Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

MaksuMaksja: 2019 – märts (nr 3)

MaksuMaksja: 2019 – märts (nr 3)

  • Sisukord
    UUDISED
    Sellel aastal on maksupööripäev

    3. mail

    EML4
    Õiguskantsler Ülle Madise seisukoht:

    täiendav

    maksuvaba tulu ja

    toitjakaotuspension

    www.oiguskantsler.ee5
    Miljon eurot neelanud infosüsteemi

    ei kasuta peaaegu keegi

    Madis Hindre5-6
    Maksuamet loob maailmas

    ainukordset e-teenust, mida saad

    kasutama hakata juba sügisest

    Siim Männik, Geenius.ee Toomas Truuverki kommentaar

    Eilike Pruuli kommentaar

    6-8
    Köögivilja- ja põllukultuuride

    seemnete Venemaalt Eestisse

    toomine on keelatud

    MTA pressiteade8-9
    ARVAMUS
    Koalitsioonikõnelused on

    kujunenud kuumaks

    Martin Huberg10-11
    Ametnikuks ainult

    erasektori kogemusega

    Kristjan Oad11-12
    Riigivalitsemine vajab hädasti

    eesmärgipärasust ning

    kaasaegset juhtimisarvestust

    Tarmo Meresmaa12-14
    Valitsuse käsi sügaval töötajate ja

    tööandjate hoiupõrsas

    Janar Holm15-17
    Eesti edu hind on olnud ühiskonda kurnavRein Veidemann17-18
    UURIMUSED
    Tallinn võitleb korruptsioonigaEML19-25
    Aktsiisipoliitika riskid, võimalused ja mõju majandus–keskkonnale piirikaubanduse tingimustesVäljavõtted PricewaterhouseCoopers Advisors aruandest25-36
    PROBLEEM
    Segadused INF 14 vormi

    esitamisega

    Martin Huberg36-37
    Kes kopikat ei korja…EML37
    SEADUSEMUUDATUS
    Uued tuuled merendusesMedeia Džaparidze38-39
    KOHTULUGU
    Uuemat Euroopa Kohtu

    praktikat. Sõiduõpe

    autokoolis — maksuvaba või

    maksustatav käive?

    Kaspar Lind39-40
    JURIST VASTABMartin Huberg41
    MINU MAX
    Tulevane koalitsioon plaanib

    koosellujatele kooselumaksu

    EML42
  • Toimetuse veerg

    Märtsi MaksuMaksjas riigi tellitud uuringutest

    Märtsikuu ajakirjanumber toob lugejateni kokkuvõtted kahest riigi tellitud uuringust.

    Esimene neist on Advokaadibüroo SORAINEN AS ja Tallinna linna korruptsioonivastase strateegia töörühma välja töötatud korruptsiooni ennetamise strateegia, kus lugeja saab tutvuda töörühma ettepanekutega korruptsiooniga võitlemiseks ja ka selgitustega nende juurde. Töö on meedias tänamatult vähe tähelepanu saanud, kuid seda võiksid lugeda ka teised kohalikud omavalitsused.

    Teist uurimust on saatnud vali meediakära — tegemist on Rahandusministeeriumi tellitud ja PricewaterhouseCoopers Advisors teostatud analüüsiga aktsiisipoliitika riskidest, võimalustest ja mõjust majanduskeskkonnale. Nii saavad ka MaksuMaksja lugejad esimest korda objektiivse tervikpildi senise aktsiisipoliitika mõjust majanduse kogu spektris, ning kaasa mõelda, milliseid väljavaateid pakub aktsiisipoliitika tulevikus.

    Advokaadibüroo Attela jurist Medeia Džaparidze tutvustab eeldatavalt järgmise aasta alguses jõustuvat kobarseadust, millega muudetakse korraga 10 merendusvaldkonda reguleerivat seadust, ning suures osas puudutavad muudatused maksuseadusi.

    ATTELA Advokaadibüroo vandeadvokaat ja partner Kaspar Lind annab ülevaate Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas, mis käsitles autokoolis sõiduõppe maksustamist käibemaksuga. Vaidlus sai alguse Saksamaalt, kus üks autokooli pidaja soovis rakendada maksuvabastust B ja C1 kategooria sõiduki juhiloa saamiseks vajalikule koolitusteenusele ning kohtul tuli selles kontekstis käibemaksudirektiivi sätteid tõlgendada.

    EML juhatuse liige Martin Huberg kirjutab segadusest INF 14 esitamisel ning juhatab kätte MTA kodulehel peidus oleva juhendi, kust pisut abi saada.

  • Sellel aastal on maksupööripäev 3. mail. EML

    Eesti Maksumaksjate Liidul on tavaks tähistada iga-aastaselt maksupööripäeva. Sel aastal saabub maksupööripäev 3. mail, prognoositav maksukoormus on 2019. aastal 33,6% sisemajanduse koguproduktist.[1]

    Kuidas arvutatakse?

    Maksupööripäev arvutatakse jooksva aasta maksukoormuse (maksutulude ja sisemajanduse koguprodukti suhe) prognoosi alusel. Maksukoormuse määra alusel jagatakse kalendriaasta kaheks osaks. Aasta alguses on päevad, mille jooksul maksumaksjad töötavad sümboolselt riigi heaks, ja maksupööripäevast algab see osa aastast, mille jooksul teenitud tulu jääb maksumaksjale. Mida varem maksupööripäev saabus, seda väiksem oli vastaval aastal maksukoormus.[2]

    Kuna kogu arvutuskäik toimub prognooside alusel, siis tegeliku maksukoormuse selgumine aasta lõpus maksupööripäeva kuupäeva ei muuda. Küll aga võib see lihtsalt anda meile täpsustatud andmete põhjal võimaluse tagasivaatavalt fakti konstateerida. Näiteks eelmisel, 2018. aastal oli prognooside alusel maksupööripäev 6. mail, kuid tegelik maksukoormus (mida saab hinnata vaid siis, kui aasta on läbi) osutus väiksemaks, ning kui 2018. aasta riigieelarve seletuskirjas prognoositi maksukoormuseks 34,4% sisemajanduse koguproduktist, siis 2019. aasta riigieelarve seletuskirjast selgub, et tegelik maksukoormus oli aga 33,4% SKP-st, mis tähendanuks maksupööripäeva saabumist hoopis 2. mail.

    Välismaal

    Euroopa Komisjon avaldab iga-aastaselt liikmesriikide ning Norra ja Islandi kohta maksustamist puudutavaid andmeid väljaandes Taxation Trends in the European Union.[3]

    Väljaande lk 170 on toodud viidatud riikide statistika, kuid arvestatud on mitte prognoose, vaid tegelikku maksukoormust ning seetõttu on viimased andmed 2016. aasta seisuga järgmised (tabelist on osa andmeid välja jäetud):

    Maksukoormus (sh kohustuslikud sotsiaalkindlustusmaksed) protsendina SKP-st:

    Riik2016 maksukoormusPositsioon 2016 seisuga
    Austria42,37
    Belgia44,43
    Bulgaaria29,426
    Eesti34,516
    Hispaania33,321
    Holland38,810
    Horvaatia37,813
    Iirimaa23,328
    Itaalia42,66
    Kreeka38,811
    Küpros33,616
    Leedu29,825
    Luksemburg38,312
    Läti31,224
    Malta32,722
    Poola33,420
    Portugal34,417
    Prantsusmaa45,62
    Rootsi44,15
    Rumeenia25,927
    Saksamaa39,09
    Slovakkia32,223
    Sloveenia36,614
    Soome44,14
    Suurbritannia33,718
    Taani46,41
    Tšehhi34,715
    Ungari39,38
    Island51,6
    Norra38,9

    Eesti oli 2016. aastal üsna keskmise maksukoormusega (suhestatuna SKP-sse), olles EL liikmesriikide seas 16. kohal. Võib eeldada, et umbes sama positsioon on riigil ka sel aastal.

    Kui Eesti jaoks oleks selle tegeliku maksukoormuse järgi riigi kasuks vaja tööd rügada kuni 6. maini (seejuures oli tegemist liigaastaga), siis esikohaomanikus Taanis tuli riigi hüvanguks töötada 18. juunini. On, mille üle järele mõelda.

    [1] Riigieelarved, nende koostamise põhimõtted, eelnõude seletuskirjad jm on kättesaadav Rahandusministeeriumi kodulehel www.rahandusministeerium.ee alajaotuses „Riigieelarve ja majandusülevaated“.

    [2] Vt Lasse Lehis. Igaühele oma maksupööripäev? – MaksuMaksja, 2014, 5, lk 4-5.

    [3] Taxation Trends in the European Union. 2018 Edition. Kättesaadav Euroopa Komisjoni kodulehel: https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/taxation_trends_report_2018.pdf.

  • Õiguskantsler Ülle Madise seisukoht: täiendav maksuvaba tulu ja toitjakaotuspension

    www.oiguskantsler.ee

    22.03.2019

    Õiguskantsleri vastus pöördumisele:

    Juhtisite oma kirjas tähelepanu sellele, et ühe vanema kaotanud lapsele makstava toitjakaotuspensioni tõttu ei saa tema vanem kasutada täiel määral täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise võimalust alates teisest lapsest.

    Selline maksustamise kord paneb vanema kaotanud lastega pered halvemasse olukorda võrreldes nende peredega, kus vanemad on lahutatud ja üks neist maksab lapse/laste ülalpidamiseks elatist. Kuna elatis ei ole maksustatav tulu (erinevalt toitjakaotuspensionist), ei mõjuta elatise maksmine lapse eest täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise õigust.

    Ei ole alust arvata, et lahutatud vanemate peres kasvavad lapsed vajavad maksusoodustuse näol rohkem riigi toetust kui vanemata jäänud lapsed. Pealegi, kui mõlemad vanemad kasvatavad lapsi koos, ei vähenda vanemate teenitud ja laste ülalpidamiseks mõeldud raha ühelgi juhul laste eest mahaarvatava täiendava maksuvaba tulu suurust.

    Nagu Te olete oma kirjas õigesti märkinud, tuleb selline maksustamise kord Riigikogu otsusest maksta ülalpidaja kaotanud lastele toitjakaotuspensioni ning käsitada pensione, sh toitjakaotuspensioni, maksustatava tuluna. Kui toitjakaotuspensioni asemel makstaks näiteks toetust, oleks toetus tulumaksuseaduse § 19 lg 3 punkti 3 kohaselt maksuvaba ega mõjutaks laste eest täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise õigust.

    Maksustamise korda saab muuta üksnes Riigikogu (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 113). Seetõttu pöördun Riigikogu poole ja juhin tähelepanu sellele, et vanema kaotanud pered on pandud täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise õiguse rakendamisel võrreldes teiste peredega halvemasse olukorda.

  • Miljon eurot neelanud infosüsteemi ei kasuta peaaegu keegi. Madis Hindre, ERR.ee

    Kümme aastat arendatud ja ligi miljon eurot neelanud planeeringute infosüsteemi kasutab ainult neli omavalitsust ja neilgi on süsteemist abi vaid poolikult. Rahandusministeeriumil tuleb nüüd otsustada, kas ehk oleks aeg projektist loobuda.

    Juba läinud kümnendil oli selge, et kui detailplaneeringu avalik väljapanek toimub vallamajas planeeringuspetsialisti ruumis 209, siis reaalselt tuleb seda vaatama umbes neli inimest. Nemadki peavad läbi töötama pikad seletuskirjad ja kui neil planeeringu kohta midagi arvata on, ootab vallavalitsus e-mailile kenasti vormistatud pöördumist. Aga planeeringuid peavad kooskõlastama ka mitmed ametiasutused, mis taas tähendab pikki kirjavahetusi, kohtumisi ja kaarditäpsustustusi, ehk palju administreerimist ja paberitööd. Hoopis mugavam oleks seda kõike teha ühtses infosüsteemis, kus kaardikihid lubavad erinevaid planeeringuid võrrelda, kus suhtlus käib avalikult ja kiiresti ning kus planeerimise ühistöö oleks silmaga nähtav ja ruumis tajutav.

    Lihtsustatult niisugusest mõttest kantuna hakatigi 2009. aastal ehitama ruumilise planeeringu infosüsteemi (RPIS) ning paar aastat hiljem liitusid sellega esimesed omavalitsused. Praeguseks on infosüsteemile kulunud 967 450 eurot, aga reaalselt tööle pole see kunagi hakanud. Vähemal või rohkemal määral kasutab seda neli omavalitsust, aga mitte ükski riigiasutus. See tähendab, et kaasamine toimub ikkagi e-posti teel.

    „Ütleme, eraisikuna saaksid kõik ID-kaardi abil sinna sisse logida ja arvamust avaldada. Aga selleks, et ametiasutuse nimel keegi annaks seal oma kooskõlastuse, peaks ta sinna tulema asutuse esindajana,” rääkis ERR-ile Saue abivallavanem Kalle Pungas.

    Miks ametiasutused, aga ka võrguettevõtted või planeeringuid koostavad firmad seda rakendust ei armasta, keegi öelda ei oskagi. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juhataja asetäitja Tiit Oidjärv mainis süsteemi keerukust, kuid tõdes samas, et haldusmenetlus ongi keeruline ning sestap ei saa ka infosüsteemi kuigivõrd lihtsamaks muuta. Kalle Pungas ütles, et kui Saue vald projektiga liitus, siis tehniliselt kõik otsekui toimis. Samas juba toona oli turul ka hulk teisi infosüsteeme, ning paljud tellisid ning tellivad tänagi just erasektori teenuseid hoolimata tõigast, et riigi pakutav süsteem maksab Oidjärve sõnul kõigest ühe euro kuus.

    „Ja pluss, on ka arendusi tehtud. Ehk on proovitud otsida neid viise, et tuleks omavalitsusi juurde. Aga turul on kas parem turundus või paremad infosüsteemid, ei oskagi öelda,” ütles ta.

    Võrdluseks tasub vaadata näiteks Tartu linna üldplaneeringu kaardirakendust või küsida, miks riik ise eeskuju ei näita ja meie suurt merealade planeeringut just ruumilise planeeringu infosüsteemis ei korralda.

    „Mereala planeering on koostamisel. Ja selle infot me kuvame turupõhises tootes. Paraku need turupõhised tooted eriti kaasamiseks arenevad palju kiiremini. Ükski riiklik infosüsteem ei suuda tempos püsida nende turupõhiste arendustega, mis pidevalt välja mõeldakse,” nentis Oidjärv.

    Niisiis jääb küsimus, mis kallist infosüsteemist edasi saab. Oidjärv tõdes, et uute arenduste tellimise üle tuleb veel aru pidada, seda enam, et kui seni on suurem osa kulutustest tehtud Euroopa Liidu abiga, siis nüüd peaks raha otsima riigieelarvest. Samas mõte, et kõigi planeeringute haldusmenetlused, kodanike kaasamine ning miks mitte ka planeeringute arhiiv oleks mugavalt ühes kohas, elab nii omavalitsuste kui riigiametnike seas edasi. Sarnane peaaegu positiivne näide on selleks ju olemas, sest ehitisregister juba üldjoontes töötab.

    Artikkel ilmus 01.04.2019 uudisteportaalis ERR.ee.

  • Maksuamet loob maailmas ainukordset e-teenust, mida saad kasutama hakata juba sügisest. Siim Männik, Geenius.ee. Toomas Truuverki ja Eilike Pruuli kommentaar

    28.03.2019

    „Peegelduse” teenus annab sisse logides kohe teada, kas sinu ja maksuameti vahel on kõik hästi või peaksid olema hoolsam.

    Kas kardad, et MTA kontroll võib suvalisel teisipäeval su firma uksest sisse marssida? Enam pole vaja muretseda, sest uus e-teenus näitab kiirelt kätte, kui usaldusväärne sa ettevõtjana oled ja kas on kontrolle oodata.

    Miks seda vaja on?

    Et anda tagasisidet ettevõtjale — kas mul on kõik korras või vajab miski parandamist. Kui kõik on korras, annab see ka kindlust, et pole karta kontrollide külaskäiku.

    Et suurendada läbipaistvust ettevõtluskeskkonnas. Uues süsteemis saad hinnangu teistele nähtavaks muuta. Seda saad teha kas lubades hinnangut näha kindlal isikul või muuta selle täielikult avalikuks.

    Nii saavad tehingupartnerid kindlust, et sinuga võib asju ajada, sest sul ei ole kombeks näiteks võlgu jääda ega aruandeid esitamata jätta.

    Avalikuks tehakse sel juhul ainult hinnang, mitte aga maksusaladusega kaetud info või muud andmed, mille põhjal see koostatud on.

    Mis infot ma siit saan?

    • Kas ettevõttel on praegu või on viimase 12 kuu jooksul olnud maksuvõlgu
    • Kas on olnud või on käimas mingeid maksumenetlusi
    • Kui hoolas on ettevõte olnud deklaratsioonide esitamisega
    • Kas juhatuse liikmete taust on laitmatu
    • Kas ettevõte on rikkumiste pärast süüdi mõistetud

    „Peegeldus” kasutab palju visuaalset lähenemist. Kui kõik on „rohelises”, on asjad hästi

    Kellele see mõeldud on?

    1. Ettevõtetele. Lisaks enda kohta saadavale tagasisidele võimaldab see uurida tehingupartnerite tausta. „Tahad minult kaupa osta? Väga hea, jaga minuga sinu kohta antud hinnangut, et tekitada usaldus, et ka arved makstud saavad.”

    Firmadel, kellel on palju tehingupartnereid, võimaldab uus süsteem veenduda, et nende seas ei ole taolisi, kelle vastu maksuamet võiks huvi tunda. See on asi, millega sadu või tuhandeid lepinguid omav suurettevõte käsitsi ei jõuaks tegeleda, mis aga võib kaasa tuua tülika suhtluse ametnikuga.

    1. Eraisikutele. Ütleme, et otsid firmat suvilasse elektritöid tegema. Kas ma võin neid usaldada, või kui suur on tõenäosus, et ma materjalide jaoks ettemaksuna küsitud raha enam kunagi ei näe?

    Uue teenuse abil võid paluta ettevõttel oma riskihinnangut sinuga jagada. Kel pole midagi varjata, ei peaks olema midagi selle vastu.

    Kuidas see toimib?

    Süsteem põhineb MTA andmebaasis olemasoleva info põhjal automaatselt koostatavatel hinnangutel. Tegu on vabatahtliku infoteenusega ja mingeid uusi kohustusi see kaasa ei too.

    Uues teenuses saab hõlpsalt end võrrelda teiste ettevõtetega

    Mis võimalusi see veel loob?

    Keskkonnas saad vaadata ka ettevõtete ajakohast avalikku infot. Kui äriregistris uueneb see korra aastas, siis siin igakuiselt.

    Millal ja kuidas see valmib?

    Uus süsteem peaks kasutajateni jõudma sügisel. Selle loob Nortal, arenduse maksumus on ligi 800 000 eurot.

    Artikkel ilmus 28.03.2019 uudisteportaalis Geenius.ee.

    Kommentaar

    Maksuamet ärgu raisaku maksumaksja raha

    Toomas Truuverk
    Äripäeva peadirektori asetäitja

    Maksuamet teatas, et investeerib 800 000 eurot ja loob maailmas ainulaadse teenuse „Peegeldus“. See võimaldab näha iga ettevõtte maksutausta ja muudab nii ärikeskkonna läbipaistvamaks.

    Mulle see plaan ei meeldi. Halvimal juhul töötab see eesmärgile risti vastu, parimal juhul tähendab aga raisatud 800 000 eurot maksumaksja raha.

    Ütlen kohe ära, et ma ei ole erapooletu. Olen vastutav Äripäeva Infopanga ellukutsumise eest, mis püüab samas vallas klientidele tasulisi teenuseid pakkuda. Aga ehk just seetõttu näen seda temaatikat sügavamalt.

    Maksuamet läheb seadusest kaugemale

    Olen inimestega rääkinud ja ilma süvenemata öeldakse, et loomulikult on maksuamet tubli, kui arendab teenuseid, mis aitavad kaabakaid tuvastada. Printsiibis olen nõus, „kaabaka“ koht ei peaks olema äris, sest lõppeb see paratamatult ausa ettevõtja raha ühel või teisel moel omastamisega. Aga mulle tundub, et maksuamet on siin läinud kaugemale talle seadusega pandud kohustusest koguda makse.

    See viimane on oluline, sest Eestis on kümne aasta jooksul välja arenenud väike, aga tubli ja konkurentsitihe äriinfo tööstus, kelle ülesanne on pakkuda infoteenuseid, mis aitavad äririske mõõta ja päevavalgele tuua: näiteks Creditinfo (vana nimega Krediidiinfo), Inforegister, Bisnode, Taust.ee, Teatmik, Äripäeva Infopank. Miks peaks maksuamet tulema sellele turule oma teenustega konkureerima?

    Ma ei ole kindel, et ametnikud üldse konkurentsiolukorra peale mõtlesid. Kui võiks tuua võrdluse, siis on see üürimajade ehituse või Estonian Airi taoline näide riigikapitalismist. See on lihtsustatud vaade, kus seaduse alusel enda haldusalas kogutud vara (loe: andmed) soovitakse ära kasutada sellest lähtuvate teenuste loomiseks, milleks ei ole seadusest ega avalikust huvist lähtuvat vajadust.

    Millised on tagajärjed?

    Esmane tagajärg on ilma järgneva kasuta kulutatud 800 000 eurot. Kuigi maksuamet väidab, et tegemist on maailmas ainulaadse lahendusega, on see õige ehk vaid tehniliselt vaadates. Sisulises mõttes maksuamet turule midagi uut ei too. Kõigil eelmainitud infoettevõtetel on oma tooteportfellides taoline lahendus olemas. Igaüks on teinud seda veidi omal moel ja nii on Eesti ettevõtjal lausa suurepärane valikuvõimalus. Sealjuures pakub Teatmik lihtsamaid vaateid veebis tasuta ja kõigil Äripäeva tellijatel on Infopanga hõbe-versioonis samuti sellele infole vaba ligipääs.

    Archimedes ütles kunagi, et andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan maailma. Tahaksin praegu öelda, et andke mulle 800 000 eurot ja ma teen midagi sellist, millest maksuamet ei oska unistadagi. Jah, infoäri nõuab suuri investeeringuid äriarendusse, aga ligi miljon eurot investeerimisraha on meie sektoris suurusjärk, kuhu ulatub terve sektori aastane investeerimismaht kogu teenusteportfelli arendamiseks. Siin me räägime aga üheainsa teenuse arendusest.

    See viib järgmise tõdemuseni, et tõenäoliselt on see projekt korralikult läbi mõtlemata ja tegeliku võidu saab sellest vaid arenduspartner Nortal. Probleem ei ole siin muidugi Nortalis, töö on tellija materjalist. Lihtsalt see materjal ei ole piisavalt hästi ette valmistatud.

    Ettevõtjatega ei räägita

    Kes on vähegi äriarendusega kokku puutunud ja loeb pressiteates esitatud seletusi, adub, et selle projekti idee on vormunud kabinetivaikuses. Testküsimus — mitme ettevõtjaga on maksuamet arendusprotsessi jooksul suhelnud, et teada saada, kas ja miks nad sellist teenust kasutaksid? Julgen küll öelda, et praegu liigitub see rohkem nice-to-have-lahenduste kilda, millel ei ole isegi tasuta pakkudes liiga palju kasutajaid.

    Negatiivse stsenaariumi korral leiab maksuamet, kes kahtlemata on suur, võimas ja rahakas, järgmised miljonid, mida infoärisse investeerida. Selline sekkumine konkurentsitihedale turule jätaks siis juba oma jälje. Halvimal juhul lööks see valusalt siin toimetavate eraettevõtete investeerimisvõimekust, halvendaks teenuste kvaliteeti infoturul ja ärikeskkonna tegelikku läbipaistvust. Riskid kasvaksid ja kahjud suureneksid.

    Et mitte lõpuni „virin-kommentaari“ malli kinni jääda, teeksin maksuameti juhile Valdur Laidile ettepaneku, mis puudutab riigi infosüsteeme laiemalt. Ärikeskkonda aitaks tõsiselt läbipaistvamaks ja efektiivsemaks muuta, kui teha kogu riigi poolt seaduste kohaselt kogutud andmestik eraettevõtetele lihtsalt ja ilma tasuta kättesaadavaks. Kinnitan, et see käivitaks äriinfo teenuste jõulise innovatsioonilaine. 800 000 euroga tehtaks tõepoolest imet. Andmekaitse reeglid ja Andmekaitseinspektsioon loomulikult jääksid.

    Arvamuslugu ilmus 02.04.2019 Äripäevas.

    Kommentaar

    Teenus, millest võidavad kõik

    Eilike Pruul

    MTA maksuauditi osakonna juhataja asetäitja

    Maksuameti loodava teenuse „Peegeldus“ eesmärk on anda ettevõtjatele vahend, millega saavad nad ise, ilma ameti sekkumiseta oma maksuasjad korras hoida.

    Ettevõtja saab teenuse abil kiire ülevaate oma maksuasjadest ning kui esineb mõni puudus, on seda võimalik aegsasti kõrvaldada.

    Lisaks pakume ettevõtjatele võimalust oma andmeid jagada tehingupartneritega, et mõlemad osapooled saaksid suurema kindluse tehingusse minnes.

    Ajend teenuse arendamiseks ongi tulnud ettevõtjatelt, kes on olnud rahulolematud, et MTA nõuab oma tehingupartneri tundmist, et maksuriske maandada, kuid mugavat moodust selle tegemiseks ei ole.

    Kaalusime põhjalikult

    Eesti turul tegutsevad teenusepakkujad, kes koondavad väga oskuslikult avalikud andmed ühte kohta ja pakuvad kasutajale mugavat teenust. Meie teenus ei dubleeri neid, sest andmed, mida meie ettevõtjale tagasi peegeldame, on maksusaladus.

    Teeme ka tööd selleks, et järjest rohkem andmeid oleksid avalikult kättesaadavad. Juba praegu leiab meie kodulehel infot maksuvõlgade, ettevõtjate tasutud maksude ja deklareeritud töötajate arvu kohta, mille erasektor hästi kasutusele on võtnud.

    Enne projektiga alustamist oleme põhjalikult kaalunud, kas sellise teenuse järgi oleks üldse nõudlust. Oleme seetõttu esialgse prototüübi abil kaasanud hulgaliselt sihtrühmi alates finantsjuhtidest kuni ettevõtte osanikeni, kes on andnud meile väärtuslikku tagasisidet arendamaks teenust, mida neil päriselt vaja läheks.

    Tõhus lahendus

    Lisaks on projekti oma sisendi andnud raamatupidajate kogu liikmed, audiitorkogu liikmed ning kaubandus-tööstuskoda. Jätkame ettevõtjate kaasamist erinevates kooslustes teenuse esitlemise kaudu ning kaasame ka teenuse testimisel.

    Teenus tagab, et ettevõtja saab ligipääsu MTA hinnangule, mis on seotud ettevõtja maksukäitumisega. Selle info abil saab ettevõte ise võimalikud riskid kõrvaldada. Kokkuvõttes on see efektiivsem lahendus nii ettevõtjale, ametile kui ka riigile tervikuna.

  • Köögivilja- ja põllukultuuride seemnete Venemaalt Eestisse toomine on keelatud. MTA pressiteade

    14.03.2019

    Eestisse on keelatud tuua köögivilja- ja põllukultuuride seemneid mõnedest väljaspool Euroopa Liitu asuvatest riikidest — näiteks Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest.

    Lillede ja suurema osa maitsetaimede seemneid võib jätkuvalt kaasa tuua, aga oluline on meeles pidada, et maksuvabalt saab neid tuua ainult isiklikuks otstarbeks. Üle piiri on keelatud tuua põllukultuuride, näiteks rukki-, odra- ja nisuseemneid, samuti köögiviljade, näiteks porgandi-, kõrvitsa- ja tomatiseemneid.

    MTA Ida tollipunkti juhataja Voldemar Linno sõnul on juba praegu piiril mitmeid avastusi, kus inimesed toovad Eestisse kaasa seemneid, mida ei tohi üle piiri tuua. „Kuna kohe algab külvihooaeg ja seemnete kaasa toomine Venemaalt tiheneb, siis tuletame meelde, et nendest tuleb piiril siiski loobuda,“ lisas Linno.

    „Eestisse võib tuua seemneid, mis on toodetud ja turustatud Euroopa Liidu nõuete kohaselt. Selle tõendamiseks on seemnete pakendid vastavalt märgistatud, mis annab tarbijale kindluse, et toodetud seemned on kvaliteetsed ja kontrollitud,“ selgitas Põllumajandusameti mahepõllumajanduse ja seemne osakonna nõunik Piia Puusepp. „Nii kaitseb Euroopa Liit ka oma sordiaretajaid ja seemnetootjaid ebaausa konkurentsi eest,“ lisas ta.

    Piiripunktides on olemas Põllumajandusameti teavitusplakatid, samuti jagavad kohapeal infot tollitöötajad. Küsimustele vastab MTA tolliinfo telefon 880 0814, samuti leiab infot põllumajandusameti kodulehelt.

    Eestisse ja Euroopa Liitu võib tuua põllu- ja köögiviljakultuuride seemneid järgmistest riikidest:

    Sööda-kultuuridTeravilja-kultuuridKöögivilja-kultuuridÕli- ja kiu-kultuuridPeetMais

    Ja

    sorgo

    AMEERIKA ÜHEND-

    RIIGID

    +++++
    ARGENTIINA++++
    AUSTRAALIA+++
    IISRAEL+++++
    JAAPAN+
    KANADA++++
    KOREA+
    LÕUNA-AAFRIKA++++
    MAROKO++++
    SERBIA++++
    ŠVEITS+
    TAIWAN+
    TŠIILI+++
    TÜRGI++++
    URUGUAY++++
    UUS-MEREMAA++++

    Allikas: Põllumajandusamet

    Taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse § 109 lõige 1.

    Nõukogu otsus 2003/17/EÜ. Nõukogu otsus 2005/834/EÜ.

  • Ametnikuks ainult erasektori kogemusega. Kristjan Oad

    Kaks tonti käib mööda Eestimaad: tööjõupuuduse tont ja tegemata riigireformi tont. Üks täiendus avaliku teenistuse seadusse aitaks saada lahti mõlemast tondist. Ametnikuks — eranditeks politseinikud, kaitseväelased, teatud välis- ja kaitseministeeriumi ametikohad — saamise eelduseks võiks olla vähemalt viis aastat töökogemust erasektoris ehk mõnes äriühingus või FIEna. Ning iga kümne aasta järel võiks ametniku leping lõppeda ning uue lepingu sõlmimise eelduseks võiks olla uued viis aastat kogemust erasektoris.

    Mida see annaks? Esiteks, igaühe esimene töökogemus oleks erasektorist. Esimesed harjumused, esimene tööst mõtlemise viis oleks elust enesest. Kui inimene liigub edasi avalikku sektorisse, siis oleks ta harjunud olema efektiivne ja mõtlema kliendikeskselt ning võtaks selle hoiaku ka ametnikutööle kaasa. Ametnikuna Eesti ühiskonna — erasektori — tegevust reguleerides ta ka reaalselt teaks, millest jutt, ja saaks aru inimestest, kelle elu ta oma otsustega mõjutab.

    Vähemalt sama olulisena saaksid tööjõupuuduses ettevõtted omale kohe märksa laiema kõrgharitud noorte värbamise baasi. Erasektori tööturule tuleks igal aastal oluliselt rohkem inimesi, sest oleks võimatu minna otse koolipingist ametnikutööle. Kõrgkoolilõpetajate — energiliste, tööjõuliste, ajakohaselt haritud inimeste — nimel konkureeriksid ettevõtjad omavahel, aga mitte enam avaliku sektoriga. Arengukavade sõnastuse üle vaidlemise asemel mõtleksid targad noored välja ärimudeleid ja müüksid Eesti toodangut Aasias. Kui tingimused on head, siis noored jääksidki tööle erasektorisse.

    Ning kui selle tõttu, et pole võimalik minna otse koolipingist ametnikuks, oleks riigil või KOV-idel raskem ametnikukohti täita, siis see oleks isegi tore. Seda rohkem sunniks elu avaliku sektori juhte mõtlema, kas igat ametikohta on vaja. Kuidas tööd ümber korraldada. Kas mingeid tegevusi saab digitaliseerida. Mis on sisu, mis on formaalsus. Riigil oleks pidev distsiplineeriv sund end järjepidevalt reformida, püsida nõtke ja efektiivne. Ühtlasi oleks aina rohkematel avaliku sektori juhtidel erasektorist olude sunnil vähesega palju ärategemise kogemus, mida konkurentsivabal riigitööl nii-öelda üles kasvades paraku ei teki. Jätkusuutlik riigireform saab olla ainult riigihaldamise kultuuri reform. Niimoodi saaks riigireform ka tehtud — õigemini enda pidevalt efektiivsemaks korraldamine saaks nagu ettevõtjate, nii ka avaliku sektori juhtide töö lahutamatuks osaks.

    Pikemas plaanis kujuneks niiviisi ühiskondlik kultuur, kus erasektor on esikohal ja avalik sektor tema teenistuses. Avalikes aruteludes ei vaataks ükski ametnik ettevõtjatele kui neile teistele, vaid ametnik oleks ise ettevõtja olnud või vähemalt ettevõtlust seestpoolt näinud. Riigi- või KOV-ametnikuks olemine ei oleks kellegi jaoks elustiil, vaid see oleks miski, mida mõned meist vahepeal teevad, sest keegi ju peab. Nagu öeldud, sellest loogikast peavad välja jääma ametikohad, mis on seotud riigi tuumfunktsioonidega ja vajavad väga spetsiifilist spetsialiseerumist. Ent rusikareegel võiks olla see, et kui ametnik oma tegevusega otseselt mõjutab ettevõtjate vabadust tegutseda, peab ta olema ettevõtlust ka ise tundnud ja aeg-ajalt käima kontakti päris eluga värskendamas.

    See tähendaks ühtlasi, et ametnikel oleks motivatsiooni hoida oma mõtteviis erasektori-laadne ja vajalikud oskused värsked — kui hiljemalt kümme aastat pärast ametnikutöö algust ootaks ees vähemalt viis aastat erasektoris, ei lubaks see liiga sügavale ametkondlikku maailma vajuda. Ettevõtjad võidaksid esimest korda, kui kõrgkoolilõpetajaid avalik sektor endale ei meelita, ning teist korda, kui erasektori tööturule tuleb tagasi selliseid kogenud, nii avaliku kui erasektori kogemusega inimesi.

    Eestis kehtib ametniku eetikakoodeks[1], mille põhimõtete järgi peaks tegutsema iga ametnik. Koodeks sätestab, et ametnik peab olema inimesekeskne, asjatundlik ja avatud koostööle. Konkreetsemalt peaks iga ametnik tegutsema vastutustundlikult, mõistes, et tema otsustel on mõju inimestele, hoidma end kursis tööülesannete täitmiseks vajalike valdkondlike arengutega ja täiendama end pidevalt, kaasama huvirühmi neid puudutavate otsuste tegemisse ja elluviimisesse. Kas aga ametnikud, kellel puudub erasektori kogemus, saavad parimagi tahtmise juures sisuliselt aru, mida ettevõtjatel on vaja? Kui ametnikuks saamise eelduseks oleks vähemalt viis aastat erasektori kogemust ja iga maksimaalselt kümne aasta ametnikutöö järel panustaks igaüks jälle vähemalt viis aastat erasektorisse, siis võiksid needsamad eetikapõhimõtted rohkem ka tegelikku ellu jõuda.

    Kristjan Oad

    Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor tegevjuht

    [1] Kättesaadav Rahandusministeeriumi veebilehel: www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/ametniku_eetikakoodeks_20.02.2017.pdf. – Toim. märkus.

  • Riigivalitsemine vajab hädasti eesmärgipärasust ning kaasaegset juhtimisarvestust. Tarmo Meresmaa

    Praegune riigieelarve on iganenud

    Tänane riigieelarve ei võimalda valitsejatel ja juhtidel piisavalt kiiresti ning põhjendatult vastata esilekerkivatele küsimustele ega oma sooritust sügavamalt analüüsida. Ka Riigikontroll on auditites ja varasemates aastaülevaadetes juhtinud tähelepanu, et riigieelarvest ja selle seletuskirjast on keeruline välja lugeda, millele valitsus Riigikogu nõusolekul raha kulutab. Samuti ei ole riigieelarve materjalides toodud info kohati järjepidev ning see pärsib võimalusi riigi rahanduslikku olukorda, riigieelarvelisi valikuid ja eelarveinfot mõista ning ajas võrrelda. Veelgi enam — on suisa väljendatud, et riigieelarve on ka Riigikogu liikmetele raskesti mõistetav. Seega on üheselt selge, et süsteem tuleb muuta ühelt poolt lihtsamaks, ent teisalt mitmekesisemaks.

    Senine lähenemine ei tööta, vaja on eesmärgipärasust

    Lahendusena võiks mõelda riigieelarve kasutamise alustest senisest teistmoodi. Tänane riigieelarve kajastab kulusid majandusliku sisu alusel ehk väljendab seda, kui palju me eraldame vahendeid tööjõu- ja majandamiskuludeks, toetusteks ja investeeringuteks. Jah, meil on endiselt vaja maksta teenistujate palgad ja kodanike pensionid, viia ellu hädavajalikud investeeringuid ning teha kulutusi majapidamise korrashoidmiseks, kuid märksa olulisem on teada, millise eesmärgi jaoks vastavaid kulutusi tehakse ja kas kõik kulud on ikka vajalikud. Rahanduslik pool tuleb tihedalt ühendada muu olulise teabega (tegevuskavad, mõõdikud, statistika) ühele pildile. Juhtide töölaud kõige olulisemate põhiandmetega peab olema terviklik.

    Eesti Vabariik on ligi 30 taasiseseisvumise aasta jooksul jõudnud kasvada ja areneda üksjagu ning olnud senisel arenguteel tubli tegija. Paljud riigid toovad meid eeskujuks ning söandavad Eesti edust ja praktikatest õppust võtta. See on suur tunnustus. Ent ükski riik ei saa kunagi päriselt valmis. Otsused ja valikud, mis olid edukad, ei pruugi täna ega homme enam sama tulemuslikud olla. Mineviku edu võib tuhmuda, riigikorraldus kohati stagneeruda ning aparaadi ülalpidamine muutuda üle jõu käivaks ja kohmakaks.

    Kuigi oleme väike, on riigivalitsemine keeruline ja omavahel tihedalt põimunud suhete rägastik. Riik tegutseb kõikmõeldavates valdkondades: haridus, kultuur, julgeolek, keskkond, energeetika, transport, maaelu, sotsiaalkaitse, tervishoid, majandus jpm. Kõik on tähtsad ja unikaalsed, igaüks oma prioriteetide ja eesmärkidega. Kõik need vajavad (maksu)raha nii investeeringuteks kui jooksvateks kulutusteks. Seda, milline on iga valdkonna optimaalne rahavajadus, pole valitsejad ja juhid suutelised aga alati väljendama ning arusaadavalt seletama. Mõni saab sellega paremini hakkama, kuid häirivalt sageli on edukad tugevama, aga mitte tugevad argumendid. See tähendab, et kes oma arvamust häälekamalt väljendab, seda saadab riigieelarvest kulude eraldamisel edu ning asjalikke põhjendusi ei ole vajagi esitada. Selline valitsemine viib varem või hiljem tupikusse — vaja on konstruktiivsust ning andmetele ja faktidele tuginemist.

    Avalikkuses kõlavad vajadused tõsta palka, ehitada maju, vahetada välja autod või soetada põhivara. Seejuures jääb sageli vastuseta, mille ja kelle jaoks seda kõike vaja on. Üha regulaarsemalt räägitakse kavatsustest parandada avalike (st avaliku sektori) teenuste kättesaadavust, edendada selle kvaliteeti, suurendada kodanike usaldust ja rahulolu või saavutada tulemusi, et avaldada ühiskonnas oodatud mõju. Just sinna dimensiooni peaks avalikkuse tähelepanu koonduma ning nõudma valitsejatelt ja juhtidelt sihtide seadistamist, aga ka aruandmist soorituse tulemuslikkuse kohta. Just aruandlust — selget, lihtsat ning kergesti kättesaadavat!

    Riigi juhtimiskultuuri ja -arvestuse kaasajastamine

    Selleks et mõista oma tegevuste ja valikute erinevaid nüansse ja mõjusid, vajab riik täiustatud juhtimisarvestust. Esimene samm oleks kokku leppimine ühtses raamistikus: mis on avalik teenus, kui palju, kellele, millise kvaliteedi ja kuludega neid osutatakse, mis probleemi sellega lahendatakse ning kes nende osutamise eest vastutust kannavad. Teine suur väljakutse on kasutajakesksus ehk teenuse saaja seadmine avaliku teenuse fookusesse. Just kasutaja- ehk kliendikeskse mõtteviisi juurutamine riigivalitsemises on järgmine oluline muutus, millest valitsejad, juhid, teenistujad, töötajad ja kogu ühiskond lähtuma peaks. See sisustabki riigivalitsemise kaasajal — keskmesse tuleb paigutada kodanikud ja ettevõtjad.

    Kui erasektoris on tulemuslikkuse juhtimise kaalukamaks mõõdupuuks klientide rahulolu kõrval siiski majandustulemused (nt müügitulu, kasum ja tootlikkus), siis avalik sektor peaks esmaseks prioriteediks seadma just kliendi perspektiivi ning protsesside ja tegevuste efektiivsuse, mis oleks sobivalt tasakaalustatud ressursside säästliku majandamise ja töötajate kompetentsuse ning õppimis- ja kohanemisvõimega (vt Joonis 1). Avalikus sektoris ei ole küll kohane rääkida rahanduslikus kategoorias kasumist, ent kui vaadata seda teise nurga alt, siis kahjumi ärahoidmine ning põhjendamata kulutuste tegemata jätmine peaksid siiski tulemi real tähtsal kohal olema, mistõttu ei tohiks finantsperspektiivi sugugi unustada.

    Valitsemine ongi keeruline. Sageli tuleb püüelda erinevate ja isegi üksteist välistavate eesmärkide poole ning otsida parimat tasakaalu. Erasektor seisab igapäevaselt silmitsi keeruliste otsustega: kas maksimeerida kasumit või tõsta palka, suurendada müüki ja/või vähendada raiskamist, teha investeeringud praegu või lükata need otsused edasi. Ka riik peab olema ergas oma tegevuste järjepideva inventeerimise osas, et ajas liikuda tõhusama valitsemise suunas.

    Tulemusjuhtimine = edukas riik

    1978. aastal oli Singapur sarnase valiku ees ning nende otsus oli julge. Singapur muutis riigivalitsemisetulemuspõhiseks, võttes terava tähelepanu alla, millisteks ülesanneteks raha kasutatakse ning milliseid eesmärke need saavutada aitavad. Eesmärk oli rahastada tegevusi, et saavutada programmilisi eesmärke. Tänaseks on Singapur erinevate üleilmsete indeksite alusel üks edumeelsemaid riike (nt Heritage.org 2019. aastamajandusvabaduse indeksi[1] alusel teisel kohal). Sarnaseid juhtimispraktikaid rakendavad veel Uus-Meremaa, Austraalia, Kanada, Lõuna-Korea, Austria jt, keda on võimalik eeskujuna esile tõsta.

    Valimislubadustest

    Riigikogu valimistel võis mitme erakonna valimislubadustest välja lugeda nii mõndagi positiivset riigieelarve koostamise ja kasutamise ülevaatamise kavatsuste kohta. Keskerakond lubab: Toetame riigieelarve laiapõhjalist revisjoni, mille käigus vaatame üle kõik riigi tulu- ja kuluallikad ning hindame nende eesmärgipärasust. Nii piirame dubleerimist ja bürokraatiat ning paneme paika valdkonnad, mis enim lisaraha vajavad. Reformierakond sõnastab, et vastutustundlik rahanduspoliitika tähendab: Eelarvekulude põhjendatust ning nende kasvu pidurdamist avaliku sektori tulemuslikkuse pideva tõstmisega, kasutades struktuurseid reforme, poliitikate korrigeerimist, bürokraatia vähendamist ja järjest enam tehnoloogilisi lahendusi. Selget ja arusaadavat eelarvet ning eelarveprotsessi, kus Riigikogul on senisest oluliselt suurem roll. Isamaa lubab parandada riigi strateegilist juhtimist ning anda võimalusel riigi teenuste pakkumise üle era- ja kolmandale sektorile. Sotsiaaldemokraadid lubavad samuti parandada riigieelarve läbipaistvust.

    Kui lubaduste kõrvale lisada kaheksa erakonna poolt vahetult enne valimisi (21. veebruar 2019) sõlmitud ühismemorandum, millega võetakse riigi reformimine poliitiliseks prioriteediks järgmiste aastate jooksul, siis olulised eeldused riigivalitsemise nüüdisajastamisel on loodud, ent lubadusi on vaja tegudega tõestada.

    Eesmärk peab olema avalike teenuste parem kättesaadavus ning teisalt positiivse mõju saavutamine (nt vähenenud vaesus, paranenud keeleoskus või suurenenud julgeolek). Esmalt peavad seadusandja (Riigikogu) ning täideviiv juhtkond (valitsus ja riigiasutuste tippjuhid) koos kodanike ja ettevõtjatega kokku leppima ühistes eesmärkides ning andma valitsusele ja juhtidele ülesandeks tulemusi saavutada kooskõlas kasutajakeskse mõtteviisi ja vastutustundlikkusega. See eeldab, et tippametnikud saavad valdkondlikud eesmärgid koos nende täitmist kontrollida võimaldavate mõõdikute ning läbipaistva aruandluskohustusega. Viimase puudumisel kaob avalik surve vastutada, kuid vastutus ja läbipaistvus peavad käima käsikäes.

    Üleskutse uuele Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele

    Lõpetuseks on siiski hea meel tõdeda, et kaasaegsele juhtimisarvestusele ülemineku ettevalmistusi on Rahandusministeeriumi juhtimisel juba alustatud. Rahvusvahelised organisatsioonid on Eestile korduvalt öeldud, et riigieelarve tuleks järk-järgult varustada eesmärkide ja mõõdikutega, ühendada strateegiad rahastamiskavadega, juurutades seeläbi tulemuslikkuse juhtimise. Kutsun uut Riigikogu koosseisu ja Vabariigi Valitsust tõsiselt pühenduma juba aastast 2020 rakenduva tegevuspõhise riigieelarve sisustamisele. Uus juhtimisarvestus loob olulised eeldused, et põhjalikumalt aru saada riigikulude iseloomust ning eesmärkidest. Selle täpsemal sisustamisel on aluseks võetud teiste edukate riikide praktikad, mida on sobivalt meie oludele kohandatud. Igal riigiasutusel peab olema korralik ja põhjalik teave, et oma sooritust analüüsida, ning see teave peab olema kättesaadav kõigile — Riigikogu saalist vajadusel iga üksiku kodanikuni.

    Ühes üleskutsega viia riigivalitsemine kasutajakesksele väärtusruumile esitan veel ühe mõtte: miks me ei näe riigiasutusi ihaldusväärseima tööandja tabelites teiste tööandjate kõrval? Takistused selleks ju puuduvad. Suurem avatus, pideva täiuslikkuse otsimine, uute tegijate kaasamine, kaasajale kohased töötingimused ja meeskonnatöö — küllap muutub ka riik selle abil paljude silmis unistuste tööandjaks.

    Tarmo Meresmaa

    PwC Advisory juhtivkonsultant, juhtimisarvestuse ekspert

    [1] Kättesaadav arvutivõrgus: www.heritage.org/index/ranking.

  • Koalitsioonikõnelused on kujunenud kuumaks. Martin Huberg

    Kevadised koalitsioonikõnelused meenutavad paljudele vaatlejatele koerte jooksuaega. Paljud isased ei saa arugi, keda parajasti karatakse, kuid tunne on tugev. Nii mõnigi on valinud portfelli, selmet midagi asisemat otsida. Õhk on feromoonidest paks ning vahetegu õige ja vale vahel ei ole isegi „Tõde ja õigust“[1] näinutele sugugi kergete killast.

    Kes keda?

    Ajakirjanduse „süvaanalüüs“ näitab selgesti, et sel korral soovivad meespoliitikud asju omakeskis ajada. Kasu pole ilmselt ka sellest, et Kaja Kallas vihjas Jüri Ratasele peaministri tooli saamise võimalusest: Kaja Kallas ütleb, et ta on mõelnud sellele, et Jüri Ratasele pakkuda peaministritooli.[2]

    Jüri dilemma on esiteks selles — mida põrgut ta selle tooliga peale hakkab, sõbrad EKRE-st ja Isamaast on märksa paremad. Teiseks tuleks sisustusküsimusi arutada proua Ratasega, härrale võiks heal juhul palle pakkuda, neid saaks Korvpalliliidus mängijate ees hüpitada. Aga tool? Ei noh, oleks veel, et küttehooajal, kuid vastu suve? Arusaamatu. Kohe näha, et poliitiliselt kogenematu.

    Ja nii peabki ainus naissoost kandidaat üksi nurgas küüsi närima — abi ei ole ei Marianne Mikkost ega Siiri Oviirist. Küpsemad daamid teavad, et õiged mehed pesitsevad kaugemal Euroopa Liidus, st pigem Brüsselis kui säärases peldikus, nagu seda on meie banaanivabariik. Isegi Põltsamaa Felix on aru saanud, et Rootsi tomatist tuleb parem ketšup kui kodumaisest tohletanud junnist.[3] Lihtsalt, et pärast tuleb asju „õigete“ nimedega nimetada ja kõik saab korda. Aga eks see uusromantiline meelestatus on ennegi segadust põhjustanud.

    Kes mida?

    Ja ega need valikud ei olegi niisama lihtsad. On ju mõlemad Helmed jõulisema stiili pooldajad ja Jüri valik ongi põhimõtteliselt selle vahel, kas ainult EKRE saadikutegrupp või kogu toetajaskond korraga.[4] Viimane on kindlasti kurnavam ja piinarikkam, olgu nende feromoonidega kuidas tahes. Igal juhul, nagu Ekspress kirjutab: see kevad tuleb teisiti: paljud eesti mehed tunnevad ängi ja allasurutud raevu ühiskonna vastu, kus naised dikteerivad reegleid.[5] Kajal pole lootustki, või siiski?

    Mis motiividel?

    Iseenesest on alati vähemalt kaks valikut — kas minna kosja enda rahadega või äiapapa omadega, nii nagu Eduard Vilde „Pisuhännas”. Arvestades, et raha riigieelarves enam valimislubaduste täitmiseks ei jagu[6], on laual ka kolmas võimalus — koerte pulm või noh, tegelikult siis mõistliku partneri valik selleks, et panustada tulevikus teenitavale sissetulekule.

    Aga kuna küsimuse all on nii mõnegi mehe ego ning vastupandamatu soov robinhoodlikult raha jagamist jätkata, siis me ei saa välistada, et kõigest hoolimata läheb asi edasi nii nagu „Šveijkis” Otto Katzil: Otto Katz oli õppinud kommertskoolis ja tulnud sõjaväkke üheaasta-vabatahtlikuna. Ta orienteerus nii hästi veksliseadustikus ja veksliasjanduses, et viis kaubandusfirma Katz ja Ko ühe aastaga nii kuulsusrikkalt ja õnnestunult pankrotti, et vanahärra Katz pidi sõitma Põhja-Ameerikasse. Enne seda sooritas vana Katz mingi mahhinatsiooni oma võlausaldajatega, muidugi viimaste teadmata ja ka oma kompanjoni selja taga, kellel tuli sõita Argentiinasse. Kui noor Otto Katz oli niiviisi firma Katz ja Ko Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel omakasupüüdmatult ära jaotanud, sattus ta inimese seisukorda, kellel pole oodata mingit pärandust ja kes ei tea, kuhu oma pea pista. Tal ei jäänud muud üle kui tegevväkke astuda.[7]

    Seega

    Loodame kõige paremat. Loodame, et psühhopaate etteotsa ei satu, kuigi siis tekib küsimus, keda sinna panna. Ehk peaks panustama sarnaselt ettevõtlussektoriga iseteeninduskassadele. Või, mis oleks veel parem ning mille reaalset toimimist on ka uuritud — etteotsa tuleks panna pärdik.

    Postimees kirjutas majanduskriisi haripunkti ajal: Venemaal tehti eksperiment, mille käigus lasti pärdikul majandamisotsuseid teha. /—/ Selgus, et ahv Lukerja koostatud portfell oli edukam kui 94 protsendi Venemaa fondihaldurite koostatud investeerimisplaan.“[8]

    Mulle tundub, et ka Eesti puhul võiks viimaseid aastaid vaadates sama asi paika pidada. Aga seniks, muusikat!

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige

    [1] „Tõde ja õigus“, Allfilm OÜ: 2019. Režissöör ja stsenarist: Tanel Toom.

    [2] Kaja Kallas „Esimeses stuudios”: olen valmis Jüri Ratasele pakkuma peaministrikohta. – Delfi, 26.03.2019.

    [3] Matthias Kalev. Head Eestimaised toiduained… tulevad puha välismaalt! – Eesti Ekspress, 27.03.2019.

    [4] Karoliina Vasli. Helmed ähvardavad: kui koalitsioonikõnelused tuksi keeratakse, tuleb plahvatus! Praegune ühiskondlik pinge on selle kõrval lapselalin. – Delfi, 25.03.2019.

    [5] Tarmo Vahter. Uus trend poliitikas: nostalgia Vargamäe elu järele, kus naistel puudus sõnaõigus. – Eesti Ekspress, 27.03.2019.

    [6] Keskerakond kukkus valitsejana läbi. – Eesti Päevaleht, 27.03.2019.

    [7] Jaroslav Hašek. Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Eesti Raamat, Tallinn: 1975, lk 90-91.

    [8] Hendrik Alla. Venemaa parim investor on ahv. – Postimehe elu24.ee portaal, 23.12.2009.

  • Valitsuse käsi sügaval töötajate ja tööandjate hoiupõrsas. Janar Holm

    Töötajatena maksame iga kuu oma palgast 1,6% töötuskindlustusmakset. Tööandja panustab töötaja eest omakorda lisaks 0,8%. Kokku maksavad töötaja ja tööandja Eesti Töötukassale töötasult 2,4% sundkindlustusmakset, millega tagatakse töötajale hüvitis töötuks jäämise korral. Aga praktikas ei kindlustata töötuskindlustusmaksetega ainult töötusega seotud riske, vaid keskvalitsus maksab sellest rahast ka jooksvaid kulusid. Just töötajate ja tööandjate makstav töötuskindlustusraha moodustab suurema osa Eesti riigi likviidsusreservist.

    Töötuskindlustusmaksed on muutunud valitsusele omamoodi mugavaks eelarveinstrumendiks, mis ühelt poolt aitab näidata valitsussektori eelarve tasakaalu ning teiselt poolt võimaldab kasutada kindlustusmaksetena laekuvat töötajatele ja tööandjatele kuuluvat raha likviidsusreservi varjus selleks, et rahastada uusi säravaid valimiseelseid ja -järgseid lubadusi. Kuidas nii on juhtunud?

    Pool reservist on läinud

    1. aastal liideti Eesti Haigekassa pangakontod riigikassa kontsernikontoga ning 2012. aastal tehti sama töötukassa pangakontodega. Töötukassa ning haigekassa rahast sai riigi igapäevaste kulutuste rahakoti ehk riigi likviidsete finantsvarade osa. Iseenesest oli see mõistlik samm, mis võimaldab paindlikumalt juhtida riigi rahavoogusid ja hoida kokku finantskulusid.

    Samas ei muudetud raha sihtotstarvet ning raha jäi jätkuvalt töötukassa ja haigekassa omaks. Nii sai 2012. aasta lõpus likviidsusreservi mahuks 1,1 miljardit eurot, millest 306 miljonit oli keskvalitsuse enda vaba raha ning ülejäänud 800 miljonit oli töötukassa, haigekassa, välistoetuste ning riigile kuuluvate sihtasutuste raha.

    Praeguseks ei ole sellest väga palju järele jäänud. Keskvalitsuse enda vaba raha sai likviidsusreservis otsa juba 2015. aasta novembris, sellest ajast peale on riigi jooksvaid kulusid makstud peamiselt töötukassa rahast. Likviidsusreservis oli kolm kuud tagasi ehk 2018. aasta lõpus 677 miljonit eurot ning mis kõige olulisem — selle sees on 1,3 miljardit töötukassa, haigekassa jt eespool viidatud institutsioonide raha.

    Kuna maakera sees ei saa olla sellest suuremat maakera, tähendab see, et keskvalitsus on riigi igapäevaste maksete tegemiseks kasutanud ära kogu oma raha ja lisaks ca 643 miljonit eurot haigekassa, töötukassa jt reserve ning ka alles olev likviidsusreserv põhineb samade asutuste rahal.

    Ehk siis teisisõnu, Rahandusministeerium on hoiustanud 1,3 miljardit teiste institutsioonide raha ja ligi poole sellest oma tavapäraste maksete tegemiseks ära kasutanud. Kujundlikult võiks seda võrrelda töötukassalt ja teistelt raha võlgu võtmisega. Kõnealusel juhul 643 miljoni euro ulatuses 2018. aasta seisuga. See summa on pidevalt suurenenud: 2016. aasta lõpus oli see keskvalitsuse n-ö võlasumma „kõigest“ 355 miljonit eurot. Jah, loomulikult, kui kasutada panganduse võrdlust, ei ole üheski pangas korraga nii palju raha, et kõik saaks oma summa välja võtta, ja rahatähel ei ole omaniku märki küljes. Kirjeldatud juhul on aga küsimus piiri pidamises.

    Määra põhjendus silmakirjalik

    Seda valitsuse n-ö panka, kust on seni olnud hea raha võtta, on toitnud peamiselt töötukassale laekuvate töötuskindlustusmaksete jääk. See on aasta-aastalt suurenenud: 2012. aastal oli see 472 miljonit eurot; 2015. aastal 663 miljonit; 2017. aasta lõpus 777 miljonit ja 2018. aasta lõpus oli jääk ca 833 miljonit eurot.

    Niisiis on raha töötururiskide maandamiseks nüüdseks jõudsalt kogunenud, kuid vaatamata sellele ei ole töötuskindlustusmakse määrasid langetatud. Muu hulgas viitega vajadusele koguda heal ajal varusid, et siis tööturu jaoks keerulisemal ajal kogutut kasutada. Mõte ja lähenemine iseenesest on ju väga õige, aga paraku on see põhjendus toodud enamasti silmakirjaks, mille taga on tajuda pigem muid motiive.

    Likviidsusreservist kaetakse igapäevavajadusi, ent riigil on olemas ka teine reserv — stabiliseerimisreserv, mis on mõeldud mustadeks päevadeks ja mida saab kasutada ainult Riigikogu otsusel. Selle suurus oli 2018. aasta lõpus 411 miljonit eurot. Kui võrrelda rangete kasutusreeglitega stabiliseerimisreservi mahtu, siis selgub, et isegi kogu selles oleva rahaga ei kata keskvalitsuse kohustust töötukassa, haigekassa jt institutsioonide ees.

    Rahandusminister on seisukohal, et raha hoidmine ongi praegu kulukam, mõistlikum on seda kasutada ning kui kriis saabub ja raha on vaja töötukassale jt tagasi anda, siis võetakse vajaduse korral näiteks laenu. Teoorias on see tõesti nii ja senises praktikas ei ole sellega tõrkeid olnud, kuid majanduslanguse tingimustes ei pruugi see Rahandusministeeriumi optimismist hoolimata kuigi lihtsalt käia.

    Surve standardeid muuta

    Konservatiivsete valikute asemel on surve standardeid korrigeerida — nii nagu juhtus eelmise aasta suvel. Nimelt näevad õigusaktid ette likviidsuspuhvri miinimumtaseme. Kuni 2018. aasta juulini lähtuti miinimumtaseme määramisel põhimõttest, et puhvri maht peab võimaldama riigi väljamaksete tegemise vähemalt üheksa kuu ulatuses. Alates juulikuust alandati selle taset kuue kuu peale. Kui seda tehtud ei oleks, siis oleksime ilmselt praegu olukorras, kus likviidsuspuhvris oleks vähem raha, kui varasema kehtestatud sihttasemega oli ette nähtud.

    Riigikontroll rõhutas toona, et miinimumtaseme vähendamine on iseenesest aktsepteeritav, juhul kui on tagatud, et ka väiksema puhvri korral on riigil piisavad reservid ajaks, kui olukord peaks järsult muutuma. Pigem on kirjeldatud näide viide tendentsile, et valitsus ja Riigikogu kohandavad reegleid, lähtudes pigem soovist kulutada, mitte niivõrd kulutamist ohjes hoida.

    Kombatakse seaduse piire

    Mõnikord jäävad aga ka kulutamisreeglid kohandamata ja toimitakse väljaspool õigusruumi või selle piire kombates. Juba aastaid on Riigikontroll juhtinud tähelepanu sellele, et haigekassa ja töötukassa reservide kasutamine riigi likviidsusprobleemide lahendamiseks ei ole kooskõlas ei haigekassa seaduse ega töötuskindlustuse seadusega. Need seadused lubavad Rahandusministeeriumil haigekassa ja töötukassa raha üksnes hoida, mitte aga kasutada igapäevakulude katteks.

    Riigikontrolli tähelepanu juhtimise peale muudeti riigieelarve baasseadust, kuid muutmata jäeti töötuskindlustuse seadus ja haigekassa seadus. Rahandusministeerium on apelleerinud sellele, et eelarve baasseadus on n-ö kangem seadus kui lihtseadused ja et vastuolu on pelgalt formaalsus. Tegelikult vajaks selline raha kasutamine siiski Riigikogult selget ja ühemõttelist nõusolekut ehk muudatuste tegemist ka töötuskindlustuse ja Eesti Haigekassa seaduses, mis praegu sellist rahakasutust ei luba. Eelnõu on Rahandusministeeriumil juba umbes aasta tagasi valminud, kuid menetlusse antud ei ole, pigem alustati venitamist ja leiti, et las teemaga tegeleb hoopis Sotsiaalministeerium. Muide, Riigikogu ise on aastaid probleemist teadlik olnud, kuid ei ole astunud samme õigusliku selguse loomiseks, kuigi Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon on pidanud viimasel paaril aastal praegust õigusselgusetut olukorda sobimatuks.

    Arvestades valimiskampaania käigus antud uusi suuri lubadusi ja seniseid kohustusi, on tõesti keeruline ette kujutada, et lähiaastate jooksul leitakse jõudu keskvalitsuse eelarvepositsiooni parandada ja taastada kokku üle 600 miljoni euro ulatuses seniseid töötukassa ja teiste hoiustajate reserve. Ja seda veel olukorras, kus hakkab vähenema Euroopa Liidust saadav toetus. On ka teadmata, kust võetakse sajad lisamiljonid, mis on vajalikud nt töövõimereformi, tervishoiusüsteemi, infrastruktuuri ja teiste kulumahukate valdkondade taseme hoidmise ja arendamise jaoks. Ka seni otsustatule ei ole selget katet, mis siis veel uutest kulutamismõtetest rääkida.

    Seega on pigem näha, et probleem võib süveneda — see tähendab, et surve töötukassa järelejäänud hoiuste täiendavale kulutamisele on suur. Teha soodsa majanduskonjunktuuri tingimuses eelarvevalikuid, mis ei ole suunatud reservide hoidmisele ja kogumisele, ei tundu väga mõistlik. Rõhutan seda just konkreetses kontekstis, sest laenuvõtmine kui säärane on minu hinnangul Eestis olnud pikka aega põhjuseta demoniseeritud. Reserv ja laen ei ole teineteist välistavad valikud. Minu arvates võiks laenu võtta küll, kuid seda just investeeringuteks riigi ja ühiskonna tulevikku, mitte jooksvate kulude ning üle jõu käivate püsikulude rahastamiseks.

    Koalitsioonilepingut koostama asunud erakonnad peaksid arvestama likviidsusreserviga, kust enam uute püsikulude maksmiseks lõputult raha võtta ei ole, ning mõtlema, kuidas töötukassa ja teiste likviidsusreservi „doonorite“ varud taastada.

    Omaette arutelu teema on, kui aus ja läbipaistev on koguda riigile igapäevakulude tegemise tarvis raha mitte maksude ja muude selgete ühiskondliku arutelu teemaks olevate tulukogumisviiside abil, vaid omamoodi tagauksemeetodil.

    Janar Holm
    Riigikontrolör

    (Täistekst avaldatud Riigikontrolli blogis, esmaavaldatud pisut lühendatuna ajalehes Äripäev 21. märtsil 2019.)

  • Eesti edu hind on olnud ühiskonda kurnav. Rein Veidemann

    Ikka kuuldub siit-sealt dramaatilisi hõikeid, et liberalism Eestis on ohus. Ühte patta pannakse nii majanduslik kui ka ühiskondlik korraldus, sh kultuuri puudutav liberalism, mis on viinud mõiste enda kasutamise vastavalt maitsele ja grupi (resp poliitilise jõu) huvitatavusele. Nõnda võib öelda, et „liberaalsust“ ja „liberalismi“ on mõistenagi tabanud erosioon. Selle kasutamise kontekste on aina lisandunud, sest areenile on ilmunud igat masti liberaale, kristlikke ja sotsiaalliberaale, konservatiivseid ja uusliberaale. Sellest viimasest aga tahaksingi rääkida – neoliberalismist ning nende eestkõnelejatest.

    Nüüdseks võib öelda, et vähemalt viisteist aastat on Eestis valitsenud neoliberalistlik ideoloogia, mille keskmes on monetarism ehk rahapoliitika fetišeerimine, turu „nähtamatu käsi“ (mis, nagu nüüd on selgunud, liigutab aina monopoolsete korporatsioonide suunas) ning laissez-faire (riigi minimeerimine ja „las minna“- poliitika). See käivitus Eestis koos thatcherismiga, šokiteraapiaga juba 1992. aastal. Kaks aastat hiljem eesti keeleski ilmunud Milton Friedmani raamatust „Kapitalism ja vabadus“ sai meie uue poliitilise põlvkonna piibel. Ja just selle neoliberalistliku majandusideoloogia elluviimisel juhtus nii, et seda hakati samastama liberaalsuse ja liberalismi endaga. Tänu sellele on saanud ka „liberaaldemokraatiast“ klišee, mida väänatakse kord absoluutse vabaduse, kord koguni Eesti põhiseaduse toimimise printsiibiks (ehkki viimati nimetatud esimene paragrahv sõnastab Eesti riigikorralduse üksnes demokraatlikuna).

    Jah, küllap see 1990-ndate alguse majanduslik „šokiteater“ isegi töötas. Aga Eesti edu, millest me täna nii paljudes valdkondades räägime, selle edu hind on olnud ühiskonda kurnav. Kaks Eestit, jõukam, edukam ühelt poolt, ja ots otsaga toime tulev, kodusid jättev ja riigist lahkuv ühiskonnaosa oli välja kujunenud juba 2000. aastaks. Tänaseks on meie silme all kujunemas Suur-Tallinna linnriik nimega Eesti. Seepärast, kõigi nende „liberalismide“ eri variantide ja tõlgenduste kõrval või asemel räägiks ometi kord ka inimkesksusest, kultuurikesksusest (igas mõttes), räägiks Eestist kui tervikust, räägiks sellest, et ajaloos esimest korda (!) tuleb meil koos elada kolmandiku suuruse vene emakeelega kogukonnaga. Meil ei ole kusagilt võtta ajaloolist kogemust, kuidas niisuguses olukorras hakkama saada. Pole teistelgi riikidel, kus eri aegadel immigreerunud elanikkond moodustab maksimaalselt 10–15% rahvastikust. Proportsioonide mõistmiseks kujutage ette olukorda, kus Saksamaal oleks 80-miljonilisest elanikkonnast 35 miljonit türklast, või Soome viiemiljonilisest elanikkonnast moodustaks kaks miljonit venelast, kellest pooled elaksid Helsingis ja teine pool jaguneks Lappeenranta, Lahti ja Joensuu vahel. Saksamaal ei ületa araabia päritoluga elanikkond isegi pärast Angela Merkeli „Tere tulemast“-poliitika-aastat nelja protsenti üldisest elanikkonnast. Aga Eesti Vabariigis on see tõelus, et meil elab 70 000 Vene Föderatsiooni kodanikku (sic!), kes peab olema lojaalne oma emariigile (või isamaale, otetšestvo!) ning kelle huve on Vene Föderatsioon määratud kaitsma; lisaks 80 000 määratlemata kodakondsusega vene keelt kõnelevat inimest (nn halli passi, aliens-passi omanikku, kes võib vabalt reisida nii Euroopa Liidus kui ka Venemaal). Kui Venemaa hakkaks nõudma ka nendelt sissesõiduviisat, nagu ta nõuab Eesti Vabariigi kodanikelt, siis tekiks ehk motivatsioon omandada Eesti kodakondsus tuhandetel venelastel koos sellega kaasneva eesti keele kui riigikeeele omandamisega. Meie kulgeme aga valimistelt valimisteni, käes või tagataskus „vene kaart“, suutmata kokku leppida, kuidas toimib üks ühiskond, kaks kultuuri, kumbki kinni oma keelelisest, venelaste puhul ka religioosselt toetatud identiteedist.

    Ent tagasi majanduse juurde. Kes on ikkagi see, kes lööb kokku arve, mida on meile ühiskonnana maksma läinud neoliberalism ideoloogiana? Loetagu inimarengu aruandeid, mis ei kirjelda ainult edulugu, vaid ka selle varjusid. Loetagu kogumikku „Eesti jätkusuutliku arengu teel” (2006), milles on visandatud teekaart, mis aitaks meil jätkata tasakaalustatult. Loetagu 2018. aastal ilmunud Riigikogu Toimetistes ilmunud kogumikku „Eesti rahva tulevik” (2018). Iga ajakirjanik võiks neid lugeda, midagi neist meelde jätta, et olla tasemel intervjueerija ja kommenteerijana.

    Selle neoliberalistliku amoki, mida varjutatakse Eesti edulooga, varjupooleks on olnud inimkaotused, vaesuse piir, frustreeritus sellest, et tee tööd ja näe vaeva, aga ära sa sellest ei ela. Räägiks siis nüüd ometi kord asjast. Jah, Eesti õitseb, kuid mitte aasana, milles korraga näed õitemerd, vaid laiguti. Ja meie imestame, et nüüd üks seni vaikiv hääl on leidnud endale väljundi, ajuti koguni ruupori, kust ei kosta poliitkorrektseid viisakusi, vastupidi, koguni väljakutsuvaid, halvustavale silditamisele sarnaseid hüüatusi, mille taga ometi võib aimata appikutset tasandama ülekohut.

    Käisin päikeselisel nädalavahetusel märtsi lõpus maakodus Veneveres. Põltsamaa Selveris sisseoste tehes kohtusin kaupluse sissekäigu juures paari-kolme kohaliku inimesega. Üks neist paistis olevat vägagi ärritunud olekuga. Ei, mul ei rebitud jope eest nööpe, nagu 1990-ndate algul sotsiaalministril Marju Lauristinil mantlinööpe, aga tunti ära mu viimaste päevade sõnavõttudega seoses, võib-olla ka sellest, et olin kunagi kakskümmend neli aastat tagasi olnud kätt- ja peadpidi poliitikas. Ja kui te teaksite, kui nördinud oldi EKRE demoniseerimise pärast! Nagu oleksin minagi osaline selles Ringhäälingunõukogu esimehena. Tahtsin neile selgitada, et EKRE juhtkujud ei löö ka ise risti ette oma labases retoorikas. Ei lastud sedagi mul öelda, sest tolle, ärritunuma meesterahva arvates tulekski nüüd vahetada ümmargune jutt käredamate ütlemiste vastu.

    Niisugust ühiskonna lõhkiminekut ei ole enam ammu tajunud. Aga see on ju kogu aeg varjatult olemas olnud. Nüüd tõusis poliitilisele väljale jõud, kes selle teise, kolmanda Eesti rahva enda selja taha kogus. Me ütleme: nad tegid seda populistlikult. Aga missugune erakond on tulnud poliitikasse Churchilli lubadusega, et te saate nägema üksnes higi, verd ja vaeva? Ja see ei ole ju ainult Eesti fenomen! Tõrjutust, marginaliseeritust, ühtede allajäämist teiste hõiskamise taustal — see on tabanud kogu Euroopat. Kunagi ehk märgatud pragunemised on paisunud lõhedeks ega ole näha purdeid, mille kaudu jõuaksime teineteiseni.

    Minu ainus murelik küsimus ongi nüüd, et kui me siin jätkame kaevikusõda, siis, jumal hoidku, kuidas me küll juuli algul laulupeole (pealegi 150. sünnipäeva tähistades) koguneme… Kas iga poliitiline jõud ja selle toetajaskond oma sektoris?
    Võtkem ehk vaadata uuesti Ene Hioni ja Mati Põldre dokfilmi aastast 1989 „Kas oskame hoida ühte”. Mina vaatasin: see oleks nagu üks teine rahvas, üks teine maa. „Mis maa see on…!” Kes on meie uus Jannsen, Hurt, Jakobson — kus nad on?

    Rein Veidemann
    Tallinna Ülikooli emeriitprofessor
    ERR nõukogu esimees

  • Tallinn võitleb korruptsiooniga

    Tallinna Linnavalitsus arutas oma 27. märtsi istungil Advokaadibüroo SORAINEN ASi ja Tallinna linna korruptsioonivastase strateegia töörühma koostöös välja töötatud korruptsiooni ennetamise strateegia raport ning tegi korruptsioonivastase strateegia väljatöötamise töörühmale ülesandeks esitada korruptsioonivastaste meetmete elluviimise tegevuskava linnavalitsusele 31. maiks 2019.

    Toome lugejani töörühma ettepanekud ja mõned väljavõtted kokku peaaegu 50 lehekülje pikkusest seletuskirjast.

    Ettepanekud TALLINNA LINNA korruptsioonivastaste meetmete täiendamiseks ja elluviimiseks

    Valdkond/ettepanek
    Äriühingud ja sihtasutused
    1) Luua äriühingute ja sihtasutuste nõukogude liikmete valimiseks sõltumatu komitee, kelle pädevuses oleks mh ettepanekute tegemine nõukogu liikmetele tasumäärade ja juhatuse palgatingimuste kohta
    2) Hinnata kriitiliselt väiksemate või ebaselge eesmärgiga sihtasutuste vajadust
    3) Vähendada nõukogu koosseisusid ja viia need vastavusse äriühingute ja sihtasutuste tegevuse ja suurusega
    4) Kehtestada nõukogudele töökorrad
    5) Linna suurematel äriühingutel juhinduda ühingujuhtimise hea tava põhimõtetest
    Personalipoliitika
    6) Ametialastes kuritegudes ja võimu kuritarvitamises süüdimõistetud isikuid, kelle karistus ei ole kustunud, ei värvata ametiisikuna linnaasutustesse ja linna kontrolli all olevatesse juriidilistesse isikutesse
    7) Linna kõrgemate ametiisikute valikukomisjonid muuta apoliitilisteks. Laiendada linna peamise valikukomisjoni pädevust kõikide linna hallatavate asutuste juhtide (kelle suhtes pole kehtestatud erikorda) ja linnaosavalitsuste haldussekretäride konkursside läbiviimisele
    8) Töötada välja meetmed juhtide koordineeritud ja süsteemseks arendamiseks
    9) Taotleda seadusemuudatuse algatamist, mis võimaldaks omavalitsuse kõrgemate ametiisikute tähtajalist teenistussuhet
    10) Reguleerida täpsemalt teenistujate taustakontrolli meetmed
    Linnameedia ja teavituskampaaniad
    11) Jätkata reeglite kehtestamise ja nende järgmisega, et linnameedia oleks poliitiliselt tasakaalustatud ja tagaks võrdsed võimalused ning et seda ei kasutataks valimisreklaamiks
    12) Avaliku raha eest tellitavates linna teavituskampaaniates ei tehta poliitreklaami, sh ei eksponeerita valimiseelsel ajal tegevpoliitikuid
    Linna organisatsioon
    13) Vaadata üle väiksemate linnaasutuste iseseisvatena säilitamise vajadus ning kaaluda nende liitmist teistega või nende funktsioonide üle andmist ametiasutustele
    14) Viia linnaosavalitsuste halduses olevate samalaadsete funktsioonidega asutuste sisuline tegevus ja nende kasutuses olevad hooned linna ametiasutuse alluvusse
    15) Jätkata ülelinnaliste tugifunktsioonide tsentraliseerimist kinnisvarahalduse, finantsjuhtimise, infotehnoloogia, personali, riigihangete jm valdkondades
    Sisekontrollisüsteem
    16) Jätkata sisekontrollisüsteemi tugevdamist ja IIA standarditele vastava siseauditisüsteemi arendamist
    17) Uuendada siseauditeerimise juhtimise ja korraldamise põhimõtted ning siseauditeerimise kvaliteedi tagamise programmi rakendamise kord
    18) Näha ette kohustus alates asutuse teatud suurusest võtta tööle sisekontrolli eest vastutav isik
    19) Kavandada linnaeelarves täiendavad vahendid väliste auditeerimis- ja hindamisteenuse tellimiseks
    Linnavara
    20) Kujundada Tallinna linna kinnisvarapoliitika, mis määratleks linna jaoks olulise vara koosseisu, vara omandamise ja müümise põhimõtted, vara kasutusse andmise üldpõhimõtted ning suunised vara haldamiseks (parendamiseks ja säilitamiseks)
    21) Korrastada ja koondada linnale kuuluva varaga seotud õigusaktid ja korrad
    22) Tsentraliseerida linnale kuuluva kinnisvara kasutusse andmisega seotud kestvuslepingute sõlmimine Tallinna Linnavaraameti pädevusse
    23) Pikaaegsete lepingute puhul loobuda üürihindades tegevusvaldkonnast tulenevate soodustuste andmisest ning anda vara kasutusse turuhinna alusel ning teavitada avalike konkursside korraldamisest kinnisvarabüroosid
    24) Täiendada kasutuslepingute tingimusi asjakohaste õiguskaitsevahenditega
    25) Töötada välja efektiivsed meetmed lepingutes sätestatud kohustuste (investeerimiskohustus, kasutusotstarbe järgimine jms) üle järelevalve teostamiseks
    26) Läbi viia analüüs haridus-, spordi-, sotsiaal- ja kultuuriasutuste kinnisvara valitsemise tsentraliseerimise osas
    Mittetulundustegevuse toetamine
    27) Uuendada mittetulundustegevuse toetuste määramise protsessi ja reeglistikku, tagamaks kõikide linnaeelarve vahendite arvelt antavate toetuste taotlemise ja eraldamise vastavus linna õigusaktidega kehtestatud mittetulundustegevuse toetuste menetlemise üldistele nõuetele ja tingimustele (sh vormikohane taotlus, eelarve jm dokumendid); ning vältimaks toetuste määramist ja maksmist tagasiulatuvalt
    28) Linnaeelarves konkreetsele saajale määratud mittetulundustegevuse toetuse puhul kajastada linna eelarves lisaks toetuse eesmärgile ka toetuse saaja äriregistrijärgne nimi
    Riigihanked
    29) Jätkata hangete tsentraliseerimisega ning vähendada väljaspool Tallinna Hankekeskust läbiviidavate hangete mahtu
    30) Kaaluda ühtse ostukeskuse loomist ning jätta hallatavate asutuste pädevusse üksnes alla hankemäära jäävad ostumenetlused
    31) Kaaluda korruptsioonivastaste standardklauslite lisamist hankelepingutesse
    Huvide konflikt, huvide deklareerimine, taandamine
    32) Kehtestada huvide konflikti vältimise reeglid koos taandamise korraga (fookusega hallatavatele asutustele)
    33) Jätkata regulaarsete korruptsioonialase teadlikkuse tõstmise koolitustega
    34) Juurutada korruptsiooni ennetamiseks kohustuslik e-õppe rakendus koos testiga uutele töötajatele ning olemasolevatele töötajatele perioodiliselt läbimiseks
    Kingitused
    35) Viia asutuste sisemistesse regulatsioonidesse sisse teenistusülesannete täitmisega seotud kingituste ja soodustuste hea tava rakendamise sätted koos näidetega
    Kahtluste kontrollimine
    36) Reguleerida täpsemalt õigusrikkumistele viitavate vihjete kontrollimise ja vilepuhujate konfidentsiaalsuse tagamise meetmed
    37) Reguleerida täpsemalt töötajate e-kirjade, telefonide ja interneti kasutamise kontrollimise kord
    Meetmete elluviimine
    38) Linnavalitsus peab otsustama, mis osas ollakse valmis ülaltoodud meetmed ellu viima. Seejärel tuleb koostada strateegia elluviimise tegevuskava, mis peab näitama milline linna üksus, millal ja mida peab tegema

    Väljavõtted seletuskirjast

    Korruptsioonivastast tegevust mõistetakse enamjaolt kui riigi õiguskaitseasutuste poolt uurimiste läbiviimist ja seaduse vastu eksinud ametiisikute kohtulikku karistamist, kuid vähemalt sama oluline on korruptsiooni ennetamine. Ühest küljest tähendab korruptsiooni ennetamine teadlikkuse tõstmist, et hoida ära puudulikust töökorraldusest või teadmatusest tekkivaid korruptsiooniriske. Teisalt on korruptsiooni ennetamise puhul tegemist korruptiivsete tegevuste ja nende kaugemate mõjude selgitamisega, et mõistetaks ohtu, mille taoline käitumine üksikisikule ja ühiskonnale kaasa toob. Samuti on oluline aru saada, et ka ebaeetilise või omakasulise võimupositsiooni ärakasutamise juhtumid, mis ei ole otseselt ebaseaduslikud, toovad kaasa negatiivseid tagajärgi ning kahandavad usaldust kohaliku võimu vastu.

    Õigussüsteemi roll demokraatlikus õigusriigis on toota kohtuotsusega kaasnevaid sotsiaalseid väärtusi ja õigusrahu, kuid ka ideaalseim õigussüsteem ei saa olla ainus õigluse allikas. Õigust peavad toetama ka need väärtushinnangud, mida kannavad meie poliitiline, majanduslik ja vaimueliit. Õigesti korraldatud eetikaväli vähendab ootusi, et ainult õigussüsteem saaks kõik küsimused õiglaselt lahendada ja loob ühiskonnas parema õhustiku. Lootes ainult õigussüsteemile, takerduksime JOKK-mentaliteeti.[1] Sellised JOKK situatsioonid on pahatihti aga eelkäijaks reaalsele korruptsioonile ja avaliku usalduse säilitamise seisukohast on oluline vältida mõlemat.

    Eestis reguleerib korruptsiooniennetust seaduse tasandil eelkõige korruptsioonivastane seadus (KVS), mis seab omavalitsustele kindlaid kohustusi. Kui hinnata Tallinna linnas rakendatud korruptsioonivastaseid meetmeid kehtivate seaduste valguses, siis saab asuda seisukohale, et suuri puudujääke ei ole. Nõutud sisekorrad ja protseduurid on kinnitatud, samuti on rakendatud sisekontrollisüsteem. Perioodiliselt on läbi viidud korruptsiooniennetuse koolitusi.

    See ei ole siiski olnud piisav, et tagada Tallinna linnas korruptsioonivaba keskkonda. Fookusintervjuudest selgus, et kuigi olukord on viimasel paaril aastal tunnetuslikult oluliselt paranenud, on probleemiks jätkuvalt mineviku taak ja mõned näited olevikust, mis tekitavad umbusku tegeliku mentaalse muutuse vastu linnavalitsemises. Seetõttu on üldine ootus, et Tallinn ei piirduks korruptsiooniennetuse puhul vaid seaduses nõutud miinimumiga.

    Kuigi kõikide korruptsiooniriskide maandamine on paljuski illusoorne eesmärk, on üheks suuremaks riskiks korruptsiooniennetuse vaates see, kui tegelik elu ja kirjapandud reeglid lahknevad. Seetõttu saavad korruptsioonivastased meetmed edukad olla ainult siis, kui seda toetavad tippjuhtkonna väärtused ja missioon. Juhid määravad suures osas ära organisatsiooni väärtused ja selle eetilise kliima. Hästi toetatud väärtussüsteem ja eetiline keskkond loob aluse tegelikule organisatsioonikultuurile. Ainuüksi formaalsetest korruptsioonivastastest meetmetest ei piisa, kui organisatsiooni (sh selle juhtide) tegelik kultuur sellega kaasa ei tule.

    Seetõttu oleme alljärgnevas analüüsis lähtunud korruptsiooni puhul selle laiemast mõistest ja lisaks formaalsetele puudujääkide tuvastamisele korruptsioonivastaste meetmete rakendamisel on keskendutud ka ilmingutele, kus otseselt seaduserikkumistest rääkida ei saa, kuid kus ametiisikute või erakondade erahuvi võib domineerida avalike huvide üle. Korruptsiooniennetuse kontekstis on oluline vältida ka selliseid tegusid, mis iseenesest veel seaduserikkumisele ei vasta, kuid mis toovad kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule, nt erakonnale. Need on sageli ka just juhtumid, kus deklareeritud väärtused kõige rohkem proovile pannakse.

    Tallinna linna 2018. a eelarve (koos lisaeelarvetega) tulud olid 681 060 073 eurot ja kulud 611 814 497 eurot.

    Tallinna linna struktuuri kuulub lisaks linnavolikogule, 8-le linnaosakogule ja linnavalitsusele veel 272 ametiasutust ja hallatavat asutust.

    Tallinna linnale kuulub 9 äriühingut, lisaks osalus 2 äriühingus. Tallinna linn on asutaja või kaasasutaja 16 sihtasutuses ning ta osaleb 8 mittetulundusühingus.

    Tallinna linn annab tööd ligi 20 000 inimesele.

    Üldised korruptsiooniriskid kohalikus omavalitsuses

    Kohalikud omavalitsused (edaspidi ka KOV) on reeglina inimeste jaoks esmaseks kokkupuutepunktiks avaliku võimuga. Samuti on kohalike omavalitsuste tegevusel otsene mõju inimeste elukvaliteedile nende hallatavates piirkondades. Omavalitsused kujundavad piirkonna elukvaliteeti eelkõige läbi elanikele pakutavate avalike teenuste ning nende teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi. Omavalitsused jagavad ka ümber maksudest laekuvat raha ning mõjutavad seega piirkonna arengusuundi, tulevikupotentsiaali ja kohaliku infrastruktuuri heakorda.

    Omavalitsused teostavad avalikku võimu väga laias skaalas, alates riikliku järelevalve teostamisest ja süüteomenetluse läbiviimisest, lõpetades sotsiaaltoetuste jagamisega. Sellega seondub sageli veel väiksemates omavalitsustes tõsiasi, et inimesed tunnevad üksteist ja on seotud erinevatel viisidel (ühised koolid, hobid jne). Seetõttu on inimeste jaoks sageli vahetuks kokkupuutekohaks korruptsiooniga või huvide konfliktiga kohaliku omavalitsuse tasand, samas kui riigi tasandi korruptsioon jääb paljuski tajutuks läbi meedia.

    Kohalike omavalitsustega seonduvad pea kõik klassikalised korruptsiooniriskid, mis eksisteerivad avalikus sektoris. Siiski võib kohalike omavalitsuste eripära arvestades välja tuua mõned valdkonnad, kus esinevad spetsiifilisemad korruptsiooniriskid:

    1) Omavalitsustega seotud poliitiline korruptsioon on seotud eelkõige võimu säilitamisega (onupojapoliitika ametite jagamisel, sh omavalitsustele kuuluvate ettevõtete juhtorganite politiseerimine, avalike vahendite eest erakonna propaganda tegemine jms). Poliitilise korruptsiooni põhiline tekitaja on soov saada poliitilises konkurentsivõitluses teenimatuid või varjatuid eeliseid konkurentide ees.

    2) Huvide konflikt – KOV eripärast tulenevalt võib olla ametiisikutel palju muid seoseid isikutega, keda nende otsused võivad mõjutada.

    3) Kohalikud omavalitsused omavad küllaltki palju vara, mille käsutamisel või kasutamisel võivad ametiisikud eelistada erahuve (ametiautode kasutamine erasõitudeks, vara omastamine jms).

    4) Hanked on kõrgema korruptsiooniriskiga valdkond sõltumata sektorist.

    Samas tuleb arvestada, et sageli on omavalitsustes probleem pigem teadmatuses ja väheses haldussuutlikkuses kui tahtlikus korruptiivses väärkäitumises. Nii kerkivad esile ka olukorrad, kus avalik arvamus ja juriidiline tõlgendus ei lange kokku ning tihtipeale lubab seadus rohkem kui inimeste eetiline tunnetus. Viimasel juhul nähakse korruptsiooni seal, kus seda juriidilises mõttes tegelikult ei ole. Oluline on aga mõista, et ka näilisel korruptsioonil on negatiivsed tagajärjed ning need kahandavad usaldust kohaliku võimu vastu. N-ö JOKK situatsioonid on pahatihti eelkäijaks reaalsele korruptsioonile. Maine säilitamise seisukohast on oluline vältida mõlemat.

    Äriühingute ja sihtasutuste juhtimine

    Tallinna linnale 100% kuuluvate äriühingute nõukogud on täidetud selgelt erakondliku kuuluvuse alusel, üksikutes nõukogudes on lisaks esindaja linnaametist, kelle vastutusalasse vastav äriühing kuulub. Sama kehtib ka linna asutatud sihtasutuste kohta, kus enamik olulisemate sihtasutuste nõukogude liikmeid on Keskerakonna liikmed. Paljud isikud kuuluvad kahte-kolme või isegi nelja nõukogusse korraga.

    Tegevpoliitikute osalemist KOV (aga ka riigi) äriühingutes ja sihtasutustes põhjendatakse sageli sellega, et tegemist on üldjuhul olulist avalikku teenust pakkuvate juriidiliste isikutega, kelle üle peab laienema avalik kontroll ja poliitiline vastutus, mis realiseerub eelkõige läbi erakondade. Samas teisalt kaasneb sellega risk nõukogu liikmete vähesest pädevusest ja vastutamatusest, samuti ka liigsele sekkumisele äriühingu majandustegevusse. Riigikontroll on jõudnud ühes varasemas auditis järeldusele, et nõukogu liikmed, kes on eelkõige määratud nende poliitilist kuuluvust arvestades, ei valda sageli vajalikul määral erialaoskusi äriühingu juhtimiseks.

    Majanduslikus vaates on politiseeritud äriühingute ja sihtasutuste juhtimise põhiprobleemiks vastutuse hajusus. Erakätes ettevõtte varade otstarbeka kasutamise ning mõistliku käitumise vastu tunneb eelkõige huvi selle omanik, kelle rahakott iga ebaefektiivse otsuse tõttu kannatab. Omavalitsuste äriühingud ja sihtasutused kuuluvad aga kaudselt kõigile omavalitsuse elanikele, mistõttu ei pruugi kellegi isiklikes huvides olla nende tegevuse üle järelevalvet teostada ja arengut suunata. Näiteks selgus 2018. a läbiviidud auditis „Hinnang sihtasutuse Tallinna Hambapolikliinik sisekontrollisüsteemi toimimisele“, et sihtasutuse nõukogu ei ole seadnud sihtasutuse tulemustele konkreetseid eesmärke ja kuna eesmärke sõnastatud ei ole, siis ei ole ka kriteeriume, mille alusel sihtasutus oma tegevuse tulemuslikkust saab hinnata.

    Lisaks majanduslikele probleemidele kaasnevad politiseeritud nõukogudega spetsiifilised korruptsiooniohud. Nõukogusse kuulumine võib olla prestiižne, sellega kaasneb sageli ligipääs teabele ning igakuine tasu. Sellega seoses võib olla surve ebavajalike nõukoguliikme kohtade loomisele ja täitmisele, mis toob kaasa avalike vahendite ebamõistliku kasutamise. Näiteks kuulub Tallinna Vee-ettevõtjate Järelevalve SA nõukogusse kolm liiget, kuigi sihtasutuses endas töötab ainult kaks inimest. SA Tallinna Arengu- ja Koolituskeskuse nõukokku kuulub 5 liiget, SA-s töötab samuti 5 isikut.

    Teatud juhtudel on sihtasutuse enda eesmärki või tegevust keeruline mõista, seda vähemalt avalikele allikatele tuginedes. Näiteks selgub revisjoniaktis nr 7/2018 „Sihtasutuse Tallinna Vene Lütseum tegevuse ja eelarvevahendite kasutamise järelkontroll“, et ka linnale endale on üsna arusaamatu, kas ja mil viisil antud SA oma eesmärke täidab. Vastavalt SA põhikirjale (p 2.1) on selle eesmärgiks riiklike õppekavadega määratud mahus tasuta põhi- ja üldkeskhariduse võimaldamine ning täiendkoolituse võimaldamine, samas puudub SA-l tänaseni vastav tegevusluba ja tegevus. Revisjoni käigus selgus, et SA nõukogu 30.10.2014 otsusega on asutatud eraldi erahuvikool SATVeL, samas puudusid selle huvikooli kohta varasemad märked nt SA majandusaasta aruannetes ja asjaajamiskorras, kodulehel avaldatud kontaktandmed olid ekslikud. Samuti ei leia kõnealuse SA ega huvikooli SATVeL kohta infot ei Tallinna linna huvikoolide leheküljel ning sellele ei ole mingit rolli omistatud Tallinna huvihariduse võrgu arengukavaga aastateks 2007-2017. Sihtasutuse juhi vastusest revisjoniaktile jääb mulje, et SA juht peab SA-d ja huvikooli üldse eraldiseisvateks juriidilisteks isikuteks, kuigi eelduslikult on SA näol tegemist kooli pidajaga ja kooli näol selle asutusega EraKS § 2 lg 1 mõttes. Viimasel kolmel aastal on SA tegevuskulude katteks linna poolt eraldatud kokku 181 400 eurot. Sihtasutuse nõukokku kuulub kolm isikut, kellele tasu ei maksta. SA on viimastel aastatel maksnud keskmiselt tasusid perioodiliselt 12 isikule.

    Samamoodi on raske hinnata, milliseid omavalitsuse huve realiseerib linn läbi SA Lutreola, mille põhitegevuseks on euroopa naaritsa kaitse ja populatsiooni taastamise organiseerimine Eestis ja samade sihtide järgimine välismaal läbi rahvusvahelise koostöö. Sihtasutuse nõukokku kuulub kolm isikut, kellele tasu ei maksta.

    Teiseks võidakse kasutada selliseid nõukogu kohti poliitiliste kokkulepete osana, kus koalitsiooni moodustavad erakonnad kasutavad neid (vahetus)kaubana. Sellisel juhul määratakse esmalt erakond, kellele nõukogu liikme koht kuulub ja seejärel leitakse sobiv inimene. On selge, et sellisel juhul ei ole esmaseks valikukriteeriumiks mitte isiku teadmised ja kogemused äriühingu juhtimiseks, vaid tema erakondlik kuuluvus.

    Kolmandaks võivad sel viisil nõukogudesse sattuda isikud, kes äriühingu huvide asemel püüavad seal edendada enda isiklikke või erakondlikke huve. Näiteks on tõstatatud kahtlus, et AS-i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus ühel endisel nõukogu liikmel olid ka isiklikud majandushuvid Tallinna jäätmemajanduses. Tallinna linna äriühingutes ja sihtasutustes pole kehtestatud ka nõukogu töökordasid, mis käsitleksid täpsemalt nt huvide konflikti vältimist. Intervjuudes toodi samuti välja, et äriühingu juhatuse liikmed on aeg-ajalt tunnetanud nõukogude poolt isiklikke või erakondlikke eelistusi otsuste tegemisel või info nõudmisel või survet ebavajalike töökohtade loomiseks või kindlate inimeste palkamiseks.

    Lisaprobleemid tekivad olukorras, kus linnavalitsus nimetab nõukogusse linnavolikogu liikme. Volikogu peab tagama sõltumatu, piisava ja läbipaistva järelevalve linnavalitsuse, samuti linnale kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste tegevuse üle. Linnavolikogu liikmete samaaegne seotus järelevalve objektiks olevate asutuste ja äriühingutega võib põhjustada õigustatud kahtlusi järelevalve piisavuse ja objektiivsuse suhtes. Samuti tekib olukord, kus linnavolikogu liikme nõukogusse määramine ja sellega kaasnev sissetulek sõltub linnavalitsusest. Ka õiguskantsler on näinud sellises olukorras riske huvide konfliktiks.

    Kuna nõukogu liikmete pädevuses on valida ka äriühingu või sihtasutuse juhatus, kanduvad poliitiliste nõukogudega seotud riskid üle ka juhtide valikuprotsessi. Olukorras, kus nõukogu ei täida oma rolli äriühingu olulisemate otsuste suunamisel ja strateegia väljatöötamisel, kaasneb samuti risk, et juhatuse seatud eesmärgid hakkavad domineerima omanike huvide ees. See suurendab korruptsiooniriski juhatuse tasemel ning tõenäosust, et ühingut juhitakse juhatuse ja mitte omaniku huvidest lähtuvalt.

    Korruptsiooniohtude maandamise üheks universaalseks võimaluseks on läbipaistvus ja otsuste arusaadavus. Seega avalikult poliitiliste nõukogude puhul kaasneb eelduslikult ka suurem avalikkuse kontroll (nt ajakirjanduse poolt), mis maandab sellega kaasnevaid riske. Siiski kui vaadata omavalitsuste äriühingute ja sihtasutuste nõukogude politiseeritusele avaliku huvi seisukohalt, on sellele raske õigustust leida. See ei taga asjatundlikku juhtimist, lisaks toob kaasa ohu poliitilise korruptsiooni võimaluseks, kus nõukogu kohtasid võidakse kasutada poliitilise vahetuskaubana ja erakonnaga seotud isikute töökohtade tagamiseks.

    Vähendamaks nõukogu liikmete kohtade atraktiivsust tegevpoliitikute jaoks, on tehtud ettepanekuid, et linnavõimuga seotud isikute jaoks ei tohiks nõukogu liikme töö olla tasustatav. Sellised muudatused lahendaksid kõnealuse probleemi siiski ainult osaliselt, samas võib see kaasa tuua aga nõukogu liikmete veelgi väiksema vastutustunde äriühingu eest.

    Eestis on riigi tasandil avaliku võimuga seotud äriühingutes ja sihtasutustes osalemise õigusliku raamistiku täiendamisel juhindutud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) soovitustest.[2] Antud soovituste järgi tuleb luua avaliku võimu omandis olevatele äriühingutele hästi struktureeritud, tulemuspõhine ja läbipaistev juhtorganite määramise protsess, mis edendab äriühingu keskmisi ja pikaajalisi huve ja on atraktiivne kvalifitseeritud ekspertidele. Täiendava pädevate nõukogu liikmete nimetamise tagamise meetmena soovitatakse nn nimetamiskomiteede rakendamist, kelle ülesandeks oleks heade kandidaatide välja valimine ja konkreetsete soovituste andmine, keda nõukogu liikmeks nimetada.

    Siinkohal võibki eeskuju võtta riigi äriühingute nõukogude nimetamise uuendatud protseduurist. 2017. a jõustusid RVS muudatused (§ 801), mille alusel moodustati riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmete nimetamisega seotud ettepanekute tegemiseks nimetamiskomitee. Sarnast lähenemist omavalitsustele on soovitanud ka Justiitsministeerium.

    Riigile kuuluvatest äriühingutest võiks eeskujuks võtta veel kohustuse järgida hea ühingujuhtimise tava (RVS § 88 lg 1 p 10). See on tavanormide kogu, mille on välja töötanud Finantsinspektsioon ja Tallinna väärtpaberibörs. Selles on ette nähtud soovitused, mille eesmärk on muuta ühingujuhtimine läbipaistvamaks ja selgemaks. Näiteks on antud soovitus määratleda juhatuse liikmete ülesannete jagamine võimalikult täpselt. Muu hulgas peavad äriühingud, mis hea ühingujuhtimise tava rakendavad, esitama majandusaasta aruandega koos hea ühingujuhtimise tava täitmise aruande.

    Kokkuvõttes teeme ettepaneku muuta äriühingute ja sihtasutuste juhtimispõhimõtteid järgnevalt:

    1) luua äriühingute ja sihtasutuste nõukogude liikmete määramiseks sõltumatu komitee, kelle ülesanne on juriidilise isiku spetsiifikat arvestades teha linnavalitsusele ettepanek:

    a) sihtasutuse või äriühingu olemasolu vajaduse osas;

    b) nõukogu liikme, sealhulgas nõukogu esimehe kandidaadi valimise ja nõukogu liikme tagasikutsumise kohta;

    c) nõukogu koosseisu suuruse ja liikmete volituste kestuse kohta;

    d) nõukogu liikmetele makstava tasu määra kohta;

    e) juhatuse liikme palgatingimuste kohta.

    2) kehtestada nõukogudele töökorrad;

    3) linna suurematel äriühingutel juhinduda hea ühingujuhtimise tava põhimõtetest.

    Personalipoliitika

    Üheks omavalitsustega seotud korruptsiooniriskiks on nn onupojapoliitika , mille all mõeldakse juhtumeid, kui töökohtade täitmisel eelistatakse nt oma lähisugulasi ja –hõimlasi. Siia alla liigituvad ka juhtumid, kui isik saab tööle mitte oma võimete, vaid erakondliku kuuluvuse alusel või kui töötajale avaldatakse survet erakonda astumiseks. Samas tuleb tähele panna, et ainuüksi töötaja erakondliku kuuluvuse alusel ei saa teha järeldusi onupojapoliitika osas. Põhiseaduse § 12 keelab diskrimineerimise mh poliitiliste veendumuste tõttu, mistõttu isiku erakondlik kuuluvus ei tohi mängida ei üht- ega teistpidi rolli isiku ametisse sobivuse hindamisel. Seetõttu on probleemiks need juhtumid, kus töökoha loomisel või inimese värbamisel eelistatakse isiklikke või erakondlikke huvisid avalikele huvidele.

    Tallinna puhul on tõstatatud avalikult mitmel puhul kahtlusi, et võimul oleva erakonnaga seotud inimestele on loodud mittevajalikke töökohti või on neid täidetud erakondliku kuuluvuse abil, samuti et linnastruktuurides töötavatele inimestele on avaldatud survet erakonda astuda. Läbiviidud küsitluse puhul vastas 12 asutuse juhti (8,8 % vastanutest), et viimase 5 aasta jooksul on nende asutuses loodud töökohti või tööle võetud isikuid väljastpoolt asutust tulnud juhiste alusel. Vastanud asutuse juhtidest kinnitas 3 (2,2 % vastanutest), et neile on viimase 5 aasta jooksul avaldatud survet astumaks linnas võimul olevasse erakonda.

    Ametnike hulgas läbiviidud fookusintervjuude tulemusena selgus samuti, et erinevate linnavalitsuse, asutuste või hallatavate asutuste ameti- või töökohtade täitmiseks läbiviidud värbamiskonkursid ei ole alati väliselt paistnud objektiivsed ning seda ka viimastel aastatel. Konkursitulemuste kallutatust on intervjuude tulemuste alusel kahtluse alla seatud just ennekõike seetõttu, et konkursikomisjonide esimeheks on reeglina poliitilisel ametikohal töötav ametnik (abilinnapea, linnaosavanem jne).

    Eriti ilmekaks muutub korruptsiooniohtude vaates kõnealune probleem siis, kui erakondlike suuniste alusel võetakse tööle isikud, kes on süüdistatavad või süüdimõistetud korruptsioonikuritegudes. Tallinna puhul on lähiajaloos mitmeid selliseid näiteid, kus korruptsioonisüütegude eest karistatud isikuid on teadlikult võetud tööle erinevatesse linnaga seotud asutustesse ja ettevõtetesse. Sellised juhtumid on korruptsiooniennetuse vaates probleemsed eelkõige kahes aspektis: esiteks viitavad need selgelt, et linna juhtkond ei võta korruptsioonivastast võitlust tõsiselt vaid isegi vastandab end õiguskaitsesüsteemile, teiseks paneb see väga halba seisu kohusetundlikud ja ausad linnateenistujad, kes peavad kollegiaalsed suhted süüdimõistetutega sisse seadma. Sellised negatiivsed näited kahandavad kokkuvõttes kogu Tallinna teenistuskonna mainet, millele viitasid ka mitmed intervjueeritavad.

    ATS § 15 lg 2 keelab avalikku teenistusse ametnikuna võtta isikut kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Samas ei keela seadus võtta kustumata karistusega isikuid omavalitsusse tööle töötajana, st töölepingu seaduse alusel. ATS § 7 lg 6 järgi ei laiene avalikku võimu teostavale ametnikule seatud piirangud (sh karistatusega seotud töölevõtukeeld) ka volikogu esimehe või aseesimehe või fraktsiooni, vallavanema või linnapea või valla- või linnavalitsuse liikme juures abistavate või nõustavate ülesannete täitjale. KVS mõttes võivad aga ka töötajad olla ametiisikuks, nt hallatavate asutuste juhid, poliitilised nõunikud jms. Kuigi kehtivad seadused kõnealust piirangut ette ei näe , siis on korruptsiooniennetuse seisukohalt oluline, et korruptsiooniga seotud kuritegudes süüdimõistetud isikuid ei võetaks võimalusel omavalitsustes tööle vähemalt töökohtadele, mis on seotud avalike ülesannetega täitmise, nende täitmise nõustamise või ametiisiku staatusega.

    Kõnealune kord eraldivõetuna võiks piisavalt maandada poliitiliselt kallutatud personaliotsuste tegemise. Samas tuleb arvestada, et seniste probleemide ja kahtluste tõttu peaks Tallinn viima läbi konkursikomisjonide täieliku depolitiseerimise, seda eelkõige ametiasutuse juhtide valikul. Siinjuures võiks eeskujuks võtta riigi tasandil toimiva avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjoni , kuhu kuuluvad apoliitilised ametnikud ja välised eksperdid. On arusaadav, et formaalselt nimetab ametiasutuse juhi ametisse lõppkokkuvõttes linnavalitsus, kellel on kaalukatel põhjustel võimalik komisjoni esitatud kandidaat ka tagasi lükata. Selline süsteem tagab aga parema tasakaalupunkti erapooletu konkursi ja poliitilise lõppotsuse vahel.

    Eraldi korrad on ette nähtud Tallinna etendusasutuste ning lasteaedade ja koolide juhtide valimiseks, mis eeldavad avaliku konkursi läbiviimist vastavalt seadusele. Nende kordade alusel on eraldi konkursikomisjonid moodustatud Haridusameti, Spordi- ja Noorsooameti ja Kultuuriameti juurde. Ka nendes komisjonides on esindatud tegevpoliitikud ning väliste ekspertide osalus on minimaalne, mistõttu ülalkirjeldatud komisjoniliikmete koosseisu muudatused tuleks teha ka nendes komisjonides.

    Üldjuhul on omavalitsuse apoliitilised ametikohad tähtajatud, seda nii avalikus teenistuses kui ka töölepingulises suhtes olevate isikute puhul. Riigi tasandil on 2013. a jõustunud ATS alusel kõrgemate ametiisikute puhul üle mindud seevastu 5-aastasele teenistussuhtele. Tähtaegse teenistussuhte sissetoomine avaliku teenistuse tippjuhtide osas võimaldas käivitada rotatsioonisüsteemi ning pakkuda neile seeläbi uusi arengu- ja karjäärivõimalusi. Võimalus töötada erinevates asutustes ja erinevatel ametikohtadel aitab kaasa koostöö edendamisele, ühtsete väärtuste kujundamisele ning organisatsiooni kui terviku tunnetamisele. Lisaks on rotatsioon oluline ka korruptsiooniennetuse seisukohalt, kuna juhtkonna muudatused lõikavad läbi võimalikud tekkinud korruptiivsed sidemed. Samas tuleb arvestada, et tähtajalisi teenistussuhteid ja rotatsiooni on võimalik rakendada eelkõige suuremates omavalitsustes.

    Kehtivad seadused täna KOV asutuste juhtidel ja muude oluliste ametikohtade puhul tähtajalisi teenistussuhteid üldjuhul ei võimalda, mistõttu on selleks vaja muuta seadusi (eelkõige KOKS ja ATS). Taoliste muudatuste puhul tuleb arvesse võtta omavalitsuste erisusi ja enesekorraldusõigust, mistõttu üheks võimaluseks on anda KOV volikogule pädevus otsustada, milliste kõrgemate ametiisikute teenistussuhe on tähtajaline.

    Mittetulundustegevuse toetamine

    Tallinn toetab mittetulundustegevust rahaliselt erinevates liikides (projektitoetus, tegevustoetus) ja vormides:

    1) linna eelarvest ette nähtud sihtotstarbelised toetused konkreetsetele projektidele või organisatsioonidele;

    2) toetused, mida antakse vastavalt „Mittetulundustegevuse toetuse andmise korrale“ linnaeelarvesse planeeritud vastavaliigiliste toetuste eelarvest;

    3) toetused reservfondist.

    Linnaeelarves ettenähtud sihtotstarbeliste toetuste puhul kehtib „Mittetulundustegevuse toetuse andmise kord“ osaliselt. Ametiasutused nõuavad üldjuhul enne toetuse andmise lepingu sõlmimist taotluse esitamist Tallinna mittetulundustegevuse toetuste infosüsteemi kaudu[3], kuid toetuse andmise otsustamiseks korras ettenähtud menetlust ei toimu vaid leping sõlmitakse vastutava ameti poolt volikogus heakskiidetud eelarve alusel. Taolisel viisil jagatakse oluline osa mittetulundustegevuste toetusi, nt 2018. a linnaeelarves on kultuuriprojektide ja -organisatsioonide toetamiseks ette nähtud 910 525 eurot, samas on selle saaja või sihtotstarve eelarve tasandil ette ära otsustatud 519 000 euro ulatuses.

    Kuigi „2018. a mittetulundustegevuse toetuse määramise lisatingimused“ Lisa 1 „Mittetulundustegevuse toetuse määramise üldised lisatingimused“ punkt 10 sätestab, et tegevustoetust antakse linna eelarves eraldi eelarvepositsioonina esitatud juriidilistele isikutele, selgub mõnel juhul tegevustoetuse saaja alles eelarve seletuskirjast. Näiteks on Tallinna 2018. a eelarves ette nähtud võitlusspordi toetamiseks 70 000 eurot, eelarve seletuskirjast selgub, et need vahendid on kavandatud Eesti Kick-Boxingu Liidule, Eesti Taekwondo Liidule ja Eesti Poksiliidule võistluste ettevalmistuseks ja korraldamiseks ning osalemiseks rahvusvahelistel võistlustel. Samas ei ole seletuskirjas näha summa jagunemist liitude vahel.

    Eelarvest otsetoetusi saavate mittetulundusühingute valikuks otseselt formaliseeritud menetluskorda ei ole, on MTÜ-sid ja projekte, mida linn toetab traditsiooniliselt juba pikka aega ja mille toetused sisalduvad juba eelarve esialgses projektis. Samas võib toetusi lisanduda ka eelarve menetluse käigus linnavalitsuses või volikogus.

    Teiseks on võimalik nn projektitoetust saada vastavalt „Mittetulundustegevuse toetuse andmise korrale“. Selleks tuleb toetuse saamiseks esitada läbi infosüsteemi vastav taotlus koos nõutavate dokumentidega ja seda hindab taotluste läbivaatamiseks moodustatud komisjon, kelle töö protokollitakse (protokollid on avalikud ja nähtavad dokumendiregistris).

    Reservfondist mittetulundustegevuseks toetuste eraldamine toimub „Tallinna linna reservfondist raha eraldamise ja kasutamise korra“ alusel, selget seost sellel „Mittetulundustegevuse toetuse andmise korra“ alusel toimuva menetluskorraga ei ole.

    Üks ja sama mittetulundusühing võib saada toetust erinevatest meetmetest või samale projektile mitmest linna asutusest.

    Strateegiaraporti koostamise käigus kontrolliti pisteliselt Tallinna linna eelarvest mittetulundustegevuste jaoks 2017. ning 2018. aastal antud toetusi ning 2018. aastal Tallinna linna reservfondist raha eraldamist erinevate tegevuste toetamiseks. Toetuste andmise kontrollimise juures analüüsiti toetuse andmise alust ning hinnati, kas konkreetse toetuse andmise tingimused on olnud kooskõlas Tallinna linna toetuse andmise tingimustega.

    Kontrolli käigus selgus, et Tallinna linna eelarvest mittetulundustegevuste jaoks 2017. ning 2018. aastal antud toetuste puhul suuri vastuolusid õigusaktidega ei esine, osade toetuste puhul ei võimaldanud puudulik dokumentatsioon aga lõplikku hinnangut anda. Paljud otsetoetused linnaeelarvest olid mõeldud MTÜ-dele, mis on seotud volikogu liikmetega. Samas ei kohaldu KVS § 11 lg 3 p 1 alusel toimingupiirang eelarve vastuvõtmise hääletusele.

    Peamine probleem korruptsiooniennetuse vaates mittetulundustegevuse toetamisel on ebaselgus erinevate meetmete vahel, mis võib kaasa tuua avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise mõnele MTÜ-le. „Mittetulundustegevuse toetuse andmise kord“ sätestab põhjalikult nõuded projektitaotlustele ja nende menetlemise protseduuri. Samas jagatakse nii vaid osa toetustest. Suur osa toetusi eraldatakse sihtotstarbeliselt otse eelarvega (või selle seletuskirjaga) ja puudub otsene võrdlusmoment, kas need toetused vastavad linna enda poolt kehtestatud tingimustele. Samuti on näiteid, kus juhul, kui üldkorra alusel on taotlus jäänud rahuldamata, on sama taotlus rahuldatud eelarvest otse toetuse andmise näol. Selline praktika soodustab ühest küljes nn õngitsemist toetuste saamisel, teisest küljest võimaldab linnal mööda minna enda kehtestatud protseduurireeglitest. Kuigi volikogul on õigus eelarvega otsustada ka sihtotstarbelisi eraldisi, peaksid need vastama linna enda kehtestatud tingimustele ja tuleks ette näha protseduur vastavuse kontrollimiseks, seda eriti juhul, kui projektid või MTÜ-d on seotud linnas võimul olevate isikutega.

    Reservfondist tehtud eraldiste puhul esineb probleem eraldiste väljamaksmise aluseks oleva korra punktis 4.1 loetletud aluste liialt üldises sõnastuses. Nimelt on mitmete reservfondist tehtud eraldiste aluseks märgitud korra punkt 4.1.1., mis sätestab, et: „Linnavalitsuse reservfondist võib teha eraldisi ülelinnalise tähtsusega kuludeks, mida eelarve koostamise käigus ei olnud võimalik ette näha ja eelarvesse planeerida.“ Nimetatud punkti alusel on tehtud väljamakseid MTÜ-dele nii sportlaste tunnustamiseks kui ka äriühingutele ürituste korraldamiseks, mille puhul ei ole selge nende ülelinnaline tähtsus või ettenägematus.

    Eeltoodust tulenevalt soovitame:

    1) Uuendada mittetulundustegevuse toetuste määramise protsessi ja reeglistikku, tagamaks kõikide linnaeelarve vahendite arvelt antavate toetuste taotlemise ja eraldamise vastavus linna õigusaktidega kehtestatud mittetulundustegevuse toetuste menetlemise üldistele nõuetele ja tingimustele (sh vormikohane taotlus, eelarve jm dokumendid); ning vältimaks toetuste määramist ja maksmist tagasiulatuvalt;

    2) linnaeelarves konkreetsele saajale määratud mittetulundustegevuse toetuse puhul kajastada linna eelarves lisaks toetuse eesmärgile ka toetuse saaja äriregistrijärgne nimi.

    Kingituste tegemise ja koostööpartnerite üritustel osalemise põhimõtted

    Üldteadaolevalt tugevdavad kingituste tegemine ja üksteise külastamine ühiskondlikku sidusust ja suurendavad vastastikku usaldust. Seetõttu on mõistetav, et erinevad piirangud selles valdkonnas tekitavad sageli küsimusi, isegi mõistmatust. Kingitused võivad siiski kergesti viia korruptsiooniohtlike suheteni juhul, kui pooled ei ole võrdsed ja kingituse andmise eesmärgiks on saada põhjendamatu eelis. Probleem on ka selles, et tihti on võimatu teha kindlaks, kas kingiandjal on kingituse andmisel mingi tagamõte ja ootus.

    Kui ametiisikule antakse hüvesid, kaob usk ametiisiku otsuste erapooletusse ja tekib kahtlus, kas ametiisiku otsustus on olnud objektiivne. Selleks, et ametiisikute tegevus paistaks ka näiliselt aus ja erapooletu, on loodud erinevaid reeglid, mis piiravad kingituste andmist ja vastuvõtmist. On näiteks reegleid, mis keelavad kingitusi vastu võtta alates teatud väärtusest; on reegleid, mis käsivad saadud kingitus deklareerida ja on reegleid, mis keelavad kingitusi vastu võtta teatud kindlas suhtluses. Garanteerimaks, et ei tekiks kahtlusi, millistest asjaoludest lähtuvalt on otsused ametiisiku poolt vastu võetud, ei tohiks ametiisikud vastu võtta lisahüvesid ega ametnikele pakkuda hüvesid, mida õigusaktid ette ei näe.

    Tuleb möönda, et Eesti ühiskonnas on üldiselt väiksemad kingitused tänu- ja viisakusavaldustena aktsepteeritud. Seetõttu võivad lilled või kommikarbid sotsiaaltöötajale, õpetajale või muule kohaliku omavalitsuse ametiisikule, mida kodanik kingib ilma tagamõtteta ja puhtast südamest, olla aktsepteeritavad. Ka KVS § 4 lg 1 lubab tuua ametiisikule nö heast südamest tulnud väiksemaid kingitusi, mida saab üheselt mõista tavapärase viisakusavaldusena.

    OECD huvide konflikti vältimise käsiraamat soovitab kingituse pakkumise korral küsida kingisaajal endalt nelja küsimust:

    1) Kas tunnen end kingituse saajana vabana igasugustest kohustustest kingitooja, tema sõprade, lähedaste ja töökaaslaste ees? (Vabadus)

    2) Kas see kink on aus ja siiras tänu selle eest, mida olen oma ametikohal saavutanud ning ma ei ole mingil viisil varem väljendanud soovi seda saada? (Ausus)

    3) Kas olen valmis andma kingitusest ja selle andjast teada oma ülemusele, töökaaslastele, sõpradele, meediale ja avalikkusele laiemalt? (Läbipaistvus)

    4) Kas kingituse vastuvõtmise korral oleks mõnel inimesel võimalik kahelda minu erapooletuses kingi andja suhtes tulevikus tehtavate otsuste tegemisel? (Erapooletus)

    Kingitustega ametiisikule kaasneb paratamatult aga alati küsimus, kus läheb piir tavapärase viisakusavalduse ja sobimatu mõjutuse vahel. Käesoleval hetkel puuduvad Tallinna Linnavalitsuses, linna asutustes ning hallatavates asutustes ühtsed ja ühetaolised põhimõtted kingituste temaatikaga seonduvalt. Läbiviidud küsitluse tulemusena selgus, et vaid 22,7 % vastanud asutustest olid kehtestatud ning töötajatele teatavaks tehtud kingituste tegemise ja vastuvõtmise põhimõtted.

    Riigi tasandil tegutsev Ametnikueetika nõukogu kiitis 02.05.2018 heaks „Teenistusülesannetega seotud kingituste ja soodustuste hea tava“[4], mis annab küllaltki head alused kingituste sobivuse hindamiseks. Samas viitab ka antud juhend, et lisaks sellele peaks iga organisatsioon kokku leppima:

    – Keda teavitatakse vastuvõetud soodustusest ja kellele antakse üle soodustus, kui selle keelatus ilmnes peale soodustuse vastuvõtmist või polnud seda võimalik kohe tagastada;

    – Teavitamise vorm (näiteks teoga, suuline, taas esitamist võimaldav või kirjalik);

    – Suunised soodustusest keeldumiseks;

    – Kaardistada soodustuste saamise ja andmisega seotud enamlevinud olukorrad ja käitumissoovitused;

    – Turuväärtuse määramise põhimõtted.

    Eelistatud lahendus oleks see, kui kõigis asutustes kehtiks selge kord kingituste saamise ja vastuvõtmise osas. Samas tuleb silmas pidada, et selliste printsiipide sätestamisel on vaja arvestada erinevatesse sektoritesse kuuluvate asutuste ja hallatavate asutuste eripärasid. Näiteks on ühiskondlikult ja kultuuriliselt tavaks, et kooliaasta lõppedes kingitakse õpetajatele lilli või muid meeneid, samuti viiakse tihtilugu lilli arstidele ning sotsiaaltöötajatele. Samal ajal võib kingituste viimine tekitada küsimusi näiteks linna planeerimise, riigihangete või linna varaga seotud tehingute korral, kus ka väiksemgi kingitus võib jätta mulje ebaausatest otsustusprotsessidest.

    Kokkuvõttes soovitame viia asutuste sisemistesse regulatsioonidesse sisse teenistusülesannete täitmisega seotud kingituste ja soodustuste hea tava rakendamise sätted koos näidetega.

    EML

    [1] JOKK on lühend fraasist „juriidiliselt on kõik korrektne”, mida kasutatakse sellise käitumise, tehingu või otsuse kohta, mis on teostatud küll seaduse n-ö tähe kohaselt ja/või mida võidakse seadustega õigustada, ent mille vastavus õiglusele, kodanike au- või õiglustundele on küsitav. Lühendit kasutas kirjasõnas esimest korda 28. märtsil 2006 majanduslehe Äripäev tollane arvamustoimetaja Mati Feldmann ajalehe juhtkirjas.

    [2] OECD riigi osalusega äriühingute juhtimispõhimõtete soovitused. http://www.oecd.org/corporate/guidelines-corporate-governance-soes.htm Kuigi nimetatud soovitused kehtivad otseselt riigi äriühingute kohta, on seal toodud põhimõtted üle kantavad ka omavalitsuste äriühingutele.

    [3] https://mittetulundus.tallinn.ee/iseteenindus

    [4]https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/avalikustamiseks_teenistusulesannetega_seotud_kingituste_ja_soodustuste_hea_tava.pdf

  • Aktsiisipoliitika riskid, võimalused ja mõju majanduskeskkonnale piirikaubanduse tingimustes. Rahandusministeerium, PwC

    Väljavõte lõpparuande preambulast (lk 1):

    Kadri Klaos
    Rahandusministeerium
    Suur–Ameerika 1 10122 Tallinn

    1. märts 2019

    Austatud Kadri Klaos

    Aruanne on koostatud AS PricewaterhouseCoopers Advisors („PwC“) poolt Rahandusministeeriumile („Klient“) vastavalt PwC ja Kliendi vahel 24. oktoobril 2018. a sõlmitud lepingule („Leping“).

    Oleme läbi viinud analüüsi „Aktsiisipoliitika riskid, võimalused ja mõju majanduskeskkonnale piirikaubanduse tingimustes“ (projektnumber, kood ETIS-es: RITA2/064) („Analüüs“).

    Töö viidi läbi Rahandusministeeriumi algatusel ja seda rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Rahandusministeeriumi eelarvest, Vabariigi Valitsuse 4. detsembri 2014. aastal heaks kiidetud ning Euroopa komisjoni 10. detsembril 2014. aastal kinnitatud „Ühtekuuluvuspoliitika fondide 23 rakenduskava 2014-2020“ prioriteetse suuna 4 „Kasvuvõimeline ettevõtlus ja seda toetav teadus- ja arendustegevus“ tegevuse 4.2.1 „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ ehk Riigi Teadus- ja Arendustegevuse toetamine (RITA) programmi raames.

    Oleme projekti raames teostanud kokkulepitud tööd ajavahemikus 24. oktoobrist 2018 kuni 8. märtsini 2019. Meie töö hõlmas varasemate teemakohaste uuringute analüüsi, statistiliste andmete analüüsi, statistiliste andmete alusel stsenaariumite modelleerimist, rahvusvahelise praktika kaardistamist ja poliitikasoovituste tegemist.

    Meie Analüüs põhineb Kliendilt saadud andmetel ja informatsioonil ning avalikult kättesaadavatel andmetel (sh uurimistööd, statistika) ja aruandes detailsemalt kirjeldatud allikatel. Meile esitatud finants- ja muu teabe osas ei ole läbi viidud kontrolliprotseduure, mistõttu ei vastuta PwC selle teabe täpsuse ega täielikkuse eest.

    Analüüsi aruande lõppversioon on koostatud võttes arvesse Kliendi esitatud kommentaare Analüüsi vahearuannetele (9. jaanuaril 2019, 21. veebruaril 2019, 5. märtsil 2019 ja 6. märtsil 2019) ja projekti juhtrühma aruteludel saadud tagasisidet.

    Aruande sisu avalikustamine on lubatud Lepingus sätestatud tingimustel ja korras. PwC kannab aruandega seoses õiguslikku vastutust Lepingus sätestatud ulatuses üksnes Rahandusministeeriumi ja mitte ühegi teise osapoole ees, kes võib oma otsustes olla tuginenud selles aruandes sisalduvale teabele või seisukohtadele

    Lugupidamisega
    Teet Tender
    AS PricewaterhouseCoopers Advisors
    _______________

    Väljavõte lõpparuande preambulast (lk 2)

    Oluline teadaanne isikutele, kes ei ole aruande adressaadid

    Isikud, kes ei ole käesoleva aruande adressaadid ja seda aruannet loevad, loetakse nõustunuks alljärgnevate tingimustega:

    1. Aruannet lugev isik võtab teadmiseks, et AS PricewaterhouseCoopers Advisors on aruande koostanud vastavalt oma kliendilt saadud juhistele.
    2. Aruannet lugev isik tunnistab asjaolu, et ta pole selle aruande adressaat ning vastamaks tema huvidele ja vajadustele oleks võinud aruande koostamiseks osutuda vajalikuks läbi viia teistsuguseid või täiendavaid töid.
    3. Lugejal pole vastuväited asjaolule, et AS PricewaterhouseCoopers Advisors, selle juhtorganid, töötajad ega esindajad ei vastuta mingil kujul kahju ega saamata jäänud tulu eest, mis õigusvastaselt aruandega tutvunud isikule sellega seoses kaasneda võivad.

    „Aktsiisipoliitika riskid, võimalused ja mõju majanduskeskkonnale piirikaubanduse tingimustes“ Lõpparuanne, kogu dokument PDF-vormingus koos kõigi vilede ja kelladega. Kui olete selle läbi lugenud/töötanud, andke EMLile teada.

  • Segadused INF 14 vormi esitamisega. Martin Huberg

    INF 14 vorm on, nagu nimigi ütleb, info edastamiseks ette nähtud vorm. Maksustamine sellest ei sõltu, kuid tarkus on tarviline vara, nagu vanasõna ütleb. Ju on siis hea infot koguda.

    Muudatused

    INF 14 vorm koondab eelmise aasta algusest nelja liiki informatsiooni. Esiteks infot isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest makstava hüvitise kohta, teiseks koolituskulude katmise kohta tööandja poolt, kolmandaks tervise edendamise kulude kohta ning neljandaks seotud isikutele antud ja tagastatud laenude kohta.

    Kui esimesel kolmel juhul näeb seadus ette informatiivse vormi esitamise kord aastas, st järgmise aasta 1. veebruariks, siis laenude puhul on info edastamise kohustus kvartaalne (kvartalile järgneva kuu 20. kuupäev).

    Programmi ei huvita nüansid

    Kui te e-maksuametis hakkate INF 14 vormi täitma, siis antakse teile valik esiteks aasta osas ning siis tuleb valida, kas täita 1., 2., 3. või 4. kvartali vorm. Seega, kui te tahate täita vaid I osa ja edastada info isikliku sõiduauto kompensatsiooni kohta 1. veebruariks, ajab see teil kindlasti juhtme kenasti kokku.

    Millised variandid siis on? Esiteks võib tekkida tahtmine esitada nii 1., 2., 3. kui ka 4. kvartali vorm, et kogu aasta oleks hõlmatud. Teine valik oleks esitada 2019. aasta 1. kvartali vorm, sest deklareeritakse ju 1. kvartalil. Kolmas valik oleks esitada 2018. aastal 4. kvartali vorm, lootes, et see on aasta lõpu seisuga kogu aastat hõlmav.

    Ja see kõik on ainult selle pärast, et unustati itimehele öelda, et peab olema valik „aasta deklaratsioon“ või lihtsalt selgitus, kus kirjeldatakse, mida teha, kui teid huvitab ainult aasta valik.

    Kusjuures mingeid selgitusi, kuidas käituda, te deklaratsiooni esitamise lehelt ei leia.

    Juhised

    Kuidas käituda, saate teada näiteks tervise edendamise kulude juhendist: 1. veebruaril 2019 esitakse esimene deklaratsioon 2018. aastal kaetud või hüvitatud maksuvabade tervise edendamise kulude kohta. Deklaratsiooni vormi on võimalik täita aasta kohta. Andmed deklareeritakse IV kvartali deklaratsioonil.[1]

    Ma ei hakka isegi kirjeldama, kui lihtne on MTA kodulehelt eksprompt see juhend üles leida. Kindlasti nõuab see natukene kodulehe tundmist.

    Kui keeruline on see info panna sinna, kust raamatupidaja selle kohe leiaks, mitte ei peaks kodulehel aega raiskama ja juhendeid lugema? See on ju elementaarne, et kui kvartaliteks jaotamisele lisaks aasta vormi koostamine, nagu seadus eeldaks, on keeruline ja kulukas, siis pannakse vähemasti selgitused juurde sinnasamasse, deklaratsiooni juurde.

    Nii et

    Vahel ongi nii, et ühest küljest on raske aru saada raamatupidajatest, kes ütlevad, et nad teeksid küll, kuid programm ei võimalda, kuid teisest küljest tuleb aru saada, et vahel tõesti programm ei võimalda.

    Pisike tiiger kräunub jälle — selle asemel, et näidata kõiki hambaid korraga, pead valima, kas esimene, teine, kolmas või neljas hammas, silmahammas vms. Kuidagi hambutu mulje jääb.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige

    [1] MTA juhend „Maksusoodustus tervise- ja spordikuludele alates 1. jaanuarist 2018“. MTA kodulehel: www.emta.ee/et/ariklient/tulu-kulu-kaive-kasum/erisoodustused/maksusoodustus-tervise-ja-spordikuludele-alates-1.

  • Kes kopikat ei korja...

    Suure maksureformi kattevarjus toimus mullu veel teinegi suure tähendusega muudatus. Nimelt lõpetati ära pea 20 aastat kestnud pangaintresside tulumaksuvabastus. Kuna pangad peavad tulumaksu kinni, siis inimeste jaoks võis see muudatus jääda märkamatuks, sest tavahoiuste puhul on saadav intressitulu pea olematu ja mõne sendi pooleks lõikamine ei pälvi üldse tähelepanu või äärmisel juhul teeb nalja. Tõsisem on lugu nendega, kes on aastaid tagasi avanud pikaajalise hoiuse ja peavad nüüd üllatusega tõdema, et omal ajal lubatud intressi on ootamatult viiendiku võrra kahandatud. Suuremate summade puhul tuleb suvel ka teine ebameeldiv üllatus tulumaksu juurdemakse näol, sest intress on maksustatav, läheb aastatulu valemisse ja vähendab maksuvaba tulu suurust. Pankade jaoks tähendas uus tüütu kohustus kindlasti märkimisväärseid lisakulusid, mille maksavad kinni… arvake ära, kes?

    Selleks et saada ülevaadet, kui suurt raha riik selle maksumuudatusega teenib, tegime MTA-le teabenõude ja küsisime 2018. aastal deklareeritud intresside ja tulumaksu andmeid. Vastusest saame teada, et 484 isikut tegi väljamakseid 193 000 maksumaksjale ning maksudeklaratsioonidel TSD tehti aastas kokku 1 088 904 kirjet intressilt tulumaksu kinnipidamise kohta.sk

    Kokku deklareeriti intressi väljamakseid 17 972 762,77 eurot, mis teeb keskmiseks väljamakseks aastas 93,12 ja ühes kuus keskmiselt 7,76 eurot.

    1 sendi suurust tulumaksu deklareeriti 139 784 korda. Vahemikus 2–10 senti deklareeriti tulumaksu 546 907 korda. Vahemikus 11 senti kuni 1 euro deklareeriti 214 115 korda. Vahemikus 1,01–10 eurot deklareeriti 67 704 korda. Vahemikus 10,01–100 eurot deklareeriti 38 677 korda ning üle 100 euro suurust tulumaksu deklareeriti 6070 korda.

    Kui palju need protseduurid pankadele maksma on läinud, ei ole muidugi maksuametile teada, aga eeltoodud numbrite põhjal võib lugeja ise arvata, et enamiku kannete „omahind” tuleb maksusummast kordi suurem.

    EML

  • Uued tuuled merenduses. Medeia Džaparidz

    Ainult mõnisada aastat läks, kui endine Hansalinn pöördus oma algete poole tagasi ja hakkas taastama võimsat laevastikku. Mõtet Eesti laevanduse konkurentsivõime tõstmisest hauduti juba mõnda aega. Kulminatsioon saabus 21. veebruaril, kui Vabariigi President kuulutas välja „Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“.[1] Uus seadustepakett muudab korraga 10 merendusvaldkonda reguleerivat seadust, sealhulgas kehtestatakse teiste Euroopa riikide eeskujul laevandusele erimaksurežiim ja reorganiseeritakse laevaregistrid. Eelduste kohaselt jõustub kobarseadus järgmise aasta alguses. Enne aga peab seadus käima Euroopa Komisjoni laual, kes annab oma lubava otsuse seadusega kaasnevate maksusoodustuste tegemiseks.

    Erimaksukord

    Suures osas puudutavad muudatused maksuseadusi. Nii muutub laevapere liikmete töötasule rakendatav tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustus- ja kogumispensionimaksebaas — kõik kokku nn erimaksurežiim — ning alternatiivina hakatakse laevandusettevõtjatele pakkuma tavapärasele ettevõtja tulumaksule uut tonnaažimaksu.

    Erimaksurežiimi saavad kohaldada rahvusvahelise mereveoga tegelevad kaubalaevad või väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda sõitvad reisilaevad kogumahutavusega[2] vähemalt 500, mis seilavad kas Eesti lipu[3] all või mille reeder asub Eestis ja laevapere liikmete tööandja Euroopa Liidus. Tulenevalt Euroopa Liidu piirangutest jäävad välja kalalaevad.[4]

    Soodsamad maksutingimused peavad meelitama registreerima laevu Eesti lipu alla. Tänu laekuvatele registritasudele ning ettevõtete makstavale tulumaksule ja tööjõumaksudele suureneb riigi maksutulu. Tekkiva mereriigi maine kaudu tekib Eestisse järjest enam kaldasektori ettevõtteid. Lõppeesmärgiks ongi mitte lihtsalt koguda Eesti lipu alla võimalikult palju laevu, vaid arendada Eesti laevanduse kaldasektorit. See peab omakorda andma tõuke Eesti majandusele.

    Tonnaažimaks

    Suure uuendusena täiendatakse tulumaksuseadust §-ga 521, mis sätestab uudse maksutootena laevandusettevõtjatele pakutavat alternatiivset tonnaažimaksu. Tõsi küll, uudne on see Eestis, mujal mereriikides on see ammu tuttav.[5] Erirežiimi ja muudele seaduses sätesatud tingimustele vastavatele laevandusettevõtjatele antakse valikuvõimalus, kas maksta tavapärast 20% tulumaksu jaotatud kasumilt või maksustada tonnaažikorra alusel, mis kohaldub kaupade ja reisijate rahvusvahelisele meritsiveole ning sellega otseselt seotud tegevustelt teenitud tulule. Tonnaažikorra puhul arvutatakse maksukohustus ettevõtja kasutuses oleva laeva puhasmahutavuse alusel ega arvestata ettevõtja tegelikku teenitud tulu. Alternatiivkorra kasutamisel ei pea ettevõtja enam tuludelt täiendavalt tulumaksu maksma, st tulumaksu ei pea maksma ka kasumi jaotamisel.[6]

    Tööjõumaksud

    Erimaksurežiimi alla kuuluvate laevade teostatavate rahvusvaheliste merevedude osas hakkab kohalduma tööjõumaksude sooduskord:

    • tulumaksumäär töötasult on 0%;
    • sotsiaalmaksumäär on 20%, mida tasutakse kindlaksmääratud 750-euroselt maksubaasilt;
    • töötuskindlustusmakseid ning kohustusliku kogumispensioni sissemakseid makstakse 750-euroselt maksubaasilt.

    Tulumaksuseaduse muudatustega kehtestatakse sooduskord erimaksurežiimi alla kuuluvatel laevadel töötavatele meremeestele, kellel on kohustus tasuda tulumaksu Eestisse. Nii rakendub Eesti lipu all sõitvate kaubalaevade meremeeste töötasule 0% maksumäär. Algselt oli kavandatud arvestada tulumaksu tavapärased 20% kindlaksmääratud maksubaasilt 750 eurolt, ent lõpuks otsustati loobuda tulumaksust sootuks. Tulumaksu kaotamise pooldajate sõnul ei kaota riik reaalselt selle maksusoodustusega midagi, kuivõrd praegu ei laeku niikuinii eelnõu sihiks olevate kaubalaevade meretöötajatelt mingeid makse, kuna selliseid laevu Eesti lipu all ei ole. Siiski peab arvestama, et vaatamata 0% tulumaksule peavad Eesti residentidest meremehed deklareerima täies mahus välismaal teenitud palgatulu (võimalik on mõnel juhul TuMS §13 lg-s 4 sätestatud erandi kohaldumine maksustamise osas, kuid mitte deklareerimise osas) ning muud tulud Eestis. Ülejäänud meremeeste osas jääb kohalduma tavapärane tööjõumaksude režiim.

    Sotsiaalmaksuseaduse muudatus näeb ette sotsiaalmaksu maksmise kohustuse Eesti lipu all sõitvale meremehele makstud töötasult. Täiendavalt sätestatakse maksustamise erikord selliste meremeeste puhul, kes töötavad laevadel, mille puhul on TuMS-s ette nähtud töötasu maksubaasi kohaldamise võimalus. Nimetatud meremeeste puhul loobutakse sundravikindlustuse nõudest, millest tulenevalt tasutakse sotsiaalmaksu 20% (üksnes pensioni osa) 750-euroselt maksubaasilt. Juhul, kui nimetatud isik valib oma töötasu maksustamise uue maksubaasi alusel, arvestatakse pensionit samalt maksubaasilt.

    Töötuskindlustuse seaduse muudatus täpsustab, et tulumaksuseaduses nimetatud laeva laevapere liige on kindlustatu, kui ta on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või nendes riikides seaduslikult elav isik, või isik, kellele kohaldatakse Eesti Vabariigi sõlmitud välislepingut, mis käsitleb töötushüvitisi. Juhul kui nimetatud isik valib oma töötasu maksustamise uue maksubaasi alusel, arvestatakse töötuskindlustusmakset samuti maksubaasilt. Kindlustusmaksete tasumisel maksubaasi alusel saab isik kindlustusjuhtumi toimumisel töötuskindlustusseaduses ette nähtud hüvitisi samalt summalt, mitte tegeliku töötasu ulatuses. Töötuskindlustusmakseid ei tasuta kolmanda riigi residentidest meremeeste töötasult.

    Ravikindlustuse seaduse muudatustega luuakse kõikidele Eesti residentidest meremeestele võimalus sõlmida Eesti Haigekassaga riiklik ravikindlustuse leping, mille alusel hakkab meremees saama haigekassa kaudu samasuguseid raviteenuseid kui need, kellel on tekkinud riiklik ravikindlustus tööandja kaudu, olenemata sellest, kas meremees töötab erimaksurežiimi alla kuuluval laeval või mitte. Ehk siis laieneb see võimalus nii välismaise lipu all sõitvale Eesti alalisele elanikule kui ka Eestis tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel elavale meremehele. Seletuskirja kohaselt on meremehed kindlustatud laevaomaniku tagatud ravikindlustusega, kuid see kindlustus lõppeb tähtajalise meretöölepingu lõppedes. Seetõttu puudub tänaseks hinnanguliselt välisriigi lipu all sõitval 5000 Eesti meremehel juurdepääs ravikindlustusele. Haigekassaga lepingu sõlmimise eeltingimusena peab meremees olema eelneva 12 kuu jooksul töötanud laevapere liikmena.[7] Laevade tulemisega Eesti lipu alla lisandub Eesti meremeestele võimalus asuda nendel tööle ja saada seeläbi juurdepääs Eesti pensionikindlustusele.[8]

    Medeia Džaparidze
    Advokaadibüroo Attela jurist

    [1] Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 722 SE. Kättesaadav koos seletuskirjaga Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

    [2] Laeva kogumahutavus (inglise keeles gross tonnage ehk lühendina GT) on laeva mahutavust iseloomustav suurus, mille märkimisel ei kasutata ühikut. Kogumahutavust arvutatakse järgmise valemi järgi: GT=K1V, kus V on kinniste laevaruumide (mõnede eranditega) koguruumala kuupmeetrites ja K1=0,2+0,02 log10V. Kogumahutavuse märkimisel ei kasutata ühikut. Andmed pärinevad: http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php/Kogumahutavus.

    [3] Riigilipp laeval määrab, mis riigi laevaregistris on laev registreeritud ning millega laieneb laevale ka vastava riigi riikkondsus ja sellega koos vastava riigi jurisdiktsioon.

    [4] Tonnaažimaksu tingimused on sätestatud Euroopa Komisjoni juhises „Community guidelines on State aid to maritime transport”. Kättesaadav arvutivõrgus: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52004XC0117(01).

    [5] Esmakordselt tuli tonnaažimaks kasutusele Kreekas 1957.aastal. Taxation of Shipping and Air Transport in Domestic Law, EU Law and Tax Treaties. Part One: Shipping and Air Transport under Domestic Law – Chapter 2: Taxation of Shipping Transport Activities (including Tonnage Tax Systems), p 2.1. T. Stevens. Kättesaadav arvutivõrgus: https://research.ibfd.org/#/doc?url=/linkresolver/static/tsat_p01#tsat_p01. Seejärel Küprosel (1963) ja Maltal (1973). Naaberriikide puhul jõudis tonnaažimaks Lätti 2002. aastal ja Soome 2012. aastal. Vt lähemalt: The economic value of the EU shipping industry. Oxford Economics. Aprill 2014. Kättesaadav arvutivõrgus: www.ecsa.eu/images/2014-04-01%20Oxford%20Economics%20ECSA%20Report%20FINAL.pdf.

    [6] Eesti laevanduse areng — põhjused ja ajajoon. Kättesaadav arvutivõrgus: https://veeteedeamet.ee/et/uudised/eesti-laevanduse-areng-pohjused-ja-ajajoon.

    [7] RaKS § 22 lg 2 kohaselt peab vabatahtliku ravikindlustusega liitumiseks olema eelnevalt teatud sundkindlustuse periood. Meremeestele rakendatakse töö tähtajalise iseloomu tõttu soodsamaid tingimusi.

    [8] RaKS § 5 lg 4 p 3 kohaselt: kindlustatud isikuga võrdsustatud isik, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, on isik, kes saab Eestis määratud riiklikku pensioni.

  • Uuemat Euroopa Kohtu praktikat. Sõiduõpe autokoolis — maksuvaba või maksustatav käive? Kaspar Lind
    Euroopa Kohus tegi 14.03.2019 avalikuks otsuse kohtuasjas C‑449/17 (A & G Fahrschul-Akademie GmbH), mis käsitles autokoolis sõiduõppe maksustamist käibemaksuga. Vaidlus sai alguse Saksamaalt, kus üks autokooli pidaja soovis rakendada maksuvabastust B ja C1 kategooria sõiduki juhiloa saamiseks vajalikule koolitusteenusele. Saksamaa kohus leidis, et kuigi siseriiklikult on olukord selge ja maksuvabastust ei ole, tekib kahtlus just direktiivi sätete tõlgendamisel. Nimelt on käibemaksudirektiivi 2006/112[1] art 132 lg 1 punktides „i“ ja „j“ sätestatud maksuvabastus kahel alusel, mille siinkohal selguse huvides täpselt ära tooksin:

    /—/

    i) laste ja noorte haridus, kooli- või ülikooliharidus, kutseõpe või ümberõpe, samuti nendega otseselt seotud teenuste osutamine ja kaubatarned nimetatud eesmärkidel tegutsevate avalik-õiguslike organisatsioonide või teiste asjaomases liikmesriigis sarnastel eesmärkidel tegutsevana tunnustatud organisatsioonide poolt;

    j) õpetajate antav eraõpe kooli- või ülikoolihariduse raames;

    Nagu ikka, on Euroopa Kohtu otsused üles ehitatud selliselt, et kõigepealt viitab kohus varasemale kohtupraktikale ja üldistele olulistele põhimõtetele, mis on konkreetses asjas olulised.

    Nii ka seekord — kõigepealt selgitas kohus otsuse punktis 17, et vastavate maksuvabastuste (art 132 asub peatükis „Maksuvabastused teatavate tegevuste puhul avalikes huvides“) eesmärk on soodustada teatavaid avalikes huvides tehtavaid tegevusi. Siiski ei hõlma need maksuvabastused kõiki avalikes huvides tehtavaid tegevusi, vaid üksnes neid, mis on seal loetletud ja üksikasjalikult kirjeldatud.[2]

    Teiseks tuletas kohus meelde otsuse punktis 18 seda, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutavad nimetatud maksuvabastused endast liidu õiguse autonoomseid mõisteid, mille eesmärk on välistada käibemaksusüsteemi liikmesriigiti erinev kohaldamine.[3]

    Ning kolmas ja üks kõige olulisem selgitus on esitatud otsuse punktis 19: maksvabastuste määratlemiseks kasutatud termineid tuleb tõlgendada kitsalt, kuid samas ei tohi seeläbi kaotada maksuvabastus oma mõju.[4] Viimase selgituse mõte on see, et maksuvabastused kujutavad endast erandit üldisest põhimõttest, mille järgi kõik kaubad ja teenused peaksid olema maksustatud käibemaksuga. Kuna maksuvabastused on erandlikud, siis järelikult peab neid vaatlema ka kitsalt. Siinkohal ei saa mööda vaadata sellest, et iga maksuvabastus omab konkurentsimoonutuse potentsiaali ning juba seetõttu on vajalik neid rakendada võimalikult kitsalt.

    Edasi tõlgendas kohus direktiivi mõistet „kooli- või ülikooliharidus“ ning asus seisukohale, et see viitab seoses käibemaksusüsteemiga üldjuhul teadmiste ja oskuste edastamise integreeritud süsteemile, mis hõlmab õppeainete laia ja mitmekesist valikut, ning nende teadmiste ja oskuste süvendamist ning arendamist õpilaste ja üliõpilaste poolt järk-järgult vastavalt nende arengule ja spetsialiseerumisele erinevatel seda süsteemi moodustavatel astmetel. Kohus leidis, et kuna B ja C1 kategooria sõiduõpe on eriõpe, mida ei saa võrdsustada õppeainete laia ja mitmekesise valiku puhul teadmiste ning oskuste edastamise, süvendamise ja arendamisega, mis on omane kooli- või ülikooliharidusele. Seetõttu leidiski Euroopa Kohus, et sellisele õppele maksuvabastus ei laiene.

    Eestis on direktiivi art 132 lg 1 punktides „i“ ja „j“ sätestatud maksuvabastus leitav KMS § 16 lg 1 punktis 6, mille järgi on maksuvaba alus-, põhi-, kutse-, kesk- või kõrghariduskoolitus, sealhulgas õppevahend, mille koolitusteenuse osutaja võõrandab teenuse saajale, üldhariduskoolitusega seotud eraõppetunni andmine ja muu koolitus, välja arvatud ärilistel eesmärkidel antav muu koolitus.

    Kuigi konstruktsioon „ärilistel eesmärkidel antav muu koolitus“ on vaidlusi ja diskussioone tekitanud[5] ning seda on keeruline paigutada nii käibemaksudirektiivi kui ka Euroopa Kohtu praktika konteksti, siis Eestis välja kujunenud õiguspraktikas maksustatakse B ja C1 kategooria koolituse teenust käibemaksuga. Võib muidugi nõustuda, et B ja C1 kategooria koolitus on selline, millega „konkureeritakse koolitusturul ja mille eesmärk on kasumi teenimine“[6], iseasi, kas see peaks olema eristamise aluseks olev kriteerium. Pigem on küsimus konkreetses direktiivi sättes, mis seob maksuvabastuse üldharidussüsteemiga. Kuigi sellise konstruktsiooni õigsuses võib kahelda, siis vähemalt B ja C1 kategooria koolituse puhul on Eestis praktika kujunenud direktiivi kooskõlas olevalt.


    Kaspar Lind
    ATTELA Advokaadibüroo vandeadvokaat ja partner


    [1] Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, 28.11.2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347 11.12.2006, lk 1).

    [2] Kohus viitas kohtuasja nr C-699/15 (Brockenhurst College) punktile 22 ja seal viidatud kohtupraktikale.

    [3] Kohus viitas kohtuasja nr C-90/16 (The English Bridge Union) punktile 17 ja seal viidatud kohtupraktikale.

    [4] Kohus viitas kohtuasja nr C-699/15 (Brockenhurst College) punktile 23 ja seal viidatud kohtupraktikale.

    [5] Maksumaksjate Liit on pidanud selles osas juba 2006. aastal kirjavahetust Rahandusministeeriumiga, kui KMS § 16 lg 1 p 6 muudeti ja loetellu lisandus kutsehariduskoolitus ning samas välistati maksuvabastusest ärilistel eesmärkidel antav muu koolitus. Vt selle kohta: www.maksumaksjad.ee/modules/AMS/article.php?storyid=6.

    [6] Rahandusministeeriumi seisukoha järgi on ärilisel eesmärgil antav koolitus selline, millega konkureeritakse koolitusturul ja mille eesmärk on kasumi teenimine. Vt „Käibemaksuseadus Rahandusministeeriumi kommentaaridega. Seisuga 1. jaanuar 2019“, lk 102. Arvutivõrgus: www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/kms2019.docx.

  • MINU MAX: Tulevane koalitsioon plaanib koosellujatele kooselumaksu

    EML

    01.04.2019

    Kevadised koalitsioonikõnelused on pikaks veninud, kuid avalikkusega informatsiooni ülemäära mingil põhjusel ei jagata. Eilses TRE-raadio saates selgitas Martin Helme: kooseluseaduse osas ei suutnud nad Isamaad ja Keskerakonda veenda, et sellest täielikult loobuda.[1]1 Kui avalikkusele edastati vaid võimalus edaspidi õigusakte rahvahääletusele panna, siis kuluaarides räägitakse ka täiendavatest meetmetest ja plaanidest.

    Nii EKRE kui ka Isamaa on traditsiooniliste pereväärtuste toetajad. Teada on, et ka peaminister on abieluinimene ning toetab pereväärtusi rohkem kui avalikkusele tavapäraselt teada antakse.

    Nii on leitud ühine keel selles küsimuses, et isegi kui Eesti Vabariik peab mingil põhjusel inimõiguste ülddeklaratsiooni tunnustama ja andma inimestele vabaduse kooselu sõlmimiseks soost sõltumata, ning inimesi ei saa sundravile suunata, siis on võimalik avalik-õiguslike kohustuste kehtestamise kaudu inimkäitumist mõjutada.

    Võttes arvesse, et aktsiisipoliitika on inimeste käitumist nii majanduslikus kui geograafilises kontekstis mõjutanud, siis tuleb sellest teha järeldused. Mõnikord inimene võidab, mõnikord õpib. Seekordne õppetund osundas aktsiiside kasutamise laiemale võimalusele.

    Uus koalitsioon plaanib registreeritud elukaaslastele kehtestada kooselumaksu, mis on oma olemuselt mõnevõrra aktsiisiga võrreldav. Plaanitav maksukohustus ei ole küll ülemäära suur, kuid piisav selleks, et inimkäitumist mõnevõrra muuta ning anda ka n-ö ühiskondlik signaal nn koosellujatele ehk registreeritud elukaaslastele.

    Kuivõrd põhiseadusest tulenevalt on igaühele tagatud eneseteostuse põhiõigus, siis sedavõrd kõrge maksukohustuse kehtestamine, mis teatud tegevuse otseselt välistaks, ei oleks põhiseadusega kooskõlas, samal ajal kui mõõdukas maksukohustus võib käitumist edukalt ja aktsepteeritaval viisil suunata.

    Võttes arvesse, et maksukorralduse seadus kohustab juba praegu maksuhaldurit kvartaalselt avaldama tasutud ja kinnipeetud maksusummasid, käibemaksukohustuslaste puhul aga isikupõhiselt deklareeritud käibe kogusummad, siis tuleb toimivale süsteemile lisada veel kohustus isikupõhiselt deklareerida kooselumaksu tasujad ning nende tasutava maksukohustuse suurus.

    Sel teel tagatakse ühiskonna läbipaistvus. Lisaks on n-ö naabrivalve korras võimalik maksuhaldurile teada anda maksukohustusest kõrvale hiilijatest, kel faktiline suhe registreerimata jäetud. Kuivõrd ametiautode puhul on ka see mõjutamise kanal edukalt toimima saadud, siis on alust oodata naabrivalve laienemist ka kooselu sfääridesse. Ühtlasi on see hea teraapilise toimega mõjutusvahend.

    Kuna kavandatav maks on alles idee tasandil, siis tulude suurust ega maksu rakendamisega kaasnevate kulude suurust avalikkusele öelda ei osata. Seda enam, et nii nagu aktsiiside puhul ikka, on käitumismustri muutus ehk sotsiaalne aspekt majanduslikust olulisem.

    [1] Karoliina Vasli. Martin Helme kinnitab: kooseluseadust ei tühistata, ent meil on siiski lahendus olemas. Saime kuldvõtmekese. – Delfi, 31.03.2019.

Loe täismahus artikleid veebis

Lisame ja uuendame varasemaid täismahus artikleid jooksvalt.
Artiklid avaldatakse üldjuhul üks aasta pärast ajakirja ilmumist veebiajakirjana. Varem avaldatakse sisukord, toimetuse veerg ning toimetuse valikul võib avaldada muid artikleid. Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).