastal käis PPA ja MTA kontrollimas objekte, kus kõige tõenäolisemalt välistööjõudu kaasatakse, siis leiti sealt 5-10 inimest, kelle puhul olid nõuded täitmata. Eelmise aasta teisest poolest on leitud aga vaid üksikuid, kelle puhul nõuded täitmata. Rikkumiste statistika on 200 inimest aastast, mis viitab sellele, et lühiajalise töötamise lihtsustamine eelmise aasta keskpaigast likvideeris suure osa mustast turust. Ei ole andmeid, mis viitaksid väga tungivale probleemile.

    Põhimure ongi, et nende eelnõude puhul ei ole hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast, mille järgi peab seadusemuudatustest piisavalt ette teatama, huvigruppe kaasama ja andma aega seadust rakendada. Kuna seda ei tehtud, ei ole ametitel endilgi selget ülevaadet.

    Lasse Lehis nimetas, et ametkondadel on eri andmebaasid: nt Tööinspektsioonil on lähetatud töötajate andmebaas, kus on mõnisada inimest, PPA-l on register 4000 renditöötajast ja 30 000 lühiajalisest töötajast, MTA-l oli registreeritud alla 1000 inimese.

    Kes on renditöötaja, kes lähetatud töötaja, kes pakub teenust, kes peaks olema registreeritud — selles osas valitseb segadus. Meie sõnum on, et tulekski kõigepealt selgeks teha, kui suur on probleem, ja selgitada inimestele, kuidas on õige käituda. Ja siis vaatame, kas on üldse vaja midagi muuta.

    /—/

    Kuni aastase tööloaga inimesi on tulnud praegu juurde. See oli hea meede, mis võimaldaski inimesed siia registreerida ja hakata nende pealt makse tasuma.

    Lasse Lehis, kas ajutised tööload on probleemi enam-vähem likvideerinud?

    Mingil määral ilmselt küll. Põhjus, miks renditööjõud just Poola kaudu tuleb, on see, et seal ei ole sellist immigratsioonipoliitikat nagu Eestis. Poolast on ukrainlasel tööloa saamine oluliselt lihtsam. See on omakorda seotud sellega, et Poola on suurem riik, tema suhted Ukrainaga on hoopis teised kui Eestil. Poola kaudu lähevad paljud inimesed ka Saksamaale, mis võimaldab Poolal sellegi „transiidi“ pealt teenida.

    Kui toome võrdluseks eestlaste liikumisest Soome, siis seda ei saa üks-ühele üle võtta, kuna mõlemad on EL liikmed. Siin aga on Ukraina resident, Poola tööandja ja Eestis töötamine, mis teeb Lahenduse leidmise keerulisemaks. Samuti ei sobi Soome bürokraatia Eesti oludesse. Kes Soomes töötamisega kursis, teab, et seal on üksikisiku roll palju suurem. Inimesed registreerivad end ise maksuametis maksumaksjaks ja kui tööandja ei täida maksukohustust, teevad seda töötajad ise. Eestis sellist traditsiooni ei ole ja me ei saa seda ukrainlastelt nõuda.

    Soomes on ka ametiühingutel suur roll. See, mida meie peame seaduse tasandil reguleerima ja ametkondade vahelise koostöö lünkasid lappima, on Soomes paljuski ametiühingute ja sealsete tööandjate liitude kollektiivlepingutes reguleeritud. Nende täitmist kontrollivad ametiühingute patrullid, Eestis on aga jõustruktuuride ühisreidid. Sellega tuleb samuti arvestada.

    Kui rääkida sellest, et maksukohustus tuleks Eestis tuua, siis ei ole oluline, kas nad praegu midagi Poolas maksavad. Kui maksukohustus muutub Eestis reaalselt täidetavaks, siis see Poolas ei teki. Kui ukraina resident tuleb otse Eestisse tööle, ilma et ta oleks enne Eestisse saabumist Poolas töötanud, ei olegi alust teda Poolas maksustada. Alla 183 päeva Poolas viibimise korral tekib maksukohustus hoopis Ukrainas. Sellest, kas nad oma maksukohustust Ukrainas täidavad, ei ole aga Eestil sooja ega külma. Me võime vaid oletada, milline on ukrainlaste maksukuulekus, arvestades, et Ukraina maksuamet ei tea, kui palju nad siin teenivad. See tähendabki odavamat hinda Eesti kasutajaettevõtte jaoks, milles me ei saagi praegu süüdistada kasutajaettevõtjaid, kuna süsteem riikide ja meie asutuste vahel ei toimi, aga see tuleb toimima saada. Kuid seda ei lahenda nädala või paariga. On teada, mis suunas liikuda tuleb, ja võib olla kindel, et kõik mõjuanalüüsid ja kaasamised tehakse. Seda ongi juba tegema hakatud. Uisapäisa tegutsemist pärsivad ka IT-lahendused – paratamatult tuleb koostööd teha nii avaliku sektori siseselt kui ka erasektoriga.

    Võib-olla on see lihtsustamine, kuid kas lahendusena ei võiks kasutajaettevõte kontrollida värbamisettevõtte tausta? Korralikku värbamisfirmat kasutades on teada, et kõik maksud on makstud.

    Raul Aron: Oma kogemuse põhjal võin öelda, et registritest annab otsida, kas ettevõte üldse eksisteerib. Aga tema tausta, maksukohustuse kontrollimine teistes riikides eeldab maksubaasi tundmist. See ei ole võimalik — isikuandmete kaitse kehtib ka teistes EL riikides. Inimesed ei ole ise huvitatud, et nende tööandja saadaks andmed teisele juriidilisele isikule, nad ei tohigi neid saata, sh ka muid andmeid, mis võiksid klassifitseeruda ärisaladusena.

    Infot, mis oleks relevantne MTA-le või PPA-le, on kasutajaettevõttel väga raske saada. Kujutage ette, kui palju võib olla erinevate teenuste lõikude osutajaid — nt ehitusobjektil kohapealgi on keeruline ülevaadet omada, kes mingit lõiku teeb ja seal parasjagu töötab.

    Ehitusettevõtjate liit on välja pakkunud oma liikmetele kaardisüsteemi: töötajatel peab olema kaart ja kontrolli korral on info võimalik edastada järelevalveasutusele. See süsteem ei ole aga üle kantav kõigisse sektoritesse ega annaks kogu infot MTA-le — neid huvitab palga suurus ning kas ja kus maksud tasutud on.

    Kohtumisi on olnud ja maksude osas on lahendused läinud mõistlikumaks. Siin ootaks lõpliku eelnõu ära, praegu on raske seda rohkem kommenteerida. Kui see tuleb koos muu välismaalaste seadusemuudatuste paketiga, peame vaatama tervikpilti. Meie huvi on, et ei tekiks liiga suurt halduskoormust ega takistaks seaduslike välistöötajate tööle kutsumist.

    Millal peaks tervikpilt tulema?

    Lasse Lehis: Raske öelda. See sõltub otsusest, kas tulumaksupaketti on võimalik ühendada Siseministeeriumi eelnõuga. Võib olla selline lahendus, et muudatused tulevad mitmes osas: paar üldisemat muudatust kiiremas tempos, mis Eestis tekkivat maksukohustust kui tervikut puudutab, aga konkreetsed tehnilised lahendused — kuidas välismaine tööandja end Eestis registreerib, mis tähtaegade jooksul, mis registrites ja kuidas registritesse päringuid teha —, tuleb hiljem. Võimalik, et maksukohustus jääb alguses õhku rippuma, kes tahavad, neile on n-ö postkast olemas, kuhu rahasedeleid sisse panna. Veel puudub mehhanism, kuidas korrale kutsuda neid, kes seda vabatahtlikult ei tee. Hetkel on vara öelda, mis saab. See sõltub paljudest asjadest, mida Rahandusministeerium ei kontrolli.

    Olukord on paranenud  kui suvel oli tööandjatel mure, et muudatused tehakse kiiruga ja teid ei kuulata, siis nüüd kohtute Rahandusministeeriumiga ja arutate  toimub koostöö.

    Raul Aron: Viimasel korral oli juttu päris mõistlikest jõustamisgraafikutest — jäetakse aega seadusemuudatusega tutvuda ja seda ellu rakendada. On loogiline, et see nii käibki. Põhimõtteline muudatus toimiks, kui maksustataks Eestis tööle asumise hetkest. Sisuline muudatus on olemas ja see vajab normaalset perioodi harjumiseks.

    Probleemi puhul peaks tegelema selle põhjuse, mitte sümptomitega. Tundub, et renditööjõu maksustamine on sümptomitega tegelemine. Kas Rahandusministeerium on analüüsinud, millest selline olukord tekkinud on?

    Lasse Lehis: See ei ole Rahandusministeeriumi valdkonna, vaid pigem konservatiivse migratsioonipoliitika teema. See ei ole EKRE valijate probleem. Ka rahvastikuminister Riina Solman on sel teemal päris teravaid artikleid kirjutanud. Probleemi põhjus on sisserände piirangutes, kvootides, keskmise palga nõudes ja ajutise tööjõu erandites. Renditööjõu nii suures hulgas kasutamine on sellest tingitud. Tööandjad on teinud ettepanekuid, et sisserändepiiranguid võiks lõdvendada. See aga ei ole Rahandusministeeriumi, vaid Siseministeeriumi poliitika.

    Praeguse valitsuskoalitsiooni kahe erakonna maailmavaade on selline, mis pigem piirab sisserännet. Osal Eesti elanikel on hirm, et kui ukrainlasi väga vabalt ja palju siin liigub, on oht, et osa neist siin kanda kinnitab ja nt venekeelsetele koolidele järelkasvu tekitab. See on see taust, mis ei ole aga maksupoliitikaga eriti seotud.

    Sisserändekvoot ei takista inimestel siia tulemast.

    Lasse Lehis: Need on EL reeglid, renditööjõudu ei saa takistada. Kui Poolas on tööluba olemas — seda kontrollitakse — inimesele on legaalselt EL-is töötamise õigus antud, renditööjõul on kindlad reeglid, kaua nad siin viibida võivad jne. Võib-olla on renditööjõud turvalisem, sest nad ei saa väga kauaks siia jääda, tulevad uued. Kui nad otse siin töötaksid ja sotsiaalkindlustussüsteemi sisse elaksid, oleks inimestel suurem huvi siin pere luua või oma pere siia tuua. Täpselt nii nagu eestlased Soomes — on käidud ja tagasi tuldud, on käidud ja sinna jäädud. Ja paljud eestlased ei osanud enne Soome minekut ennustada, kui kauaks nad sinna jäävad, kas nad tahavad tagasi tulla või miks nad tagasi ei tule.

    Ukrainlastega on samamoodi, sõltub, mismoodi läheb elu Ukrainas edasi, kui lootusetus seisus nad end tunnevad. Igati tuleks aidata Ukrainal jalule tõusta. Lõppkokkuvõttes võiksid ukrainlased Ukrainas ja eestlased Eestis inimväärset palka saada. See on eesmärk, mille poole me kõik peaksime püüdlema.

    Raul Aron: Pool renditöötajatest töötavad töötlevad tööstuses, kus ekspordist sõltub suuresti meie majanduskasv. Lühiajaliselt töötavad paljud just ehituses. Kui palju on inimesed nõus kallima ehituse eest maksma ja kust tuleb heaolu kasv, kui meie ekspordivõimekus langeb?

    Tööjõud on laiema mõjuga teema. Pikemas perspektiivis, demograafiliste muudatuste tõttu tööjõupuudus süveneb ja kui me ei taha, et maksukoormus meie laste jaoks oluliselt kasvab, ja tahame ise ka kunagi pensionile saada, siis tuleks mõelda, kuidas välisspetsialiste siia meelitada, ja ka alternatiivide peale.

    Valitsuse tegevusprogrammis ja erakondade valimisprogrammides on majanduse jaoks mitmeid positiivseid aspekte, mida võib käsitleda alternatiividena välistööjõule, nt riigireform ja bürokraatia vähendamine, riikliku haridus- ja teadustellimuse muutmine rohkem ühiskonna vajadustele vastavaks ning pragmaatilisemaks, töösuhete paindlikkus. Viimase osas on mitmeid edasiminekuid, kuid on ka palju arenguruumi, nt tööaja paindlikkuse osas. Oleme teinud ettepaneku sotsiaalmaksumiinimum kaotada, see on kõigi valitsuserakonna programmis. Arvestades, et paindlikkus on renditööjõu oluline eelis, tuleks selle positiivse agendaga enne edasi minna ja seejärel hakata vaatama, kuidas piirata praegust olude sunnil tekkinud nähtust, kui seal on tõesti probleem.

    Endine rahandusminister Sevn Sester ütles, et tööandjate liit pakkugu ise lahendus renditööjõu maksustamisele. Teie lahendus oleks vaadata, kas on üldse probleem või mitte?

    Raul Aron: Just, me oleme seda väga palju rääkinud. Iga kord, kui välismaalastest juttu, oleme öelnud, et pole täit ülevaadet, kellest me räägime ja kui suur on probleem. See tuleb kõigepealt selgeks teha. Praegu ei ole kommunikatsioon päris aus. Samuti oleme iga kord pakkunud alternatiive, kuidas hoida ka tulevikus majandus kasvamas ja maksud madalal.

    Kas renditööjõu maksustamisel või tööjõu maksustamisel on veel kitsaskohti, mida tasuks mainida?

    Lasse Lehis: Üks aspekt, mida paljud EL riigid kontrollivad ja nõuavad, on renditööjõu inimväärsed töö- ja elamistingimused. Tuleb vaadata, mismoodi neid siin majutatakse — see on konkurentsi küsimus. Kohati on ukrainlaste kasutamine orjapidamise mõõdu välja võtnud: nad on sellistes tingimustes, kus eestlane ei oleks nõus elama ega isegi oma koera pidama. Mingi piirini on kulude kokkuhoid aktsepteeritav, mingist piirist aga mitte. Näiteid on juba küll ja küll, kus palgad on jäänud maksmata. Mida keerulisem on vastutuse ahel, seda vähem teab ka õnnetu ukrainlane, kelle käest palka küsida või milline Eesti asutus teda kaitsma peaks, kui ta ühel päeval lageda taeva all on.

    Raul Aron: Olen Lassega nõus, et registreerimata tööjõud on kõige halvem, kuna ei ole teada, keda kaitsta. Kui PPA-l on ülevaade, kes meil siin üldse töötab, elamisload on kirjas, MTA-l on info, kes peaks makse maksma, siis on võimalik Tööinspektsioonil vm minna ka tööandjat kontrollima. Registreeritud töötaja on kindlasti parem. Ebamõistlike piirangute seadmine tekitabki illegaalset töötajaskonda. See ei ole mõistlik.

    Tööinspektsiooni sõnul on viimasel aastal välismaalastest pöördujate arv kasvanud. On positiivne, et nad on Tööinspektsiooni üles leidnud, negatiivne on aga, et probleemid üldse on tekkinud.

    Lasse Lehis: See võibki tähendada, et alguses ei teadnud nad, kuhu pöörduda. Kui esimesed on käinud, on ehk Ukraina sotsiaalvõrgustikes ja ajalehtedes info, kuidas Eestis probleemi korral käituda. See ei tähenda, et nende elu on siin halvemaks läinud, vaid et nad tahavad ja oskavad siin oma õigusi kaitsta.

    Mis edasi saab? Kas Rahandusministeerium ja tööandjate keskliit kohtub varsti uuesti?

    Kui teemaga tegeldakse käsikäes Siseministeeriumiga, tuleb kohtumine nendega koostöös. Täna arutatud teemasid silmas pidades ongi hea, et eelnõu kokku pannakse —

    nii Siseministeeriumi kui Rahandusministeeriumi haldusala probleemid, ka Sotsiaalministeeriumil on siin oma roll (nt tööõiguse paindlikumaks tegemisel). Nii on võimalik asja terviklikumalt arutada ja muid lahendusi välja pakkuda. Vaadata, kas neid on võimalik selle eelnõu raames lisada või vähemalt meelde tuletada – nii sotsiaalmaksu miinimum kui teaduspõhise majanduse maksusoodustused. Nendega on tegeletud, kuid need ei ole selle eelnõuga seotud. Nüüd on hea võimalus meelde tuletada, kas nendega tegeletakse ja mismoodi.

    Kui meil oli teaduse rahastamise teemal terav olukord, jõudsime järeldusele, et Ukraina renditööjõud ja teaduse rahastamine ei olegi väga kauged ja lahutatud teemad. Teaduse kontaktid majandusega, et kasutada rohkem tehisintellekti või roboteid, selle asemel et odavaid võõramaalasi tuua, on meie ühine eesmärk.

    Mida rohkem teemasid koos hoida ja koostööd teha, seda suurem on tõenäosus, et praktikas tuleb midagi head ja kasulikku välja.


    [1] Saade on järelkuulatav aadressil: www.aripaev.ee/raadio/episood/kui-renditoojou-maksudega-nihverdatakse.

  • Töötuskindlustusmakse lühiajalise töötamise puhul. Õiguskantsleri kiri

    Lugupeetud [ _____ ]

    Kirjutasite, et tööandjana peate maksma töötuskindlustusmakset Eestisse lühiajaliselt (kuni üheks aastaks) tööle tulnud töötaja palgalt. Samas on vaja töötuskindlustushüvitise saamiseks võtta end töötuna arvele ja koguda töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud kolme aasta jooksul. Seetõttu leiate, et töötuskindlustusmakse tasumine kuni aastaks Eestisse tööle tulnud töötaja palgalt pole õiguspärane.

    Töötuskindlustuse puhul on tegemist sundkindlustusega (töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 2, § 4 lg 1). See tähendab, et kindlustusmakseid maksnud inimese jaoks peab vastusoorituse võimalus vähemalt teoreetiliselt eksisteerima. Vastasel juhul on sisuliselt tegemist maksuga.

    Samas on oluline on mõista töötuskindlustuse olemust. Erinevalt erakindlustusest kehtib sotsiaalkindlustuses solidaarsuspõhimõte.[1]Töötust peetakse mitteprognoositavaks või mitte planeeritavaks riskiks, kus inimese tööturult lahkumise põhjustab valdavalt väline tegur, mida inimene ei suuda ette näha. Seetõttu on solidaarsus süsteemis riskide jagamisel oluline. Kindlustusmakse on kõigile ühesugune, kuid inimeste risk töötuks jääda erinev. Seetõttu pole hüvitis üks-üheses vastavuses tehtud sissemaksega ning toimub ümberjaotamine.[2]

    Lühiajalise Eestis töötamise alused on sätestatud välismaalaste seaduse (VMS) § 106 jj (VMS-i ei kohaldata Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanike ning nende perekonnaliikmete suhtes, kellel on Eestis viibimis- või elamisõigus Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses).

    Eestis lühiajaliselt töötavate inimeste puhul pole välistatud, et nad saavad töötuskindlustussüsteemi tehtud sissemaksete eest ka vastusooritust.[3]

    TKindlS § 6 lg 1 järgi on õigus töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kes on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 6 kohaselt ja kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.

    Töötuna saab enda arvele võtta mh Eesti alaline elanik või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane (TTTS § 3). Sotsiaalministeerium selgitas õiguskantsleri nõunikule, et kuna lühiajalise töötamise puhul ei kohaldu sisserände piirarv ja taotlemisprotsess on võrreldes elamisloa menetlusega väga kiire, saabub enamik välistöötajaid Eestisse lühiajalise töötamise raames ja alles Eestis viibides taotletakse pikemaajaliseks töötamiseks elamisluba.[4] Samuti võib lühiajalise töötamise ajal tekkida muu õiguslik alus Eestis elamiseks ja töötamiseks (VMS § 118, vt ka sisserände piirarvu mittekohaldamise juhtumeid VMS § 115). Seega pole välistatud, et töötuskindlustusmaksete tasumise vastusooritusena on võimalik saada ka töötuskindlustushüvitist. Kui inimene kogub juba eelneva, lühiajalise töötamise käigus töötuskindlustusstaaži, on tal ka elamisloa/elamisõiguse alusel Eestis viibides ja sel ajal töötuks jäädes suurem võimalus töötuskindlustushüvitist saada.

    Töötuskindlustusmaksetest laekunud vahendeid ei kasutata üksnes töötuskindlustushüvitise maksmiseks, vaid lisaks ka tööturuteenuste osutamiseks (TKindlS § 381 lõige 4 p 1). Seega tuleb töötuskindlustusmakse eest saadava vastusooritusena arvestada ka neid teenuseid. TTTS § 3 punkt 41 sätestab, et ajutiselt riigis viibivatel ja lühiajaliselt töötavatel välismaalastel on võimalik end registreerida tööotsijana ning TTTS § 9 lõike 21 alusel saada kahte tööturuteenust: teavitamine tööturu olukorrast ning töövahendus.[5]

    Veel on oluline, et töötuskindlustuse vahenditest osutatakse teenuseid ka tööandjatele. TTTSi § 9 lg 2 järgi osutatakse tööandjale kahte teenust: teavitamine tööturu olukorrast ning töövahendus. Samas saab tööandja kasu ka mitmetest TTTSi alusel töötutele osutatavatest teenustest, mis aitavad tööandjal saada vajaliku ettevalmistuse/oskustega tööjõudu (nt tööturukoolitus, tööpraktika) või kõrvaldada muid töötamise takistusi (nt töökoha kohandamised jms puuetega inimeste teenused). Lisaks saab tööandja tööhõiveprogramm 2017–2020 § 18 järgi koolitustoetust, millega toetatakse töötajate värbamist, tööandja majandustegevuses muutustega kohanemist ja eesti keele oskuse arendamist.

    Sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt oli 2018. a novembri seisuga lühiajalise registreeringuga töötajatest ligikaudu 80% Ukraina kodanikud.[6] Eesti Vabariigi ja Ukraina vahel sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuslepingu artikkel 9 sätestab, et kui lepingupoole õigusaktide alusel tekib õigus saada töötutoetust või töötuskindlustushüvitist kindlustusperioodide täitumise tõttu, arvestatakse kindlustusperioodide liitmisel kummagi lepingupoole õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode tingimusel, et need ei ole ajaliselt täielikult ega osaliselt kattuvad. Seega on Ukraina päritolu töötajal võimalik koguda kindlustusstaaži ka Eestis ja seda arvestatakse töötushüvitise määramisel Ukrainas tingimusel, et ta siin töötas ja maksis töötuskindlustusmakset (TKindlS § 7 lõige 1 p 1-2). Niisiis ei ole töötaja ja tööandja olukord reguleeritud ainult riigisisese õigusega, vaid töötushüvitiste maksmise ja perioodide liitmise tingimused võivad olla kokku lepitud ka kahepoolsetes riikidevahelistes sotsiaalkindlustuslepingutes.

    Töötuskindlustusmaksest loobumine lühiajaliste töötajate puhul seaks ebavõrdsesse olukorda Eesti töötajad. Ehkki tööjõu puudusest Eestis on palju räägitud, on üsna selge, et tööandajad eelistaksid väljast tulevat tööjõudu ka madalamate kulude tõttu.[7] Seega ei pruugi olla riigi seisukohast õige soodustada madalama maksukoormusega tööjõu värbamist, sest see võib suurendada omakorda tööpuudust ja sotsiaalkulutusi.[8]

    Eeltoodule tuginedes leian, et Eestis lühiajaliselt töötava inimese palgalt töötuskindlustusmakse maksmist pole alust pidada põhiseadusvastaseks.

    Õiguskantsler pöördus eelmise aasta juunikuus Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja tervise- ja tööministri poole ettepanekutega, mida võiks töötuskindlustussüsteemi ajakohastamisel kaaluda. Sotsiaalministeerium on koostöös sihtasutusega Poliitikauuringute Keskus Praxis alustanud töötuskindlustuse süsteemi uuendamist. 5. juunil 2019 avalikustatud uuringus on analüüsitud kehtiva süsteemi kitsaskohti ning pakutud võimalikke lahendusvariante, milline võiks Eesti töötuskindlustuse süsteem olla tulevikus. Põhiliste probleemidena on välja toodud hüvitiste madalad määrad ning asjaolu, et vastavat hüvitist või toetust saab vaid väike osa töötutest. Sotsiaalministeerium valmistab praegu analüüsi arvestades ette uue seaduse väljatöötamiskavatsust, mis peaks saadetama tööandjate ja töötajate organisatsioonidele ning huvigruppidele arvamuse avaldamiseks 2019. aasta lõpus. Uue seaduse peab vastu võtma Riigikogu. Seega on töötuskindlustuse süsteem muutumas.

    Lugupidamisega
    Ülle Madise

     


    [1] Vt M. Mikkola. Social Human Rights of Europe. Legisactio Oy, 2010, lk 298

    [2] Leetmaa, R; Leppik, L; Liimal, P. Töötuskindlustus – teooriast ja praktikast. Poliitikauuringute Keskus Praxis, Tallinn 2004, lk 18.

    [3] Lehis, L. Eesti maksuseaduste kommentaarid 2017, Tartu 2017, lk 247: „Töötuskindlustusmaksete tasumise kohustus laieneb ka isikutele, kelle staatus ei võimalda ennast töötuna arvele võtta ja hüvitisi saada (näiteks alaealised ja mitteresidendid), kuid kellel on vähemalt teoreetiliselt võimalus kogutavat kindlustusstaaži kunagi hiljem kas Eestis või teises riigis kasutada. Pensionieas olevad isikud on töötuskindlustusmakse maksmisest vabastatud põhjusel, et nendel ei ole ka tulevikus enam vastuhüve saamise võimalust.“

    [4] Siseministeeriumist saadud info kohaselt taotles 2017 aastal elamisluba 1628 ja 2018 aastal 2987 inimest, kellel on olnud registreeritud ka lühiajaline töötamine.

    [5] Direktiivi 2014/36/EL kohaselt peab liikmesriik tagama, et hooajatöötajaid koheldakse riigi kodanikega seoses tööhõiveametite pakutavate nõustamisteenustega hooajatöö osas võrdselt. Direktiivi nõuete ning võrdse kohtlemise üldprintsiibi tõttu tuleb tagada, et töövahendusteenus oleks kättesaadav kõigile, kes Eestis lühiajaliselt töötavad. Samas, nimetatud direktiivi artikli 23 p 2(i) järgi võib hooajatöötajate võrdse kohtlemise nõuet piirata töötushüvitiste osas.

    [6] Vt ka rändestatistika ülevaade 2014-2018; ERR uudis: https://www.err.ee/888567/luhiajaliselt-eestisse-toole­tulnud-valismaalaste-arv-uletas-tanavu-20-000

    [7] Riigikontrolli koostatud ülevaates riigi rändepoliitika valikutest tõdetakse, et tagada tuleb Eesti tööturu kaitse, kuivõrd arvuliselt tuleb Eestisse enam madalama kvalifikatsiooniga töötajaid ning nende puhul on oht, et tööandjad soovivad välismaalt tööjõudu palgata eelkõige madalamate kulude tõttu. Vt ka ERR arvamuslugu.

    [8] Vt VMS muutmise seaduse eelnõu (252 SE) algataja seletuskirja lk 43.

  • EML tegi ettepaneku „peenhäälestada“ spordikulude maksuvabastust. EML
    Ettepanekud seaduseelnõu 106 SE osas

    EML kiri Rahanduskomisjonile
    28.11.2019

    Täname Teid võimaluse andmise eest esitada seaduseelnõu 106 SE osas ettepanekuid.
    Esmalt soovime omalt poolt toetada Eesti Tööandjate Keskliidu edastatud arvamust.
    Lisaks sellele aga soovime omalt poolt samuti mõned ettepanekud esitada.
    Tulumaksuseaduse § 48 lg 55 sätestab nn tervise edendamise kulude maksusoodustuse järgmisel kujul:

    (55) Erisoodustusena ei maksustata järgmisi töötaja tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi 100 euro ulatuses töötaja kohta kvartalis, kui tööandja on neid võimaldanud kõikidele töötajatele:

    1) avaliku rahvaspordiürituse osavõtutasu;

    2) sportimis- või liikumispaiga regulaarse kasutamisega otseselt seotud kulutusi;

    3) tööandja olemasolevate spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi;

    4) kulutusi tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kantud või vastavat kutsetunnistust omava taastusarsti, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, kliinilise logopeedi või kliinilise psühholoogi teenustele;

    5) ravikindlustuslepingu kindlustusmakset.

    1. Tulumaksuseaduse § 48 lg 55 sissejuhatava teksti sõnastusest võib järeldada, et tegemist on kassapõhise arvestuse alusel toimuva maksuarvestusega, kuid Maksu- ja Tolliamet on seda tulenevalt praktikas esile kerkinud vajadustest asunud tõlgendama maksumaksjale soodsamalt, lubades maksumaksjal valida, kas rakendada kassapõhist või tekkepõhist arvestust, tingimusel, et maksuarvestusest ollakse järjepidev:

    Kui kulu tegemise (hüve saamine) periood ja selle eest tasumine langevad eri aegadele, siis tööandja peab valima viisi, kuidas arvestust pidada: kas peetakse arvestust lähtuvalt kvartalis tehtud kulust (tegevusest) või väljamaksest. Tööandjal tuleb valitud meetodit kasutada järjepidevalt läbi aasta ning kõikide töötajate puhul.

    Vt MTA juhendit „Maksusoodustus tervise- ja spordikuludele alates 1. jaanuarist 2018“: www.emta.ee/et/ariklient/tulu-kulu-kaive-kasum/erisoodustused/maksusoodustus-tervise-ja-spordikuludele-alates-1.

    Teeme ettepaneku see praktika seadusesse sisse kirjutada, lisades sättesse selgitava lause ka arvestuspõhimõtte osas ning täpsustades, et see võib iga töötaja puhul olla erinev. Kuna maksuarvestuse arusaadav pidamine on maksumaksja kohustus, siis tuleneb üldisest kohustusest igal juhul ka kohustus arvestust selliselt pidada, et maksuhalduril oleks võimalik mõistliku pingutusega täpne ülevaade saada.

    Pakutav sõnastus: Iga töötaja kohta kehtiva piirmäära üle arvestuse pidamine võib toimuda nii kassa- kui tekkepõhist arvestusmeetodit kasutades.

    2. Lisaks eelnevale peame mõistlikuks arvestuspõhimõtte lahti sidumist arvestusperioodist ehk kvartalist ning asendamist seda kalendriaastaga.

    Mitmete spordialade puhul on osalemine (st § 48 lg 55 p 1) koondunud teatud ajaperioodi (nt suusatamise puhul enamasti aasta esimene kvartal) ning selle tulemusel on suusasportlastel enamasti vaid 100 euro ulatuses võimalik maksusoodustust nautida, sest aprillis enamasti enam avalikke rahvaspordiüritusi ei toimu.

    Samal ajal ei ole enamasti selliste alade harrastajatel ka muid jooksvaid spordikulusid, mida tööandja aasta vältel saaks maksuvabalt hüvitada.

    Leiame, et oleks mõistlik arvestusperioodi kehtestamine kalendriaastana. Sellisel juhul oleks tagatud ühtlasem soodustuse jagunemine eri spordialade harrastajate vahel ega oleks eelistatud need, kes igakuiselt jõusaalis käivad vms spordiga tegelevad, mis toob kaasa pidevaid jooksvaid kulusid.

    Pakutav sõnastus: „(55) Erisoodustusena ei maksustata järgmisi töötaja tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi 400 euro ulatuses töötaja kohta kalendriaasta kohta, kui tööandja on neid võimaldanud kõikidele töötajatele:

    3. Maksu- ja Tolliamet tõlgendab TuMS § 48 lõiget 55 selliselt, et soodustust peaks kõikidele töötajatele võrdselt pakkuma. Praktikas on maksuhaldur aga sellest ise ka erandid tuletanud.

    MTA juhendis selgitatakse: Tööandja võib kehtestada töötajatele kulude hüvitamisel erinevaid piirmäärasid, kui kulude hüvitamise võimalus tagatakse kõigile töötajatele. Piirmäära kehtestamine ei saa aga kaasa tuua olukorda, kus osadel töötajatel sisuliselt puudub võimalus kulude hüvitamisele, nt juhatuse liikmetel on kulude hüvitamise piirmäär 100 eurot kvartalis, aga töötajatele on piirmäär 10 eurot kvartalis. Sellisel juhul loetakse, et kõigile töötajatele ei ole soodustust pakutud.

    Maksusoodustus ei ole mõeldud töötajatele, kes töötavad lühiajaliste (nt ühepäevased) käsunduslepingute alusel (näiteks ajakirjandusväljaande või õppeasutuse vabakutselised kaastöötajad, õppeülesande täitjad, lõputööde kaitsmiskomisjonide liikmed, retsensendid, eksperdid jne). Tulumaksuseadus küll lubab neile maksuvabalt tervise edendamise kulutusi teha, kuid neile soodustuse mittepakkumist ei loeta tingimuse rikkumiseks, mis eeldab soodustuse pakkumist kõigile töötajatele.

    Vt MTA juhendit „Maksusoodustus tervise- ja spordikuludele alates 1. jaanuarist 2018“: www.emta.ee/et/ariklient/tulu-kulu-kaive-kasum/erisoodustused/maksusoodustus-tervise-ja-spordikuludele-alates-1.

    Leiame, et maksuhaldurile sedavõrd suure tõlgendusruumi jätmine ei ole mõistlik ning seaduse tasandil täpsema juhise andmine tagaks maksumaksjatele suurema õiguskindluse.

    Kui maksuhaldur hakkab ise sõltuvalt olukorrast sisustama, kas, mil määral ja kellele maksusoodustus kohaldub või mitte, siis kätkeb see endas paratamatult suurt õiguslikku ebakindlust.

    Ei saa välistada, et maksusoodustuse diferentseerimine võib olla õigustatud. Kui näiteks 0,2 kohaga töötav koristaja saab sama suure soodustuse nagu tippjuht, siis see võib suunata ettevõtjad pigem soodustuse andmisest loobumisele. Sama puudutab lühiajalisi lepinguid, millega maksuhaldur on sisuliselt nõustunud.

    Mõistlik oleks kas seadusele lisada selgitav säte või vähemasti eelnõu seletuskirja vastavas osas täpsustada. Võimalik oleks seaduses ka mõni TuMS § 48 mõistes töötajate liik välja tuua, kellele ei pea soodustust pakkuma, näiteks kontrollorgani liikmed (ühingute nõukogud jms).

    Pakutav sõnastus (lisaks punktis 1 toodud sõnastusele täiendav lause): „Tööandja võib antavat soodustust diferentseerida.

    4. TuMS § 48 lg 55 punkti 3 sõnastus on problemaatiline: 3) tööandja olemasolevate spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi.

    Ehitusseadustiku § 3 lõike 2 kohaselt: Ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone.

    Spordirajatis on aga tavakeele tähenduses märgatavalt laiem mõiste kui ehitusseadustik seda tõlgendada võimaldaks. Praegune sõnastus lubaks expressis verbis küll krossiraja ülalpidamiseks tehtavat kulutust arvestada, kuid välistaks spordisaali.

    Praktikas on MTA mõistet laiendavalt tõlgendanud: Spordirajatised on staadion ja spordiväljakud, liuväli, väliujula, motodroom, motoringrada, velodroom, hipodroom, golfiväljak, supelrannarajatis, trampliin, rollerirada. Maksuvabastus laieneb ka hoonetele ja nende osadele, mis ei ole spordirajatised (nt spordisaal).

    Vt MTA juhendit „Maksusoodustus tervise- ja spordikuludele alates 1. jaanuarist 2018“: www.emta.ee/et/ariklient/tulu-kulu-kaive-kasum/erisoodustused/maksusoodustus-tervise-ja-spordikuludele-alates-1.

    Mõistlik oleks mõiste „spordirajatis“ asendada kas siis laiema mõistepaariga „spordihooned ja -rajatised“ või esitada näitlik loetelu.

    Täname veelkord Teid pöördumise eest ning loodame, et meie esitatavad ettepanekud leiavad toetust.

  • Jõulutunnel, muud annetused ja maksusoodustused. Hiie Marrandi

    Jõulud ja aastavahetus on aeg, mil inimeste süda on lahkemas meeleolus ja paljud tahaks andmisrõõmu kogeda. Võib-olla tuleb üllatusena, kuigi kogenumatele annetajatele ilmselt mitte, et selline isiklik ja tundeküllane teema nagu annetamine on seotud ka tulumaksuga. Täpsemalt, tulumaksusoodustustega, mida nii mõnigi saab kasutada.

    Tulumaksuseaduses (TuMS) reguleerib annetusi paragrahv 27, mille järgi on igal inimesel oma tuludeklaratsiooni esitades võimalik maksustatavast tulust maha arvata dokumentaalselt tõestatud kingitusi või annetusi, mis on tehtud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirjas olevatele MTÜ-dele või sihtasutustele.

    Mida see tähendab näiteks väga populaarse Jõulutunneli kampaania annetajate jaoks? Projekti veab ju rahvusringhääling (ERR). Annetaja raha läheb esialgu telefoniarve kaudu telefoniteenust pakkuvale ettevõttele. Kas on õigus Jõulutunneli annetusi tuludeklaratsioonis mahaarvamiste all deklareerida? Inimesed on kurtnud, et eeltäidetud deklaratsioonidele ei ole näiteks 2018. ega 2017. aasta deklaratsioonis Jõulutunneli annetusi kantud. Kas sel juhul tuleks inimestel see ise käsitsi lisada? Või ei ole see siiski lubatud? Kuidas peaks annetajad toimima?

    Maksu- ja Tolliamet informeeris meid, et heategevuslikke annetusi on võimalik teha maksuvabalt, kui annetuse saaja vastab tulumaksuseaduses ette nähtud tingimustele. Annetuse tegija ei pea hakkama neid tingimusi ise hindama, vaid lähtub asjaolust, kas annetust saav ühing on kantud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. Kõigile nimekirja kuuluvatele ühingutele saab teha maksuvabasid annetusi.[1]

    Sel aastal lähevad Jõulutunneli annetused ühingule MTÜ-le Oskar Alliku Kodu[2], mida veel tulumaksusoodustusega ühingute nimekirjas ei ole. See tähendab, et sel aastal Jõulutunneli kaudu annetades ei saa kasutada maksusoodustusi:

    – inimesed ei saa tehtud annetust oma tulust maha arvata, st kajastada 2019. aasta füüsilise isiku deklaratsioonis maksusoodustusena;

    – äriühingute annetused maksustatakse täies ulatuses tulumaksuga määras 20/80 (TSD deklaratsiooni lisa 5).

    Üldiselt, kui annetamise tingimuseks on tulumaksusoodustuse saamine, tasuks enne rahaülekande tegemist kontrollida, kas annetuse saaja on soodusnimekirjas.

    Tulumaksusoodustusega isikute nimekiri on avaldatud maksuameti kodulehel.[3] Hetkel on seal üle 2500 ühingu. Igaüks, kel tõsine annetamise soov, leiab midagi meelepärast: kirikud, spordiklubid, kopsuliit, vähiliit, loomakaitseorganisatsioonid jne, kõik on esindatud.

    Annetuste ja kingituste maksustamise reegleid on lisaks tulumaksuseadusele selgitatud ka MTA kodulehel.[4]

    Käsitöö

    Jõulutunneli ja muude vahendajate kaudu (kelleks on tavaliselt sideettevõtted) annetuse tegijad peavad annetuse (kui see on nimekirja kantud isikule läinud) ise tuludeklaratsiooni lisama, sest nende kaudu annetajate isikukoodid ei liigu. Maksuamet saab eeltäidetud tuludeklaratsioonile kanda need annetused, mille MTÜ-d ja sihtasutused ise maksuametile eelnevalt deklareerivad (esitades 1. veebruariks INF 4 vormi „Saadud kingituste ja annetuste deklaratsioon“). Telefonimakse korral aga isikukoodi ei edastata.

    Varasematel aastatel on Jõulutunnel kogunud annetusi MTÜ-dele, kes on soodusnimekirjas: näiteks 2018. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile, 2017. aastal Tallinna Lastehaigla Toetusfondile. Mõlemad on kenasti soodusnimekirjas, nii et kui kellelgi jäi teadmatusest tuludeklaratsioonil maksusoodustus kasutamata, on aega 2017. aasta deklaratsiooni parandada 2020. aasta märtsi lõpuni.

    Välismaale annetamine

    Mis toimub tuludeklaratsioonil, kui soovime annetada välismaale? Näiteks mõne Austraalia metsatulekahju ohvrite abistamisega tegelevale mittetulundusühingule. Tulumaksuseadus selgitab ka seda nüanssi, täpsustades tulumaksusoodustusega isikute ringi nii, et muus lepinguriigis asutatud ühingut käsitatakse tulumaksusoodustusega ühinguna, kui on tõendatud, et ta vastab TuMS §-s 11 toodud soodusnimekirja tingimustele.

    Lepinguriigi mõiste on tulumaksuseaduse tarbeks samuti sõnastatud § 11 lõikes 3 ning selle all peetakse silmas Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki (s.o Euroopa Liidu 28 liikmesriiki + Norra, Liechtenstein ja Island).

    Seega, kõik ühingud, mille asukohamaa jääb nimetatust väljapoole, ei ole tulumaksusoodustusega hõlmatud. Füüsiline isik oma tuludeklaratsioonil mahaarvamist teha ei saa ja juriidilisest isikust annetajal tuleb tasuda tulumaksu. Näiteks kui Eesti juriidiline isik soovib teha USA-s või Venemaal asuvale ühingule annetuse, maksustatakse see TuMS § 49 lõike 1 alusel tulumaksuga määras 20/80. Soodustused puuduvad.

    Millal deklareerida?

    Üks tehniline tähelepanek ka. Füüsilise isiku maksustamisperiood on kalendriaasta. Kulutus võetakse arvesse aastal, mil see on tasutud (TuMS § 36 lg 1). Sideettevõtete kaudu tehtud annetused lähevad maksmisele viitega.

    Kui ma 2019. detsembrikuus annetan, siis see kajastub telefoniarvel, mille tasun järgmise aasta jaanuaris. Millal on õigus tuludeklaratsioonil maksusoodustust kasutada? Kas juba 2020. kevadel 2019. aasta tulusid deklareerides või alles järgmise aasta deklaratsioonil? Toome siin võrdluse krediitkaardiga. Telefonimakse on samasugune makseteenus nagu krediitkaart. Nii nagu krediitkaardi puhul loetakse raha tasutuks makse teostamise hetkest, olgugi et pangakontolt võetakse raha maha järgmisel kuul, on ka telefonimakse puhul makse sooritatud telefonikõne tegemisega — pärast seda ei saa oma tahteavaldusest enam loobuda ning raha laekumine annetuse saajale on lõplikult kindel.

    Hiie Marrandi
    EML juhatuse liige

    [1] Maksusoodustuste mahaarvamisi (eluasemelaenu intressid, koolituskulud, annetused) saab inimene teha kokku kuni 1200 eurot, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses oma maksustatavast tulust (TuMS § 282 lg 1).

    [2] Vt täpsemalt: https://peedukodu.ee/tingimused/.

    [3] Vt www.emta.ee/et/ariklient/registreerimine-ettevotlus/mittetulundusuhingule-sihtasutusele#tulumaksusoodustusega-nimekiri.

    [4] Vt Annetuste maksustamine: www.emta.ee/et/registreerimine-ettevotlus/mittetulundusuhingule-sihtasutusele/juhendid/annetuste-maksustamine.

Loe täismahus artikleid veebis

Lisame ja uuendame varasemaid täismahus artikleid jooksvalt.
Artiklid avaldatakse üldjuhul üks aasta pärast ajakirja ilmumist veebiajakirjana. Varem avaldatakse sisukord, toimetuse veerg ning toimetuse valikul võib avaldada muid artikleid. Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).