Maksuseaduste kommentaaride kogumik 2022 - Soodushind novembri lõpuni. Esita tellimus

MaksuMaksja: 2019 – mai (nr 5)

MaksuMaksja: 2019 – mai (nr 5)

  • Sisukord
    UUDISED
    Töötamise register hakkab rahvaloenduseks andmeid kogumaMTA pressiteadeLk 4
    Ka hooajaline töötamine tuleb registreeridaMTA pressiteadeLk 4-5
    Muudatused töötamise registreerimisel alates 1. juunist 2019MTA pressiteadeLk 5
    Valitsus kiitis heaks riigi uue eelarvestrateegia ning jätkab eelarvearutelusid sügiselVabariigi Valitsuse pressiteadeLk 6-7
    ARVAMUS
    Riigikontrolör Janar Holm soovitab idapiiri lahenduse optimaalsust ratsionaalselt kaaludaRiigikontrolli pressiteadeLk 7-10
    Valusad küsimused teadlasteleJaak NigulLk 10-11
    Euroopa maksukonkurents — majanduskasv maksude vähendamise kauduTõlkis Tiiu VarendLk 11-12
    MUUTUVAD SEADUSED
    Vanemahüvitise muudatusedHiie MarrandiLk 13-15
    Aktsiisipoliitika: vol xMartin Huberg, väljavõtted seaduse eelnõu seletuskirjast, Eesti Kaupmeeste Liidu pressiteadeLk 16-24
    Eesti järjekordses edetabelis: lapsehoidmisel edukas — kas tunda uhkust või piinlikkust?Hiie MarrandiLk 24-27
    Maksukorraldus ei magaMedeia DžaparidzeLk 28-29
    PROBLEEM
    Osalise või puuduva töövõimega inimese puhkusetasu hüvitamine töölepingu lõppemiselEML, õiguskantsleri kiri SotsiaalkindlustusametileLk 30-32
    Sõiduautost, käibemaksust ja rakendussätete vajadusestMartin Huberg, EML selgitustaotlus MTA-le, MTA vastus selgitustaotluseleLk 32-35
    KOHTULUGU
    Riigikohtu praktikast — teabe nõudmine kolmandalt isikultMadis UusorgLk 35-36
    JURIST VASTABMartin HubergLk 37-38
    MINU MAX
    Kärped algavad: Stenbocki maja nimetatakse ümber Bocki majaksLugejakiri.eeLk 38
  • Toimetuse veerg

    Maikuu MaksuMaksjas muutuvatest seadustest

    Kuigi ametlikult peaks Eestis maksurahu valitsema, leidub ikka makse, mis muutuvad või mille muudatuste jõustumine on nüüd kätte jõudnud. Neist seadustest selles MaksuMaksja numbris juttu tulebki.

    1. aasta lõpus kõpitseti põhjalikumalt vanemahüvitise maksmise põhimõtteid. Ikka selleks, et hüved ja õigused oleks õiglasemad ning hoolduskoormus vanemate vahel ühtlasemalt jaotatud. EML juristHiie Marrandikirjutab täpsemalt perehüvitiste seaduse vanemapuhkust puudutavatest muudatustest, mis jõustuvad 2019. aasta septembrist.

    Muidugi ei saa üle ega ümber alkoholiaktsiisi langetamisest. EML juhatuse liige Martin Huberg annab põhjaliku ülevaate, kuidas me praeguse olukorrani üldse jõudsime. Lõpuks ei jää muud üle kui tõdeda, et „me ju ütlesime, et nii läheb“ MaksuMaksja veergudel korduvalt.

    Attela advokaadibüroo advokaat Medeia Džaparidze tutvustab maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega maksukorralduse seadus täieneb lausa peatüki võrra. Nimelt võetakse üle Euroopa Nõukogu direktiiv 2017/18521 liikmesriikide maksuvaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus. Seadus peaks jõustuma juba selle suve 30. juunil.

    Lugejad saavad teada ka, et maksumaksjate liiduni on jõudnud teave, et Sotsiaalkindlustusamet ei hüvita tööandjale 28 päeva ületava 7-päevase põhipuhkuse kompensatsiooni osalise töövõimega inimese töölepingu lõppedes, kui puhkus on küll välja teenitud, kuid kasutamata. Kui töötaja jõudis aga puhkuse ära kasutada enne töösuhte lõppemist, siis see tööandjale hüvitatakse. Probleemile tähelepanu juhtimiseks pöördusime õiguskantsleri poole, kes leiab samuti, et SKA tõlgenduspraktika ei ole põhjendatud.

    Maksumenetluse käigus kogub maksuhaldur vajalikke tõendeid nii maksukohustuslaselt kui ka kolmandalt isikult. Tihti tunneb see kolmas isik end seejuures õigustatult häirituna, sest kontroll ei puuduta ju tema maksuarvestust, kuid ta peab selgitusi jagama ja tõendeid edastama. Kui kaugele võib maksuhaldur oma menetlustoiminguga minna? ATTELA advokaadibüroo vandeadvokaat Madis Uusorg tutvustab selle kohta juhtnööre Riigikohtu praktikast.

    Margit Berko

    MaksuMaksja peatoimetaja

  • Töötamise register hakkab rahvaloenduseks andmeid koguma. MTA pressiteade

    27.05.2019

    Alates 1. juunist muutub kohustuslikuks töötaja registreerimisel ära märkida töötaja ametinimetus ja töökoha aadress. Ilma nende andmeteta ei saa edaspidi uusi töötamise kandeid teha ega olemasolevaid muuta või lõpetada.

    MTA teenuste osakonna arendusspetsialisti Tiina Lindroosi sõnul on muudatus vajalik, et riik saaks koguda täpsemaid andmeid töökoha ja ametite kohta. „Riigiasutused koos tööandjate esindajatega leidsid, et tööandjatele lisanduv halduskoormus on kõige väiksem, kui töökoha aadress ja ametinimetus kantakse tööandjatele juba tuttavasse töötamise registrisse (TÖR). Tavaliselt on seda infot saadud rahvaloendustelt,“ lisas Lindroos.

    Statistikaameti registripõhise rahvaloenduse projektijuht Diana Beltadze sõnas, et järgmine rahva- ja eluruumide loendus toimub 2021. aastal ning on kavas läbi viia registrite baasil, st sisendina kasutatakse andmekogudes juba olemasolevaid andmeid. „Muudatus MTA hallatavas TÖR-is annab ühe osa loenduseks vajalikust sisendist,“ selgitas Beltadze.

    TÖR kantavad andmed peavad katma rahvaloenduse vajaduse, sobima ametite palgalõhe uurimiseks, ametikohtade nõudluse väljaselgitamiseks, tööjõuvajaduse prognoosi tegemiseks, regionaalse tööjõuvajaduse hindamise seiresüsteemi loomiseks lähtuvalt ametinimetusest ja töökoha aadressist. TÖR kantavate töökoha ja ameti andmete eesmärk on vähendada koormust, mis tekib ettevõtetele andmete esitamisel Statistikaametile ja Tervise Arengu Instituudile.

    Ametinimetuse ja töökoha aadressi märkimisel on abiks juhendid, mis asuvad töötamise registris ja MTA veebilehel. Tähele tasub panna, et õige ametinimetuse valimisel tuleb esmalt järgida, millisesse rühma amet töö sisu järgi kuulub.

    Ametinimetuse märkimisel saab lisaks nõu küsida Statistikaameti spetsialistidelt telefonil 625 9100 ja meiliaadressil klienditugi@stat.ee.

  • Muudatused töötamise registreerimisel alates 1. juunist 2019. MTA pressiteade

    29.05.2019

    Kohustuslikuks muutub ametinimetuse ja töökoha aadressi märkimine töötamise registrisse

    · Alates 1. juunist 2019 ei saa töötamist ilma ametinimetuse ja töökoha aadressita enam registreerida, muuta ega lõpetada.

    · Olemasolevatele kehtivatele töötamise kannetele tuleb ametinimetus ja töökoha aadress lisada hiljemalt 30. juuniks 2019.

    Ametinimetus ja töökoha aadress tuleb sisestada klassifikaatorist. Vabatekstina aadressi täpsustus ja/või ametnimetus tuleb lisada siis, kui täpne aadress või ametinimetuse viies tase (neli esimest tuleb alati leida klassifikaatorist) ei ole klassifikaatorist leitavad.

    Tööajamäär, töökoha aadress ja ametinimetus tuleb töötamise registrisse märkida ainult nende töötamise liikide puhul, mille juurde on allolevas tabelis märgitud „Jah”.

    Töötamise
    liigi kood
    Töötamise liikKas ametinimetuse ja
    töökoha aadressi märkimine
    on kohustuslik
    Kas tööajamäära
    märkimine
    on kohustuslik
    1TöölepingJahJah
    2Avalik teenistusJahJah
    3Kõrgemad riigiteenijadJahJah
    4Omavalitsuse valitud või nimetatud liigeJahJah
    15AbikaasatasuEiEi
    501Tasuta töötamineJahJah
    504Töötamine tulumaksukohustustega Eestis, sotsiaalmaks välisriigisJahJah
    505KOV komisjoni liige, kes ei ole KOV volikogu liigeEiEi
    506Töötamine tulumaksukohustusega Eestis, ilma sotsiaalmaksukohustusetaJahJah
    507Viisa alusel – töölepingJahJah
    600VÕS-lepingEiEi
    601Juhtimis-, kontrollorgani liigeEiEi
    602Viisa alusel – VÕS-lepingEiEi
    603Viisa alusel – juhtimis-, kontrollorgani liikme tasuEiEi
    6Sotsiaalmaksukohustusega FIE abikaasaEiEi
  • Ka hooajaline töötamine tuleb registreerida. MTA pressiteade

    29.05.2019

    MTA tuletab seoses läheneva suveperioodiga meelde, et ka ajutine lisatööjõud tuleb töötajate registris registreerida ning töötajale tehtud palgamaksed deklareerida.

    Hooajatöötajate registreerimine on tehtud tööandjale võimalikult lihtsaks. Tööandja saab suvekuudeks appi võetud inimese kiirelt ja mugavalt töötamise registrisse lisada ka sõnumiga registreerides. Kuna lihtsustatud registreering hõlmab vaid osa nõutavatest andmetest, peab registreeringut kindlasti seitsme kalendripäeva jooksul töötamise liigiga täiendama.

    MTA maksuauditi osakonna valdkonnajuht Oscar Õun sõnas, et sageli on just hooajatöödel suur oht, et töötasu soovitakse maksta „ümbrikus“, ilma makse maksmata ja riigi toimimisse panustamata. „Samas kehtivad tööjõu maksustamise reeglid ühtemoodi nii põhipersonalile kui ka ajutiselt appi värvatud inimestele. Kuna ümbrikupalk on ulatuslikem maksuprobleem, millega töötajad kõige rohkem kokku puutuvad, siis oleme seadnud ümbrikupalkade vastase võitluse ameti üheks olulisemaks prioriteediks,“ ütles Õun.

    Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimehe Peter Roose sõnul on hooajaliste töötajatega tegelemine oluline. „Toitlustus- ja majutusvaldkonna puhul on tegemist tööjõumahuka sektoriga, kus inimfaktor on oluline teeninduse komponent. Valdkonna ettevõtete käibest moodustavad tööjõukulud vähemalt kolmandiku, hooajal võib see isegi 40%-ni küündida, mis omakorda survestab ettevõtete maksukoormust. Viimastel aastatel on sektori maksulaekumised olnud tõusutrendis, mis annab kinnitust, et maksudistsipliin nii töötajate registreerimisel kui ka maksude maksmisel näitab paranemise märke,“ lisas Roose.

     

    Eesti Aiandusliidu* tegevjuht Raimond Strastin: „Suvi on aiandusega seotud tööde tippaeg, kus alati vajatakse lisakäsi ja on varasemalt olnud probleeme lisatöötajate registreerimisega. Aiandusliit ei tolereeri ümbrikupalga maksmist ega musta tööjõu kasutamist. Toetame ausat konkurentsi ja teeme vajadusel koostööd ettevõtluskeskkonna paremaks muutmisel,“ rõhutas Strastin.

    Eelnevad aastad on näidanud, et just suvekuudel on töötamise registreerimisega seotud rikkumiste arv kasvanud. Kui näiteks 2018. aastal oli kõikidest kontrollitud 8790 töötajast registrisse kandmata 578 ehk 6,6% inimestest, siis juunis tehtud kontrollide põhjal oli registreerimata töötajate osakaal koguni 16,8% ja juulis 8,4%. Ümbrikupalkade tõttu jääb aastas saamata hinnanguliselt 86 miljonit eurot maksuraha.

    * Eesti Aiandusliit on suurim kodumaine aiandussektori ettevõtjaid ühendav erialaorganisatsioon. Liidu liikmed toodavad ca 90% kodumaistest aiandussaadustest.

  • Valitsus kiitis heaks riigi uue eelarvestrateegia ning jätkab eelarvearutelusid sügisel. Vabariigi Valitsuse pressiteade

    30.05.2019

    Valitsus kiitis heaks riigi eelarvestrateegia aastateks 2020–2023, millega on plaanitud järgneva nelja aasta riigieelarve mahuks veidi rohkem kui 48,5 miljardit eurot. Järgmisel aastal on kulude maht ligikaudu 11,7 miljardit eurot. See on orienteerivalt pool miljardit eurot rohkem kui tänavu.

    Valitsus kiitis heaks ka järgmise aasta riigieelarve eelnõu esmase versiooni, mis ei sisalda veel eelarvestrateegias tehtud rahastusvalikuid. Detailselt arutab valitsus 2020. aasta eelarve eelnõud sügisel enne Riigikogule esitamist.

    Peaminister Jüri Ratas ütles, et järgnevate aastate eelarve planeerimisel peab valitsus silmas riigi pikaajalisi huvisid ja majanduse head olukorda. Tema sõnul kasvab eelarve jätkusuutlikult. „Nii sügisel kui ka järgnevatel aastatel vaadatakse riigieelarve vajadused ja võimalused kindlasti üle. Ma mõistan, et ootused eelarvele on suuremad kui võimalused,“ ütles peaminister. „Samas olen veendunud, et valitsus peab jätkama eelarvepoliitikaga, mille keskmes on võimetekohased rahalised otsused.”

    „Valitsus on prognoose arvesse võttes oma soove selgelt väljendanud, suunates uue eelarvestrateegiaga järgmise nelja aasta jooksul teadusesse üle 150 miljoni euro juurde. Võimalusel soovime sügiseste riigieelarve arutelude käigus veelgi enam panustada, et liikuda teadusleppes sõnastatud eesmärkide suunas. Samuti suurendame 50 euro võrra pensionäride maksuvaba tulu, et hoida keskmine vanaduspension tulumaksuvaba. Oluline on märkida, et kaitsekulutuste osakaal püsib ka edaspidi üle 2% sisemajanduse koguproduktist. Loomulikult jätkame oluliste investeeringutega meie kaitsevõime ja julgeoleku tugevdamiseks,“ märkis Ratas.

    Rahandusminister Martin Helme sõnul on valitsuse eesmärk tõhus riik. „Peame sama ja kohati vähema rahaga suutma teha senisest rohkem. Otsime kokkuhoiukohti ja võimalusi, et asutuste tööd tõhusamalt korraldada,“ sõnas rahandusminister. „Eesti majanduse jätkuva tugeva arengu toetuseks eelistame investeeringuid, mis suurendavad meie majanduse potentsiaali. Selliste asjade hulka kuuluvad taristuobjektid, mis Eesti eri osi omavahel paremini seovad. Samuti investeeringud teadusse ja arendusse, mis aitavad meie inimestel tulevikus teha targemat ja tulusamat tööd.“

    Rahandusministri sõnul on oluline ka lõunasuunalise piirikaubanduse ohjeldamine. „Mul on hea meel, et valitsus otsustas vähendada alkoholiaktsiisi,“ ütles Helme. „See võimaldab jaekaupmeestel langetada hindu, mis aitab piirikaubandust vähendada.“

    Välisminister Urmas Reinsalu peab väga oluliseks, et koos sügisel taas arutluse alla tuleva järgmise aasta eelarvega saaks uuel aastal jõustada pensioni teise samba reformi. „Usun, et inimestel peab olema õigus otsustada oma pensioniraha üle — kas siis jätkates pensioni teise sambaga senisel moel või investeerides oma raha mujale.“

    Reinsalu lisas, et riigieelarve koostamisel on kõige olulisem põhimõte, et Eesti riik teeb kulutusi endale jõukohaselt. „Seetõttu on meie eesmärk viia riigieelarve tasakaalu ja selleks on vaja senist avaliku sektori kiiret kulude kasvu piirata. Selged erandid on strateegilise tähtsusega kaitsekulutused ning teaduse- ja arendustegevuse riiklik rahastamine.“

    Suurenevad pensionid, kaitsekulud ning teadus- ja arendustegevuse rahastamine

    Valitsus pidas oluliseks panustada riigikaitsesse, et kulutuste osakaal püsiks üle kahe protsendi sisemajanduse koguproduktist (SKP). Sellele lisanduvad ressursid liitlaste võõrustamiseks ning täiendavad kaitseinvesteeringud 20 miljoni euro ulatuses.

    Kokku lepiti ka pensionäride maksuvaba tulu kasvatamises 50 euro võrra kuus, et keskmine pension jääks maksuvabaks. Valitsus käsitleb erakorralise pensionitõusu teemat edasi sügisel.

    Piirikaubanduse ohjeldamiseks otsustas valitsus langetada õlle, siidri ja kange alkoholi aktsiisimäära veerandi võrra. Samuti tõsta tubakaaktsiisi laugemalt, 5% aastas järgmised neli aastat.

    Tallinna–Tartu maantee ehitus jätkub plaanitud tempos. Kolme aasta jooksul on Kose–Mäo lõigu ehituseks kavandatud kokku ligikaudu 100 miljonit eurot. Loodav 2+2 Kose–Mäo maanteelõik võimaldab kogu riigil säästa igal aastal umbes 10 miljonit eurot liiklusõnnetuste, aja- ja sõidukikuludelt.

    Teadus- ja arendustegevuse rahastamine kasvab järgmise nelja aastaga. Lisaraha kindlustab, et teaduskulutuste osakaal püsib vähemalt 0,71% juures. Valitsus arutab teemat sügisel edasi.

    Et tõhustada võitlust rahapesuga, plaanib valitsus järgmise nelja aasta jooksul panustada uurimisvõimekuse suurendamisesse ligi 6,4 miljonit ning kohtueelse kriminaalmenetluse võimekuse parandamisesse 1,3 miljonit eurot.

    Parvlaevaühendus mandri ja suursaarte vahel saab kindluse. Saaremaa liinil jätkatakse suvisel tippajal lisalaeva prahtimist. Selleks plaanib valitsus RES-is panustada järgmisel neljal aastal üle 7,5 miljoni euro.

    Valitsus jätkab jätkusuutliku eelarvepoliitikaga

    Valitsus jätkab jätkusuutliku eelarvepoliitikaga, mille keskmes on struktuurne eelarvetasakaal. Eelarvepoliitika toetab tasakaalulist majanduskasvu ning toetab riigi võlakoormuse vähenemist.

    Mulluse 1,4%-lise struktuurse puudujäägi peab valitsus vähendama sel aastal 0,9%-ni SKPst. Järgmisel aastal kahaneb struktuurne puudujääk 0,4%-le SKP-st. 2021. aastal jõuab eelarve kava kohaselt struktuursesse tasakaalu, mis püsib ka aastatel 2022 ja 2023.

    Sealjuures loobub valitsus kitsendavast reeglist, mis hetkel nõuab minevikus tekkinud puudujääkide kompenseerimist samas summas ülejääkidega tulevikus. See tähendab riigieelarve baasseaduse muutmist. Uue kava järgi taastatakse nõue koostada valitsemissektori eelarve struktuurses tasakaalus igal aastal. Vastu võetud eelarvestrateegia on tehtud juba muudatust arvestades.

    Lisaks teeb valitsus kõik endast oleneva, et hakata Euroopa Liidu uue eelarveperioodi toetusi kasutama juba aastal 2021.

    Kulude kasv aeglustub

    Lähiaastatel eelarve maht küll kasvab, kuid see on juba kaetud planeeritud kulutustega. Eelarve tasakaalustamiseks on valitsus lisaks tulude leidmisele otsustanud, et ministeeriumid peavad leidma kokkuhoiuvõimalusi ka järgmiste aastate kuluplaanides.

    Kõik ministeeriumid on saanud ülesande vähendada aastatel 2020–2023 oma seniseid plaane tegevuskuludes ja investeeringutes. Kokkuhoiu täpne jaotus ministeeriumide valitsemisalade vahel selgub sügisel riigieelarve arutelude käigus. Siis vaatab valitsus üle nii järgmise aasta eelarve kui ka ülejäänud riigi eelarvestrateegia protsessis tehtud otsused ning püüab leida täiendavaid vahendeid prioriteetide rahastamiseks.

    Valitsuse võlakoormus hakkab langema ja maksukoormus on EL keskmisest madalam

    Valitsussektori võlakoormus jääb 2019. ja 2020. aastal 8% juurde SKP-st. Selle näitajaga on Eesti valitsussektori võlakoormus Euroopa Liidu madalaim. Edaspidi on oodata võlakoormuse langust. Maksukoormus jääb järgmistel aastatel sarnasele tasemele ehk ligikaudu 33%-le SKPst, püsides märgatavalt madalamal Euroopa Liidu keskmisest.

  • Riigikontrolör Janar Holm soovitab idapiiri lahenduse optimaalsust ratsionaalselt kaaluda

    Riigikontrolli pressiteade
    29.05.2019

    Riigikontrolör Janar Holm leiab Riigikontrolli koostatud ülevaateraportile tuginedes, et oleks mõistlik valitsuses ilma alternatiivideta heaks kiidetud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ajutise kontrolljoone ehk idapiiri väljaehitamise lahendus aruteluks avada ja analüüsida, kas optimaalset tulemuslikkust on võimalik saavutada ka väiksema kuluga. Selleks ei pea piiri korrastamise protsessi peatama, vaid analüüsi saab jooksvalt teha kavandatud ajakava raames.

    „Piiriprojekti esimese etapi — 23,5-kilomeetrilise lõigu — ehitamiseks on hange välja kuulutatud ning juunis esitatakse pakkumised. Aga enne järgmiste piirilõikude ehitamise hankeid tuleks valitsuse heaks kiidetud piirilahendus uuesti tükkideks lahti võtta ning seda hinnata. Võitjad oleme nii siis, kui selgub, et piiri on võimalik välja ehitada ka odavamalt ilma tulemuslikkuses kaotamata, kui ka siis, kui selgub, et otsustatud lahendus oli tõesti optimaalne variant. Siis saame olla kindlad, et see oligi hind, mida peame maksma toimiva piiri eest,“ sõnas riigikontrolör Janar Holm.

    Riigikontroll peab idapiiri väljaehitamist oluliseks, sest riik peab suutma oma territooriumi kontrollida. Samas on Eesti idapiiri väljaehitamine suur projekt, piiritaristu ehitamiseks ja hilisemaks ülalpidamiseks kulub tulevikus palju raha. Valitsuskabinet arvestas 2015. aasta veebruaris otsuse tegemisel teadmisega, et piiritaristu väljaehitamiseks kulub suurusjärgus 71,3 miljonit ja tegevuskulude lisavajadus on 2016.–2019. aastal 8,2 miljonit eurot. Praeguseks on projekti prognoositav kogumaksumus kasvanud neli korda, projekti täpsustatud maksumuse kohta sai Vabariigi Valitsus teabe esialgu lubatud 2015. aasta sügise asemel 2018. aasta veebruaris. 2018. aasta teisel poolel valminud hinnangu kohaselt maksab piiri väljaehitamine ca 250 miljonit eurot ja loodud taristu ülalpidamiseks kulub kuni 2026. aastani ca 70 miljonit eurot, mis lisandub praegusele piiri valvamise maksumusele.

    Riigikontrolör on oma kaalutluste tausta avanud põhjalikult idapiiri väljaehitamise kohta täna avaldatud ülevaate eessõnas. Riigikontrolör leidis juba möödunud suvel, et valitsusel ei olnud tegelikkuses võimalik teha piiri asjus sisulistest valikutest lähtuvat kaalutud ja informeeritud otsust. Riigikontrolli ülevaade kinnitab seda järeldust veel kord ning toob välja veel hulga riske, millele tuleks projekti edasises arengus tähelepanu pöörata.

    Riigikontrolli analoog, Ühendkuningriigi kõrgeim kontrolliasutus (National Audit Office) on oma suure ja aastakümnete pikkuse kogemuse põhjalt juhendmaterjalides sõnastanud üldised ohumärgid, mida suurprojektide juhtimisel tuleks tähele panna ja mille esinemisel on otsustajatel põhjust tunda muret ning küsida lisainfot.

    Ohumärk on näiteks see, kui

    minister või projekti eestvedaja soovib murrangulist projekti;

    – projektitiim annab algatamise faasis konkreetse summa (mitte hinnangulise vahemiku) projekti maksumuse kohta;

    – kaldutakse tahtlikult või optimistlikult alahindama kulusid, et tagada projekti heakskiit;

    – alternatiivid lükatakse liiga vara kõrvale ja välistatakse sellega valikuvõimalus;

    – kallinemise lahendusena pakutakse projekti lõpptähtaja pikendamist.

    Riigikontrolör Janar Holmi sõnul on idapiiri projekt justkui õpikunäide olukorra kohta, kus kõik eelloetletud ohumärgid on osaliselt või täielikult realiseerunud. „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone (edaspidi idapiiri) korrastamise katalüsaatoriks sai 2014. aastal riigiametnikuga piiril toimunud intsident, mille tulemusena jõudsid avalikkuse ette pildid kohati väga mannetus olukorras olevast idapiirist, mis oma väljanägemise poolest ei erinenud padrikust. Täiendava, kuid võib-olla ka põhilise võimenduse andsid lähenevad Riigikogu valimised. Ja tekkinud reaktsioonile andis lisaenergiat piirikontrolli eest vastutavate inimeste taju, et avanenud on võimaluste aken, ning nende arusaadav soov seda mitme asjaolu kokkulangemisel tekkinud fooni kasutada ära pikaajalise probleemi lahendamiseks — teha parim piir, millest võiks saada ka Euroopa Liidu välispiiri standard,“ nentis riigikontrolör.

    Et piiriehituse puhul on tegu suure investeeringuga, mis mõjutab oluliselt Eesti lähiaastate riigieelarvet, pidas riigikontrolör mõistlikuks anda parlamendile ja mitmeks aastaks riigi eelarvestrateegiat kokku panevale uuele valitsusele riigi kõrgeima auditiasutuse ülevaate selle kohta, mis seni idapiiri asjus tehtud. Sellise idapiiri väljaehitamise kavandamist ja ehitamise ettevalmistamist hõlmava ülevaate koostamiseks avaldas Riigikontrollile soovi 2018. aasta suvel ka toonane siseminister. Riigikontroll alustas ülevaate koostamist möödunud aasta augustis.

    Riigikontroll tegi ülevaate koostamise käigus järgmised tähelepanekud

    – Sisulisi alternatiivseid idapiiri väljaehitamise lahendusi välja ei töötatud, mistõttu ei ole võimalik võrdlevalt hinnata rajatava idapiiri lahenduse optimaalsust. Siseminister on oma 2018. aasta juulis riigikontrolörile saadetud kirjas algselt kaalutud variantidena nimetanud nelja arengusuunda. Üks neist oli see, mis pakuti lõpuks Vabariigi Valitsusele, teine oli olukorra samaks jätmine ning kaks ülejäänut olid poolikud mittetänapäevased lahendused, mille puhul puudus ka nende täpsem kirjeldus, rahaline arvestus ja sisuline hinnang dokumenteeritud kujul. Alternatiivseid sisulisi piirilahendusi töörühmades ei arutatud ning Vabariigi Valitsusele neid samuti ei esitatud. Riigikontrolör on leidnud, et selles olukorras ei olnud Vabariigi Valitsusel võimalik teha piiri asjus sisulistest valikutest lähtuvat kaalutud ja informeeritud otsust.

    – Idapiiri väljaehitamisel on mitmeid riske, mille realiseerumise korral võivad suureneda ehitamise kestus ja maksumus. Politsei- ja Piirivalveamet on püüdnud oma võimaluste piires idapiiri väljaehitamisega seotud riske välja selgitada ning välja mõelda ka maandamise meetmeid neile riskidele, mille maandamine sõltub otseselt neist. Samas jääb hulk riske ja nende maandamise võimalusi väljapoole Politsei- ja Piirivalveameti võimkonda. Näiteks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on oma 06.05.2018 valminud töös „Idapiiri piiritaristu väljaehitamise projekti mahu- ja kuluhinnang“ toonud muu hulgas välja, et idapiiri väljaehitamise prognoositud maksumust võivad oluliselt suurendada muud tulevased suuremahulised ehitustööd Eestis (näiteks Rail Balticu ehitus, teedeehitus).

    – Politsei- ja Piirivalveametil ei ole veel lõplikku selgust, kui palju hakkab pärast idapiiri taristu valmimist idapiiri valvamine maksma. Selle kohta esitatud info on olnud vastuoluline. Idapiiri projektis on aastani 2026 arvestatud hooldus- ja ülalpidamiskulu (sh personalikulu) kokku 70 miljonit eurot, mis lisandub praegusele idapiiri valvamise kulule. Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul ei ole aga praegu täpselt võimalik hinnata, kui palju on piiritaristu väljaehitamise järel vaja personali ning kui palju hakkab maksma taristu ülalpidamine ja hooldus. See on aga idapiiri valvamise maksumuse arvestamiseks oluline sisendinfo.

    – Siseministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet on idapiiri väljaehitamise konkreetset lahendust valdavalt põhjendanud ebaseadusliku rände ja salakaubaveoga seotud ohtudega, mis ei ole aga nende endi ja teiste asjakohaste asutuste ohuhinnangute kohaselt ainsad. Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul on idapiir vaja välja ehitada ka seetõttu, et toetada õhupiiri valvamist; vähendada Euroopa Liidu liikmesriigi kohustustega kaasnevaid kulusid (nt piirijuhtumite menetlemise korral); korrastada keskkonnaobjektid (piiriveekogud); lahendada piiriäärse maa omandiga seotud küsimused; luua puuduv õiguslik regulatsioon ja ajakohastada olemasolev; tagada Eestis viibivate NATO üksuste julgeolek jms. Nende vajaduste puhul ei ole aga hinnatud probleemide suurust ega analüüsitud, millisel määral valitud idapiirilahendus neid tegevusi toetab.

    – Valitsuskabinet kiitis 2015. aastal heaks idapiiri väljaehitamise lahenduse Politsei- ja Piirivalveameti esialgse maksumushinnangu põhjal. Idapiiri projekti neljakuulise ettevalmistusajaga kujundasid Siseministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet hinnangu maksumuse kohta, mis osutus hiljem liiga optimistlikuks, ega arvestanud sellega, et ebapiisavate ettevalmistustööde põhjal ei olnud võimalik anda maksumuse suurusjärgu kohta kindlustunnet. Kuigi valitsuskabineti 26.02.2015. aasta materjalides idapiiri lahenduse heakskiitmise kohta on mainitud, et maksumus täpsustub pärast projekti valmimist 2015. aasta sügisel, ei rõhutatud seda valitsuskabineti liikmetele tehtud esitluses eraldi ja kümnetesse miljonitesse ulatuvad summad olid toodud kohati välja euro täpsusega. Valitsuskabinet arvestas otsuse tegemisel pigem teadmisega, et piiritaristu väljaehitamiseks kulub suurusjärgus 71,3 miljonit ja tegevuskulude lisavajadus on 2016.–2019. aastal 8,2 miljonit eurot. Praeguseks on projekti prognoositav kogumaksumus kasvanud neli korda, projekti täpsustatud maksumuse kohta sai Vabariigi Valitsus teabe esialgu lubatud 2015. aasta sügise asemel 2018. aasta veebruaris.

    – Enne 2014. aasta septembrit ei olnud idapiiri väljaehitamine Vabariigi Valitsuse ega Siseministeeriumi jaoks prioriteet. Aastatel 2010–2013 sisaldasid Siseministeeriumi valitsemisala arengukavad ning Politsei- ja Piirivalveameti iga-aastased tegevuskavad nii riigipiiri seadusest tulenevaid tegevusi (näiteks piiri märgistamine ja piiririba hooldamine) kui ka taristu arendamisega seotud tegevusi. Raha nende tegevuste täitmiseks aga ei leitud, ka seadusega ette nähtud ülesannete tarvis mitte. Selle põhjenduseks on toodud, et idapiiri väljaehitamine ei olnud pikka aega Vabariigi Valitsuse ega Siseministeeriumi jaoks prioriteet, sest Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon ei olnud sõlminud piirilepingut. 05.09.2014 idapiiril toimunud vahejuhtum tõi idapiiri väljaehitamise Vabariigi Valitsuse ja Siseministeeriumi poliitilisse fookusesse. 26.09.2014 algatas Vabariigi Valitsus kiirkorras tegevused idapiiri hooldamiseks, märgistamiseks ja väljaehitamise ettevalmistamiseks (selleks eraldati ka raha). Valitsuskabinet kiitis projekti heaks 26.02.2015.

    Kiirustamise tõttu ei olnud Siseministeeriumil ega Politsei- ja Piirivalveametil objektiivselt võimalik põhjalikult läbi mõelda, millist piiritaristut Eesti idapiiril vajab, ega analüüsida alternatiive ja nende maksumust. Samas ei ole teavet, et Politsei- ja Piirivalveamet oleks edastanud Siseministeeriumile ja Siseministeerium omakorda Vabariigi Valitsusele, et nad vajaksid oluliselt rohkem aega, et esitatav(ad) piirilahendus(ed) oleks(id) rohkem läbimõeldud ja võimalikult realistlikult hinnastatud.

    Vabariigi Valitsuse tugev poliitiline toetus idapiiri väljaehitamisele ei soosinud ka seda, et valitsuse liikmed oleksid Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti esitatud piirilahenduse optimaalsuse küsimuse alla seadnud.

    Ka 2018. aastal, kui selgus, et idapiiri väljaehitamine maksab esialgu arvatust kordades rohkem, ei seadnud valitsuskabinet kahtluse alla, kas idapiiri väljaehitamiseks valitud ainuke lahendus on ikkagi optimaalne.

  • Valusad küsimused teadlastele. Jaak Nigul

    Raha sihitu ja segasel arvutusel põhinev jagamine teadusele ei ole mitte kellelegi kasulik. Seetõttu on mul kolm valusat küsimust.

    Esiteks – millisele teadusele nõuavad teadlased üht protsenti sisemajanduse kogutoodangust?

    Teadus peaks olema investeering, et ühiskonnal läheks tulevikus paremini, muu hulgas majanduslikult. Rahast rääkimist peetakse tihti küll labaseks, kuid ometi räägime rahast või pigem selle puudumisest pidevalt. On selge, et kõigi teadusharude panus ühiskonna ülalpidamisse ei ole ühesugune. Kui raha on puudu, tuleks eelistada neid teadusi, mille tulemusena, vähemasti teoreetiliselt, võiks ühiskond üldiselt tulevikus rikkamaks saada.

    Minu hinnangul ei tohiks praegu anda lisaraha umbmäärasele teadusele, vaid raha tuleks jagada suunatult, riigi prioriteete silmas pidades.

    Keegi peab muidugi need prioriteedid määrama. Seda ei saa teha akadeemilise vabaduse põhimõttel, sest akadeemiline vabadus pole alati olulisem kui mitteakadeemiliste inimeste ning ühiskonna soovid ja vajadused. Kindlasti on sellele vastuväiteid ja vastuväitjaid.

    Statistikaameti andmed näitavad, et kümne aasta jooksul kahanes tehnikateaduste doktorite arv Eestis 14,6%, samas humanitaarteadlasi on 20,6% ja sotsiaalteadlasi 42,2% rohkem. Kõiki erialasid on kahtlemata vaja, kuid proportsioonid peavad olema hoopis teistsugused, kui tahame ühiskonnana jõukamaks saada.

    Kuidas jagame kulu?

    Teiseks — mille alusel me teadusraha parimat hulka arvutame?

    Arvan, et 99% inimesi, ka paljud teadlased, ei saa aru sisemajanduse kogutoodangu (SKT) olemusest. Ka mina ei saa lõpuni aru.

    Eesti SKT oli 2018. aastal 25,6 miljardit eurot, kuid ettevõtluse lisandväärtus, mis on päriselt ümberjagatav, moodustas sellest vaid 16,8 miljardit. Ülejäänu oli valitsussektori 3,7 miljardit, kodumajapidamiste 1,6 miljardit ja viimaseid teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide 0,2 miljardit lisandväärtuse eurot.

    Enamgi veel, tähelepanelik lugeja märkab, et Statistikaameti arvutuses moodustab sektorite lisandväärtuste summa 22,3 miljardit, kuid korrigeeritud SKT oli 25,6 miljardit eurot.

    Samast tabelist võime leida veel SKT aheldatud väärtuse, mis on hoopis 19,9 miljardit eurot.

    Rõhutan veel kord, et ka mina ei saa aru, kuidas saab SKT-d ümber jagada. See, kes saab, võiks selgitada, millise SKT protsenti me soovime teadusele anda.

    Valitsussektori lisandväärtus moodustub peamiselt tööjõukulust, kulumist ja tegevuskulust, mis kõik on ju kulu. Ma ei mõista, kuidas saab jagada teadusele kodumajapidamiste ja kasumitaotluseta institutsioonide lisandväärtust ning valitsussektori kulu.

    2018. aastal moodustasid riigi- ja kohalikud maksud kokku 8,8 miljardit eurot, see oli vaid 34% SKT mahust. See on raha, mida valitsus saab laiali jagada, muu hulgas teadusele. Valitsuse kulutused olid paraku 10,1 miljardit eurot, mis tähendab, et me elasime üle oma võimete 1,3 miljardi euro võrra. Vahe kaeti euroabi, reservi ja laenu abil. Reservis kuuldavasti palju järel pole ja euroabi pidavat ka vähenema.

    Siinkohal oleks tarvis meie 492 sotsiaalteaduste doktori teaduslikult põhjendatud arvamusi, kuidas saaks Eesti riik jätkusuutlikult kesta. Hiljuti küsisin ühelt majandusteaduse professorilt, kellega olin aastaid tagasi diskuteerinud ühiskonna teemadel, et kas ta nüüd saab aru, kuidas ühiskonda üleval peetakse. Ta vastas, et saab küll, kuid see ei lähe kokku tema vaadetega.

    Ma arvangi, et vähemasti Eesti sotsiaalteadustes on liialt palju vaateid ja liiga vähe faktipõhisust, et sinna raha juurde anda. Pigem tuleks sealt vähemaks võtta. Kui raha niigi napib, siis annaks eelkõige sinna, kus kogu maailmal on suurimad probleemid.

    Keemia on ilmselt see teadusvaldkond, kust võiks oodata lahendusi maailma keskkonnaprobleemidele. Tuleks lahendada küsimus, kuidas teha plastijäätmetest uut plasti. Kuidas teha taastuvast ressursist — puidust — tooteid, mida praegu tehakse peamiselt fossiilsest materjalist. Sest nii nafta kui ka puit koosnevad suuresti süsinikust. Selles on peidus tohutu potentsiaal nii kliimaprobleemide kui ka majandusliku lisandväärtuse võtmes. Keskkonnaprobleeme ei saa lahendada tänaval plakatitega vehkides, neid lahendatakse laborites.

    Vildakas juhtimine

    Kolmandaks — kuhu teadusraha kulub?

    Eestis juhib teadust ja haridust mitmes organisatsioonis kokku ligi tuhat inimest. Pluss Haridus- ja Teadusministeerium. Need inimesed ei tee teadust ega õpeta, vaid juhivad ja juhendavad. Teadlasi on Statistikaameti andmetel ligi 4700.

    Mõtlemapanevaid kuluridu on veel palju. Näiteks asub Võrus Kultuuriministeeriumi allasutus Võru Instituut, mille eesmärk on edendada teadus- ja arendustegevust Võrumaale eriomastes küsimustes. Selle tegevuskulu on 1,1 miljonit eurot aastas ja see tegutseb juba 1995. aastast alates. Ma ei tea, milles seisnevad Võrumaale eriomase teaduse saavutused, samas väheneb Võrumaa elanikkond.

    Samal ajal on Maaülikoolis metsakasvatuse- ja metsaökoloogia õppetool, mille aastaeelarve on 1,2 miljonit eurot. 2017. aasta statistika järgi andis metsa- ja puidusektori kogu Eestis toodetud lisandväärtusest 7,7%. Puidu-, paberi- ja mööblitööstuse osakaal töötleva tööstuse lisandväärtuses oli 25%.

    Ehk hakkaks Haridus- ja Teadusministeerium lõpuks haridust ja teadust päriselt juhtima. Ühiskonna huvides, palun!

    Jaak Nigul

    Tarmeko omanik

     

    Arvamuslugu ilmus 05.06.2019 Postimehes.

  • Osalise või puuduva töövõimega inimese puhkusetasu hüvitamine töölepingu lõppemisel. EML

    Maksumaksjate liidu liikmete küsimustest saab alguse nii mõnigi juhtum, mis pakub huvi laiemale lugejate ringile. Töösuhted, töölepingu lõpetamine, väljamakstavad hüvitised on kindlasti üks selline valdkond. Töötajat loetakse traditsiooniliselt töösuhte nõrgemaks pooleks. Osalise või puuduva töövõimega töötaja puhul on selge, et tema õigusi on seadusandja eriliselt kaitsta kavatsenud. Kõik ikka selleks, et hõlbustada sellise inimese tööhõivet.

    Meieni jõudis teave, et Sotsiaalkindlustusameti (SKA) praktika on niisugune, et kui osalise töövõimega inimese tööleping lõpeb, siis SKA ei hüvita tööandjale 28 päeva ületava 7-päevase põhipuhkuse kompensatsiooni. Asja muudab kurioosseks, et kui töötaja jõudis puhkuse ära kasutada enne töösuhte lõppemist, siis see hüvitatakse tööandjale. Kui aga puhkus on küll välja teenitud, aga kasutamata, siis jääb see tööandjale miskipärast hüvitamata.

    Riigipoolne puhkusetasu hüvitamine peaks soodustama osalise või puuduva töövõimega isikute tööhõivet: tööandjale kulu hüvitamine muudab selliste isikute palkamise soodsamaks. Ei ole oluline, kas töötaja puhkuse reaalselt jõudis ära puhata või saab ta töösuhte lõppemisel selle tasu osana lõpparvest, st puhkusekompensatsioonina. Tööandja kulu on tekkinud, töötajal puhkus välja teenitud.

    Selle teemaga pöördus maksumaksjate liit õiguskantsleri poole, kes leiab samuti, et SKA tõlgenduspraktika ei ole põhjendatud. Õiguskantsler tänab maksumaksjate liitu olulise teema tõstatamise eest ja soovitab SKA-l edaspidi töölepingu seadust tõlgendada nii, et tööandjale kompenseeritakse ka osalise või puuduva töövõimega inimese töölepingu lõppemisel välja makstud hüvitis kasutamata põhipuhkuse eest.

    Rõõm on tõdeda, et alati ei ole õigluse jaluleseadmiseks vaja kurnavat kohtuprotsessi. Mõnikord piisab ka leebemast meetodist — näiteks õiguskantsleri soovitusest. Avaldame täies mahus õiguskantsleri 08.05.2019 kirja Sotsiaalkindlustusametile.


    Osalise või puuduva töövõimega inimese puhkusetasu hüvitamine töölepingu lõppemisel

    Õiguskantsleri kiri Sotsiaalkindlustusametile

    08.05.2019

    Eesti Maksumaksjate Liit (EML) palus õiguskantsleril hinnata, kas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tõlgendab õigesti töölepingu seaduse sätteid, mis puudutavad osalise või puuduva töövõimega inimese puhkusetasu hüvitamist, kui tema tööleping lõpetatakse.

    SKA praktika järgi hüvitatakse tööandjale küll puhkusetasu töölepingu seaduse (TLS) § 66 lõike 1 alusel, ent töölepingu lõppemisel kasutamata puhkuse eest makstavat hüvitist (TLS § 71) SKA tööandjale ei hüvita.

    Leian, et SKA selline tõlgenduspraktika ei ole põhjendatud. Soovitan SKA-l edaspidi tõlgendada TLS nii, et tööandjale kompenseeritakse ka osalise või puuduva töövõimega inimese töölepingu lõppemisel välja makstud hüvitis kasutamata põhipuhkuse eest.

    Selgitan seda soovitust lähemalt.

    1. TLS § 54 lõige 1 sätestab inimese õiguse puhkusele. Eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti (TLS § 55). TLS § 70 lõike 1 järgi on töötajal õigus saada TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Niisiis sisaldab puhkuse õigus nii õigust saada vaba aega kui ka õigust saada rahalist hüvitist (puhkusetasu). Puhkuse õigus (st nii aeg kui ka raha) teenitakse välja tööd tehes (TLS § 68 lg 1). Väljateenitud puhkusele (nii ajale kui rahale) on inimesel õigus, ent kui töösuhte lõppemise tõttu ei ole võimalik vaba aega enam kasutada, säilib endiselt õigus saada väljateenitud raha.
    2. Osalise või puuduva töövõimega töötajal on õigus saada tavapärasest pikemat, 35-päevast põhipuhkust (TLS § 57). TLS § 66 lõige 1 sätestab, et puhkusetasu osalise või puuduva töövõimega töötajale ette nähtud põhipuhkuse 28 kalendripäeva ületava osa eest hüvitatakse kuni seitsme kalendripäeva ulatuses riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve kaudu.
    3. Töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks (TLS § 84 lg 1). Järelikult peab tööandja töölepingu lõppemise päeval hüvitama töötajale väljateenitud, kuid veel maksmata puhkusetasu(selgitusedTLS juurde, lk 141), sh hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas (TLS § 71).
    4. Võib öelda, et nii puhkusetasu puhkusel olemise aja eest kui ka hüvitis kasutamata puhkuse eest töölepingu lõppedes on sisult sama tasu. Puhkusetasu ja kasutamata põhipuhkuse hüvitis arvutatakse ühtmoodi. Erinev on vaid olukord, mille puhul raha välja makstakse (tööleping kestab või on see lõppenud). Samas, tööandja jaoks pole vahet, kumb olukord on, sest tasu (kasutamata) puhkusepäevade peab ta maksma nagunii. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb tal osalise või puuduva töövõimega töötaja puhkuse eest maksta rohkem kui täistöövõimega inimese puhkuse eest.
    5. SKA põhjendas oma praktikat sellega, et TLS-s on sätestatud puhkusetasu hüvitamise alused (TLS § 66 lg 1), kuid kasutamata puhkuse hüvitise kohta selline alus puudub (TLS § 71).
    6. Tõsi, TLS § 66 on pealkirjastatud kui „Puhkusetasu hüvitamine riigieelarvest“. Ei selles sättes ega ka TLS §-s 71 ei ole sõnaselgelt öeldud, et ka töölepingu lõppemisel välja makstav hüvitis kasutamata puhkuse eest hüvitatakse riigieelarvest.
    7. Sellest ei saa aga järeldada, et Riigikogu soovis välistada töölepingu lõppedes makstava hüvitise riigieelarvest hüvitamise. Nagu öeldud, on tegu sisult sama tasuga. Seega on arusaadav, et eraldi alust hüvitamiseks ei ole ette nähtud, see ei olegi vajalik.
    8. TLS § 66 ja TLS § 71 ei reguleeri suhteid samade isikute vahel. TLS § 66 reguleerib tööandja ja riigi suhet pärast seda, kui tööandja on juba puhkusetasu välja maksnud ning riik lubab selle riigieelarvest hüvitada. TLS § 71 on aga üldsäte kõigi töölepingu lõppemise juhtudeks ning reguleerib töötaja ja tööandja suhet: töötajal on õigus nõuda tööandjalt rahalist hüvitist. Sellest ei saa järeldada, et riik ei pea tööandjale välja makstud puhkusehüvitist riigieelarvest hüvitama. Ka puhkusetasu puhkuse kasutamise korral maksab esmalt välja tööandja (TLS § 70 lg 1) ja alles seejärel hüvitatakse see riigieelarvest.
    9. Soodsam puhkuse korraldus osalise või puuduva töövõimega inimestele (varem töövõimetuspensioni saajatele) sätestati selleks, et arvestada nende võimalike erivajadustega (TLS eelnõu algatajaseletuskiri,lk 47). Ehkki lisapuhkuse kui osalise või puuduva töövõimega inimese töötamist soodustava abinõu vajalikkuses ei ole põhjust kahelda, võib selle soodustuse tööandja kanda jätmine riivata tööandja omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Seega, kui Riigikogu oleks jätnud lisapuhkuse eest hüvitise maksmise töölepingu lõpetamise korral tööandja kanda, oleks tulnud seda põhjendada. TLS eelnõu seletuskirjas ei ole öeldud, et osalise või puuduva töövõimega inimestele tagatud pikem põhipuhkus toob tööandjale rohkem kulusid kui täistöövõimega töötajate põhipuhkus. Samuti ei ole selgitatud, kuidas see kohustus mõjutab tööandja õigusi.
    10. Osalise või puuduva töövõimega inimeste kasutamata põhipuhkuse hüvitamise jätmine töölepingu lõpetamise korral tööandja kanda on ka vastuolus põhjendusega, miks Riigikogu otsustas tööandjatele hüvitada neile tagatud pikendatud põhipuhkuse riigieelarvest. Nimelt on eelnõu seletuskirjas (lk 47) märgitud, et tööandja kohustused, mis töövõimetuspensioni saaja töölevõtmisega kaasnevad, võivad vähendada tööandjate valmisolekut töövõimetuspensionäre tööle võtta.
    11. Kuna töölepingu võib seaduses toodud tingimustel alati lõpetada, võib tööandja vältida osalise või puuduva töövõimega inimese tööle võtmist, et välistada puhkuse hüvitamise kohustust. Osalise või puuduva töövõimega inimeste tööturul osalemise suurendamine on riigi selge poliitiline eesmärk ning rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus (vt puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 27 p 1e). Seda arvestades on keeruline mõista, kuidas aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa asjaolu, et sisuliselt sama tasu ühel juhul hüvitatakse tööandjale, kuid teisel juhul mitte. Ka töölepingu lõpetamine on osa töösuhtest, kuid praegu võib jääda mulje, et tööandjat justkui karistatakse osalise või puuduva töövõimega inimesega töölepingu lõpetamise eest.
    12. Ei ole välistatud, et hüvitise maksmisest hoidumiseks survestatakse inimest lõpetama töölepingut nii, et lõpetamise kuupäevana lepitakse kokku aeg pärast puhkusel viibimist. Seega, kui Riigikogu olekski soovinud jätta töölepingu lõppedes puhkuse hüvitamise tööandja kanda, on seda kohustust kerge vältida. Samas ei peaks puhkusehüvitise saamine sõltuma sellest, kas ja kuidas tööandja töölepingu lõpetamist vormistada oskab.
    13. Kokkuvõttes saab öelda, et ehkki põhimõtteliselt võib Riigikogu jätta osalise või puuduva töövõimega inimestele tagatud pikema põhipuhkuse eest töölepingu lõpetamisel makstava hüvitise tööandja kanda, puuduvad viited ja loogilised põhjendused, et see on tõesti olnud Riigikogu tahe. Seda arvestades ning osalise või puuduva töövõimega inimeste tööhõive soodustamiseks tuleks tõlgendada TLS sätteid nii, et riigieelarvest hüvitatakse tööandjale nii puhkusetasu puhkuse kasutamisel kui ka pärast töölepingu lõppemist kasutamata puhkuse eest makstav hüvitis.
  • Euroopa maksukonkurents — majanduskasv maksude vähendamise kaudu

    Euroopa maksukonkurents — majanduskasv maksude vähendamise kaudu[1]

    Riigil on kohustused ja kulutused, mida ta üldiselt peab rahastama maksudest, kui ta just gaasi- või naftavälja otsas ei istu või muid sarnaseid väärtuslikke loodusvarasid ei valda. Niisiis on ühest küljest tegemist riigi vastutuse ja kulude määratlemise ning teisest küljest õige maksukoormuse leidmisega.

    Maksud on tähtis asukohategur ja vahend, mis tasakaalustab piirkondlikke või riiklikke ebasoodsaid konkurentsiolukordi. Muidugi on palju teisigi olulisi tegureid, mis määravad asukoha atraktiivsuse. Aga kui riigi maksukoormus on liiga suur, ei kaota ta mitte ainult oma atraktiivsust, vaid tekib ka pinnas varimajanduseks, väheneb valmisolek investeerida ja viimaks väheneb maksutulu.

    Milline on siis õige maksupoliitika? Kuidas saada suuremat maksutulu, lämmatamata majanduskasvu? Või peaks riik pigem tegema kõik selleks, et luua optimaalsed raamtingimused majanduskasvu ja jõukuse tagamiseks, et saada seeläbi suuremat maksutulu? Euroopa Maksumaksjate Assotsiatsioon (TAE) toetab õiglasi makse, aga ka maksusüsteemide konkurentsi.

    EL uued liikmesriigid oma madalate lineaarsete ehk proportsionaalsete maksumäärade süsteemidega on loonud suurepärased maksuraamistiku tingimused ja alustanud ainulaadset pealetungi, mis on asetanud EL vanad liikmesriigid märkimisväärse surve alla. Näiteks kehtestas Slovakkia 2004. aastal ühtse füüsilise ja juriidilise isiku tulumaksu ning käibemaksu määra 19% (lineaarne maksumäär), mis tingis vähemalt juriidilise isiku tulumaksu alandamise Austrias ja Saksamaal.

    Näib siiski, et Saksamaal peetakse õiglaseks ja õigeks ainult progresseeruvat tulumaksuskaalat. Sõjajärgsest perioodist peale ei ole ükski ühtse lineaarse maksumäära kehtestamise ettepanek (näiteks Uldalli või professor Kirchhofi maksuskaala mudelid) suutnud saavutada enamuse toetust. Huvitaval kombel ei käi see juriidilise isiku tulumaksu ega käibemaksu kohta. Siin kehtivad ühtsed lineaarsed maksumäärad ja neid peetakse üsna õiglasteks.

    Saksamaal maksustatakse kapitaliühinguid 15%-lise tulumaksu, solidaarsusmaksu ja kohaliku ettevõtlusmaksuga. 15%-sele tulumaksule vaatamata tuleb ettevõtlusmaksu (Gewerbesteuer) tõttu tegelikult maksta maksudeks ligi 30% kasumist. EL-28 keskmine kasumi maksukoormus on aga 22% ringis.

    Vallaliste inimeste suurim tulumaksumäär 42% algab 53 666 euro suurusest aastasissetulekust (abielupaaride ja registreeritud partnerluste puhul 107 322 eurot). Kolmeprotsendiline lisamaks „rikastele” kehtib sissetuleku 254 447 eurot või sellest suurema summa puhul (508 894 eurot abielupaaridele ja registreeritud partnerlustele), pluss solidaarsus- ja kirikumaks. Üsna kiiresti kogub maksuhaldur üle poole igast täiendavalt teenitud eurost.

    Samas, maksumäära suurus üksi, olgu see füüsilise või juriidilise isiku tulumaks, ei ütle tegeliku maksukoormuse kohta midagi. Samuti on oluline maksubaas.

    Raskuste vältimiseks ja maksimaalse individuaalse õigluse tagamiseks on erinevaid maksuvähendusi. Kes valdkonda tunneb ja osavalt tegutseb, võib oma maksukoormust täiesti seaduslikul viisil oluliselt vähendada.

    Ainuüksi kõrge maksumäär ei taga, et kõik maksavad oma makse ja toimub „võrdne maksustamine”. Kõrgemate maksude nõudmine ja maksubaasi laiendamine eesmärgiga „rikkaid pigistada” tähendab tegelikkuses ainult kaevumist sügavamale keskklassi taskutesse.

    Maksuvähendused on toonud kaasa suurema maksutulu ning toetanud või algatanud majanduskasvu USA-s, Eestis, Iirimaal, Venemaal, Slovakkias ja Saksamaal. Sel põhjusel on Euroopa Maksumaksjate Assotsiatsioon vastu maksupoliitika täielikule kooskõlastamisele ja eriti otseste maksumäärade ühtlustamisele või otseste maksude maksukoridori või miinimummaksumäära rakendamisele, sest see ei tähendaks lõpuks muud kui maksukonkurentsi kaotamist ja Euroopa maksukartelli moodustamist.

    Kui tahetakse saavutada majanduskasvu ja maksutulu suurenemist, peab kergendama keskklassi olukorda ja makse vähendama. Seetõttu vajame Euroopas jätkuvalt maksukonkurentsi. Ainuüksi see tagab, et maksude ja lõivude koorem jääb talutavale tasemele.

    Tõlkis Tiiu Varend
    Maksumaksja

    [1] Artikkel on pärit Euroopa Maksumaksjate Assotsiatsiooni kodulehelt (Taxpayers Association of Europe), originaal on avaldatud aprillis 2016. Kuna teema on huvitav ja aktuaalne, avaldame selle MaksuMaksjas: www.taxpayers-europe.org/information/press/50-tax-competition-in-europe.html.

  • Vanemahüvitise muudatused. Hiie Marrandi

    Kujutle, et on aasta 1899, sa oled noor naine, kes on söandanud abielluda. Tööandja kutsub su vestlusele, teatab, et firmas on „abielukeeld“, abielus naisi ei palgata ning sinu teeneid enam ei vajata. Ilmselt veel keerulisem on ette kujutada, et sellist abielukeelu poliitikat praktiseeriti USA koolides kohati 1950ndatelgi. Keelu põhjendus oli mõnes mõttes isegi arusaadav — abielunaist pidas traditsiooniliselt üleval abikaasa, töökohta on aga rohkem tarvis vallalisel naisel. Tänapäeval tunduvad sellised argumendid küsitava väärtusega. Väidetavalt kuulutas nt Iirimaa sellise abielunaiste vastase ülekohtu seadusevastaseks alles 1973. aastal.[1]

    Tänasel päeval elame me tegelikult Eestis (ja ilmselt ka Euroopas) paremini kui kunagi varem. Soe tuba, soe vesi, elekter, internet. Õige vähe on inimesi, kes saaks kurta, et on nendest hüvedest ilma jäetud. Vahel ehk virisetakse hüvede kvaliteedi üle, aga üldiselt pole meil häda midagi.

    Sugudevahelise ebavõrdsuse kaotamine ja järjest suurema õigluse loomine tundub nii loomulik. Õigus jääda vanemapuhkusele ja saada samal ajal raha on tubli arengu läbi teinud valdkond. Senise emapalga kõrval on käibele tulnud mõisted „isapalk“, „isapuhkus“, laiemalt: vanemahüvitis.

    2017. aasta lõpus kõpitseti põhjalikumalt vanemahüvitise maksmise põhimõtteid. Ikka selleks, et hüved ja õigused oleks õiglasemad ning hoolduskoormus vanemate vahel ühtlasemalt jaotatud. Muudatused jõustusid mitmes osas. Nüüd oleks paslik aeg meelde tuletada, millised riigipoolsed tähelepanuavaldused saavad osaks värsketele emadele-isadele 2019. aasta septembrist alates, mil jõustub teine blokk perehüvitiste seaduse (PHS) vanemapuhkuse muudatusi.[2]

    September 2019

    Niisiis ei peaks 1. septembrit õhinaga ootama kõik kooliminevad lapsukesed, vaid ka rasedad naised ja tulevaste laste isad. Nimelt muutub 1. septembrist vanemapalga arvutamise süsteem.

    See on ilmselgelt laia sihtgruppi puudutav PHS muudatus: vanemapalga arvutamise süsteem muutub 2019. aasta septembrist alates märkimisväärselt. Seni arvutati vanemapalk rasedus-sünnituslehe lõpule eelneva aasta sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu arvesse võttes. See tähendas nii mõnigi kord, et raseduse ajal oli tulevasel lapsevanemal võimalik teatud määral oma tulevast vanemapalga suurust mõjutada. Näiteks kui töö tegemisel end mobiliseerida, tehes rohkem tööd, oli võimalik teenida nii rohkem tasu just sel perioodil, mille alusel vanemahüvitist arvutatakse. Või näiteks lõpetada ennetähtaegselt mõned projektid ja kanda hoolt, et raha laekumine satuks varasemasse perioodi.

    Ehk teisisõnu: on üldteada, et kui on võimalus kuidagi seaduse piires mõjutada oma tulevast vanemahüvitist paremuse poole, siis seda ka tehakse. Mida suurem on sel perioodil sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek, seda suurem on vanemapalk (muidugi teatud ülempiirini).[3] Kehvemas olukorras on praeguse korra puhul need, kelle palk on nagunii tagasihoidlik. Samuti need inimesed, kes ei ole (täiskoormusega) töötanud perioodil, mille sissetulekute alusel vanemahüvitis rehkendatakse.

    Kõik ülalmainitud väiksed nipid ei ole abiks siis, kui hüvitist arvestatakse selle perioodi sissetuleku alusel, mis eelneb rasedaksjäämisele, nagu see hakkab toimuma alates septembrist (vt PHS § 37 lg 3):

    Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood on lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, välja arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel, arvestatud sotsiaalmaksu.

    Nõnda siis hakatakse vanemahüvitise arvutamisel 2019. aasta septembrist arvesse võtma rasedusele eelneva 12-kuulise perioodi (NB! mitte kalendriaasta) sissetulekut.

    Seletuskiri ütleb: Vanemahüvitise väärkasutamise riskide vähendamiseks ja vanemahüvitise arvestusperioodi võrdsetele alustele viimiseks lükatakse referentsperiood ajaliselt kaugemale ning see seotakse lapse sünnikuuga. Väärkasutuse all peetakse silmas olukorda, kus suurema hüvitise saamiseks tõstetakse ajutiselt vanema palka. Referentsperioodi leidmiseks arvestatakse esmalt maha lapse sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud, st rasedusperioodil teenitud tulu vanemahüvitise arvutamisel edaspidi enam arvesse ei võeta. Ennetähtaegsetel ja pikema rasedusega isikutel kehtivad samad hüvitamise arvutamise alused, sest arvutamise aluseks on võetud keskmine raseduse aeg. Vanemahüvitis arvutatakse rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatava tulu alusel. Seega, võrreldes kehtiva regulatsiooniga hakatakse vanemahüvitist arvestama kõigile lapsevanematele võrdse perioodi alusel. Seni kehtinud regulatsiooni puhul võis vanemahüvitise referentsperiood jääda nii ühe kuni üheteist kuu tagusele perioodile, kuid uue regulatsiooni puhul saab vanemahüvitise arvestusperioodiks olema kõigile 12 kuud, mis eelnesid lapse ema rasedusele. Näiteks kui laps sünnib 17. novembril 2019, arvutatakse vanemahüvitis perioodi 01.02.2018–31.01.2019 tulude alusel. Seega on arvestatud novembrist tagasi üheksa täispikka kalendrikuud ehk veebruarini 2019 ning sellele eelnenud 12 kalendrikuud on aluseks vanemahüvitise arvutamisel. Selliselt on paremini tagatud see, et asendussissetulek ei oleks suurem kui tegelik, tulenevalt teatavast määramatusest laste saamise planeerimisel.

    Ja pole midagi kosta, teatud määramatus laste saamise planeerimisel tõepoolest esineb. Nüüd on riik nõuks võtnud ühtlustada süsteemi ja ega seda pahaks panna ei saagi. On ju vanemahüvitisel lisaks vanema töise sissetuleku säilitamisele veel teinegi eesmärk — tõsta iivet. Kuna selle viimase eesmärgi täitmisega eriti head lood ei ole, ei saa riik lubada senise olukorra kestmist, vaid katsetab süsteemi muutmist.

    Kaob lapsehooldustasu, aga mitte kõigil

    Kahtlemata väga paljusid lapsevanemaid puudutavaks muudatuseks on lapsehooldustasu kaotamine septembrist. Lapsehooldustasu, mis seni on olnud nagunii sümboolses summas, integreeritakse hoopis vanemapalga süsteemi, et maksta isadele täiendavat vanemahüvitist. Praegu on lapsehooldustasu 38 või 19 eurot kuus ühe lapse kohta, sõltuvalt laste vanusest ja arvust.

    Mainimist väärib ka seaduse üleminekusäte. Need vanemad, kellele 31. augusti seisuga on määratud lapsehooldustasu, saavad seda edaspidigi, maksimaalselt kuni 2024. aasta 31. augustini.[4]

    Kuigi lapsehooldustasu puudutav PHS § 18 muutub 2019. aasta septembrist kehtetuks, siis muud peretoetused ei kao, pigem tõusevad. Praeguste andmete kohaselt on ajal, mil lapsehooldustasu kaob, igakuine lapsetoetus (PHS § 17) pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmandast lapsest alates on lapsetoetuse suuruseks 100 eurot kuus (vt PHS § 17 – Lapsetoetus).

    Muudatused alates 2020. aasta 1. juulist

    Pikem vanemahüvitise periood. Tuleva aasta suvest jõustuv esimene muudatus tähendab, et vanemahüvitise maksmist saab peatada ja jätkata vastavalt isa-ema soovile kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. See võiks eriti sümpaatne variant olla neile, kes plaanivad lapsega kodus olla kauem kui 1,5 aastat ja kelle vanemapalk võimaldaks säästa, et ligi 3 aastat ilma töötamata hakkama saada. Kui ise igakuise säästmisega toime ei tule, saab riik seda teha sinu eest. Piisab, kui vahepeal vanemahüvitise maksmine katkestada ja hiljem uuesti jätkata.[5]

    Isa täiendav vanemahüvitis. Nagu seaduse seletuskiri korduvalt kinnitab, muudab eelnõu vanemahüvitise skeemi paindlikumaks, loob paremaid võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks ning soodustab hoolduskoormuse ühtlasemat jaotumist vanemate vahel. Täiendava isapalga muudatus on just selle kõige kinnituseks, sest isapuhkus pikeneb seniselt 10 päevalt 30-le. Isadele antakse täiendav 30-päevane õigus vanemahüvitisele: järelikult lisandub praegusele 18 kuu pikkusele vanemahüvitise perioodile veel üks — spetsiaalselt isale mõeldud kuu. Selle jaoks muudetakse kogu PHS § 33 teksti.

    Kehtiva regulatsiooni järgi, mis tuleb töölepingu seaduse §-st 60, on isapuhkuse ja selle eest tasu saamise õigus vaid töölepingu alusel ning avalikus teenistuses olevatel isadel, mis tähendab, et ligi 25% isadest ei saa isapuhkust. Edaspidi makstakse isapuhkuse eest isale täiendavat vanemahüvitist ning selleks on õigus ka neil, kellel töölepingu seaduse järgi puhkuseõigust ei ole (nt võlaõigusliku lepingu alusel töötav isik, FIE).

    Kuna isa täiendava vanemahüvitise saamise ajal ei ole töötamine aktsepteeritav, muudetakse sellega seoses veidi maksukorralduse seaduse (MKS) töötamise registri (TÖR) sätteid. Töötamise peatumiseks loetakse ka aeg, mil töötaja viibib isapuhkusel. Tööandjal on edaspidi kohustus teha isapuhkuse kohta TÖRi märge, et Sotsiaalkindlustusamet saaks kontrollida, kas isikul on õigus saada isa täiendavat vanemahüvitist.

    Isa täiendava vanemahüvitise jõustumiseni on aasta jagu aega. Eks elu näitab, kas see toob õnne meie õuele, st aitab suurendada isade osalemist lapsekasvatuses ja mõjub turgutavalt sündimusele. Viimati olid iibenumbrid kõige helgemad laulva revolutsiooni ajal (1988–1990)[6], mil riigipoolsed hüvitised olid üsna tagasihoidlikud. Eesti viimase kümne aasta statistika järgi aga on ainult üks aasta rõõmustanud meid positiivse loomuliku iibega — aastal 2010 oli sünde pisut rohkem kui surmasid.

    Mis veel on muutunud?

    Küllalt olulised muudatused jõustusid ka 2018. aasta kevadel. Et kordamine on tarkuse ema, tuletan need põgusalt meelde. Esiteks muutus paindlikumaks vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimine. Kui inimene saab sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on ühes kuus suurem kui pool hüvitise ülempiirist, lahutatakse vanemapalgast poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. Hüvitise suurust ei vähendata alla hüvitise määra (vt PHS § 42 lg 1). Arvesse läheb ka tulu, mida isik teenib väljaspool Eestit (nt EL liikmesriikides, Šveitsis, Norras, Islandil, Liechtensteinis).

    See tähendab, et kui vanema lisatulu ühes kalendrikuus jääb alla 1659 euro, siis tema vanemahüvitist ei vähendata (sest 2019. aastal on pool vanemahüvitise ülempiirist 1659 eurot). Varem oli hüvitise vähendamise sissetulekupiiriks 470 eurot. Kust tuleb aga number 1659? Vanemahüvitise ülempiiri sätestab PHS § 38, mille järgi maksimaalseks vanemapalgaks on kolmekordne keskmine palk (keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava kalendrikuu tulu kolmekordne suurus). Selle suuruse järgmise aasta kohta avaldab Sotsiaalkindlustusamet oma kodulehel jooksva aasta mais. 2019. aasta maksimaalne vanemahüvitise suurus on 3319,80 eurot (pool sellest summast on 1659,90); 2020. aasta ülempiir on 3548,10 eurot (pool sellest on 1774,05).

    Üldiselt saab öelda, et kõik värsked lapsevanemad, kes käivad tööl ja kellel on õigus vanemahüvitisele, saavad hüvitist vähemalt hüvitise määra ulatuses, kuid reeglina rohkem.[7]

    Veel tulekul

    Märtsis 2017, kui koalitsioon muudatustes kokku leppis, otsustati tegelikult, et mahukuse tõttu rakendatakse neid etapiviisiliselt. See tähendas, et 2017. aasta lõpus vastu võetud eelnõuga lahendati kiired küsimused, 2018. suvel aga esitati järgmine eelnõu, mis hõlmas eelmisest seadusest välja jäänud valdkondi. Tegu on eelnõuga 652 SE[8], millega plaanitakse liita rasedus- ja sünnituspuhkus ning sünnitushüvitis vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi. 2018. aasta lõpuks oli see seadus ka vastu võetud. Seadus jõustub suuremalt jaolt 2022. aastal ning peaks looma veelgi paindlikumad võimalused vanemapalga maksmist peatada ja taasalustada vastavalt isiku soovile ning mõlemal vanemal on võimalik saada vanemahüvitist samal ajal kahe kuu ulatuses. Muudatuste eesmärk on mõistagi ühtlustada vanemapuhkuste süsteemi ning luua rohkem võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks.

    Riigipoolsed tähelepanuavaldused ja vanemahüvitise süsteem iseenesest on väga tänuväärne ja loodetavasti lähemal ajal hingusele ei lähe. Kui aga mõelda, mis soodustab töö- ja pereelu ühitamist, siis allakirjutanu hinnangul on siin võimatu alahinnata kaugtöö ja kodukontori kasutamise võimalust ning vanavanemate abikätt. Palju tervitusi kõigile maksumaksjatele Järvamaa usinast kodukontorist, kus pingsalt püütakse ühildada kaht väga erinevat ja nõudlikku valdkonda — tööelu ja pereelu.

    Hiie Marrandi
    EML juhatuse liige

    [1] Vt How Parental Leave Differs Around the World. Arvutivõrgus: www.cloudpay.net/resources/how-parental-leave-differs-around-the-world.

    [2] Vt varasemaid artikleid: Hiie Marrandi. Perehüvitiste seaduse muudatused 2018, 2019, 2020. – MaksuMaksja, 2018, 3, lk 29-31; Hiie Marrandi. Emapalga-isapalga muudatused tulekul. – MaksuMaksja, 2017, 11, lk 4-5.

    [3] Vanemahüvitise maksimaalne suurus on kolmekordne üle-eelmise aasta Eesti keskmine palk. Vt PHS § 38, 2019. aasta vanemahüvitise ülempiir on 3319,80 eurot (2020. aastal hakkab see olema 3548,10 eurot).

    [4] Vt PHS § 631 lõiget 2. Üleminekusätted vanemahüvitise ning lapsehooldustasu määramisel ja maksmisel. Isikule, kellel on õigus saada lapsehooldustasu kuni 2019. aasta 31. augustini kehtinud perehüvitiste seaduse alusel, määratakse ja makstakse lapsehooldustasu kuni 2024. aasta 31. augustini või lapsehooldustasu saamise õiguse lõppemiseni. Sotsiaalkindlustusamet kohaldab lapsehooldustasu määramisel ja maksmisel enne 2019. aasta 1. septembrit kehtinud perehüvitiste seadust.

    [5] Vt täpsemalt PHS § 34 ja 45 teksti alates 01.07.2020 jõustuvas sõnastuses.

    [6] Vt https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvastik.

    [7] Vt kalkulaatorit nt Sotsiaalministeeriumi kodulehel: www.sm.ee/et/vanemahuvitis.

    [8] Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Eelnõu materjale vt Riigi Teataja või Riigikogu kodulehelt.

  • Aktsiisipoliitika: vol x. Martin Huberg

    Kui millegagi saab mööda panna, siis seda enamasti ka tehakse. Küsimus võib olla vaid hetkes, mil see aset leiab. Umbes sellise selgitusega võiks kirjeldada viimase viisaastaku aktsiisipoliitikat. Enamasti on selles nähtud vaid eelarve sisendit ehk lüpsilehma ja kõik muu tundub suures osas olevat juurde mõeldud.

    Meenutusi

    Et järgnev ülevaade ei kujuneks üheülbaliseks Ossinovski kirumiseks, alustagem kaugemalt.

    Esmalt oli Eestis alkohol odav, ka tubakas ja kütus olid mõistliku hinnaga, kuid eelarves oli raha vähe. Muist inimesi teab, et näiteks kütuse kasutamisest on keeruline kui mitte võimatu loobuda. Võib ju auto ökonoomsema vastu vahetada või kasutada ühistransporti, kuid kütus on peaaegu kõige jaoks tootmissisend, seda peab kasutama. Seega – kui on kindla peale vaja nutsu, siis tuleb tõsta kütuseaktsiisi. Kui hinnad tõusevad, siis ega ju valitsus hindu tõsta, seda teeb paha kaupmees, ettevõtja. Enamasti süüdistatakse ikka ettevõtjat.

    Samas, kui sa selliselt talitad kümneid aastaid, siis ehk jõuab vaikselt kohale, kes või mis hinnarallit tagant piitsutab.

    Ka alkoholiga on nii, et kes on harjunud jooma, sellel on harjumus kenasti juurdunud. Või nagu kalamees ütleks – koht on sisse söödetud. Ka tubakaga on sarnane seis. Küsige mõnelt, kes on maha jätnud, kavatseb maha jätta, on kavatsenud maha jätta või on sellest nüüdseks juba loobunud, kas aktsiisi tõttu jääb koni imemata? Kindlasti mõnel juhul on vastus jaatav, enamasti aga mitte. Küll aga võib mõningast edu olla uute klientide eemalehoidmisel aktsiisikaupadest (kui jutt just näiteks kütusest ei ole, või elektrist).

    Niisiis, kui aktsiisi tõstetakse, siis enamasti tarbimine sellest ei vähene, v.a kui mingi valulävi ületatakse. Ja viimasel juhul ei pruugi tingimata tarbimine üldiselt väheneda, vaid tarneahelas võivad ilmneda muutused. Ehk siis tarbimine ei pruugi väheneda, kuid läbimüük väheneb, millest võidakse ebatäpse statistika tulemusel järeldada, et ka tarbimine on sellega samas seoses, nii mahus kui sisus.

    1. aasta koalitsioon möllab

    Selleks, et inimesed poliitikut valiks, tuleb valijale midagi lubada. Lihtsalt mesijuttu usuvad vähesed, inimene tahab ikka reaalset, käega katsutavat asja! Meenutagem, mida ja mille arvelt:

    Kevad saabus uue valitsusega. 20. märtsil kirjutasid Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid alla uue valituse koalitsioonilepingule. Vähemalt makse puudutavas osas peaksid lugejad lausa kiljuma ja plaksutama — kõik see, mille jaoks varem raha ei olnud, tehakse nüüd ära. Tulumaksuvaba miinimumi tõus, töötuskindlustusmakse määra langetamine, rääkimata juba sellisest ammu seadusesse kirjutatud muudatusest nagu tulumaksumäära langetamine. Lisaks lastetoetuste tõus, tasuta koolitoit, matusetoetused ja kõik muu. MaksuMaksja lugeja tahaks kindlasti teada, kust kõik see raha tuleb. Seda tahame ka meie teada. Loodetavasti järgmise ajakirjanumbri koostamise ajaks oleme me leidnud kellegi, kes tunneks kedagi, kes oskaks meile ära seletada, mis täpselt toimub ja kuidas see maksumaksjat tegelikult mõjutama hakkab. Seniks aga keerame kütte põhja, paneme sigareti ette, korgime õlled lahti ja keerame teleka lotouudiste kanalile. Uue valitsuse terviseks![1]

    Reformierakond kogub aina tuure

    1. aasta alul kuulutas maksumaksjate liit juba teist aastat järjest maksumaksja vaenlase 2014. aasta tiitli vääriliseks Jürgen Ligi, sel korral koos Reformierakonnaga.

    Toogem välja vaid ühe osa kaudsemast selgitusest:

    Tegelikult me ju peaksime hoopis nõretama tänust, et tulumaksu protsenti langetati. Aga kui paljud üldse panid tähele, et tulumaksu langetati? Dividendimiljonäri jaoks on see tõesti oluline, keskmise palga saaja jaoks enam mitte nii väga. Võib-olla et isegi esmakordselt Eesti ajaloos ei ole üks (tegelikult üsna suur) maksulangetus pälvinud peaaegu mingit positiivset reaktsiooni. Ja miks peakski, kui see raha korjatakse (ja juba ongi korjatud) uute varjatud maksude kaudu tagasi ametiautode kasutajatelt, spordiklubidelt, pärandina saanud kinnisvara müüjatelt, töötutelt juhatuse liikmetelt, õlikatelde ja gaasipliitide omanikelt, rongisõitjatelt, hobitalunikelt, turistidelt jne. Kui tulumaksuvaba miinimum püsis rahumeeli seitse aastat 2008. aasta tasemel, siis näiteks bensiini ja diislikütuse aktsiis on selle aja jooksul tõusnud 18%, erimärgistatud kütuse aktsiis 1,8 korda (kellel selle kasutamise õigus veel üldse säilinud on), alkoholiaktsiisi määr on samuti umbes 1,8 korda tollasest kõrgem, tubakaaktsiis on kahekordistunud ja maagaasi aktsiisimäär on lausa 2,8 korda kõrgem.[2]

    Juba ammu oli välja joonistunud lihtne loogika – kui on nutsu vaja, siis tuleb tabelis aktsiiside osakaalu eelarvetuludes suurendada.

    Ja kui juba valitsuse moodustamiseks ja raha kogumiseks läks, siis hakkas mingi hetk ka numbriline külg välja paistma ning mainiti, et maksuerandite ja mahaarvamiste kaotamise tulemusel peaks riik rikastuma 544 miljoni euro võrra.

    Kuna koalitsioon ei soovinud väga detailne olla, kirjutas MaksuMaksja:

    Tähelepanelik lugeja märkas kindlasti Reformierakonna lubaduste nimekirjas sellist pisikest repliiki: „vähendab maksuerandeid ja mahaarvamisi ning kärbib maksukulusid, mis jaotuvad sotsiaalselt ebaõiglaselt ja ebatõhusalt“. /—/

    Arvutus ise on järgmine — kui kõik ülejäänud erandid ära kaotada, siis suurenevad riigieelarve tulud 2016. aastal 130 miljonit eurot, 2017. aastal 133 miljonit eurot, 2018. aastal 138 miljonit eurot ja 2019. aastal 143 miljonit eurot. Kokku nelja aastaga siis 544 miljonit eurot. Nagu maast leitud raha! [3]

    Alguses oli Excel

    1. aasta alguses oli selge, et tabelid, just tabelid onperpetuum mobilekütuseks. Ja nii sai sisse tallatud rada, mida aastaid ikka ja jälle jalge alla võeti.
    2. aasta aprillis kirjutasime MaksuMaksjas lühidalt sellest, mida uus koalitsioonileping lubas:

    Uus valitsusliidu lepe on 39 lehekülge pikk. Kes see ikka viitsib nii pikka juttu lugeda, seda enam, et kütuseaktsiisi tõusust seal nagunii midagi kirjas ei ole. Kõige paremini annab dokumendi sisust ülevaate dokumendi tekstis esinevate tegusõnade edetabel. Palun — siin see on:

    • Toetame – 124 korda
    • Jätkame – 48 korda
    • Analüüsime – 41 korda
    • Tagame – 35 korda
    • Arendame – 35 korda
    • Loome – 30 korda
    • Suurendame – 27 korda
    • Kaalume – 26 korda
    • Soodustame – 25 korda
    • Seame – 25 korda.[4]

    Kes soovib pikemat tegusõnade ülevaadet, otsib allika üles, kuid kellele piisas pildi ettesaamiseks neist kümnest, see peatub hetke mõtiskluseks.

    Nõuandeid ei soovita

    Mäletatavasti palkas toonane peaminister Rõivas endale väga hea nõuniku, Ruta Arumäe. Paraku vaid kaunistuseks, sest nõuandeid peaminister ei vajanud. Kui see lõpuks selgus ja skandaal ajakirjanduses oli lahti rullunud, andis nõunik meedia kaudu nõu, et midagigi päästa:

    Tänane tasuta majanduspoliitiline nõuanne on see, et kõikide valimislubaduste ühte potti kokku kuhjamine ja nende täitmine kütuseaktsiisi tõstmisega on väga halb idee! Sellest nõust oleks muidugi märksa rohkem kasu olnud, kui mul oleks seda olnud kusagil varem öelda.

    Kurb tõsiasi on see, et riigi majanduspoliitikat juhitakse Exceli-tabelitega, liites kokku vaid kulusid ja tulusid. Mitte keegi ei analüüsi selliste sammude laiemaid tagajärgi ning ammugi puudub eesmärk, kuhupoole tervikpildiga sammuda. Põhimõtteliselt, veidi utreeritult, on kogu meie majanduspoliitika peamine ideoloogia tasakaalus riigieelarve. Tiba lihtsakoeline, kas pole? Maksudega mängitakse nullsummamängu, ning selle vastu kuigi palju huvi ei tunta, millised tagajärjed majanduse struktuurile sellest kaasnevad, kui üht või teist maksu tõsta või langetada.[5]

    Siis avastasime Soome

    1. aasta maikuuks oli saanud täpsemalt selgeks, mis on plaanis. Kirjutasime toona:[6]

    Võitluse eesmärk on üllas ja õige, sest alkoholi kuritarvitamine on tõesti paljus kurjas süüdi, kuid — stop! Mis on Eesti riigi jaoks oluline tuluallikas? Väidetavalt ostsid 2014. aastal meie armsad põhjanaabrid meie ettevõtjatelt 34% siin müüdud alkoholist.[7] See tähendab ka, et riik sai tänu nendele 1/3 alkoholiga seotud aktsiisi- ja käibemaksutuludest.

    Kui me siia juurde paneme ka majutusteenuste käibemaksu tõusu, mis on küll kavandatust tagasihoidlikum (kehtestatakse 14% maksumäär üldise 20% asemel), siis tulemus ei pruugi kaugel olla — jumal tänatud, et me saame joodikutest lahti, kuid kas riik on suuteline turismivaldkonnast või alkoholitööstusest vabanenud inimestele muud tööd või toetusi pakkuma? Ja kas me tõstame selleks järsku mingit aktsiisi? Järsku pakendiaktsiisi, sest sellest ei tea keegi midagi ega saa ka aru mitte keegi?

    Toona ei olnud veel Läti ohu tõsidust tajutud, kuigi Lõuna-Eesti ja Edela-Eesti tõid nii toidukaupa kui ka näiteks ehitusmaterjale ammu juba Lätist. Ehk siis, küsimus ei olnud tol hetkel isegi mitte niivõrd selles, et me ise võiks mujalt ostmas käima hakata, kuivõrd selles, et me tegeleme turismisektori kokkukuivatamisega. Aga ega elu olegi üllatusteta.

    Suvi tõi meile kobarseaduse

    Kõikmõeldavad seadused koguti ühte kobarasse, võeti ühtse paketina vastu ja läkitati presidendile väljakuulutamiseks. Kuna möga hulgas on palju vajalikku, siis on president sellises olukorras dilemma ees – kas vastutada selle ees, et palju head jäi tegemata, kui seadust välja ei kuulutata ja põhiseaduslikkuse järelevalve protseduur käivitatakse, või kuulutada see välja ja loota, et halva osa vaidlustavad kas siis puudutatud isikud oma õiguste kaitsmise raames või õiguskantsler.

    Enamasti ei teki probleeme ja kobar leiab tee elektroonilisse Riigi Teatajasse, mida peab lugema ka see generatsioon, kellel: 1) ei ole elektroonilise seadme kasutamise oskust; 2) ei ole elektroonilise seadme kasutamise võimalust; 3) ei ole elektroonilise seadme kasutamiseks vajalikku ühendust ning kes seejuures: 4) on veel elus. Enamik noortest ja satelliidina taevas tiirutavatest poliitikutest samuti ei kujuta ette, et punkt 4 võiks olla täidetav.

    EML kirjutas kobarseadusele kobarpöördumise, kus muu hulgas tõi ettepanekutena välja:

    Viisakuse pärast ja tulevastele põlvedele meenutuseks kordame oma ettepanekut: loobuda kütuseaktsiisi tõusust ja majutusteenuse käibemaksumäära tõusust ning sotsiaalmaksu määra langetamisest. Selle asemel rakendada sotsiaalmaksu erisusi üksikutele ettevõtjate gruppidele ja valdkondadele, näiteks kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja kaotada või vähendada sotsiaalmaksu kuumäära, teha soodustusi alustavatele või maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, uute töökohtade loojatele jne. Aga eks te ole neid mõtteid juba kuulnud ja lugenud küll.[8]

    Sügis tõi aga juba hoogustuva kaubandustrendi

    1. oktoobril Valgas toimunud aktsiisikaupade salaturu ümarlaual arutlesid Eesti Maksumaksjate Liidu, Maksu- ja Tolliameti, Politsei- ja Piirivalveameti, Läti kriminaalpolitsei, Valga linna ning kaupmeeste esindajad salaturu arengute ja välistegurite üle. Viimased aktsiisitõusud vähendasid tubaka- ja alkoholi müüki Valgamaal ning suunasid tarbijaid Lätti. /—/

    Lasse Lehis osundas kiirele aktsiisitõusu tempole, mis vahemikus 2010–2020 kergitab tubakaaktsiisi kaks korda ja mis kindlasti ei jäta salaturu elavnemisele mõju avaldamata. Lasse Lehis tõdes, et seadusandja peaks aktsiisitõuse planeerides analüüsima aktsiisitõusude majanduslikku mõju, arvestama naaberriikide aktsiisipoliitikaga ning kaasama ettevõtjaid. Ümarlaual tõdeti, et salaturu kontrolli alla saamiseks on oluline koostöö ametkondade, kohalike omavalitsuste ja ettevõtete vahel, kuid lisaks on vajalik piiriülene koostöö ja sekkumine Euroopa Liidu tasandil.

    Pärast ürituse lõppu tegid ümarlaual osalejad ühise külastuse Valkas asuvasse alkoholipoodi, et oma silmaga näha Eesti „turistide“ viinarallit.[9]

    Aga ega siis selline asi midagi ei tähenda, see on ju puha moe värk. Käid korra Lätis ära – käidud, tehtud, nähtud! Mida sa sinna ikka tagasi ronid? Nagu satuks nõuka aega. Ei, meile meeldib meie riik ja me ostame siit. Me oleme patrioodid!

    2016 on järelduste tegemise võimaluse aasta

    1. aasta suvel korraldatud (juba aastast 2012 korraldatakse iga-aastaselt) aktsiisipoliitika ümarlaual selgus:

    MTA peadirektori asetäitja Egon Veermäe ei raputanud ürituse avamisel just tuhka pähe, aga möönis siiski, et Eesti on aastaid nautinud seda olukorda, et Soomest tulevad turistid Eestisse viinarallile. 2016. aasta kevade seisuga aga on vähemasti maksuhaldur hakanud juurdlema, kas aktsiiside osakaal riigi SKP-s peab olema tingimata 1%, nagu see on Eestis olnud aastaid (nt Soomes on vastav näitaja „ainult“ 0,5%). Käesolevast aastast on hakanud hoogustuma eestlaste ja Eesti kaudu liikuvate turistide „aktsiisiralli“ Lätti.[10]

    Suvel kostis õigustusi valitsuse aktsiisipoliitikale ning näiteks Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov avaldas oma blogis asjakohase seisukoha, milles muu hulgas toodi välja:

    Viimasel ajal sagenenud üleskutseid alkoholiaktsiisi poliitika ümbervaatamiseks ei tahaks sildistada täiesti põhjendamatuteks, aga need on kindlasti enneaegsed ja seetõttu ei saa nendega nõus olla. Ei riigil ega tootjatel-kauplejatel endil ei ole veel piisavalt statistikat kogu riigis toimuva hindamiseks ja veel vähem kurjakuulutavate järelduste tegemiseks. Selle põhjuseks on, et viimase aktsiisitõusu järel on olemas maksulaekumiste andmed kõigest nelja kuu eest. Ka on kaugeleulatuvate järelduste tegemine ennatlik eelmistest kordadest suurema varumise tõttu. Meieni kostnud info kohaselt tähendab see, et mõni ketipood on varustatud vanade määrade järgi maksustatud viinaga pikemalt kui aastaks ajaks ja enne varude ammendumist uut viina ei ostagi. Negatiivsete hoiuseintresside valguses liigituks jutt säärasest investeerimisest aktsiisitõusudesse üsna usutavate kõlakate alla. See aga tähendab ebareeglipäraseid maksulaekumiste andmeid.[11]

    Sügisel oli aeg tähelepanu juhtida aasta jooksul ilmunud aktsiisi puudutavatele olulisematele arvamustele, soovijad saavad järgnevalt tsiteeritavast artiklist vajadusel vastava ülevaate. Toogem hetkel lugejani aga statistilisem pool:

    Kuigi eelnevate uudiste taustal hakkasid linna peal juba liikuma jutud, et ehk äkki võtabki valitsus kätte ja tõmbab aktsiisitõusudele pidurit, siis 22. septembril tuli ametlik teade, et 2017. aasta riigieelarve eelnõu on valitsuses heaks kiidetud ja kõik maksutõusud tulevad nii, nagu kästud. Postimehes 26. septembril avaldatud graafikust näeme, et riik loodab saada 2017. aastal lisatulu diislikütuselt 59,6 miljonit eurot, bensiinilt 30,3 miljonit eurot, tubakalt 29,3 miljonit eurot, alkoholilt 23,5 miljonit eurot ja maagaasilt 6,7 miljonit eurot. Teiselt poolt ootab meid 41,5 miljonit eurot sotsiaalmaksu langetusest, 35,9 miljonit madalapalgaliste tagasimaksest ja 17,3 miljonit eurot maksuvaba tulu määra tõusust. Nii et, joodikud, ärge muretsege, riik annab teile viinaraha tagasi![12]

    Ühtlasi tegi maksumaksjate liit avalduse: Eesti Maksumaksjate Liit juhib eelarveläbirääkimiste ajal tähelepanu, et valitsuse plaan jätkata järskude aktsiisitõusudega 2017. aastal ei ole jätkusuutlik. Kiired aktsiisitõusud on juba endaga kaasa toonud piirikaubanduse ja salakaubanduse kasvu ning see võib anda majandusele pikaajalise negatiivse impulsi, mis läheb kallimaks kui planeeritud tulu.[13]

    Ja hilissügisel…

    Sügisel juhtus see, et 17 kevadist hetke sai läbi, tehti „refivahetus“ ehk siis saadeti Reformierakond pidulikult opositsiooni. See, mis järgnes, oli huvitav.

    Mida siis uue valitsuse Excel ette nägi? Õlle, siidri ja veini aktsiisi täiendav tõstmine. 2017. ja 2018. aasta alkoholiaktsiisi tõusu edasilükkamine veebruari. Diisliaktsiisi tõusu tühistamine 2018. ja 2017. aasta kütuseaktsiisi tõusu edasilükkamine veebruari. Nojah, Soomega võrreldes jääb õlu veel ikka natuke odavamaks ja päris kõik eestlased ei hakka ka Läti vahet käima. Aktsiisitõusu veebruarisse nihutamine on vana trikk, mille eesmärk on tuua varude soetamisega kaasnev ülisuur maksulaekumine järgmisse aastasse.[14]

    1. aasta algab

    Paljude jaoks, kes ei oska vett vahele juua ja peale hammustada, algab uus aasta pohmelusega. Mõnes valdkonnas aga ei aita ka see:

    Kui värske ühendriikide president Donald Trump lubas ehitada Mehhiko piirile tara, siis meie tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski tahab kinni panna Eesti ja Läti vahelise piiri, et ebapatriootiliselt meelestatud napsusõbrad ei pääseks odavate jookide manu. Samal ajal kui kaugemal Euroopas tegeletakse palju tõsisemate teemadega. Näiteks kirjutas Postimees 20. jaanuaril, et Belgia parlament lükkas tagasi ettepaneku keelustada seni parlamendiliikmetele tagatud tasuta alkohol. Vastav õigus anti neile omal ajal selleks, et rahvaesindaja ei töllerdaks istungite ajal lähedal asuvates baarides. Keelustamise ettepaneku käis välja eetikakomitee, kelle esimees kurtis, et osa parlamendiliikmeid muutub juues väga ebameeldivateks. Pärast arutelusid parlamendiparteide juhtidega leidis parlamendi esimees, et alkohol jääb siiski tasuta kättesaadavaks, sest probleemi tegelikkuses ei eksisteeri. Äkki tasuks seda kommet ka Eestis juurutada? Kui hoida parlamendiliikmeid Toompeal luku taga pidevas joobes, siis äkki lõpetavad nad ära maksumaksja raha eest autode liisimise?[15]

    Mõistagi algab iga aasta teadagi millega. Õige vastus ei lase end kaua nuputada, sest juba 1. veebruarist kerkis näiteks õlleaktsiis seniselt 8,30 eurolt 9,13 eurole, et juba 1. juulist kerkida veel 15,52 eurole ning järgmise aasta 1. veebruariks oli sihtnumber, mida saavutada, 16,92 eurot (õlle etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris). Piirdun meelega ainult õlle võrdlusega, huvilised saavad teised aktsiisid ise üle kontrollida.

    Keskkevadel kirjutab A Le Coq juhataja Tarmo Noop Postimehes: Lisaks lahja alkoholi aktsiisi kahekordistamisele ja karastusjoogimaksule lisanduvad lähiajal gaasiaktsiis, pakendimaks (maksustatakse kõik pakendid), pangamaks, automaks, teedemaks, panditulumaks jms. Kõigil neil maksudel on ainult üllad eesmärgid — kas parandada inimeste tervist või keskkonda või siis lihtsalt elavdada majandust.

    Ma ei taha, et mulle pidevalt näkku valetatakse, ja kuskil peab olema piir. Tegelikkuses on kõikide nende maksude ainus mõte eelarve täitmine ja valitsusel võiks olla vähemalt julgust seda ka välja öelda. Ükski nendest maksudest ei aita parandada inimeste tervist või keskkonda ja kõige vähem elavdavad need majandust. Nende maksude summaarne mõju on kõikide igapäevaste tarbekaupade kallinemine, mitmete majandusharude oluline konkurentsivõime kaotus, varimajanduse ning piirikaubanduse vohamine, kokkuvõttes ka inimeste elatustaseme langus. Valitsus on küll varmas arvutama, kui palju vähekindlustatud pered tänu maksudele raha juurde saavad, aga kas keegi neist on ka arvutanud, kui palju nad hinnatõusu tõttu kaotavad?[16]

    Suvi

    1. aastal salaturu ümarlaual on selgelt tunda seisukohtade muutumist. Konjunktuuriinstituudi direktor Maire Josing:Ilma põhjalikuma analüüsita kehtestatud maksudega tekitatakse ettevõtjale suur halduskoormus, mida ettevõtjad hakkavad vältima, ning nii tekib ebaaus konkurents ja uued salaturud (nt salalimonaadi võimalikkus magustatud jookide suhkruaktsiisi tingimustes on täiesti reaalne).

    Pettumus maksude eest saadavates hüvedes (pension, tasuta ravi) võib vähendada elanike hoiakuid ja maksukuulekust (eriti noortel). Ei saa eeldada, et Euroopa Liidu ühtse turu ja olematu tollipiiri tingimustes on maksuametnikud suutelised efektiivselt tegelema tuhandete väikeettevõtjate ja elanike piiriüleste väikeostudega. Sellega võib ju tegeleda, aga palju see maksma läheb? Kirvega kure püüdmise analoogia on siin paslik.

    Kokkuvõttes oli Josingu nägemus, et üldise tööjõu nappuse tingimustes ei peaks poliitikud looma maksuseadusi, mis toovad vähe tulu, on ettevõtjale suure halduskoormusega ja eeldavad väga tööjõumahukat kontrollisüsteemi.[17]

    1. aasta septembris aga saime teada transpordisektori erialaliitude ühispöördumisest valitsusasutustele, kus väljendati seisukohti:Kõrgemad aktsiisid ja kütuse hinnad on ka mitmes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid enamasti teeb sellisel juhul riik pingutusi, et kogu kütuseraha riigist pidurdamatult välja ei jookseks. Sellel eesmärgil pakutakse veofirmadele maksuerisust või –tagastust. /—/

    Kõrgemate aktsiiside ja kütusehindade kõrval pärsib Eesti veonduse ettevõtete konkurentsivõimet ja jätkusuutlikku tegevust kiirustatud ja ebaselge teekasutustasu rakendamine. Uuest aastast kehtima hakkav teekasutustasu veoautodele pitsitab taas pigem Eesti ettevõtteid.[18]

    Just selline ebasoodsate asjade kombineerimine ja vassimine mõjuvad maksulaekumisele eriti „üllatavalt“. Oli ju seni kuulda, et teekasutustasu on justkui rohkem võrdsust kaasa toov, välismaiseid sõidukeid koormav jne, kuid teadmine, et peamiselt maksab ikka see loll eestlane kõik kinni, hakkas vaikselt, kuid visalt kohale imbuma.[19]

    Seeneaeg

    Ettevõtlusorganisatsioonid (Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti Väikekaupmeeste Liit, Eesti Õlletootjate Liit ning Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liit) saatsid Riigikogu rahanduskomisjonile pöördumise, milles rõhutasid, et riigi maksutulude olulise vähenemise, ekspordi kahjustamise ning Eesti ettevõtete konkurentsivõime halvenemise vältimiseks tuleks loobuda 2018. aasta algusesse planeeritud alkoholiaktsiiside tõusudest./—/

    Vältimaks maksutulude olulist vähenemist, ekspordi kahjustamist ning turismi-, majutus-, laevandus-, kaubandus- ja tööstussektori konkurentsivõime halvenemist, teevad ettevõtlusorganisatsioonid Riigikogu rahanduskomisjonile ettepaneku loobuda 2018. aasta algusesse planeeritud alkoholiaktsiiside tõusudest.[20]

    Ja Päevalehe Ärileht kirjutas: Värske konjunktuuriinstituudi (EKI) uuring tõdeb, et riigi agressiivne alkoholipoliitika on tekitanud nähtuse nimega piirikaubandus, mida on raske ohjata ja veel raskem tagasi pöörata. EKI hinnangul laekub järgmisel aastal alkoholiaktsiisi 80 miljoni võrra vähem kui on riik riigieelarvesse prognoosinud.[21]

    Aga sellega asi ei lõppe, sest infot muudkui tuleb juurde: Järgmiseks aastaks kavandab riik aktsiisilaekumisi pöörasena tunduva 341 miljoni euro ulatuses. Tõenäoliselt hakatakse ka seda numbrit korrigeerima, arvestades ka veel novembri lõpus tehtud valitsuse otsust, et järgmise aasta veebruaris küll aktsiis tõuseb, ent viinale ja õllele plaanitust kaks korda vähem, „et vähendada piirikaubandusega seotud riske”. Koos valitsuse otsusega öeldi juba välja, et eelarvetulud vähenevad 10 miljoni euro võrra. Samuti tõdeb riik, et 2018. aastal võivad piirikaubanduse kogused siiski kasvada vaatamata Eesti aktsiisitõusude vähendamisele.[22]

    Kokkuvõtted 2018. aasta alguses

    Innuka tegutsemise toetuseks määrati 2017. aasta maksumaksja vaenlase auhind Jevgeni Ossinovskile ebaõnnestunud aktsiisipoliitika eest.

    Alkoholiaktsiisi ülemäära järsk tõus on toonud kaasa massilise piirikaubanduse, mis kahjustab Eesti majandust ja riigieelarvet, soodustab salakaubandust ja musta turgu ega ole pannud eestlasi vähem jooma — pigem vastupidi. Lisaks odavale alkoholile ostavad Eesti elanikud Lätist rohkelt ka muid kaupu ja teenuseid. Veelgi enam võib Eesti maksutulusid aga vähendada soomlaste ostureiside lõppemine. EML on seisukohal, et ei piisa tulevaste aastate aktsiisitõusude ärajätmisest, vaid 2017. aasta aktsiisitõusud tuleb tagasi pöörata.[23]

    Ja seejärel Lätti…

    24.02.2018 korraldati protestiaktsioon „Kõik koos Lätti“. 24.02.2018 kogunes ligi 5000 inimest Mazsalacasse (Läti), et koos meelt avaldada Eesti praeguse maksupoliitika vastu. Üle kahe piiripunkti sõitis Lätti ligi 1500 autot, kus oli keskmiselt 3–4 inimest. Rahvaalgatus kujunes suuremaks kui eestvedajad oleks eales arvanud ja selle üle on vaid hea meel.[24]

    Mais kirjutab MaksuMaksja: Kuid mõneski asjas tuleb veel pingutada, et soomlastele järele jõuda. Palgad küll suurenevad, kuid Soome tasemest jääb ikka omajagu puudu. Aktsiisid aga on tõusnud hoogsas tempos ja peagi on meie kütuseaktsiis Soome tasemel.[25]

    Ning samal aastal toimunud salakaubanduse ja aktsiisiteemalisel ümarlaual selgitab konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing: Tasub tähele panna, et varimajanduse mõiste ja salakaubanduse mõiste ei kattu. Viimane on kitsama tähendusega termin. Josing märkis, et eriti viimastel aastatel on EKI olnud silmitsi uue olukorraga ka teaduslikus mõttes. Nimelt ei loeta salaalkoholi hulka nt Lätis legaalselt oma tarbeks ostetud alkoholi. Legaalseks ei saa aga lugeda välismaalt eraisikute toodud alkoholi, mida Eestis edasi müüakse. Küsitletud elanikud ise ei kipu sellist alkoholi sugugi illegaalseks pidama.[26]

    1. aasta suvel teatas Eesti Õlletootjate Liit tegevjuht Peeter Võrk suu läbi, et„Eesti ja Läti vaheline piirikaubandus on tekkinud ja kasvanud pooleteise aastaga väga suuremahuliseks ega ole ka ette näha, et stabiilsus või lagi oleks saavutatud. Seetõttu prognoosime, et alkoholiaktsiiside ning sellega seotud käibemaksu laekumine väheneb veel nii sel kui ka järgmistel aastatel. Ühtlasi väärib mainimist, et selle aasta laekumine jääb oluliselt väiksemaks ka Rahandusministeeriumi nii-öelda mitu korda korrigeeritud prognoosidest,“ ütles Võrk.[27]

    Sügisel oli juba põhjust muretsemiseks ja valijatele teema meenutamiseks: Rahandusminister on välja pakkunud maksurahu, mida tänase seisuga on juba mõnevõrra õgvendatud, aga see ei hoia ilmselt täielikult ära mõningate miljonite Lätile kinkimist. Kahtlemata on naabrite aitamine õilis, aga kahtlustan, et valijatena ei ole väga paljud inimesed poliitikutele taolise kingituse tegemiseks mandaati andnud. Lätile juba kingitud summasid värsked aktsiisipoliitika korrigeerimise lubadused küll tagasi ei too, kuid vähendavad vast järgmisel aastal naabritele laekuvaid summasid.[28]

    Ja nüüd?

    Eks vahepeal ilmus erinevates väljaannetes erinevaid artikleid, nii ka MaksuMaksjas, kuid numbrid kippusid kõnelema seda keelt, et nendel, kes juba 2014, 2015, 2016 ennustasid tõrva ja tuld, olidki tõrvikud tuliselt põlema läinud.

    Me võime ju kõneleda üllastest põhimõtetest ning sellest, et aktsiis ei tohiks nii palju hinda tõsta, kuid majanduses on tihti nii, et otsuseid ei tehta mitte teaduslikule analüüsile tuginedes, vaid tagumiku tunnetusega. Alguses läksid emotsioonid Lätti, seejärel raha. Siis avastas kohalik kaupmees, et ostud hääbuvad ja tõstis ühiku hinda, sest varasem läbimüügilt saadud kasum kuivas kokku. See omakorda tähendas, et õllepudeli hind kasvas rohkem kui aktsiis, kõvasti rohkem. Ja just see on see, mistõttu on vaja muretseda ja küsida, kas sedavõrd väikesest maksulangetusest, nagu praegune valitsus on ette võtnud, ikka on kasu? Loodame.

    Aga kahju, mida ennasttäis poliitikud on Eestile põhjustanud, on korvamatu.

    Piirikaubanduse pidurdamise eelnõu läbis esimese lugemise

    Väljavõte alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast

    Eelnõuga muudetakse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust (edaspidi aktsiisiseadus), et vähendada 25% õlle, siidri ja kange alkoholi aktsiisimäärasid piirikaubanduse ohjamise eesmärgil. Nimetatud toodete hinnaerinevus on hoogustanud kõige enam piirikaubandust Läti suunalt.

    Eelnõuga muudetakse 2019. aasta 25. märtsil jõustunud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse redaktsiooni (RT I, 15.03.2019, 5). Muudatuste jõustumine on kavandatud 2019. aasta 1. juuliks.

    Eelnõu on seotud Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtetega aastateks 2019-2023. Nimetatud koalitsioonileppes nähakse ette ohjeldada piirikaubandust läbi aktsiiside langetamise.

    Seaduse eesmärk

    Alkoholi aktsiisimäärade langetamise eesmärk on anda võimalus ettevõtjatele vähendada alkoholi hindasid aktsiisimäära vähendamise arvelt, et ohjata 2015. aastast hoogustunud alkoholi piirikaubandust Läti suunalt. Alkoholi odavnemise tulemusena võivad väheneda alkoholi Lätist soetamise kogused ja kasvada Eestist, sh põhjapiiril, ostetud alkoholi kogused.

    Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, sest tegemist on riigieelarve tulude kiireloomulise küsimusega. Vabariigi Valitsuse 23.05.2019 kinnitatud tegevusprogrammis aastateks 2019-2023 nähakse ette aktsiisimäärade vähendamine maksutulude Eestisse toomise eesmärgil.

    Eelnõu § 1 punktidega 1-3 vähendatakse 25% õlle, siidri ja kange alkoholi aktsiisimäärasid. Alates 2019. aasta juulist on alkoholi aktsiisimäärad järgmised.

    Kavandatav regulatsioon on kooskõlas põhiseadusega. Aktsiisimäärade vähendamine mõjub ettevõtjate tegevusele positiivselt, sest annab võimaluse aktsiisi langetamise arvelt vähendada alkoholi hindu. Eesti ettevõtjate konkurentsivõime võrreldes Läti ettevõtjatega paraneb. Kuna eesmärk on mõjutada Eesti tarbijat vähendama välisriigist odava alkoholi soetusi, võib teataval määral suureneda Eestis alkoholi käitlevate ettevõtjate käive.

    Mõju ulatus

    Eelnõu rakendamisel muutub Eesti ja Läti muu alkoholi aktsiisimäärade erinevus minimaalseks ning õlleaktsiisi erinevus väheneb oluliselt. AS PricewaterhouseCoopers Advisors poolt läbi viinud analüüsi Aktsiisipoliitika riskid, võimalused ja mõju majanduskeskkonnale piirikaubanduse tingimustes“ andmetel mõjusid aktsiisitõusud kõige rohkem kange alkoholi tootjatele ja alkoholi importijatele. Vähenenud on tootmismahud ja imporditavad kogused. Aktsiisimäärade vähendamise tulemusena tekib alkoholitootjatel ja importijatel võimalus langetada hindu, et mõjutada tarbijat Läti asemel Eestist alkoholi ostma.

    Aktsiisilangetuse tulemusena alkoholi hinnaerinevus võrreldes Lätiga väheneb ning võrreldes Soomega kasvab.

    Tabel: Alkoholi aktsiisimäärad

    AlkoholAktsiisimäära

    ühik

    Eesti

    2019

    jaanuar

    Eesti

    2019

    juuli

    (-25%)

    Läti

    2019

    juuli

    (2020 märts)

    Soome

    2019

    juuli

    Õluetanoolisisalduse 1% kohta hektoliitris16,9212,707,4 (8,10)36,50
    Vein ja

    kääritatud jook

    (kuni 6%) nt siider

    hektoliiter84,4163,3564 (64)191/275
    Vein ja kääritatud jook

    (üle 6%)

    hektoliiter147,82147,82101 (111)397
    Vahetoodehektoliiter289,33289,33168 (185)478/738
    Muu alkoholetanoolisisalduse 1% kohta hektoliitris25,0818,8118,40 (20,25)48,80

    Samas on risk, et Läti jätab ära 2020. aastaks planeeritud aktsiisitõusud. Ka ei ole välistatud aktsiisimäärade vähendamine Lätis. Soomes teadaolevalt alkoholiaktsiisi osas muutuseid järgnevatel aastatel ei planeerita.

    Aktsiisi muutmise tulemusena väheneb 0,5 liitrilt õllelt (5%vol) makstav aktsiisisumma 0,1 euro võrra ja ühe liitri viina puhul 2,51 euro võrra, vt alljärgnev tabel.

    AlkoholAktsiisimäärAktsiisisumma eurodes
    Õlu 0,5 L ja 5%vol16,920,42
    12,700,32
    Viin 1L ja 40%vol25,0810,03
    18,817,52

    Arvestades vähendatud aktsiisimäärasid oleksid hinnaerinevused võrreldes Lätiga järgmised, vt alljärgnev tabel.

    NäidishinnadHind €

    Läti piiripoes

    (madalad marginaalid)

    Soodushind

    Eestis 5%-lise marginaaliga

    (taarata)

    Hinnavahe € EestigaHinnavahe % Eestiga
    Õllekohver 24*0,33l 5%vol12,3614,34-2,14-15%
    Viin 0,5l, 40%vol5,475,57-0,10-2%
    1. aastal liikus Lätti alkoholi ostma ka osa soomlasi, kes varem ostsid alkoholi Eestist. Aktsiisi langetamine vähendab tõenäoliselt soomlaste alkoholiostusid Lätist. Tõenäoliselt ei ole ka Põhja-Eesti elanikel enam tasuv Lätti ainult alkoholi järele sõita, kuigi õlu võib muutuda muude kaupade piirikaubandusega kaasnevaks tooteks.

    Alkoholi hinnaelastsusest tulenevalt võib sisetarbimine suureneda. Sisetarbimise kasvu piirab tõenäoliselt Eesti tõhus alkoholipoliitika ning mitmed viimastel aastatel täiendavalt rakendatud meetmed.

    Alkoholi aktsiisimäärade muutmise tulemusena väheneb inflatsioon 2019. aastal 0,38%.

    Mõju olulisus

    Mõju majandusele tervikuna ei ole oluline, kuid aitab kaasa Läti piirikaubanduse ohjeldamisele ning toetab turismi Eesti põhjapiiril.

    Ebasoovitavate mõjude risk

    Muudatuse tulemusena langeb aktsiisitulu. Lisaks võivad ebasoovitavad mõjud olla järgmised:

    1) mõju põhja- ja lõunapiiri kaubandusele, samuti Eesti-siselele müügile, ja sellest tulenevalt aktsiisituludele avaldub viitajaga;

    2) piirikaubandus ei pruugi oluliselt väheneda, kui alkoholi tootjad, maaletoojad ja jaemüüjad ei vähenda hindasid;

    3) hinnaerinevus ei vähene loodetud ulatuses, kui Läti jätab ära 2020. aastaks kavandatud aktsiisitõusud või otsustab aktsiise langetada;

    4) soomlaste alkoholiostud Eestist ei pruugi taastuda 2016. aasta kõrgtasemel tulenevalt alkoholipoliitika muudatustest Soomes. Soomes muutus alkohol etanoolisisaldusega kuni 5,5% odavamaks, kuna müügireeglite vabamaks laskmise tulemusena lubati sellise toote müük väljaspool riigimonopoli poodi;

    5) Läti piirikaubanduse kadumist või olulist vähendamist raskendab olemasolev infrastruktuur ja asjaolu, et Lätis käiakse järjest enam ostmas ka teisi kaupu vastavalt Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu andmetele;

    Muudatuse eesmärk on mõjutada ettevõtjaid ja tarbijaid, et Lätist soetatud alkoholi kogused asenduksid ostudega Eestist. Samas võib aktsiisilangetus mõjutada nii nende inimeste tarbimise kasvu, kes ei käi soodsama hinnaga alkoholi ostureisidel, kui ka nende, kes käivad ostureisidel, kuid nüüd ei pea tegema täiendavaid kulutusi reisidele, sest odav alkohol on kättesaadavam.

    Positiivne risk võib avalduda eelkõige mõjus Eesti alkoholikäitlemisega tegelevatele ettevõtetele, jaekaubandusele ning turismisektorile.

    Mõju sihtgrupi halduskoormusele: muudatus ei mõjuta alkoholi käitlejate halduskoormust.

    Seaduse rakendamisega seotud riigi tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

    Alkoholi aktsiisitõusude kehtetuks tunnistamise tulemusena väheneb alkoholiaktsiisi tulu, kuid kasvava müügimahu tulemusel võib suureneda käibemaksu laekumine. Aktsiisi- ja käibemaksutulu (miljonites eurodes) laekub võrreldes Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosiga hinnanguliselt järgmiselt:

    Maksutulu
    2019-12
    20203
    20213
    20223
    20233

    Aktsiisitulude andmed on arvutatud tekkepõhiselt. Arvutuste tegemisel on eeldatud, et muu alkoholi Läti piirikaubandus väheneb ca 80% ning õllel ca 45%; põhjapiiri müük kasvab muul alkoholil ca 35% ning õllel 20%; sisetarbimise kasv jääb 4,5-5% vahemikku.

    Rahanduskomisjon tegi eelnõus Rahandusministeeriumi ettepanekul ühe muudatuse, mis käsitleb näiteks olukorda, kus Eestis tarbimisse lubatud aktsiisikaup toimetataks vahepeal teise liikmesriiki uue madalama aktsiisimäära kohaldamiseks. Muudatuse kohaselt kohaldatakse Eestis varem tarbimisse lubatud ja seejärel teise liikmesriiki lähetatud aktsiisikauba Eestis uuesti tarbimisse lubamisel aktsiisimäära, mis kehtis esmakordsel Eestis tarbimisse lubamisel.

    Seaduse jõustumise kuupäev on 2019. aasta 1. juuli.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige

    [1] Võtame uue valitsuse terviseks! – MaksuMaksja, 2014, 3, lk 7-12.

    [2] Maksumaksja sõbrad ja vaenlased. – MaksuMaksja, 2015, 2, lk 4-7.

    [3] Kellelt tahab Reformierakond ära võtta 544 miljonit eurot? – MaksuMaksja, 2015, 2, lk 16-17.

    [4] Exceli-Eesti uus koalitsioonileping kütab täiega. – MaksuMaksja, 2015, 4, lk 12-13.

    [5] Vt Ruta Arumäe. Nõu saada peaminister ei soovinud. – Postimees, 16.04.2015.

    [6] Vt Martin Huberg. Maksumängud populaarsuse teenistuses ehk Kiirlaenukoalitsioon. – MaksuMaksja, 2015, 5, lk 22-25.

    [7] Vt Marge Tubalkain. Kolmandiku Eesti alkoholist ostavad soomlased. – Postimees, 13.05.2015.

    [8] Kobarkiri Riigikogule. – MaksuMaksja, 2015, 6/7, lk 26-28.

    [9] Eesti konkurentsivõimet ohustab lisaks salakaubandusele ka piirikaubandus. – MaksuMaksja, 2015, 10, lk 15.

    [10] Vt Hiie Marrandi. Viis aastat aktsiiside ümarlauda. – MaksuMaksja, 2016, 6/7, lk 4-9.

    [11] Vt Dmitri Jegorov. Alkoholiaktsiisist ja piirikaubandusest. – MaksuMaksja, 2016, 8, lk 9-11.

    [12] Uudised aktsiisimaailmast. – MaksuMaksja, 2016, 9, lk 19-21.

    [13] EML pressiteade. Aktsiisitõusud ei ole jätkusuutlikud ning need tuleb peatada. – MaksuMaksja, 2016, 9, lk 21-22.

    [14] Vt Lasse Lehis. Piilume uue valitsuse Excelisse. – MaksuMaksja, 2016, 11, lk 14-17.

    [15] Kui seda Lätit ees ei oleks… – MaksuMaksja, 2017, 1, lk 13-17.

    [16] Vt Tarmo Noop. Valitsus, aitab juba magusatest valedest! – Postimees, 19.04.2017.

    [17] Vt Hiie Marrandi. Salaturu ümarlaud 2017. – MaksuMaksja, 2017, 6/7, lk 5-10.

    [18] ELEA, ERAA, AEL, EÕÜ pöördumine. Transpordisektori erialaliitude ühispöördumine valitsusasutustele. – MaksuMaksja, 2017, 9, lk 31.

    [19] Sel teemal saab huviline enam teavet järgmisest allikast: Martin Huberg. Teekasutustasu tuleb mürinal. – MaksuMaksja, 2017, 5, lk 22-26.

    [20] Eesti Kaubandus-Tööstuskoja pressiteade. Ettevõtlusorganisatsioonid Riigikogule: 2018. aasta alkoholiaktsiisi tõusust tuleks loobuda. – MaksuMaksja, 2017, 10, lk 16.

    [21] Värske uuring: tulevaks aastaks planeeritud alkoholiaktsiisist jääb saamata 80 miljonit eurot. Millega täidetakse eelarveauk? – Eesti Päevalehe Ärileht, 10.10.2017.

    [22] Valusad tagajärjed: alkoaktsiisi laekumine kujuneb tõenäoliselt isegi tootjate algsest prognoosist madalamaks. – Eesti Päevalehe Ärileht, 24.12.2017.

    [23] 2017. aasta maksumaksja sõber on president Kersti Kaljulaid ja maksumaksja vaenlane on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. – MaksuMaksja, 2018, 2, lk 15-17.

    [24] Kõik koos Lätti. Protestiaktsiooni korraldusmeeskond. – MaksuMaksja, 2018, 2, lk 21-23.

    [25] Vt Hiie Marrandi. Aktsiisikaupade hindadega rutates jõuame varsti Soomele järele. – MaksuMaksja, 2018, 5, lk 14-15.

    [26] Vt Hiie Marrandi. Varimajandus ja aktsiisid 2018. – MaksuMaksja, 2018, 6/7, lk 4-7.

    [27] Eesti Õlletootjate Liidu pressiteade. Alkoholitootjate värske aktsiisilaekumiste prognoos. – MaksuMaksja, 2018, 8, lk 5.

    [28] Vt Hiie Marrandi. Aeg tuua aktsiisid Lätist koju. – MaksuMaksja, 2018, 9, lk 25-

  • Eesti järjekordses edetabelis: lapsehoidmisel edukas — kas tunda uhkust või piinlikkust? Hiie Marrandi

    Populaarne on koostada igasuguseid edetabeleid. Ja eks vist paratamatult on inimeste tähelepanu lihtsam püüda TOP 3 nimistu ja paari lõigu tekstiga kui mingisuguse pikema analüüsiga. Kes vaidleb vastu, proovigu õige lugeda mõnda Euroopa Kohtu lahendit, mis koosneb 75 punktist ning milles viidatakse pea igas teises lõigus käibemaksudirektiivi artiklitele või varasematele kohtulahenditele.

    Hiljuti avaldati üks järjekordne edetabel, milles Eesti on jõudnud suisa kolmandale kohale. 2017. aastal olime selles edetabelis 14. kohal. Tegu on Euroopa Poliitikateabe Keskuse EPICENTER (the European Policy Information Center) avaldatud uurimusega, mis käsitleb seda, kuivõrd ülereguleeritud on EL liikmesriikides nelja pahe praktiseerimine: alkohol, tubakas, e-sigaretid, teatud toidud-joogid (nt energiajoogid, magustatud karastusjoogid). EPICENTER koosneb üheksast Euroopa mõttekojast, koondab põhiliselt majanduse valdkonna eksperte ning edendab vaba ühiskonda.[1]

    Lapsehoidjariik Eesti

    Seekordne edetabel, milles Eesti nii kõrgele kohale jõudis, kannab maakeeli nimetust lapsehoidjaindeks. Lapsehoidjaindeksi analüüsis uuritakse, kas ja millisel määral riik käitub oma elanikega lapsehoidja kombel. Sellest ka indeksi ingliskeelne nimetus – Nanny State Index (NSI).[2] EPICENTER koostab NSI raportit 2016. aastast alates.

    Regulatsioonide pooldajad tahaks mõistagi arvata, et mida rohkem regulatsioone, seda turvalisem on rahval olla. Näiteks kui tubaka müük ja reklaam on võimalikult täpselt reguleeritud, on rahvas tervem, tarbib vähem. Kurioossel kombel väidab uurimus muud: karm reguleerimine ei too kaasa soovitud rahvatervise paranemist. Need, kellele riigipoolne sekkumine ülearune tundub, mõistavad ülereguleerimise selgelt hukka. Hinnangud hinnanguteks, igal juhul on NSI raport suurepärane materjal, millest saab aimu, kuidas on lood pahede kättesaadavuse ja maksustamisega Euroopa Liidus.

    Tervist kahjustavate tegevuste ohjeldamiseks on mitmeid viise: nt piirata reklaami, kasutust, maksustada tooteid erimaksudega (nt alkoholi- ja tubakaaktsiis). Ühest küljest on mul väga hea meel, et kohvikutes-söögikohtades tänapäeval enam ei suitsetata. Teisest küljest rõõmustan ma väga ka selle üle, et suhkruaktsiis (magustatud jookide maks) jäi Eestis tulemata. Kuskil on vaja leida reguleerimise ja inimestele vabaduse jätmise vaheline tasakaal. Aga kus see peaks paiknema, kes seda küll oskaks öelda?

    Mäletan, kuidas tütarlapsena (noorus on ju väga enesekindel) tundus mulle nii absurdne piirang, et alaealistele alkoholi müügi keeld laienes ka alkoholivabale õllele ja siidrile. Nüüd, vanema, küpsema inimesena leian, et selline piirang on täiesti omal kohal. Sest me alahindame seda, mida me ei tea. Kui palju me teame, mida teeb reklaam meie ajus? Tihti ma lihtsalt ei tea või ei adu, kui võimsalt reklaam meid mõjutab.

    Miks on Eesti tabeli esikolmikus?

    Aga miks siis on Eesti lapsehoidjariigina edetabeli keskpaigast esikolmikusse tõusnud? Las igaüks teeb ise oma järeldused. 2019. aasta raport Nanny State Index ei ole tegelikult mingi lühike tabel, vaid ligi 80-leheküljeline mahukas teos.[3]

    Raporti Eestit puudutavas osas on märgitud, et tarbijate elu on Eestis viimastel aastatel kehvemaks läinud, seda peamiselt muudatuste tõttu alkoholi rindel.[4]

    Maksud õllele, veinile ja kangele alkoholile on Eestis Euroopa Liidu keskmisest kõrgemad ja on teravalt tõusnud alates ajast, mil lapsehoidjariigi indeksi esimene analüüs avaldati. Aastatel 2016–2018 tõusid kangete alkohoolsete jookide maksud 30%, veini puhul tõusid maksud 50% ja õlle puhul tõusid maksud kahekordseks.

    See on justkui Lafferi kõvera[5] õpikunäide: eestlased on oma alkoholi ostukärud suunanud Lätti ning soomlased, kes seni on pikalt Eestis käinud, on samuti mujale liikunud. Valitsus lootis prognoosides alkoholist laekuvate maksutulude tõusu 2016. aasta 250 miljonilt eurolt 276 miljonile aastaks 2017. Tegelikkuses langes alkoholist saadav eelarvetulu 229 miljonini. Aktsiiside kergitamine mõjus eriti laastavalt Läti piiri äärsetele Eesti väikepoodidele.

    Piirikaubanduse jätkuv vohamine ja aktsiisitulude langus oli valitsusele kainestav kogemus ning nii loobuti 2019. ja 2020. aasta aktsiisi tõstmise plaanidest. Sellegipoolest, kui inimeste sissetulekuid arvesse võtta, on õlu, kange alkohol ja vein Eestis maksustatud nii kõrgelt, et õlle maksustamise poolest oleme EL-is kolmandal, kange alkoholiga neljandal ja veiniga kuuendal kohal.

    Kui Jevgeni Ossinovski oli terviseminister, oli tema eesmärgiks keelata alkoholireklaam samamoodi, nagu tubaka reklaamimine on olnud keelatud juba viimased 15 aastat. Tema sõnul ei ole mingit põhjust kohelda tubakat ja alkoholi erinevalt.

    Reklaamiseaduse muudatused 2018. aasta jaanuaris keelustasidki alkoholi välireklaami, televisioonis ja raadios on reklaam lubatud pärast kella kümmet õhtul. See vähene alkoholireklaam, mis on lubatud, tohib toote kohta anda vaid minimaalset faktilist teavet. Happy hour, alkoholi degusteerimine kauplustes on keelatud. Kauplustes peab alkohol olema paigutatud muudest toodetest eraldi ega tohi olla tänavalt näha.

    Suitsetamispiirangud ei ole Eestis nii karmid kui mujal Euroopas. 2016. aastal jõustus suitsetamiskeeld autos, kus on lapsed, ning vanglas suitsetamise keeld jõustus oktoobris 2017. Ida-Euroopa riikide hulgas on Eesti tubakamaksud ühed kõrgeimad. Tubakareklaam on täielikult keelatud, müügiautomaatides ei ole tubaka müük samuti lubatud. E-sigarettide müük on Eestis lubatud ja e-sigareti vedelik (nii tubakat sisaldav kui tavaline) on tubakaaktsiisiga maksustatud.

    Magustatud jookide maks pidi kehtima hakkama 2018. aasta jaanuarist, aga president Kersti Kaljulaid jättis selle välja kuulutamata.[6] President selgitas, et ta toetab seaduse eesmärki suunata Eesti elanikkonda ning eelkõige lapsi ja noorukeid vähem suhkrut tarbima, et vähendada seeläbi liigsest suhkru tarbimisest põhjustatud tervist kahjustavaid mõjusid. Sellele vaatamata oli seadus sellisel kujul siiski vastuolus põhiseadusega ja tuli jätta välja kuulutamata.

    Eesti pälvib lapsehoidjariigi indeksis suhkrumaksuga lisapunkte, mis kergitab meid edetabelis etteotsa, kus on piinlik olla. Ei oska muud arvata, kui et edetabel koostati ajal, mil polnud veel teada, et seadus jääb välja kuulutamata.

    Uhkus, piinlikkus või midagi muud?

    Igasuguse teabega (sh edetabelite ja pingeridadega) maksab olla väga tähelepanelik. Andmed võivad ju kehtida ühel ajahetkel, aga juba järgmisel hetkel juhtub, et mõni muutuja võrrandis suureneb või väheneb ja tegelikult muudab see lõpptulemust märkimisväärselt.

    Ka tubaka, alkoholi, energiajookide piiramise ning snäkiautomaatide reguleerimine on siiski väga kitsas prisma, mille alusel teha laiapõhjalisi järeldusi selle kohta, kas riik on elanike suhtes ülehoolitsev või mitte.

    NSI edetabeli eesotsas on Soome ja teisel kohal Leedu. Eesti järel on neljandal kohal Ühendkuningriigid. Minu meelest ei ole meil häda midagi. Soome on Euroopa Liidu esirinnas õlle ja veini maksustamise poolest. Alkoholimüüki puudutavad reeglid on seal viimastel aastatel küll pisut liberaliseerunud: näiteks on kuni 5,5-promillise õlle müük lubatud toidukauplustes. Muidu on alkoholimüük lubatud ainult spetsiaalsetes alkoholipoodides, mille lahtioleku aeg on nihutatud seniselt kella 20-lt õhtul kella 21-ni. See on ilmselt ka liberaliseerumise lagi Soomes, sest nendegi väheste lõdvenduste vastu protesteerisid regulatsioonide pooldajad väga häälekalt.

    Soomes on plaan karmistada ka tubakat (ja e-tubakatooteid) puudutavaid reegleid — tubakatoote ostuks õigust andev vanusepiir tahetakse tõsta 20 aastani. NSI raporti andmetel on vanusepiiri tõstmist katsetatud Leedus, seda küll alkoholi ostuks nõutava vanuse paikapanekul. Selle muudatusega on Leedu ainus EL riik, kus 18–19-aastastel ei ole lubatud alkoholi osta. Väliüritustel ei ole Leedus lubatud müüa alkoholi, mille kangus ületab 13 promilli.[7] Alkoholimüük bensiinijaamades on keelatud. Juttu on olnud alkoholimüügi andmisest riikliku monopoli meelevalda (nagu nt Rootsis).

    Kes on edetabeli tipus? Vabaduse tipus on Saksamaa. Alkoholireklaam on seal lubatud igal võimalikul viisil, ka televisioonis pärast kella 18 õhtul. Mis tubakat puudutab, siis on lubatud selle müük nt müügiautomaatides. Kuigi tubakareklaam on peaaegu kõigis EL liikmesriikides keelatud, on see Saksamaal lubatud nt kinos, samuti on lubatud välireklaamid. Saksamaa paistab selle teabe põhjal küll ahvatlev paik, kuhu rahus õlut jooma ja suitsetama sõita.

    Tasakaalu mõttes peaks märkima, et lisaks lapsehoidjariigi indeksile on tegelikult terve rida muid edetabeleid, mille põhjal saab teha igasuguseid järeldusi eluolu kohta nendes riikides. Näib, nagu rukkilõikuse laulus, et „mina otsin ja sina otsid ja igaüks leiab oma“. Iga huvigrupp valib endale andmed, mis tema sõnumit kõige paremini toetavad.

    Näiteks on olemas maailma õnnelikkuse raport (World Happiness Report)[8], õnneliku planeedi indeks (Happy Planet Index),[9] mis samuti annavad võimaluse üht-teist väita ja pingeridu koostada. Ei ole sellegi artikli mõte uut tõde esitada. Pigem informeerin lihtsalt lugejaid, et ka lapsehoidjariigi indeks on olemas, põhineb küllalt mahukal raportil ning mitu inimest on andmeid kogudes ja analüüsides hulganisti tööd teinud.

    Kas hea on edetabeli tipus või allotsas?

    Raporti uurimisel on oluline enne järelduste tegemist arvesse võtta, et paljudes (EL) riikides on mõni tööstusharu ise seadnud endale vabatahtlikud piirangud (nt toiduainetööstuse lubadus hoida teatud toodete suhkrusisaldust alla 10% või mitte müüa energiajooke haridusasutustes). Sellised enesepiirangud ei pruugi aga olla nii vabatahtlikud kui esmapilgul näib, sest vabatahtlik enesepiiramine on nii mõnelgi juhul saavutatud riigipoolse hoiatuse hinnaga: et kui te ise oma tegevust ei piira, siis kehtestame piirangu seadusega. Samas, selliseid vabatahtlikke enesepiiranguid NSI raporti koostamisel ülereguleerimisena ei arvestata. Seega, mõni riik, kelle edetabelikoht on „üsna hea“ (st tabeli allpool, kus väidetavalt on vabaduse aste kõrgem), tõuseks võibolla mitme koha võrra kõrgemale, kui selgub, et toiduainetööstuse vabatahtlik enesepiirang ei olegi nii vabatahtlik.

    Mulle on igal juhul sümpaatne Eesti Karskusliidu esimehe Lauri Beekmanni tähelepanek: „Nanny State Index võib olla kasulikuks abivahendiks Briti poissmeeste pidusid planeerivatele noortele, kes otsivad odavat ja piiranguteta asukohta järjekordse peo korraldamiseks, kuid see ei anna mingit positiivset järeldust riikidele, kes on raskustes alkoholi, suitsetamise ja ülekaalulisuse probleemiga ning mille poliitikutel jääb puudu tahtest ja julgusest midagi ära teha.“[10]

    Võibolla on asi selles, et olen naine ja lapsevanem. Aga võib-olla ka mitte. Igatahes on kurb näha tervistkahjustavate harjumuste tõttu kannatavaid inimesi. Väidetavalt ei mõjuta regulatsioonide üleküllus rahva tervist nendes riikides. Mis siis mõjutab? See oleks ilmselt juba järgmise artikli teema. EPICENTERi uurimuse kohaselt mõjub elanikkonna tervisele hästi üldine elatustaseme tõus — st rohkem rikkust. See võib ka tõsi olla. Samas ei saa nõustuda, et see on kogu tõde. Võtame näiteks kas või USA, kus rahva tervis (rasvumine) on suuremaks probleemiks kui Eestis, aga samas on ka üleüldine rikkuse tase kõrgem kui nii mõneski Ida-Euroopa riigis (nt Balti riikides). Põhjuse ja tagajärje seosed ei ole paraku nii lihtsad ega selged, kui meile meeldiks arvata. Üks levinumaid loogikavigu näiteks on inimese arvamus, et „pärast seda“ tähendab „selle tõttu“.

    NSI raporti Eesti osast saab aru, et aktsiise tõsteti, seejärel piirikaubandus süvenes. Kas aktsiiside tõstmine tõi kaasa piirikaubanduse süvenemise? Aga kui meil on teistsugune olukord: laps vaktsineeriti, hiljem avaldus tal autism? Kas vaktsineerimine põhjustab autismi? Viimane väide teaduspõhise maailmavaatega ringkonnas toetust ei leia, sest autismi põhjused on palju keerukamad. Selle analoogia puhul tuleb ka aktsiiside kohta möönda, et põhjuse ja tagajärje seosed ei ole nii lihtsakoelised. Aktsiiside tõstmine ei ole arvatavasti olnud ainus piirikaubanduse tekkepõhjus. Küll aga ei saa mööda vaadata sellest, et Eestis praktiseeritud alkoholi- ja tubakapoliitika on piirikaubanduse õitsengul mänginud tähtsat rolli.

    Hiie Marrandi
    EML juhatuse liige

    [1] www.epicenternetwork.eu/about-2/.

    [2] http://nannystateindex.org.

    [3] Vt raportit: http://nannystateindex.org/wp-content/uploads/2019/05/IEA_Nanny_state_index_2019_web.pdf.

    [4] Raporti Eesti-osa koostamisel on abiks olnud Meelis Kitsing Estonian Business School’ist (EBS). Vt http://nannystateindex.org/estonia-2019/.

    [5] Lafferi kõver aitab visualiseerida sõltuvust maksumäära ja maksust laekuva tulu vahel. Laffer ei olnud muidugi selle seaduspära esmaavastaja. Juba paar tuhat aastat tagasi oli märgatud, et maksude üle vindi keeramine vähendas maksutulusid.

    [6] Vt Vabariigi Presidendi 03.07.2017 otsus nr 153: www.riigiteataja.ee/akt/305072017002.

    [7] http://nannystateindex.org/lithuania-2019/.

    [8] https://worldhappiness.report/.

    [9] http://happyplanetindex.org/.

    [10] Lauri Beekmann. Kuidas on elada, kui riik asub lapsehoidjaks? Vt: http://ave.ee/?p=914, 6.04.2016

  • Kaupmeeste liit: meie liikmete sõnul alustatakse alkoholi hinna langetamisega esimesel võimalusel

    Eesti Kaupmeeste Liidu pressiteade
    29.05.2019

    Alkoholiaktsiisi jõuline langetamine vähendab oluliselt piirikaubandust ja muudab Eesti kaupmeestele taas võimalikuks Läti piiripoodidega konkureerimise, teatas Eesti Kaupmeeste Liit. Samuti avaldab aktsiiside langetamine positiivset mõju turismile ning peaks tagasi tooma oste Eesti põhjapiiril.

    „Tunnustame valitsust selle julge otsuse eest,“ ütles liidu tegevjuht Nele Peil. „Mitmed meie liidu liikmed on ütelnud, et alustavad alkoholi hinna langetamisega esimesel võimalusel, et Eesti kliendid tagasi koju tuua.”

    Kuna kaupmehed on soetanud 1–3 kuu laovarud, millelt on tasutud vana kõrgem aktsiis, siis hakkavad hinnad tõenäoliselt langema järk-järgult, sõltuvalt sellest, kui kiiresti vanad varud müüdud saavad ja tootjatega sisseostuhindade muudatustes kokku lepitakse. Ka aktsiisitõusude mõju avaldus viiteajaga, kuni soodsama aktsiisiga kaupa jätkus. Peili sõnul on suurim õlle käibekiirus ja seega on õllele oodata hindade langust kõige kiiremini. Viimasena muutuvad hinnad ilmselt lahjadel veinidel, mida suure veinivalikuga kauplustes on varutud rohkem ja mis kauem riiulil ostjat ootavad.

    Peili sõnul on kaheldav, et piirikaubanduse lõpetamine tõstaks oluliselt eestimaalaste alkoholitarvitamist. „Piirikaubandus paari aastaga tarbimisnumbreid eriti ei tõstnud, nagu selgus esmaspäeval tutvustatud konjunktuuriinstituudi koostatud alkoholi aastaraamatust. Hind on ainult üks paljudest võimalustest inimeste alkoholitarvitamise harjumuste muutmiseks ja tervise hoidmiseks, ning riik ja turuosalised on panustamas aega ja ressurssi teistessegi meetmetesse,“ lisas Peil.

    Edaspidiseks ootavad kaubandusettevõtted valitsuselt stabiilsust ja maksurahu. „Ettevõtluskeskkonna puhul on oluline etteennustatavus. Seega — kuigi praegu on tegemist positiivse ülikiire muudatusega, siis tööd ja ümberarvestusi on sellest tulenevalt siiski vaja teha. Seetõttu paneme valitsusele südamele, et kui järgmine kord makse jälle tõstma minnakse, siis tehtaks selliseid otsuseid läbikaalutult ja korraliku etteteatamisajaga,“ ütles Peil.

  • Maksukorraldus ei maga. Medeia Džaparidze

    Siis kui kõikide pilgud olid valvsalt naelutatud aktsiisile, jõudis Riigikokku ahjusoe maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu[1], millega maksukorralduse seadus (MKS) täieneb lausa peatüki võrra. Nimelt võetakse üle Euroopa Nõukogu direktiiv 2017/18521 (edaspidi direktiiv) liikmesriikide maksuvaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus.

    Kuigi reeglid piiriüleste maksuvaidluste lahendamiseks on leitavad nii kahepoolsetes tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingutes (edaspidi maksulepingud) ning seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsioonis (90/436/EMÜ; edaspidi konventsioon), on praktikas selliste vaidluste lahendamine kohmakas, aeglane ja vaevaline. Põhjuseks on regulatsioonide puudulikkus ja riikide poolt nende õigusallikate erinev tõlgendamine. Seda kinnitab ka ülevõetava direktiivi preambul: Olukorrad, milles eri liikmesriigid tõlgendavad või kohaldavad kahepoolsete maksulepingute ja konventsioonide sätteid erinevalt, võivad tekitada olulisi maksutõkkeid piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele. Need põhjustavad ettevõtjatele ülemäärast maksukoormust ning võivad tuua kaasa majanduslikke moonutusi ja ebatõhusust ning samuti võib neil olla negatiivne mõju piiriülestele investeeringutele ja majanduskasvule. Sestap on vaja õiglasema maksukeskkonna tagamiseks tõhusamat vaidluste lahendamise süsteemi. Seda eriti olukorras, kus uued maksude vältimise meetmed on maksuarvestuse keerukusele vinti peale keeranud ja segadust on juurde oodata.

    Välisriikide tulu maksustamine ja topeltmaksustamine

    Kui tulu on teenitud väljaspool Eestit, peab maksustamisel arvestama lisaks Eesti maksuseadustele vastavalt olukorrale ka tuluallika riigi maksuseaduste, määruste ja maksulepingutega. Rohkete õigusallikate kohaldumisel on topeltmaksustamise ohud vältimatud. Selliseid olukordi püütakse maksulepingutega vältida, ent topeltmaksustamise vältimine ei tähenda veel automaatselt topeltmaksustamise kuulist kõrvalepõikamist.

    Kui tulu sai siiski maksustatud topelt, saab topeltmaksutamisega seotud vaidlusi lahendada kolmel viisil:

    1. riigisiseselt vaide- ja kohtumenetluses;

    2. maksulepingute alusel;

    3. vahekohtu konventsiooni alusel.

    Riigisisene vaide- ja kohtumenetlus

    § 103 lg 1 punkti 3 kohaselt muuta või tunnistada maksuotsus kehtetuks topeltmaksustamise vältimiseks. Küll aga ei saa tagastada Eesti maksuhaldur välisriigis tasutud makse või vabastada Eesti residenti välisriigi maksukohustustest. Isikul on õigus ka vaidemenetluse kestel või vaiet esitamata pöörduda asja lahendamiseks kohtusse. Teise riigi maksudokumente saab kasutada ainult tõendina, kuid kohus ei saa otsustada maksustamise üle teises riigis — lahendada saab vaid Eesti-poolset maksustamist.Kui tulu maksustamine välisriigis (või ka Eestis) ei olnud kooskõlas maksulepinguga, annab maksulepingu OECD mudellepingu[2] artikkel 25 õiguse esitada Eesti maksuhaldurile taotluse viia maksustamine kooskõlla maksulepinguga. Näiteks, kui teine lepinguriik maksustas Eesti residendi tulu, kuigi maksulepingu kohaselt selleks õigust ei ole (näiteks puudus äritegevuse püsiv tegevuskoht teises riigis, maksulepingu artiklid 5 ja 7), on võimalus maksuhaldurile vastav taotlus esitada. Kui maksuhalduri arvates on taotlus õigustatud, alustakse teise lepinguriigiga läbirääkimisi saavutamaks Eesti residendi tulude maksustamine selliselt, et see oleks maksulepinguga kooskõlas.[3]

    Konventsiooni kohaldatakse, kui siirdehindade korrigeerimise või püsivale tegevuskohale kasumi omistamise tagajärjel on tekkinud topeltmaksustamine. Kui ettevõtja leiab, et konventsiooni reguleerimisalasse kuuluvatest põhimõtetest ei ole kinni peetud, saab ta algatada kaebuse esitamisega vastastikuse kokkuleppe menetluse, mille kohaselt teevad liikmesriigid koostööd topeltmaksustamisega seotud vaidluse lahendamiseks. Kui pädevad asutused ei jõua kokkuleppeni kahe aasta jooksul, moodustatakse nõuandekomisjon. Pädevad asutused võivad teha nõuandekomisjoni arvamusest erineva otsuse. Kui aga asutused ei jõua kokkuleppele, on nad kohustatud toimima nõuandekomisjoni arvamuse kohaselt.

    Topeltmaksustamise kaebuse lahendamine uues peatükis

    Uus maksukorralduse seaduse peatükk reguleerib maksulepingute või konventsiooni alusel tekkinud vaidluste lahendamise korda. Seega jäävad välja olukorrad, millele ei saa maksulepingut või konventsiooni kohaldada.

    Praktikas saab rääkida juriidilisest ja majanduslikust topeltmaksustmisest. Majandusliku topeltmaksustamisega on tegemist siis, kui ühte maksuobjekti maksustatakse korduvalt eri isikute tuluna. Näiteks maksustatakse ühte ja sama kasumit kõigepealt ettevõtte tulumaksuga ja seejärel aktsionäri üksikisiku tulumaksuga. Juriidilise topeltmaksustamise puhul maksustatakse sama tulu sama maksumaksja tuluna rohkem kui ühes riigis. Näiteks maksustatakse aktsionäri ühte ja sama kasumit kõigepealt ühes riigis kinni peetava maksuga ja seejärel teises riigis üksikisiku tulumaksuga.

    Direktiiv on sarnane konventsiooniga, kuid erinevalt konventsioonist on maksuvaidluse olukorras kaebuse esitamise õigus nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel, kes on liikmesriigi residendid. Seda tuleb teha kolme aasta jooksul alates vaidlusalusest haldusaktist või toimingust teada saamisest. Seletuskirja kohaselt piisab kaebetähtaja kulgemise alguseks, et Eesti ja teise liikmesriigi maksuhaldur viivad paralleelselt läbi maksukontrolli ühe ja sama maksuobjekti suhtes ning on tõenäoline, et maks võidakse määrata.

    Erinevalt olemasolevatest mehhanismidest on esitatavale kaebusele ette nähtud kindlad nõuded. Kui kaebus on puudulik või kaebaja ei esita nõutud teavet või lisadokumente, on maksuametil õigus see tagastada. Näiteks tuleb kaebus tagastada juhul, kui vaidlus on seotud käibemaksuga, sest käibemaks langeb maksulepingute reguleerimisalast välja. Kaebuse vastuvõtmise korral teavitatakse sellest kaebajat ja vastava liikmesriigi pädevaid asutusi. Kaebajale jääb õigus kaebus tagasi võtta igal ajahetkel. Sellisel juhul lõpetatakse menetlus kõikides liikmesriikides, kuid kaebajal võib tekkida kohustus menetluskulude hüvitamiseks.

    Kaebuse ühepoolne lahendamine

    Kui kaebus on võetud menetlusse, saab maksuamet hinnata ühepoolselt, ilma asjaomase liikmesriigi pädevat asutust kaasamata, kas topeltmaksustamise kõrvaldamine on võimalik. Kui asi on lahendatav ühepoolselt, lõppeb ka teises liikmesriigis läbiviidav menetlus. Selline õigus on ka teisel või teistel vaidlusalust küsimust lahendavatel liikmesriikide pädevatel asutustel. Kui Eesti maksuamet saab vastava teate teise liikmesriigi pädevalt asutuselt, lõpetab maksuamet menetluse.

    Vastastikune kokkuleppe menetlus

    Kaebuse vastuvõtmise korral püüavad maksuhaldurid vaidlust lahendada vastastikuse kokkuleppe menetluses nii, nagu näevad seda ette ka kehtivad välislepingud. Vastastikuse kokkuleppe menetlus on meetod, kus liikmesriikide pädevad asutused püüavad vabas vormis toimuvate läbirääkimiste käigus lahendada maksulepingute kohaldamisest ja tõlgendamisest tulenevaid omavahelisi vaidlusi. Kokkuleppes määratakse, kuidas pädevad asutused tõlgendavad ja kohaldavad kohaldamisele kuuluvat maksulepingut ning millisel viisil on kavas kokkulepet täita igas liikmesriigis. Kokkuleppe saavutamisel on kaebajal õigus nõuda selle täideviimist eeldusel, et kaebaja nõustub pädevate asutuste vastastikuse kokkuleppega ning loobub teiste õiguskaitsevahendite kasutamisest kõikides asjaomastes liikmesriikides.

    Nõuandekomisjon

    Kui pädevatel asutustel ei õnnestu jõuda vastastikuse kokkuleppeni, on kaebajal õigus taotleda kaebuse läbivaatamist nõuandekomisjonis. Komisjonis saab läbi vaadata ka neid küsimusi, milles liikmesriikide asutused omavahel kokkuleppele ei jõudnud. Tegemist on täiendava menetlusetapiga, kus asja lahendavad valdkonna asjatundjad. Nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni eesmärgiks on vajadusel koguda tõendeid, kuulata ära kaebaja ja anda kaebuse kohta arvamus, mis on maksuhaldurite jaoks siduv, kui lõpliku otsuse tegemisel ei jõuta kokkuleppele. Nõuandekomisjoni lahend on maksuametile ja teise riigi asutusele siduv, kui hinnatakse kaebuse tagastamise õiguspärasust ja kui ilmneb, et pärast nõuandekomisjoni poolt arvamuse andmist ei suuda pädevad asutused vaidlusaluse küsimuse suhtes teha lõplikku otsust.

    Alternatiivne komisjon

    Maksuamet võib kokku leppida liikmesriigi pädeva asutusega, et nõuandekomisjoni asemel moodustatakse alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon, kes esitab oma arvamuse asja lahendamise kohta. Komisjon võib kohaldada vaidluste lahendamiseks lepitamist, vahendamist, sõltumatu arvamuse esitamise menetlust ja ka muud vaidluste lahendamise menetlust või tehnikat, sealhulgas parima viimase pakkumise menetlust. Parima viimase pakkumise menetluses esitavad kõik pädevad asutused alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile omapoolse vaidlusaluse küsimuse lahendusettepaneku. Esitada võib ka alternatiivseid lahendusettepanekuid. Samuti võivad liikmesriigid esitada üksteise lahenduskäikudele omapoolseid seisukohti. Lõpuks valib alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon välja ühe lahendusettepaneku, mis nende hinnangul on õiglane ja sobiv viis vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks. Kirjaliku arvamuse asja lahendamise kohta saadab vastav komisjon nii maksuametile kui ka teise riigi pädevale asutusele.

    Lõplik otsus

    Maksuamet lepib vaidlusaluse küsimuse lahendamises kokku vastava liikmesriigi pädeva asutusega. Kui pädevad asutused ei jõudnud kokkuleppele, muutub komisjoni arvamus neile siduvaks. Lõplik otsus on siduv üksnes selle vaidluse tähenduses. Pädevad asutused viivad lõpliku otsuse täide viivitamata, kui kaebaja nõustub lõpliku otsusega ja kinnitab, et loobub riigisiseste õiguskaitsevahendite kasutamisest.

    Medeia Džaparidze
    Attela advokaadibüroo advokaat


    [1] Riigikogu XIV koosseisu seaduseelnõu „Maksukorralduse seaduse, kohtute seaduse ja vedelkütuse seaduse muutmise seadus 29 SE“. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

    [2] Model Tax Convention on Income and on Capital. OECD: 2017. Arvutivõrgus:

    www.oecd.org/ctp/treaties/articles-model-tax-convention-2017.pdf.

    [3] MTA juhendmaterjal: „Maksulepingu täitmisest tulenevate vaidluste lahendamine“. Kättesaadav MTA kodulehel: www.emta.ee.

  • Sõiduautost, käibemaksust ja rakendussätete vajadusest. Martin Huberg

    Eesti õigusloome heaks tavaks (vähemasti Rahandusministeeriumi praktikas) on kujunenud lisaselgituseta käskude jagamine ehk siis uue õiguse kehtestamine ilma rakendussäteteta. Kui rakendussätted on olemas, siis enamasti puudutavad neid üksnes normi kehtima hakkamise aega, mitte aga ei reguleeri näiteks varasematest õigussuhetest tulenevat jms, millega uus norm oma olemuselt tihti kokkupuutesse satub.

    Selline olukord tekitab paratamatult õigusakti adressaadis ehk selles, kes vahetult seadust rakendama hakkab, segadust. Segadused aga, nagu meil jällegi kombeks kipub olema, tõlgendatakse mitte maksumaksja, vaid riigi kasuks. Eriti siis, kui küsimus on riigi finantsseisundit ehk eelarvet puudutav.

    2018. aasta käibemaksumuudatused

    2018. aastal muudeti mäletatavasti sõiduautode erisoodustusmaks seniseks õiglasemaks, lihtsamaks ja paremaks ning viidi ametlikult turuhind kilovattidest sõltuvaks, sõltumata auto tegelikust väärtusest ning sellest, kas selle odava või kalli sõiduriistaga läbiti erahuvides kilomeeter või tuhatkond.

    Kuna seadust oli niikuinii plaanis muuta, siis muudeti ka käibemaksuseadust eelnevaga haakuvas osas. Mõni asi oli selguse huvides (nagu näiteks kodu ja töökoha vahelised sõidud neis tingimustes, mil erisoodustust ei teki), mõni nagu ikka manipuleerimise vältimiseks ning mõnda asja muudeti oluliselt, möödaminnes, täpsemat selgitust välja toomata.

    Sõiduauto soetamisel kehtis juba 2014. aasta detsembrist käibemaksu mahaarvamise piirang, st kui sõiduautot kasutasid ka töötajad, teenistujad, juhtimis- ja kontrollorgani liikmed, siis hoolimata sellest, et selle eest makstakse ning seadus loeb seda ettevõtluse huvides kasutamiseks, välistati sisendkäibemaksu mahaarvamine suuremas ulatuses kui 50% (KMS § 30 lg 4 p 5). Ka siis, kui esineb ettevõtlusvälist kasutust (nt mittetulunduslik sfäär), kehtib mahaarvamise piirang 50% ulatuses (KMS § 29 lg 4).

    Kui sõiduautot kasutatakse üksnes ettevõtluses (v.a väljatoodud erandid), saab sisendkäibemaksu maha arvata 100% ulatuses (v.a kui seda kasutatakse ka maksuvaba käibe tarbeks, mille puhul tuleb mõistagi ka seda arvesse võtta).

    Seaduse § 30 lõike 8 algne redaktsioon nägi ette: Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud juhtudel ei kohaldata sõiduauto soetamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirangut juhul, kui sõiduautot kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel järjest vähemalt kahe aasta jooksul selle soetamisest arvates või müügiks soetatud sõiduauto käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel kasutusele võtmisest arvates. Kui kahe aasta jooksul sõiduauto kasutusotstarve muutub ja seda hakatakse kasutama käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetamata otstarbel, tuleb mahaarvatud sisendkäibemaksu korrigeerida sõiduauto kasutusotstarbe muutumise maksustamisperioodil proportsionaalselt sõiduauto käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–5 nimetatud otstarbel kasutamise osatähtsusele kahe aasta jooksul.

    Ehk siis arvestus on 2-aastase perioodi kohta ning kui näiteks 13. perioodil võetakse sõiduauto isiklikku kasutusse, siis tuli mahaarvatud sisendkäibemaksu korrigeerida 12/24 osas ehk siis vaid nende perioodide käibemaks 50% ulatuses riigile tagasi maksta, mille osas erakasutus ilmnes.

    Seaduseelnõu seletuskiri[1] (millega seda sätet muudeti 2018. aasta algusest) kinnitab seda: Kehtiva korra kohaselt sõiduauto kasutusotstarbe muutumisel, kui sõiduautot ei kasutata enam käibemaksuseaduse § 30 lõikes 4 sätestatud tingimustele vastavalt, korrigeeritakse sõiduauto soetamisel maha arvatud sisendkäibemaksu 50% osas kasutusotstarbe muutumise kuul proportsionaalselt kahe aasta arvestuses, ehk võttes aluseks 24-kuulise perioodi.

    Seda sätet otsustati muuta. Muudatus tähendas, et erakasutuse ilmnedes ei viidud sisendkäibemaksu enam proportsiooni, vaid see välistas 100% sisendkäibemaksu mahaarvamise algusest peale ehk siis tähendas 50% põhimõtte kohaldumist algusest peale.

    Miks see muudatus vajalik oli, seletuskirjas tegelikult ei selgitata. Samal ajal ajas uus skeem eelnõu koostajal juhtme sedavõrd kokku, et eelnõus hakati targutama ka maksuintressi maksmise kohustusest, kui ilmneb hilisem erakasutus.

    Seletuskiri selgitas: Juhul kui sõiduauto kasutusotstarve muutub kahe aasta jooksul selliselt, et see ei vasta enam lõikes 4 nimetatud tingimustele, mille alusel maksukohustuslane on selle sõiduautoga seoses kogu sisendkäibemaksu maha arvanud, tuleb maksukohustuslasel maha arvatud sisendkäibemaks 50% ulatuses riigile tagasi maksta. Sellisel juhul lisandub tagasimakstavale sisendkäibemaksu summale ka intress, mida arvestatakse alates sisendkäibemaksu maha arvamisest kuni selle tagasimaksmiseni riigieelarvesse.[2]

    Seadusel, nagu öeldud, puudusid kõik rakendussätted, v.a jõustumiste kuupäeva kehtestavad.

    Millised probleemid tekkisid?

    Seadusel saab olla nii ehtne kui ka ebaehtne tagasiulatuv mõju. Ehtsa tagasiulatuva mõju puhul kehtestatakse õigusakti mingis osas tagasiulatuvalt. Ebaehtsa tagasiulatuva mõju korral mõjutab kehtima hakkav uus regulatsioon juba olemasolevaid õigussuhteid alates normi jõustumisest. Ebaehtsat mõju võib olla erineva intensiivsusega. Kui näiteks juriidilise isiku poolt füüsilise isikuga sõlmitud töövõtulepingus on kokku lepitud tasu suurus, siis tulumaksumäära muutus riivab ebaehtsalt emba-kumba lepingupoolt. Kui selline leping on netosummas, siis mõjutab see enam väljamakse tegijat, sest tulumaksukohustuse suurus muutub tema jaoks (summa teisendatakse enne kinnipidamiskohustuse teket brutosummaks), ning kui leping on brutosummas, siis mõjutab see enam tasu saajat, sest tema saab väiksema väljamakse. Muidugi, meie tulumaksusüsteemi uus eripära mõjutab osaliselt esimesel juhul ka tulu saajat, kuna tema maksustatav tulu suureneb ning maksuvaba tulu väheneb proportsionaalselt.

    Kui me paneme selle kõne all oleva käibemaksuseaduse muudatuse konteksti, siis võis juhtuda, et isik soetas näiteks 2017. aasta juulis sõiduauto, arvas 100% sisendkäibemaksust maha, ning 2018. aasta veebruaris tegi erasõidu — kas tagasiarvestus on algusest peale (2017. aasta juuli), alates 2018. aasta algusest või alates erakasutuse kuust, nagu varasem seadus ette nägi?

    Kuna probleemid olid reaalsed ning meie liikmed pöördusid meie poole ja palusid selle teema maksuhalduriga suheldes tõstatada, siis tegimegi ametile selgitustaotluse, kus lisaks sellele küsimusele palusime selgitusi ka muudele küsimustele (vt lisatud selgitustaotlust ja sellele esitatud vastust).

    Et siis…

    Kui me vaatame selgitustaotluse teist küsimust ja sellele antud vastust, siis peab tunnistama, et mõnes osas see küll vastab meie küsimusele, kuid ühtlasi tekib mitmeid küsitavusi juurde.

    Ma loen vastusest välja, et MTA on seisukohal, et korrigeerimine tuleb teha, kuna seda esile kutsuv sündmus leidis aset uue redaktsiooni kehtivuse ajal. Samuti öeldakse, et korrigeerimine tuleb teha mitte veebruari, vaid jaanuari kohta esitatavas deklaratsioonis ehk siis nad kinnitavad, et üldjuhul tekib ka maksuintresside tasumise kohustus, nii nagu seaduseelnõu seletuskiri sätestas, kuid mida võib kahtlemata pidada põhiseadusevastaseks olukorraks, kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise ajal oli mahaarvamise alus olemas.

    Mis on aga üllatav ja mida ma tegelikult ei oleks eeldanud, puudutab korrigeerimise ajalist ulatust. Vastuses seisab: Samas nõustume sellega, et redaktsioonil puudub tagasiulatuv mõju, seega tuleb maha arvatud sisendkäibemaksust 50% tagasi arvestada 2018 jaanuarikuu eest esitatud käibedeklaratsioonis. Seega, kas deklareerimine toimub lihtsalt 2018. aasta jaanuari kohta esitatavas KMD-s, kuid kogu mahaarvatud sisendkäibemaksust tuleb pool tagastada?

    Kuivõrd see oleks juba ehtne tagasiulatuv mõju, siis esitame selle kohta maksuhaldurile täiendava selgitustaotluse ja püüame selgust saada. Vastuse saabudes hoiame teid sellega kursis. Olgu ette öeldud, et meie seisukoht eitab ehtsa tagasiulatuva mõju lubatavust ning ka maksuintresside maksmise kohustuse tekke lubatavust. Samas, ennegi on nii olnud, et üllad põhimõtted visatakse prügikasti niipea, kui märksõnaks on eelarve ja riigi huvi.

    Või parafraseerides Maie ja konstaabli vestlust filmist „Vanad ja kobedad saavad jalad alla“[3], kus konstaabel ütles: „Riik — see oleme ju meie“, mille peale Maie vastas: „Ma tean küll, et see olete ju teie“.


    EML selgitustaotlus MTA-le

    21.02.2019

    MTÜ Eesti Maksumaksjate Liit pöördub Maksu- ja Tolliameti poole sooviga saada käibemaksuseaduse sätete tõlgendamise osas teie seisukohad. Küsimused on kerkinud meie liikmetel ega ole pelgalt teoreetilist laadi.

    1. Käibemaksukohustuslane võtab liisinguandjalt sõiduauto (M1 kategooria sõiduk) nn kasutusrendile (st soetatakse teenust). Sõidukit kasutatakse osaliselt ettevõtluses ning tulenevalt käibemaksuseaduse § 30 lõikest 3 arvatakse sisendkäibemaksuna maha 50% käibemaksust. Kohaldub ka KMS § 30 lõikest 8 tulenev sisendkäibemaksu mahaarvamise aastane piirang.

    Käibemaksukohustuslane otsustab sõiduauto liisingult välja osta ja võõrandada (st väljaost on võõrandamise eesmärgil teostatav).

    EML on seisukohal, et väljaostmine on vaadeldav KMS § 30 lõikest 8 eraldiseisvalt (tegemist ei ole enam mitte teenuse soetamisega, vaid soetatakse kaup edasimüügiks), ning kui nn kasutusrendi alusel kasutusel olnud kaup soetatakse, kohaldub KMS § 30 lg 4 punkt 1 ja soetamisel tasutava käibemaksu saab 100% maha arvata eeldusel, et sõiduk võõrandatakse käibemaksuga maksustatava käibena.

    Palume meie seisukoha õigsust kinnitada või argumenteeritult ümber lükata.

    2. Käibemaksukohustuslane soetas 2017. aasta juulis sõiduauto (M1 kategooria sõiduk). Kuivõrd sõidukit kasutati 100% ettevõtluses (st erakasutus puudus) ning üksnes maksustatava käibe tarbeks, siis arvati 2017. aasta juuli KMD-l 100% sisendkäibemaksust maha.

    2018. aasta veebruaris tegi töötaja selle sõiduautoga isiklikke sõite ning sellest tulenevalt kohaldus KMS § 30 lõige 3 koostoimes KMS § 30 lõikega 7.

    Samas on teada, et KMS § 30 lõige 7 jõustus praegu kehtivas redaktsioonis 01.01.2018 ning varem kehtinud redaktsioon võimaldas sisendkäibemaksu mahaarvamist vastavalt KMS § 30 lg 4 punktides 2-5 nimetatud otstarbel kasutamise osatähtsusele 2 aasta jooksul.

    EML on seisukohal, et KMS § 30 lõikel 7 alates 01.01.2018 kehtival redaktsioonil tagasiulatuvat jõudu ei ole, rakendussätted vastaval seadusemuudatusel puuduvad. Järelikult saab asuda seisukohale, et KMS § 30 lõige 7 saab praeguse küsimuse puhul kohaldada üksnes nendele maksustamisperioodidele, mis langevad ajale alates 01.01.2018 ning mis on, arvates sõiduauto soetamisest, 2-aastasest perioodist järele jäänud.

    Palume meie seisukoha õigsust kinnitada või argumenteeritult ümber lükata.

    3. Osa EML liikmeid talitas sõiduautode soetamisel 2017. aasta konservatiivset lähenemist aluseks võttes ning arvas sõiduautode (M1 kategooria sõiduk) soetamisel sisendkäibemaksuna maha üksnes 50% sisendkäibemaksust, kuigi erakasutus puudus ning mahaarvamisõigus oli olemas 100% ulatuses. Vajalikud kanded liiklusregistris (st märge üksnes töösõitudeks kasutamise kohta) tehti õigeaegselt.

    Kas sellises olukorras oli aktsepteeritav teha muudatus vastavalt tegelikult kasutusele kuni 21.12.2017 kehtinud KMS § 30 lõike 7 alusel või pigem tuleks esitada algse KMD (st milles sõiduauto soetamist kajastati) muutmisdeklaratsioon?


    MTA vastus selgitustaotlusele

    07.03.2019

    Vastame küsimuste numeratsiooni arvestades.

    1. Kui sõiduauto soetatakse kasutusrendi tingimustel ning käibemaksukohustuslane otsustab kasutusrendilepingu lõpetada ning sõiduauto liisinguandjalt välja osta ja võõrandada, siis on väljaostmine vaadeldav käibemaksuseaduse (KMS) § 30 lõikest 8 eraldiseisvana. Sõiduki soetamisel saab tasutava käibemaksu 100% maha arvata eeldusel, et sõiduk võõrandatakse maksustatava käibena ning vahepealsel perioodil ei võeta müügiks soetatud sõidukit kasutusele muul otstarbel.

    2. KMS § 30 lõike 7 uus redaktsioon jõustus 01.01.2018. Kui käibemaksukohustuslane soetas sõiduki 2017 juuli ning arvas soetamisel sisendkäibemaksu 100% maha ning 2018 veebruar teeb töötaja isiklikke sõite, siis ei ole sõiduautot järjestikku kahe aasta jooksul maksustatava käibe tarbeks kasutatud. Isiklike sõitude maksustamisperioodil rakendub juba KMS § 30 lõike 7 uus redaktsioon. Samas nõustume sellega, et redaktsioonil puudub tagasiulatuv mõju, seega tuleb maha arvatud sisendkäibemaksust 50% tagasi arvestada 2018 jaanuarikuu eest esitatud käibedeklaratsioonis.

    3. Kui käibemaksukohustuslane arvas sõiduautode soetamisel 2017. aastal sisendkäibemaksuna maha üksnes 50% sisendkäibemaksust, siis rakendub tavapärane põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimise kord viie aasta jooksul. Kui 2017. aastal isiklikke sõite ei tehtud, siis aasta viimases käibedeklaratsioonis saab ühe aasta osas lahutada sisendkäibemaksu täiendavalt maha veel 50%. Juhime tähelepanu sellele, et KMS § 30 lõikes 3 sätestatu on tavakord, seega ei ole alust varasemalt deklareeritu muutmiseks Teie poolt nimetatud viisil.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige


    [1] Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 458 SE seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

    [2] Samas.

    [3] Vanad ja kobedad saavad jalad alla. Režisöör Rando Pettai. Ruut: 2003.

  • Riigikohtu praktikast — teabe nõudmine kolmandalt isikult. Madis Uusorg

    Maksumenetluse käigus kogub maksuhaldur vajalikke tõendeid nii maksukohustuslaselt kui ka kolmandalt isikult. Tihti tunneb see kolmas isik end õigustatult häirituna, sest kontroll ei puuduta ju tema maksuarvestust, kuid sellest hoolimata peab parajasti tema (võimalik, et maksukohustuslase asemel või täiendavalt viimasele) jagama selgitusi ja edastama tõendeid. Kui kaugele võib aga maksuhaldur oma menetlustoiminguga minna? Vaatame selle kohta juhtnööre Riigikohtu praktikast.

    Õiguslik raamistik

    Maksuhalduri läbiviidav maksumenetlus ei mõjuta üksnes maksukohustuslast, kelle suhtes menetlus toimub. Nimelt sätestab maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 61 lõige 1 maksuhalduri õiguse nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sealjuures on kolmandatel isikutel kohustus andmeid esitada ja selgitusi anda. Lõike 1 kohaselt võib kolmas isik keelduda tõendite ja andmete esitamisest üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kuna kolmanda isiku jaoks on tema poole pöördumine ja selgituste või tõendite nõudmine ilmselgelt koormav, sätestab MKS § 61 lõige 2, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist peab maksuhaldur pöörduma info saamiseks maksukohustuslase enda poole. Maksuhaldur ei pea maksukohustuslase poole pöörduma, kui puudub info tema asukoha kohta, ta ei ole kättesaadav või takistab asjaolude väljaselgitamist. Lõike 3 kohaselt peab maksuhaldur andma kolmandale isikule teabe andmiseks korralduse, kust selgub, kelle maksuasjaga on tegemist ning miks kolmanda isiku poole pöördutakse. Seega peaks olema vastavasisuline korraldus põhjalikult motiveeritud.

    Maksuhaldur kasutab õigust kolmandatelt isikutelt teavet nõuda väga laialdaselt ning kindlasti on mitmed lugejad selliste korraldustega kokku puutunud. Üldjuhul täidavad kolmandad isikud tehtud korraldused sõltumata nende kvaliteedist ilma liigseid küsimusi esitamata, sest kes see ikka tahaks ja julgeks hakata maksuhalduriga vägikaigast vedama. Lihtsam on esitatud küsimustele kiirelt vastata, et siis saaks ebameeldivuse unustada. Kui aga maksuhaldur kolmandale isikule tehtud korraldust, sellega nõutava teabe ja tõendite vajadust sisuliselt ei põhjenda või läheb oma teabenõudmisega ebamõistlikult kaugele, siis leidub ka neid, kes julgevad oma õiguste eest seista ja maksuhalduri tegevuse seaduslikkuse kahtluse alla seada. Kõrvalmärkusena olgu siinkohal öeldud, et MKS § 146 lõike 2 kohaselt peatub kolmandale isikule tehtud korralduse vaidlustamise korral selle täitmine, mis tähendab, et kuni lõpliku lahendi jõustumiseni kolmas isik seda täitma ei pea.

    Küsimused maksukohustuslasele ja kolmandale isikule ei pea ühtima

    Paraku ei ole aga vähemalt Riigikohtu tasandil selliseid vaidluseid seniajani eriline edu saatnud. Näiteks 30.03.2011 asus Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-98-10 seisukohale, et seaduses olev piirang, mille kohaselt peab maksuhaldur enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduma maksukohustuslase poole, tähendab, et tegemist peab olema sisult sama teabega, mis omab maksustamise seisukohast tähendust. See tähendab, et piirangut ei tule mõista selliselt, et kolmandalt isikult tuleks küsida täpselt samu küsimusi, mida küsiti maksukohustuslaselt. Kohus rõhutas ka, et on igati põhjendatud, et maksukohustuslaselt saadud info õigsuse kontrollimiseks pöördutakse kolmanda isiku poole. Seega ei eelda kolmanda isiku poole pöördumine, et maksukohustuslane ei oleks oma vastuseid andnud. Kohus leidis, et kui maksumenetluse käigus selguvad uued asjaolud, võib maksuhaldur kolmanda isiku poole pöörduda ka korduvalt. Siiski peaks maksuhaldur järgima põhimõtet, et menetlus tuleb läbi viia võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt.

    Kolmandalt isikult võib pärida infot ka tema tehingute kohta

    Seisukohtade poolest huvitavam on Riigikohtu 24.05.2011 lahend haldusasjas nr 3-3-1-24-11. Selles kohtuasjas küsiti teavet maksukohustuslase tehingupartneriks olnud äriühingu juhatuse liikmelt kui kolmandalt isikult. Maksuhaldur soovis muu hulgas infot selle kohta, kellelt tehingupartner kauba soetas, kuidas toimus kauba soetamine, hoiustamine jne. Seega puudutasid küsimused paljuski just korralduse adressaadiks olnud kolmanda isiku tehingute detaile n-ö neljandate osapoolte, mitte aga maksukohustuslasega. Esitatud küsimused viitasid maksuhalduri soovile ühe kontrolli raames varjatult viia läbi ka kolmanda isiku kontrolli maksukohustuslasele müüdud kauba soetamise osas. Riigikohus leidis, et maksuhaldur on korraldust tehes käitunud õiguspäraselt. Riigikohus leidis, et kolmandalt isikult ei tohi nõuda üksnes teavet, mida võiks anda ka maksukohustuslane ise, vaid nõuda võib ka teavet, mida maksukohustuslasel olla ei saagi. Kohus märkis, et kolmandalt isikult nõutaval teabel peab olema üksnes seos läbiviidava maksumenetlusega. Seega, kui maksuhaldur seab maksukohustuslase poolse kauba soetamise kolmandalt isikult kahtluse alla, võib Riigikohtu seisukoha kohaselt kolmandalt isikult nõuda teavet edasimüüdud kauba soetamise kohta, kuna sealt võib selguda, et tal nimetatud kaup üldse puudus. Kohus leidis, et pöördumine teabe nõudmiseks kolmanda isiku poole selle asemel, et algatada tema või maksukohustuslase tehingupartneri suhtes maksu- või süüteomenetlus, ei kahjusta kolmanda isiku õiguseid. Kolmanda isiku poole pöördumise seisukohast ei ole määrav see, kas kogutavad andmed võivad omada tähtsust kolmanda isiku maksustamise seisukohast, vaid üksnes see, et need võivad mõjutada maksukohustuslase maksukohustust. Kohtukolleegiumi üks kohtunikest jäi oma kahe kolleegi seisukohtade osas siiski eriarvamusele. Kohtuotsuse juurde kirjutatud eriarvamuses rõhutas riigikohtunik Tõnu Anton, et tema hinnangul saaks MKS § 61 lõike 1 alusel nõuda kolmandalt isikult teavet üksnes selliste asjaolude kohta, mille kohta valdab või peaks valdama teavet ka maksukohustuslane ise. Kohtunik leidis, et kolmandalt isikult ei tohiks nõuda MKS § 61 lõike 1 alusel teavet, mis tähendab oma sisult kolmanda isiku enda maksukäitumise kontrolli alustamist. Paraku jäi kohtuotsusele eriarvamuse kirjutanud kohtunik otsuse tegemisel siiski vähemusse.

    Kolmandat isikut ei pea teavitama sellest, mis asjaolusid soovitakse kindlaks teha

    14.04.2014 haldusasjas nr 3-3-1-90-13 tehtud lahendis märkis kohus, et jääb kõigi eelnevalt viidatud kolmes lahendis toodud seisukohtade juurde. Täiendavalt märkis kohus korralduse põhjendamise osas, et maksuhaldur ei pea korralduse adressaati teavitama sellest, milliseid konkreetseid asjaolusid soovitakse kindlaks teha. Põhjendama ei pea, kuidas on kolmandalt isikult nõutud teave ja dokumendid konkreetselt seotud maksukohustuslase kontrollimisega. Selle põhjal ei saa muidugi teha järeldust, et korraldus ei peaks olema motiveeritud. Maksuhaldur ei pea põhjendama nõutava konkreetse teabe ja dokumentide täpset seost toimuva maksumenetlusega.

    Kui kaugele maksuhaldur ikkagi minna võib

    Pisut leevendust ja õiguseid tõi kolmandatele isikutele aga 26.09.2018 lahend haldusasjas nr 3-16-2324. Nimetatud vaidluses oli füüsiline isik andnud pangaülekandega laenu teisele füüsilisele isikule, kes omakorda kasutas saadud laenuraha äriühingu osanikuna osakapitali suurendamiseks. Maksuhaldur kontrollis äriühingu käibemaksu ja tööjõumaksude arvestamist ja tasumist. Nimetatud kontrolli raames pöördus maksuhaldur MKS § 61 lõike 1 alusel laenu andnud füüsilise isiku kui kolmanda isiku poole. Maksuhaldur kohustas laenuandjat esitama oma pangakonto väljavõtte kogu äriühingu kontrolliperioodi osas, laenuks antud raha päritolu tõendavad dokumendid ning laenu saanud füüsilise isikuga sõlmitud laenulepingu. Kuna laenuandja hinnangul ei olnud esitatud korraldus õiguspärane, esitas ta kaebuse korralduse tühistamiseks. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus jätsid kaebuse rahuldamata. Sealjuures märkis halduskohus oma otsuses, et menetlusosalistel ega menetlusvälistel isikutel ei ole õigust öelda maksuhaldurile, kuidas ja milliseid tõendeid peab maksuhaldur koguma. Riigikohus oma otsuses madalama astme kohtute otsustega ei nõustunud.

    Riigikohus märkis esmalt, et erinevalt eelnevalt nimetatud Riigikohtu menetluses olnud sarnastest kolmandale isikule tehtud korralduste vaidlustest ei nõuta käesoleval juhul infot mitte maksukohustuslase tehingupartnerilt, vaid tehingupartneri tehingupartnerilt. Samas leidis Riigikohus, et seadus ei piira maksuhalduri õigust teavet nõuda üksnes kontrollitava maksukohustuslase tehingupartnerilt. Seega võib kohtu hinnangul teavet nõuda ka isikutelt, kellel puuduvad tehingud ja kokkupuude kontrollitava maksukohustuslasega. Riigikohus märkis, et menetlusväliselt isikult teabe nõudmisel peab teave, mida nõutakse, olema seotud toimuva maksumenetlusega, konkreetses vaidluses ei olnud see seos kohtule aga äratuntav. Riigikohus heitis maksuhaldurile ette, et viimane ei ole korralduses põhjendanud, kuidas on kolmanda isiku raha päritolu ja selle laenamise detailid teisele füüsilisele isikule seotud äriühingu maksukohustusega. Täiendavalt märgitakse otsuses, et korraldusega kohustati laenuandjat esitama ka laenu päritolu tõendavad dokumendid ehk siis tõendid, kust pärineb tema raha, mis laenuks anti. Kohtu hinnangul on sellise nõude esitamine just füüsilisele isikule liialt koormav. Seda põhjusel, et füüsilise isiku vara koguneb sageli aastate jooksul säästudest. See aga tähendaks, et isik peaks andma piiritlematult teavet kõigi oma varasemate sissetulekute kohta, mis ei ole aga proportsionaalne.

    Siinkohal tuleb märkida, et füüsilisel isikul ei ole kohustust kõigi oma sissetulekute ja väljaminekute osas pidada kõikehõlmavat raamatupidamist ning seega oleks sellise teabe andmine maksuhaldurile sisuliselt võimatu. Küll aga märgitakse otsuses, et teabe nõudmine füüsiliselt isikult ühekordse suurema laekumise kohta on mõeldav, kui sellel on ajaline lähedane seos kontrollitava maksukohustuslase maksukohustusega.

    Seega, Riigikohus ei välistanud oma 26.09.2018 otsuses maksuhalduri õigust küsida teavet ka isikutelt, kellel puuduvad otsesed kokkupuuted kontrollitava maksukohustuslasega. Oluline on, et nõutaval teabel oleks seos toimuva kontrolliga. Mida kaugemale kontrollitavast maksukohustuslasest teabe nõudmisega minnakse, seda põhjalikumalt peab korraldust põhjendama, et nõutava teabe seos oleks äratuntav. Kuigi Riigikohus on varasemalt andnud maksuhaldurile suhteliselt vabad käed valida, millist teavet kolmandatelt isikutelt nõutakse, siis 26.09.2018 lahendist nähtub siiski, et teabe nõudmisel on oluline järgida proportsionaalsuse põhimõtet.

    Madis Uusorg
    ATTELA advokaadibüroo vandeadvokaat

  • Kärped algavad: Stenbocki maja nimetatakse ümber Bocki majaks

    Lugejakiri.ee
    29.05.2019

    Riigieelarve strateegia aruteludel andis valitsus ministeeriumitele ülesande kärpida kulusid. Peaminister näitab ka ise eeskuju ja kärbib Stenbocki maja nime poole lühemaks. Lisaks läheb see nüüd paremini kokku valitsuse alkoholipoliitikaga.

    Stenbocki maja ümbernimetamine läheb valitsusele maksma küll 800 000 eurot, kuid pikemas plaanis loodetakse mingisugust kokkuhoidu.

    Kulutused tehakse selleks, et kokku hoida

    „Kui otsustasime, et meil tuleb säästlikumalt elama hakata, siis saime ka aru, et peame ministeeriumitele eeskuju näitama,“ märkis peaminister Jüri Ratas.

    „Me ei saa niisama nõuda kõigilt, et kuulge, kärpige. Niisiis istusime oma partneritega maha ja otsustasime, et alustame kärpeid meie staabist — Stenbocki majast,“ selgitas Ratas.

    „Jah, kohe tuleb teha selleks 800 000-eurone kulutus, sest majal tuleb mitmes kohas Bocki eest ära võtta Sten, lisaks tohutu hulk blankette ja templeid ümber teha. Aga näiteks peame tellima mulle ka uued pidžaamad, kuhu tuleb maja uus nimi ja logo ju tikkida,“ sõnas peaminister.

    Pikemas plaanis paistab asi hea

    „Oleme arvestanud, et tulevikus Stenbocki… vabandust, Bocki maja kulud hoopis vähenevad, sest näiteks logode ja maja nime trükkimisel kulutatakse ju vähem printerivärve ja tahma. Tehtud kuludega oleme tasa umbes 400 aasta pärast, aga sellest pole midagi — niikaua peaks ka praegune võimas koalitsioon püsima, nii et kõik on okei,“ märkis peaminister Ratas.

    „Ja muidugi ei tasu ära unustada, et see valitsus on teinud juba ühe ja peamise otsuse rahva jaoks — me oleme lasknud alla alkoholi hinna. Midagi muud me saavutanud ei ole, aga sellest pole hullu — meil on aega mitusada aastat vähemalt, et võib-olla veel mõni otsus vastu võtta,“ sõnas Ratas.

    „Kui Eesti rahvas on alates 25. juulist pidevalt maani täis, siis ei ole sobilik ka valitsusel oma peene suurustleva staabinimega laiata — muutes maja nime Bocki majaks, oleme ka meie rahvale lähemal ja tuttavama nimega,“ lisas peaminister.

    Stenbocki maja nimevahetusega on juba alustatud ja lõplikult saab see tehtud lähima paari kuu jooksul. Kõige kauem läheb Ratase pidžaama vahetusega, sest see tuleb eritellimusega Indoneesia väikesest külakesest, kus oodatakse hetkel, et vastsündinud nõela ja niidi kasutamise ära õpiksid.

Loe täismahus artikleid veebis

Lisame ja uuendame varasemaid täismahus artikleid jooksvalt.
Artiklid avaldatakse üldjuhul üks aasta pärast ajakirja ilmumist veebiajakirjana. Varem avaldatakse sisukord, toimetuse veerg ning toimetuse valikul võib avaldada muid artikleid. Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).