Aastaaruanne 2021 ja maksud 2022 koolituse salvestus loe lähemalt / osta koolitus

MaksuMaksja: 2019 – detsember (nr 12)

MaksuMaksja: 2019 – detsember (nr 12)

  • Sisukord
    UUDISED
    Olulisemad maksumäärad aastatel 2018–2020EMLLk 4-5
    2020. aastal jõustuvad seadusemuudatusedRahandusministeeriumi pressiteadeLk 5-6
    Helme: välismaise renditööjõu maksustamise probleem saab lahenduseRahandusministeeriumi pressiteadeLk 7
    Riigikogu võttis vastu 2020. aasta riigieelarveRahandusministeeriumi pressiteadeLk 7-8
    Rahandusminister Helme: riik kaasab erasektori suurte taristuprojektide elluviimisseRahandusministeeriumi pressiteadeLk 8-9
    Edasilükkunud tulumaksu kajastamine IFRS konsolideeritud aruannetesRahandusministeeriumi pressiteadeLk 9
    Ettevõtted saavad alates tänasest veebis oma korruptsiooniriske hinnataJustiitsministeeriumi pressiteadeLk 10
    Muutub tasuta õigusnõustamise saamise sissetuleku määrJustiitsministeeriumi pressiteadeLk 10-11
    Advokaadibüroo analüüs: pensionisamba reform on põhiseadusega kooskõlasJustiitsministeeriumi pressiteadeLk 11
    Digitaalsed lahendused aitavad kiirendada piiriüleste kohtuasjade menetlemist EL-isJustiitsministeeriumi pressiteadeLk 11-12
    Eelnõu loob võimaluse paindlikumaks ja stabiilsemaks üürituruksJustiitsministeeriumi pressiteadeLk 12
    Läti plaanib radikaalset kange alkoholi aktsiisitõusu: hinnad kerkiksid Balti riikide kõige kallimaksÄrileht.eeLk 13
    ARVAMUS
    Vaenlase vastu võideldes…Harry RaudvereLk 13-15
    10 tööturu ennustust aastaks 2020Manpower EestiLk 15-17
    Istudes vales kaitsekraavisPeeter TammistuLk 17-19
    EESTI OTSIB TÖÖMEES URMAST
    Lihtne ja eranditeta maksusüsteem ehk Urmase ja Martini maksukaasusMartin Huberg; Riigikogu stenogrammide väljavõttedLk 20-26
    Kuidas tuleb arvestada makse kahe eraisiku vahelise käsunduslepingu tasudelt?Lasse LehisLk 26-27
    Ettevõtluskontot kasutab üle 1600 inimeseMTA pressiteade; valikulised kommentaarid Postimees online`is ilmunud artiklile; EML avaldus õiguskantslerile; Arupärimine peaminister Jüri RataseleLk 27-32
    SEADUSEMUUDATUS
    Käibemaksueelnõu 76 SE võeti ludinal vastuMartin Huberg; EML kiri Riigikogu rahanduskomisjonile; 76 SE II seletuskiri; Riigikogu stenogrammidLk 33-35
    PROBLEEM
    KMD INF andmed polegi nii hästi kaitstud kui lubatud?!Martin Huberg, õiguskantsler Ülle Madise märgukiri MTA-le ja StatistikaametileLk 35-37
    KOHTULUGU
    Vanemahüvitis käis Riigikohtus „ravil“Martin HubergLk 38-39
    EELARVE
    Rail Balticu tähtaegne valmimine pole ilmselt realistlikRiigikontrolli pressiteadeLk 40-41
    JURIST VASTABHiie MarrandiLk 42
  • Olulisemad maksumäärad aastatel 2018–2020. EML

    EML

    Toome traditsioonilise iga-aastase tabeli kujul kõik olulisemad maksualased näitajad 2018., 2019. ja 2020. aasta kohta. Uuest aastast muutuvad määrad on rasvases trükis. Varasemate aastate näitajad on avaldatud EML kodulehel rubriigis „Maksuinfo“.

    Tulumaks201820192020
    Füüsilise isiku või mitteresidendi tulult tasutava või kinnipeetava tulumaksu määr20%20%20%
    Tulumaksu soodusmäär (III pensionisamba väljamaksed, mitteresidendile makstavad litsentsitasud ja teenustasud)10%10%10%
    Juriidilise isiku maksustatavale väljamaksele lisanduva tulumaksu määr20/8020/80

    (regulaarse dividendi puhul 14/86)

    20/80

    (regulaarse dividendi puhul 14/86)

    Füüsilise isiku tulumaksukohustus regulaarselt dividendilt7%7%
    Füüsilise isiku üldine maksuvaba tulu (kuus)0 € kuni 500 €

    Vastavalt valemile: 500 – 500 / 900 × (väljamakse – 1200)

    0 € kuni 500 €

    Vastavalt valemile: 500 – 500 / 900 × (väljamakse – 1200)

    0 € kuni 500 €

    Vastavalt valemile: 500 – 500 / 900 × (väljamakse – 1200)

    Lapsevanema täiendav maksuvaba tulu alates teisest lapsest (aastas)1848 €1848 €1848 €
    Lapsevanema täiendav maksuvaba tulu alates kolmandast lapsest (aastas)0 €0 €3048 €
    Täiendav maksuvaba tulu abikaasa eest (aastas)2160 €2160 €2160 €
    Tööandja sünnitustoetuse maksuvaba osa (ühekordne)2500 €2500 €2500 €
    Eluasemelaenu intresside, koolituskulude ja annetuste mahaarvamise piirmäär tuludeklaratsioonis1200 €

    sh 300 € eluasemelaenu intressidele

    50% tulust

    1200 €

    sh 300 € eluasemelaenu intressidele

    50% tulust

    1200 €

    sh 300 € eluasemelaenu intressidele

    50% tulust

    III pensionisamba sissemaksete mahaarvamise piirmäär tuludeklaratsioonis6000 €

    15% tulust

    6000 €

    15% tulust

    6000 €

    15% tulust

    FIE täiendav maksuvaba osa põllumajandussaaduste või metsamaterjali müügitulule2877 €2877 €2877 €
    Sotsiaalkindlustusmaksed
    Kuupalga alammäär täistööaja korral500 €540 €584 €
    Sotsiaalmaksu kuumäär470 €500 €540 €
    Kuumäärale vastav tööandja sotsiaalmaksu kohustus (kuus)155,10 €165 €178,20 €
    Kuumäärale vastav FIE sotsiaalmaks (kvartalis)465,30 €495 €534,60 €
    Kuumäärale vastav FIE sotsiaalmaks (aastas)1861,20 €1980 €2138,40 €
    Töötaja töötuskindlustusmakse1,6%1,6%1,6%
    Tööandja töötuskindlustusmakse0,8%0,8%0,8%
    Kohustusliku kogumispensioni makse2,0%2,0%2,0%
    Hüvitised ja erisoodustused
    Välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär (kuni 15 päeva kuus)50 €50 €50 €
    FIE välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär (kuni 15 päeva kuus)50 € (kuludokumendi alusel)50 € (kuludokumendi alusel)50 € (kuludokumendi alusel)
    Isikliku auto hüvitise maksuvaba piirmäär (sõitude arvestuse pidamisega)0,30 €/km,

    335 € kuus

    0,30 €/km,

    335 € kuus

    0,30 €/km,

    335 € kuus

    Ametiauto erisoodustuse hind kuus1,96 €/kW kuus

    Üle 5 a 1,47 €/kW kuus

    1,96 €/kW kuus

    Üle 5 a 1,47 €/kW kuus

    1,96 €/kW kuus

    Üle 5 a 1,47 €/kW kuus

    Tulumaks ja sotsiaalmaks erisoodustuselt kuus0,49 € + 0,81 €/kW kuus või (üle 5 a auto) 0,37 € + 0,61 €/kW kuus0,49 € + 0,81 €/kW kuus või (üle 5 a auto) 0,37 € + 0,61 €/kW kuus0,49 € + 0,81 €/kW kuus või (üle 5 a auto) 0,37 € + 0,61 €/kW kuus
    Töötajale laenu andmisel erisoodustuse aluseks olev intressi alammäär (aastas)0%0%0%
    Annetuste maksuvaba piirmäär juriidilistele isikutele (aastas)10% kasumist või 3% palkadest10% kasumist või 3% palkadest10% kasumist või 3% palkadest
    Vastuvõtukulude maksuvaba piirmäär juriidilistele isikutele (kuus)32 € + 2% palkadest32 € + 2% palkadest32 € + 2% palkadest
    Vastuvõtukulude maksuvaba piirmäär füüsilisest isikust ettevõtjatele32 € kuus + 2% netoettevõtlustulust aastas32 € kuus + 2% netoettevõtlustulust aastas32 € kuus + 2% netoettevõtlustulust aastas
  • 2020. aastal jõustuvad seadusemuudatused

    Rahandusministeeriumi pressiteade
    27.12.2019

    Rahandusministeeriumi valdkonnas jõustuvad 2020. aastal mitmed olulised seadusemuudatustest. Lühikest kokkuvõtet nende kohta saab lugeda siin.

    Tulumaksuseadus

    · Aasta lõpus välja makstud sünnitushüvitise, lapsendamishüvitise või koondamishüvitise saajad võivad maksustamise mõttes osa hüvitisest üle kanda järgmisesse aastasse. Nii ei vähene nende maksuvaba tulu ja nad ei pea täiendavalt tulumaksu maksma.

    · Täiendav maksuvaba tulu lapse eest alates kolmandast lapsest suureneb 1200 euro võrra ehk 3048 euroni aasta kohta.

    · Kui laps saab toitja kaotuse korral toitjakaotuspensioni või rahvapensioni, siis täiendav maksuvaba tulu lapse eest ei vähene.

    · Residendi välismaalt saadud tulule, sealhulgas pensionile kehtestatakse Eestis saadud tuluga võrdväärsed maksustatavast tulust tehtavad mahaarvamised. Mahaarvamisi saab teha täies ulatuses ka juhul, kui enamik tulust on saadud välisriigist.

    · Füüsilise isiku, mitteresidendi, lepingulise investeerimisfondi fondivalitseja ja aktsiaseltsifondi tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega pikendati 30. aprillini, ning tulumaksu tasumise ja tagastamise tähtaega 1. oktoobrini.

    · Füüsilisest isikust ettevõtja avansiliste maksete tasumise piirmäära tõsteti 64 eurolt 300 euroni.

    · Erisoodustusena ei maksustata töötajate elu- ja töökoha vaheliseks transpordiks kasutatud ühistranspordi piletihinna hüvitamist.

    · Hübriidsete ebakõlade maksustamine — muudatustega välditakse topeltmittemaksustamist, mida põhjustavad nn hübriidsed ebakõlad ehk erinevused finantsinstrumentide, maksete ja üksuste kvalifitseerimisel eri riikides või maksete omistamises peakontori ja püsiva tegevuskoha vahel või sama üksuse kahe või enama püsiva tegevuskoha vahel.

    · Tulumaks lahkumisel — see puudutab Eesti ettevõtjaid, kes soovivad viia Eestis asuvat vara teises riigis asuvasse püsivasse tegevuskohta. See kehtib ka vastupidises olukorras, kui Eestis asuvast püsivast tegevuskohast (näiteks filiaal või esinduskontor) viiakse vara välja välismaisesse peakontorisse. Vara väljaviimisel tuleb tulumaksu tasuda vara turuväärtuse alusel.

    Maksukorralduse seadus

    · Maksukorralduse seadust ja kohtute seadust täiendati seoses topeltmaksustamise vaidluste lahendamise direktiivi ülevõtmisega. MKS uues peatükis kehtestati üksikasjalikum kord Euroopa Liidu liikmesriikide vahelisest maksulepingute kohaldamisest ja tõlgendamisest tulenevate topeltmaksustamise vaidluste lahendamiseks. Regulatsioon kohaldub vaid maksulepingutes nimetatud tulu- ja kauptalimaksudele.

    · Maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse 2018. aasta novembris vastu võetud muudatustest jõustuvad 2020. aasta 1. jaanuarist tulumaksuvabastus ajatatud maksuvõla intressi osas (v.a maksuotsus) ning Maksu- ja Tolliameti õigus erandjuhul vähendada ajatatavalt maksuvõlalt arvestatavat intressi 50% tagantjärele maksuvõla tekkimise päevast arvates. Intressisummad ümardatakse alates järgmisest aastast ühe euro täpsusega. Praegu sendi täpsus.

    Maksualase teabevahetuse seadus

    · Maksuskeemide teavitamiskohustus — järgmisel aastal rakendub maksuskeemide direktiiviga kokku lepitud teabevahetus maksustamist, pangakontode alast teabevahetust ning tegeliku kasusaaja kindlakstegemist mõjutavate skeemide osas. Rakendatakse sellistele piiriülese mõjuga skeemidele, mille kasutamisega on alustatud 2018. aasta juunis. Jooksvalt tuleb hakata koguma teavet 2020. aasta juulist arvates. Eelkõige on teabeandjaks skeemi välja töötanud maksunõustajad. Teave saadetakse Euroopa Komisjoni peetavasse keskregistrisse ning sellele on juurdepääs kõigil liikmesriikidel, keda skeem puudutab.

    Tulumaksuseadus

    · Laevanduse erimaksurežiim — Euroopa Komisjon on andud Eestile positiivse riigiabi otsuse, mistõttu jõustub eeldatavalt tuleva aasta 1. juulil laevanduse seadusepakett, millega nähakse ette võimalus kasutada erimaksurežiimi ettevõtte tulumaksule teatud tingimustele vastavate laevade osas (tonnaažikord) ja laevapere liikmete tööjõumaksudele. Maksusoodustused on üheks osaks terviklikust meetmete paketist, mille eesmärgiks on Eesti laevanduse rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine.

    Käibemaksuseadus

    · Lihtsustuvad piiriülese kauba käibe maksustamisreegleid juhul, kui tegemist on nõudmiseni varuga, ehk kaup toimetatakse kokkuleppel ostjaga teise liikmesriigi lattu ootele, kuni ostja selle laost välja ostab. Lihtsustatud korra kohaselt ei teki ettevõtjal nõudmiseni varu viimisel teise liikmesriiki seal maksu- ega aruandluse kohustust. Tehing deklareeritakse ja maksukohustus tekib alles kauba müümisel ostjale müüja asukohariigis.

    · Sätestatakse ühtsed reeglid aheltehingute maksustamisel, mis siiani on liikmesriigiti olnud üsna erinevad. Ettevõtete maksukohustus sellega ei muutu, pigem aitab see ennetada erinevate praktikatega kaasneda võivat topeltmaksustamist või maksustamata jätmist.

    Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus

    · Väikeõlletootja eelmise aasta tootmismahtusid tõstetakse 6000 hektoliitrilt 15 000 hektoliitrini, mis on aluseks 50% soodsama aktsiisimäära rakendamiseks.

    · Sigarettide aktsiisimäär on 81,95 eurot 1000 sigareti kohta + 30% jaehinnast, kuid mitte vähem kui 138,65 eurot 1000 sigareti kohta. 2019. aastal oli aktsiis 77,50 + 30%, kuid mitte vähem kui 124,27 eurot 1000 sigareti kohta.

    · Suitsetamistubaka aktsiis tõuseb selle aasta 82,99 eurolt 89,63 euroni kilogrammi kohta.

    · Kütteainena kasutatava maagaasi aktsiisimäär tõuseb 79,14 euroni 1000 kuupmeetri kohta.

    · Kütteainena kasutatava vedelgaasi aktsiisimäär tõuseb 107,71 euroni 1000 kilogrammi kohta.

    Väärtpaberituru seadus

    · Krediidilepingu sõlmimisel täpsustati tarbijale teabe andmise korda selle kohta, millist indeksit leping sisaldab. Näitena on üheks selliseks indeksiks laenuintressis kasutatav Euribor. Muudatustega täpsustatakse, et juhul kui tarbijakrediidileping viitab indeksile, mille abil määratakse kindlaks näiteks lepingu kohaselt tasumisele kuuluv summa, tuleb tarbijale antavas infos välja tuua ka selle indeksi täpne nimi, indeksi halduri nimi ning indeksi kasutamisest tulenev võimalik mõju tarbijale. Seaduse muudatuse rakendussätte kohaselt tuleb sellekohane info lisada lepingutesse, mis on sõlmitud 2020. aasta 1. veebruaril või hiljem.

  • Helme: välismaise renditööjõu maksustamise probleem saab lahenduse

    Rahandusministeeriumi pressiteade
    16.12.2019

    Rahandusministeerium on ette valmistanud mitu seadusemuudatust, et parandada välismaiselt renditööjõult maksude tasumist ja seeläbi ka konkurentsiolukorda ausate ettevõtjate jaoks.

    „Korralikult makse tasuvad Eesti ettevõtjad on olnud aastaid hädas välismaist tööjõudu kasutavate konkurentidega, kes jätavad oma maksukohustused täitmata ja löövad seetõttu hinnad alla. Tihtipeale pakuvad sellised ettevõtjad ka töötajatele kehvemaid töötingimusi ja palka. Selline olukord tuleb kiiremas korras lõpetada,“ ütles rahandusminister Martin Helme.

    Täna on probleem selles, et kui näiteks Poola ettevõtja palkab renditöötajaks inimese Ukrainast, kes saadetakse Eestisse tööle vähem kui 183 päevaks, siis saab Eesti tema töötasu maksustada üksnes juhul, kui isikule palka maksev tööandja on samuti Eestis. Poolal jällegi ei ole õigus Ukraina residendi töötasu maksustada, kuna tööd ei tehtud Poolas ja tasu saaja ei ole Poola resident. Ainuke riik, kellel on õigus ja võimalus sellisel juhul töötasu maksustada, on Ukraina. Maksude tasumine sõltub nüüd aga Ukraina residendi õiguskuulekusest, sest teavet töötasu maksmise ega saamise kohta ei ole ühegi kolme riigi maksuametil. Kokkuvõttes on selline olukord kahjulik kõikidele riikidele.

    Sellise olukorra muutmiseks on Rahandusministeerium lisanud Siseministeeriumi algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõusse välismaise renditööjõu maksustamiseks vajalikud tulumaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muudatused. Selle tulemusel maksustatakse inimeste Eestis töötamine ühetaoliselt.

    Samuti tuleb edaspidi registreerida mitteresidentidest renditöötajad Maksu- ja Tolliametis. Täna ei oma MTA täit pilti välismaise renditööjõu kasutajatest ja nende maksukohustusest, mistõttu ei ole võimalik maksukahju objektiivselt hinnata. Samuti ei jõua amet järelevalve käigus kõiki kontrollida.

    Välismaalaste seaduse muutmise eelnõu peaks lähiajal jõudma valitsusse.

    Ühtlasi on Poola rahandusministeeriumiga käimas läbirääkimised selle üle, et ka maksulepingu alusel säiliks Eestil õigus Poola kaudu Eestisse jõudvat välismaist renditööjõudu maksustada.

  • Vaenlase vastu võideldes... Harry Raudvere

    Demokraatia väidetakse olevat suurepärane ühiskonnakorralduse vorm. Kas või juba sellepärast, et igaühel on võimalus end ise teiste ees täis teha. Pärast reedest pressikonverentsi tuuleenergeetika teemal, kus esines enamik selle sektori arendajaid, suutsid end üldsuse ees kapitaalselt täis teha meie peavoolu meedia parimad esindajad.

    Nende huvi ei keskendunud probleemi analüüsile, mis on tänaseks tekitanud olukorra, kus riigi vastu on küpsemas tuulenergeetikat arendavate ettevõtete hiigelnõuded, vaid huvi ja energia oli suunatud eelkõige rahandusministri nõuniku Kersti Krachti vastu, kellele pandi süüks sekkumist ettevõtjate ja riigi vahelisse konflikti ning seda just ettevõtjate poole hoides.

    Küsimusele, kui rahandusminister on riigiettevõtte Eesti Energia üldkoosoleku pädevusega isik, siis miks ja kuidas saab ministri nõunik esindada üldse teisi osapooli, on olemas selge ja konkreetne vastus: Eesti Energia äriplaan tänases õigusruumis ja vabas turukonkurentsis ei ole jätkusuutlik. Seda esiteks. Põlevkivist toodetud elektri omahind on oluliselt kallim börsi müügihinnast. Selline riigipoolne salajane põlevkivielektri doteerimine maksumaksjate rahadega on kestnud juba aastaid, kuid uute karmistunud keskkonnanõuete ja eelarve defitsiidi tingimustes ei ole võimalik vanamoodi jätkata. See oli selge juba paljude aastate eest, kui selgus Eesti Energia kontsernisisene ristsubsideerimine. Täna võime täie tõsidusega väita, et Eesti Energia oli ja ka on teatud poliitiliste ringkondadega seotud äriinimeste toitumisahela oluline osa ning sellepärast hoiti paaniliselt kinni ja püüti säilitada hukule määratud ärimudelit, milles põlevkivi kasutamisel oli oluline roll. Siit ka selge arusaamine, miks oli vaja poliitiliste hoobadega hakata takistama konkureerivate energia toomisviiside turuletulekut.

    Tuulest toodetud elektril on vaieldamatult kõige madalam omahind, millega põlevkivist toodetud elekter ei suuda kunagi konkureerida. Küll kujutati meie olemasolevat elektrisüsteemi suletud konnatiigiga, kus tuulevaikse ilma korral oleks tulnud suurendada kahjumlikult Narva põlevkivikatelde võimsust ja tugeva tuule korral panna jälle põlevkivikatlad seisma. Sellist naiivset ja valelikku informatsiooni võimendas ajakirjandus ja lõi juba ette kuvandi tuuleenergia kahjumlikkusest. Kahjuks jäi seejuures märkamata, et Eesti oli ühtses suures ja võimsas energiasüsteemis, kuhu oleks spetsialistide arvestuste kohaselt võimalik ilma mingeid lisaressursse kaasamata paigaldada kuni 700 MW eest tuulegeneraatoreid.

    Täna ei ole küsimus enam Eesti Energia kui ettevõtte saatuses. Eelmiste valitsuste ja nende liikmete otsene korruptiivne tegevus on ohtu seadnud terve riigi energiajulgeoleku. Selle ohu likvideerimiseks ongi vaja täna tegutseda kiirelt ja läbimõeldult.

    Tooksin siin välja lõigu Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Eerik Heldna sõnavõtust, mille ta esitas 30. novembril 2016. aastal toimunud majandusjulgeoleku konverentsil:

    Kolm põhilist majandusvaldkonda, millele KAPO praegu Eestis erilist tähelepanu pöörab, on IT, transiit ja energeetika. Tegeleme juhtumitega, kus ühe mõjuvõimsa grupi kitsastest ärihuvidest lähtudes hakatakse langetama üht või teist otsust. See on majandusjulgeolekut ohustav korruptsioon, mis võib esineda üksikute kuritegude kaudu, kuid tegelikult on toimunud süstemaatiline riigi iseseisvuse hävitamine.

    Seda iseseisvuse hävitamist näemegi täna sõjas tuuleparkide arendajate vastu. Millegipärast oli Eerik Heldna sunnitud peale sellist avaldust KAPOst lahkuma. Ega ometi ei olnud ta hakanud ohustama neid mõjuvõimsaid isikuid, kelle huvides oli säilitada ühelt poolt Eesti energeetikas status quo, kuid samal ajal pakkuda riigile lahendusena välja Eesti Energia juurde monopoolse taastuvenergia tütarfirma loomist ja selle börsile viimist? Viia loodud ettevõte börsile lihtlabase plaaniga saada omale järjekordne kontroll riigi jaoks olulises ja äärmiselt tulusas strateegilises valdkonnas. Neid näiteid on meie ühiskonnas piisavalt. Kui vaadata kas või rikaste edetabelit, siis torkab silma, et ruulivad avalikust sektorist eraäridesse läinud isikud ja just sellistesse, mis viidigi poliitilise otsusega börsile. Nagu näiteks Tallinna Sadam jne.

    Sedasorti plaanid on pikaajalised, nõuavad eeltööd ja õige kuvandi loomist. Ja hoidku kõigevägevam selle eest, kui kurikavalat plaani ette valmistades võiks turule tulla mõni konkurent, kes riisub koore. Seda ei saa lubada ja tuleb rakendada kõiki abinõusid võimalike konkurentide tõrjumiseks. Esiteks tuleb luua õigusruum, mis piirab juurdepääsu konkurentide rahastamisvõimalustele. Selleks kehtestati taastuvale energiale makstava toetuse süsteem, mille määra suurendati vastavalt monopoolse ettevõtte arengule. Konkurentide äriplaanid ei saanud pankadest heakskiitu, sest nad pidid dokumentaalselt pankadele tõestama, milline on elektri hind kümne aasta pärast ja mis juhtub siis, kui taastuvenergia tasu maksmine lõpetatakse poolest aastast. Teiseks abinõuks rakendati vankri ette Keskkonnaministeerium, kes keeldus kooskõlastamast planeeringuid põhjendusega, et kui riigil on vaja hakata kaevandama fosforiiti, siis peate oma tuulegeneraatorid ära koristama. Aastaid kestnud kohtuvaidlused võitsid arendajad ja said oma planeeringud Ida-Virumaal kehtestatud.

    Kui oli selge, et erakapitalil arendatavad tuulepargid võivadki reaalselt hakata kerkima, siis kaasati koheselt Kaitseministeerium oma radari teemaga. Kui arendaja suutis tõendada, et konkreetne rajatav tuulepark ei jää üldse radari vaatevälja, siis kerkis otsekohe üles raadioluure segamine Venemaa suunal. Raadioluuret segavad kõik Ida-Virumaa tuulepargid, kuid mitte Eesti Energiale kuuluv Narva tuhaväljal asetsev suur tuulepark. See tuulepark ei olevat ohuks Eesti riiklikule julgeolekule. Ja me peame eriala valdavate inimestena riigi aetavat jama uskuma? Kindlasti mitte, kuid ükskõik millisele ministrile või ametkonnale oleme üritanud oma probleemidest rääkida, on tulemus ühesugune. Peame kuulma iga kord, et riigikaitse on suurim avalik huvi ja siin ei ole teha ega parata midagi. Peame täitma NATO salajasi eeskirju ning kui oleme tundnud huvi, et kas ja kuidas saab mingi sõjaline organisatsioon sekkuda ühe suveräänse riigi tsiviilellu ja mida see peaks juriidiliselt meie riigi kohta rääkima, siis kehitatakse selle peale õlgu ja leierdatakse järjekordselt joru suurest avalikust huvist.

    Olen isiklikult kohtunud ja rääkinud riigi poolt tuuleenergeetika sektori arendajatele tehtavast ülekohtust minister Juhan Partsiga, Hanno Pevkuriga, Urmas Reinsaluga, Sven Mikseriga, Helir-Valdor Seedriga, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimehe Artur Talvikuga, kirjutanud peaminister Taavi Rõivasele, õiguskantslerile, KAPOsse ja prokuratuuri. Täiesti mõttetu ajaraisk. Mitte kedagi neist ei ole see teema kõnetanud. Ja nüüd on esile kerkinud minister, kes julgeb küsida asjaosalistelt aru! Sellisest inimesest tuleb teha kiiremas korras poliitiline laip, põlgamata selleks kõikvõimalikke ja võimatuid vahendeid.

     

    Ajakirjanik küsis Kersti Krachtilt, kas tal on andmeid Eesti Energia soosimise kohta. Ta jäi vastuse võlgu ja sellepärast oleme sunnitud tooma need faktid ise esile. Esiteks ja kõige marginaalsemaks riigipoolseks Eesti Energiat soosivaks sammuks oli Tootsi turbaraba maade eraldamine otsustuskorras Eesti Energiale. Kohus tuvastas riigipoolse seaduste rikkumise ning tühistas seadusevastase tehingu. Teiseks näiteks võime tuua Narva tuhaväljadel asetseva Eesti Energiale kuuluva tuulepargi. Kui selles piirkonnas on Venemaa suunas tuulikute tõttu raadioluure häiritud ja riigikaitse küsimus pidi olema vaieldamatult suurim avalik huvi, siis miks ei demonteerita Eesti Energiale kuuluvat tuuleparki vahetult Venemaa piiri lähedal? Kaitseministeeriumi ametnik Meelis Oidsalu on rõhutanud, et me oleme ikkagi õigusriik ja selliseid samme ei ole võimalik astuda. Kas sellest tuleb järeldada, et teiste tuuleparkide arendused on riigi julgeolekule ohuks ja millegipärast Eesti Energiale kuuluv tuulepark seda ei ole? Ei sega luuramist ega eelhoiatussüsteeme? Tegemist on lihtlabase topeltmoraaliga. Samuti plaaniti valitsusringkondade poolt mängida Aidu tuulepark Eesti Energiale. Selle tõenduseks on riigiasutuste otsene sekkumine hoonestusõiguste enampakkumise protsessi. Juba fakt iseenesest, et valitsus kohustas ühehäälselt Lügenuse valda rajama viie aasta jooksul Aidu tuuleparki, on otsene tõend selle kohta, et riigikaitsega ei ole antud piirkonnas midagi pistmist. Või Päite-Vaivina tuulepargi keskel olevate riigimaade salajane üleandmine Eesti Energiale. Kas ka see asjaolu ei viita otsesele tahtlusele kahjustada Eesti Energia võimalikke konkurente? Neid faktilisi asjaolusid on veelgi, kuid usutavasti piisab ka nendest, et mõista Eesti Energia eelistamist teiste arendajate ees.

    Riigiametnikud õigustavad oma tegevust väitega, et riik kui Eesti Energia omanik võib investeerida omale kuuluvasse ettevõttesse. Võib, kuid ei tohi kasutada seejuures väljamõeldud põhjuseid ega seadusandja võimu konkurentide hävitamiseks.

    Ja nüüd julgetakse rahandusminister Martin Helmele ette heita, et ta on omavoliliselt sekkunud teise ministeeriumi haldusalasse ja tegeleb teemaga, mis teda ei tohiks üldse puudutada. Tema kallale on ässitatud ajakirjanike hordid. Sõna võtavad kibestunud opositsioonipoliitikud ja näevad rahandusministri tegevuses ohtu nii demokraatiale kui riigi mainele tervikuna. Kui tõesti ei ole tuuleenergeetikat arendavate ettevõtjate probleemid rahandusministri teema, siis miks meie ajakirjanduseliit ei küsi aru nendelt ministritelt, kelle valdkonda nad antud teema lahterdavad? Miks nad ei pommita küsimustega majandus- ja taristuministrit Taavi Aasa, et viimane on lasknud olukorra tuulenergeetika sektoris nii kaugele minna, et riiki ähvardavad sadadesse miljonitesse ulatuvad kahjunõuded? Või on kõik juba ette nii kindlad, et kohtud ei näe oma otsustes riigipoolseid rikkumisi ning arendajatel polegi õigustki mingitele kahjunõuetele? Ka see ei ole võimatu, sest pole saladuseks, kuidas riik on ähvardanud vallaametnikke ja üritanud mõjutada kohtunikke. On olemas kahetsusväärsed faktid, kus kohtunikud on eiranud reaalsust ja fabritseerinud tendentslikke kohtuotsuseid. Kohtuvõimuga manipuleerimisest räägib kas või fakt, et tuuleparkide arendajad peavad ootama pikki aastaid enne, kui nende asjad kohtus ette võetakse. Analoogilised riigi huve puudutavad kohtlahendid saadakse valmis aga mõne kuuga. Ükskõik, mida tuuakse venitamistaktikale vabanduseks, on tegemist ikkagi sulaselge manipulatsiooni ja kohtute mõjutamisega.

    Pressikonverentsil osalenud ajakirjanike jaoks ei olnud oluline, et Eestis on välja töötatud maailmas ainulaadne tuulegeneraator, mis võib olla tulevikus rasketööstuse lipulaevaks. Ei huvitanud neid riigipoolne ülekohtune ja sõnamurdlik käitumine ega tuuleenergeetika sektori reaalne olukord. Ei räägitud sõnagi sellest, et kaasaegne tuuletehnoloogia ei vaja mitte mingisuguseid riigipoolseid dotatsioone. Paljud neist ei mõistnud üritust kajastades sedagi, et tegemist ei olnud vendade Sõnajalgade promoüritusega, kes olid nende meelest kaasanud enese õigustamiseks ja tähtsuse rõhutamiseks ministri poliitilise nõuniku, vaid kogu tuuleenergeetikat puudutava probleemistikuga.

    Meediapoolne pressikonverentsi kajastus andis selge signaali, kui sügavale on ühiskonnas vähkkasvajana lokkav bürokraatia diktatuur oma juured ajanud. Bürokraatia diktatuur pärsib kõikide eluvaldkondade normaalset arengut ning seob lõppkokkuvõttes vabad kodanikud käsist ja jalust, võimaldades neil tegutseda ainult piiramatut võimu omava huvigrupi armust. Kui me ei rakenda täna oma energiat ja oskust võimust võtva bürokraatia diktatuuriga võitlemiseks, leiame end ühel päeval uusorjanduslikus ühiskonnas, mille lävel me juba praegu oleme. Kui me sellist ühiskonnamudelit oma lastele ei soovi, peame igati toetama selliseid poliitikuid, kes mitte lihtsalt ei ole kohatäitjad, vaid tegutsevad konkreetselt nii riigi, ettevõtjate kui ka kogu rahva hüvanguks.

    Harry Raudvere
    Ettevõtja

  • Läti plaanib radikaalset kange alkoholi aktsiisitõusu: hinnad kerkiksid Balti riikide kõige kallimaks. Ärileht

    Ärileht.ee
    28.12.2019

    Tuleva aasta 1. märtsist plaanib Läti tõsta kange alkoholi aktsiisi 30%. See tähendab, et kange alkoholi liitri hind tõuseb kolme euro võrra ja hinnad kerkivad Balti riikide kõrgeimale tasemele.

    Seda kinnitas Läti alkoholitootjate liidu juht Davis Vitols, vahendab Läti Delfi.

    Valitsus kavandab aktsiisitõusu maksureformi raames ning see peaks kompenseerima riigieelarves teiste tulude vähenemist.

    Vitols märkis, et rahandusministeeriumi algsed prognoosid selleks aastaks olid oluliselt ambitsioonikamad — ametnikud eeldasid, et lätlased ei pööra hinnatõusule tähelepanu ning hakkavad veelgi rohkem alkoholi ostma. „Aga selle aasta esimene poolaasta näitas, et nii ei juhtu,“ lausus Vitols.

    Kui Läti parlament Seim jääb senise aktsiisi tõstmise plaani juurde, siis muutub kange alkohol Lätis Balti riikides kõige kallimaks, lisas Vitols. „Reaalsuses tähendab see, et ebaseadusliku alkoholiga kauplemine Lätis kasvab ning piirikaubandus kaob täielikult. Sellega kukuvad järsult ka aktsiisimaksu ning käibemaksu laekumine,“ lausus Vitols.
    „2019. aasta näitas selgelt, et lätlased ei osta veel rohkem alkoholi veel kallima hinnaga,“ lisas ta.

  • 10 tööturu ennustust aastaks 2020. Manpower Eesti

    Aasta lõpus tehakse prognoose ning avaldatakse ennustusi uueks aastaks. Personaliettevõtte Manpower Eesti töötajad panid traditsiooniliselt kirja kümme tööturgu puudutavat prognoosi algavaks aastaks.

    Võõrtööjõu kvoot saab täis jaanuari esimesel tööpäeval

    Eelmisel aastal ennustasime, et võõrtööjõu kvoot täitub hiljemalt märtsiks. Seekord pole mõtet sellekohast ennustust teha, sest sisuliselt on järgmise aasta kvoot juba täis, kuigi vormiliselt avaneb see jaanuaris.
    Praeguseks on tehtud mitu tuhat eelbroneeringut ehk kvoot täitub ilmselt ametnike uue aasta esimesel tööpäeval. Tagurlik kvoodipoliitika kahandab Eesti konkurentsivõimet ja haavab eelkõige tootmist, mis kolib üha tempokamalt Eestist välja. Samuti kaasneb kunstliku piiranguga ebaseadusliku võõrtööjõu sissevool, sest kui nõudlust on, tekitatakse ka pakkumine. Eesti riigile ja ühiskonnale tähendab makse mittemaksev hall tööjõumass sotsiaalseid probleeme. „Mustalt töötamine“ võib hakata tunduma ahvatlev ka välistudengitele, kui vastu peaks võetama praegu kooskõlastusringil olev seaduseelnõu, mis keelab välismaalastest tudengitel töötada rohkem kui 16 tundi nädalas ja saada alla keskmise palga jagu töötasu. Kuna igas halvas on alati ka midagi head, võib eeldada, et inimeste nappus sunnib riiki panustama olemasolevate inimeste arendamisse ja koolitusse nii raha kui aega.

    Maksuamet leiab rahapaja

    Maksuamet töötab välja meetodi, kuidas ohjata võõrtööjõudu maksuvabalt vahendavaid hangeldajaid nii, et maksud makstakse Eestis. Renditöö fookusesse võtmine on positiivne samm, sest juba mitu aastat on liikunud paljude Eestis renditöötajatena tegutsenud inimeste maksud (kui neid üldse on makstud) mõnda teise riiki. Loodetavasti saab lahendus peatselt valmis ning jõuab hiljemalt 2021. aastaks ka seadustesse ja praktikasse ning parandab hüppeliselt maksulaekumist. Seadusemuudatuste ja reguleerimise tuhinas tuleb pöörata tähelepanu infosüsteemide ühildumisele ja selgitustööle, et vähendada administratiivset segadust.

    Määramatus määrab töösuhteid

    Kuna määramatust on palju, kasvavad tööturul konfliktid ja vastuolud nõudluse ja pakkumise vahel. Tööandjad ootavad üha suuremat panust, töötajad tahavad üha lihtsamalt hakkama saada. Tammsaare-aegne töö ja armastuse seos 21. sajandil ei kehti. Tööandjad tunnevad, et töötajad ei pinguta piisavalt, töötajad tunnevad, et neile tehakse ülekohut. Töö definitsioon hägustub, üha enam inimesi leiab, et töö peab olema hobi, mida ei tehta raha pärast. Riskide allikas on ka paindlikkus, mida üha enam hinnatakse ja viljeletakse, aga kui mõni töösuhe läheb sassi ning jõuab töövaidluskomisjoni või kohtusse, selgub ikka, et sisulistele lahendustele orienteeritud tööandja on kole koll. Kogemusest ja mineviku mustritest ei ole enam palju õppida ning kuna nõudlus ja pakkumine on erisuunalised, tuleb mõlemal poolel muutuva maailmaga kohanduda.

    Vähem rutiini, rohkem sisu

    Töö sisu ja olemus on muutumises olenemata sellest, kas seadusandlus ja ettevõtete sisekorraeeskirjad järele tulevad või mitte. Ühelt poolt muutuvad töösuhted lühemaks, pealiskaudsemaks ja mitteformaalsemaks, teisalt on töötaja üha enam sisuline panustaja, mitte lihtsalt töö teostaja. Paljude inimeste jaoks on motiveeriv, kui tööandja ootab initsiatiivikust, iseseisvust ja vastutust, aga leidub ka neid, kellel läheb kohanemine keerulisemalt, sest sisseõpitud abitus — keegi teine ütleb, mida peab tegema — on juured alla kasvatanud.

    Maailmapäästmine ettevõtte põhiväärtustesse

    Vastutustundlikkus ei ole enam sõnakõlks, millega suurettevõtted ja rahvusvahelised kontsernid ennast reklaamivad. Sellest saab hügieenifaktor, milleta tööturul heade töötajate pärast konkureerides midagi peale pole hakata. Noor tööturule laekuv põlvkond tahab täpselt teada, kas ja milline on ettevõtte programm maailma päästmiseks ning kliimaküsimuste lahendamiseks. Vanem põlvkond võib seda algul muigel pilguga jälgida, aga maailm on ses osas pöördumatult suunda muutnud ja kandidaatide silmis võidavad need, kes muutustega kiiremini kaasa lähevad.

    Solvumiskultuur ja kohtuasjade kasv

    Solvumiskultuur kogub tuure ka Eesti ühiskonnas. Konstruktiivset tagasisidet võidakse võtta isiklikult ja ebaõnnestunud nalju nähakse ahistamisena. Mõnes mõttes mõjub see töösuhetele puhastustulena, aga teisalt tunnevad paljud, et terve mõistus on ära kadunud ja päris probleemid kaovad pseudoprobleemide taha. Kuna isikliku solvumisega töökaaslase vastu ei anna midagi tulusat peale hakata, sagenevad kohtuasjad nende ettevõtete vastu, kus juhtumid aset leiavad. Loodame, et Eestis jäädakse siiski kahe jalaga maa peale ja solvumisest ei saa äri.

    IT-teadlikkus on tõhus valuuta

    Ilmselt ei üllata kedagi, et IT-valdkonna inimesi on puudu, aga IT-valdkonna spetsialistide kõrval muutuvad üha väärtuslikumaks ka IT-baasteadmistega teiste erialade töötajad. Populariseeritakse IT-teadlikkuse kasvu erinevates vanuserühmades, korraldatakse IT-koolitusi ja seda kõike eesmärgiga, et elementaarne IT-tunnetus oleks olemas igas töötajas igal erialal. IT-teadlikkus on seda olulisem, et üha sagedamini teeb masin inimesest tööd odavamalt. Automatiseerimine ja digitaliseerimine on iga eduka organisatsiooni argipäev, seega on IT-teadmised vajalikud nii kontoris kui tootmises ja teeninduses.

    Pensionärid tööle

    Eelmisel aastal ennustasime, et 50+ töötajat väärtustatakse ja hakkame nägema kampaaniad sõnumiga: vanus ei loe. See ennustus täitus kiiresti. Järgmisel aastal leitakse pensionäridele tööturul üha rohkem paindlikke võimalusi ehk lahendusi, kuidas nad saaksid teha tööd kodust lahkumata või käia tööl osalise koormusega.

    Lahkunud eestlaste tagasitulek

    Mobiilsus kasvab ja inimesed liiguvad mitmesuunaliselt — maalt linna ja linnast maale, Eestist ära ja Eestisse tagasi. Üha rohkem teistesse riikidesse kolinud eesti inimesi naaseb kodumaale, valdavalt ettevõtlikuma ja lojaalsemana. Paljud noored lähevad küll jätkuvalt välismaale õppima ja töökogemust saama, aga üle hulga aja on naasvaid inimesi rohkem kui lahkuvaid.

    Persooniturundus ja eripärade väärtustamine

    Samal ajal kui paljud ettevõtted usuvad, et tööandja bränding on võluvits, mis lahendab kõik tööjõuga seotud probleemid, tõstab turundusvaldkonnas pead hoopis persoonibränding. Seejuures turundatakse nii tööotsijat, töötajat kui tööandjat, kes peab olema päris inimene ja eristuv isiksus. Viimane on väga oluline, sest kui aastakümneid (või isegi sadu) on hinnatud klassikalistesse raamidesse sobituvaid inimtüüpe, siis nüüd on eristumisest saanud edu võti ja seda sugugi mitte ainult popstaaride maailmas, vaid igapäevasel tööturul. Hinnas on nii eristuvad arvamused kui ebatraditsiooniline lähenemine töistes küsimustes. „Erinevus rikastab“ pole enam loosung, vaid omandab sisulise tähenduse.

    Manpower Eesti

  • Istudes vales kaitsekraavis. Peeter Tammistu

    Möödunud aasta oli Eestile kultuuri- ja keeletihe aasta: 150 aastat esimesest laulupeost, 100 aastat eesti keele riigikeeleks kuulutamisest jne. See aasta on kuulutatud lausa eesti keele aastaks. Kuid nagu öeldakse, ei ole me loorberitele puhkama jäänud, vaid püüame eesti keelt lisaks väljaspool Eestit õpetada. Tänavu on välja kuulutatud ka esimene üleilmne eesti keele nädal. Eesti Instituut kutsub keelenädalal kogu maailma eesti keelt õppima ja õpetama. Eesmärgiks on jõuda 3 miljoni inimeseni, kes õpivad eesti keeles ütlema mõne sõna või väljendi. Võimas! Tundub, et kõik on justkui õiges suunas liikumas, kuid…

    Kuid siis ilmneb, et oleme kodutanumal valvsuse kaotanud, vajame keelepolitseid. Kuidas nii? Keelepolitsei „vajadus“ lahvatas seoses Bolt-Wolt kulleritega. Probleeme meil muidugi on, kuid arvata, et Bolt-Wolt teenus on viimas eesti keelt ja kultuuri hävingule, on ilmselge ülepingutus. Ütleme nii, et see on põhiprobleemilt, meie eneste käitumiselt, rõhuasetuse nihutamine mujale.

    Muidugi on probleem, kui me ei saa suhelda oma ema(riigi)keeles. Kuid reaalsuses kohtame seda pea igal sammul. Oleme harjunud? Me ei märka, et tohutu hulk inimesi, kelle kodune keel ei ole eesti keel, on ära õppinud suhtluse meie keeles. Kõik see muudab keelt, selle kõla. Kuid paljudel tegevusaladel pole vajagi suhelda, on vaja vaid mingi jupp tööd ära teha, olla üks keti lüli. Käisin just konverentsil, mille toitlustusosa täitsid ilmselgelt Aafrika päritoluga teenindajad, pärast ülipoes nägin kaupade väljapanijaid, kes samuti olid ilmselgelt Euroopa-välise päritoluga ja… Kuid kui meie majandusmudel on arhailiselt ekstensiivne, mitte tootlikkusele suunatud, siis kas me peaksime ebatõhususest tingitud tööjõuketti augud jätma: laudu mitte koristama, kaupa välja mitte panema jne?

    Nüüd järsku märkasime, et nutilahenduste kaudu pakuvad teenust keti lõpplülina inimesed, kes ei valda eesti keelt. Vaata salakavalaid ettevõtjaid sindrinahku! Kui aga süüvida, siis kuller on vaid teenusketi viimane osis, toidu kohaletoimetamise, mitte suhtlusteenuse osis. Kui olla tõsiusklik keelepolitseinik, siis… Mõelda vaid, kui palju „mitte-eestikeelsuse komponenti“ on toote kogumis (kaugete maade maaviljelejad, transport, restorani ehitus, seadmed, köögipersonal jne), siis kas me sellist mitte-eestikeelset õhtusööki üldse tahame/tohime süüa? Kas see on põhiseaduspärane? Kas selline toit viib keele alla või ajab keele sõlme?

    Kui tahame tellida nutividinas (püha müristus, see ju ka mittekeeleoskajate tehtud ja enamik kuvab vaid võõrkeelseid juhiseid) õhtusööki, siis on see keelesuhtlus või tellimisnupu vajutamine? Aga kui meie pitsad/limpsid toob kohale pakirobot? Kuidas me selle vennikesega oma põhiseaduslikku õigust — arendada sisukat vestlust — kasutada saame? Või ongi niimoodi, et kui Muhumees või Paidepiiga meil ukse taga meile pakki üle ei anna, siis me sellega rahul polegi? Kuid see on valikute küsimus, igaühe meie enese valiku küsimus. Keskkond, milles elame, koosneb kas meie endi kujundatud tavadest ehk tavaõigustest, mis on ajas muutuvad, või tihkest regulatiivsest jäigast raamistikust, mis tapab kogu arengu.

    Rääkimatuse arengust

    Regulatiivses maailmas peaks kõik „ebapuhta“ ehk raamidesse mittemahtuva ära keelama, sest keelamine/raamistamine ise on tähtis. Kuid maailm, mis põhineb vabadel valikutel, toimib hoopis teisiti. Meie ise kui keelekasutajad ja teenuse tarbijad saame otsustada, kas me sellist teenust aktsepteerime. Bolt-Wolt näide on iseenesest lihtne. Mida te siis tellisite, kas tellisite restoranist „vinks-vonks“ kana à la „part“ või tellisite tunniajalise eestikeelse vestluse? Muidugi võiksid Bolt-Wolt lisada ka sellise teenuse menüüsse, kuid see oleks juba lisateenus, nagu kana koos juurviljadega või ilma. Ilmselt ei leiaks see ka kasutamist. Pole nõudlust. Miks? Lihtne, me ei taha enam rääkida. Tegelikult on nii, nagu ütles Maxima uus pealik, et Eesti inimesed soovivad kaupluses asjad kiiresti kätte saada ja soovitatavalt mitte väga palju rääkida. Saate aru, isegi poes ei taha paljud meist rääkida. Tänan-palun oleksid nagu võõrsõnad ja kassast möödutakse suhtudes nii hoolimatult oma kaaskodanikesse, et jäetakse pulgaga fikseerimata oma kauba lõpp. Seistakse nagu zombi, vahitakse „nutti“ või tühja pilguga kaugusse ega tehta ümbritsevast väljagi, elementaarsest viisakusest (enese kohustuse täitmisest) rääkimata. Nüüd tuleb välja, et kanatellijad on kõik… jutupaunikud? Vaevalt. Moodsa nutirakenduse võlu selles seisnebki, et tarbija sisestab soovi rakendusse ja… sealt see tulebki. Jututa, kuid kiiresti ja viisakalt.

    Muide, need, kes tahavad pikemat juttu ajada, nende jaoks ongi avalikud söögikohad loodud, seal võib nõuda nii kana, mõdu kui keeleoskust. Kuid kullerite probleemike on ületähtsustatud, see on ajutine, sest kui Eesti inimene ei taha rääkida ja varsti-varsti tuleb masinaajastu… Saite aru, kui masinad tulevad, siis langeb keeleprobleem ju ära, valite masinast keele (või masinkeele?), samuti nagu kana või salati. Cleveroni pakirobotilt te ju ei küsi, kas ta eesti keelt ka oskab ja onule patsi lööb? Võtate paki vastu ja… olete õnnelik. Hetkeks.

    Keelehoid ja nahahoid

    Ilmselt ajas eeltoodu paljude keelekaitsjate harja punaseks, kuid asi on lihtne — peame tegema kogu aeg valikuid. Me valime, millist ja kelle teenust kasutame, kuidas keelt hoiame või seda arendame. Kui kultuuriminister ütles: „Me oleme kokku leppinud nii põhiseaduses kui ka hilisemates seadustes, et eesti keel on Eesti riigi ja rahva hoida ja see on riigikeel,“[1] siis oli tal tuline õigus. Eesti keel on Eesti riigi ja rahva hoida. Õigemini peaks järjestus olema vastupidine, keel on eelkõige rahva hoida. Just sellest rõhuasetuses, et kõigepealt hoiab riik ja siis kõik ülejäänud, ongi probleemi juured. Meie ise peame oma keelt hoidma. Kui me ise oma keelt ei hoia, siis ei suuda seda hoida ka riik. Jah tõesti, võib luua keelepolitsei, kuid keelt see hoida ei suuda. Just seepärast tundub, et keelekaitsjad istuvad vales kaevikus. Võitlevad valet võitlust. „Vaenlane“ meis enestes on tunginud tagalasse ja muudab iga päev (keele) infrastruktuuri. Probleemiks ei ole umbkeelsed kullerid, vaid meie ise oma lohakas keelekasutuses. Me kaotame iga päev oma keele territooriumi iseenese laiskusele.

    Nii väikese keele pärast peab iga päev võitlema. Vaeva nägema. Mu isa ütles kunagi, et 700 aastat orjaaega elasime üle, kuid 70 aastat „sõprust“ me rahvana üle ei ela. Tal oli tuline õigus, sest NL lõppfaasis olid paljud nõupidamised (täiesti loomulikult) venekeelsed ning kirju ja analüüse tehti samuti vene keeles. Levis arvamus, et… nii on lihtsam. Sisukam. Ülemustele arusaadavam. (Tundub ju üsna sarnane tänase olukorraga?)

    Kui NL ei oleks kokku vajunud, oleksid praegused targutajad juba põhiliselt venekeelsed. Seekord läks õnneks, ärkasime koomast enne kui hilja. Kuid tegurid, mis keelt ründavad (eriti sõbralikud) on endised: meie enese laiskus keelehoiul, hügieenipidamatus keele suhtes ja valmidus pusserdada igas keeles, igal võimalikul moel. Keelte valdamine on väärt oskus, kuid ärgem seda ajagem segi segakeelse (segase) purssimisega. Miks on influenser parem kui mõjutaja, lansseerimine või presenteerimine parem kui esitlemine, bestikas parem kui sõber? Ja püha müristus ‒ miks on TalTec parem kui ülikool?

    Kui minister asetab rõhu riigile kui keelehoidjale, siis nõuabki see uute ametite, ametnike, järelvalvete ja meie ühisvahendite kõrvalejuhtimist ühiskonna tõelistest vajadustest. Siis on vaja karistada, trahvida. Kui keskkonnainspektsioon nõuab endale sarnaselt politseiga jälitustegevuse õigust, kas siis ka keelepolitseil peaks olema jälitusõigus? Mis edasi? Pipragaas, kuulivestid ja kopterid? Absurd. Kuid miks me siiani ei ole eesti keelt jõuliselt kaitsnud? Ise kaitsnud? Iga päev kaitsnud (tegelikult mitte kaitsnud, vaid kasutanud)? Iseenda mugavuse ja ka riigi eest? Millegipärast ei nõudnud keelekaitsjad, et Rail Balticu tasuvusarvestuse viimane variant eesti keelde tõlgitaks. Elementaarne. Nii oleksid kõik saanud lugeda ja veenduda, et tegemist on väärt (või siis mitte nii väärt) protsessiga. Nüüd peab enamik leppima (erapooliku?) ümberjutustusega.

    Alustada tuleb suurtest asjadest ja iseendast. Näiteks tegid soomlased 90ndate alguses ka arvutikäsud soomekeelsetena. Ikka selleks, et inimesed asjast aru saaksid. Kaunis emakeeles aru saaksid. Ei pidanud paljuks hoolitseda inimeste eest nende emakeeles. Meie laome igapäevaselt vaid võõrkeelseid sõnu ritta, mõtlemata, kas keegi neist aru saab. Eh, paljudel juhtudel ei saa esitaja ka ise aru oma jutu mõttest.

    Nihkuv sõna

    Kõige suuremaks ohuks keelele oleme meie ise oma kadakasakslusega, ülevõtmislõtvusega, laiskusega, missioonitundetusega. Kas olete märganud, et väga tihti anname võõrsõnale sisimas sügavama tähenduse, kui sel emakeeles on? Kuidas teile meeldiks „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”? Mida? Ei meeldi? Aga kuidas oleks „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah, normaalne eestlane ei saaks sellest midagi aru. Nii sügav, et on täiesti sisutu. Aga võib-olla oleme me keelearenduses hoopis valel teel? Võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte, igatahes keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Oleks justkui pidev katkematu üleilmne eesti keele nädal? Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp?

    Nii et mugavusega, isegi võõrsõnade kasutamise mugavusega, ei maksa liialdada. See on ohtlik. Segadusttekitav. Keel ei ole mitte ainult sõnajada, see on aistingute jada, iga sõnaga kaasneb mingi emotsioon. Kui me koosolekutel räägime, et „Õuervjuust ilmneb diferents targetitest, mille risaldiks on loss,“ siis… Hea küll, ma võin ju jutu mõttest aru saada, sest mõistan mõlemat keelt ja ka majanduskeelt, kuid mul on alati kahtlus, et esitleja (lansseerija?) ise ei saa mõttest aru. Iga kord närib mind kahtlus, et ta peab lossi (kaotus, kahjum) kinnisvaraks kaunis kohas, sest sõna „loss“ ei tekita temas mingit emotsiooni, pelgu, häbi, kaotusvalu. Vaadake, on täiesti erinev aisting kui öelda välja, et meil oli 0,5 miljonit „lossi“ või, vabandust, me keerasime kokku ülisuure käki, tekitasime 0,5 miljoni suuruse kahjumi. Kui siis küsida, millised on edasised sammud kasumisse jõudmiseks, siis vastatakse tuimalt: „Teeme risöötši ja hakkame ilmselt töötajaid kattima.“ Ja jällegi on „kattimine“ hoopis mingi muu emotsioon (õigemini emotsioonitus), kui tekib öeldes välja, et oleme sunnitud inimesi vallandama. Massiliselt. Keel ei tööta, emotsioonid ei ole seotud sõnadega. Selline tehiskeel on sõnajada: vaene, puine, arusaamatu, mõistmatu.

    Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on tagajärjeks segadus. Niisama lihtne see ongi. Meie ise olemegi keel. Selliseks nagu me selle kujundame, selline see ka ongi — hea sõber või bestikas…

    Peeter Tammistu
    Majandusanalüütik


    [1] Tõnis Lukas selgitab, kuidas ta Tammsaare pargis ringi vaadates aru saab, kes on lõimunud ja kes ei ole. – Delfi.ee, 19.09.2019.

  • Lihtne ja eranditeta maksusüsteem ehk Urmase ja Martini maksukaasus. Martin Huberg

    Detsembri alguses menetles Riigikogu pensionireformi puudutavat (seaduseelnõu 108 SE) ning Riigikogu kõnepuldis vastas rahvasaadikute küsimustele rahandusminister Martin Helme. Kuna juttu oli inimeste oskusest ise enda eest seista versus riigi poolt selles osas võetav vastutus, siis lipsas ministri suust välja repliik, mis tõi paksu pahandust. Mitte et keegi ei teaks, et asjad just nii käivadki, vaid et keegi julges seda tunnistada. Ja teiseks, et tegelikult võib tal ka teoreetiliselt õigus olla.

    Urmase lugu

    /—/ Ma ehitasin maal maja ja kutsusin sinna endale aeg-ajalt appi ühe töömehe nimega Urmas. Urmas oli selline mees, kes minu meelest ei ole päevagi töötanud niimoodi, et tal oleks maksud makstud. Teda absoluutselt ei huvita, mis tema pensionipõlvest saab. Kui ta oli kolm-neli päeva töötanud, läks ta juba sõpradega kusagile oma rängast tööst lõõgastuma. Loomulikult, kui ta lõpuks pensioniikka jõuab, hakkab ta saama seda kõige väiksemat, kõige vaevasemat pensionit, aga ta on eluaeg harjunud piskuga läbi ajama. /—/

    /—/ Jaa, no mina oma töömehelt ei küsi, kas ta tuludeklaratsiooni täidab või mitte. See on ikka tema ülesanne oma tulu deklareerida. /—/[1]

    Mõistagi, kuna Riigikogu liikmed tõstatasid küsimuse, kas ikka ei peaks töö tellija makse maksma, siis küsisid ajakirjandusväljaanded selgitusi nii maksuhaldurilt[2] kui ka maksuekspertidelt.[3]

    Et asi oleks ikka kindel, pidi Urmase teemat selgitama ka Martini isa Mart, otse Riigikogus — küsimus oli ikkagi riikliku tähtsusega ja sedasorti asju ei maksa alatähtsustada: /—/ Veel kord: ma ei ole kompetentne sellel teemal vastama. Ma olen käinud Martinile abiks. Ma tean, et selle maja, millest ta rääkis, on ta põhimõtteliselt ehitanud oma kätega. Ma olen käinud talle abiks seal sarikaid püsti panemas. Ma ei tea, võib-olla oleks Martin pidanud mulle ka töötasu maksma ja maksma selle pealt makse ja veel midagi. Võib-olla on see väga suur kuritegu, et ta seda ei teinud. Võib-olla oli kuritegu, et mina temalt seda ei nõudnud. Ma ei oska öelda. Ma ütleksin, et see on niisugune urgitsemine ja see urgitsemine ei vii mitte kuskile välja, sest mitte mingit seadusrikkumist siin ei ole. Kas kellelgi on mingi moraalne kohustus selle näite toomise pärast — ma saan aru, et tegelikult on see ju lihtsalt näide — tagasi astuda? /—/.[4]

    Eesti Ekspressi ajakirjanik käis koguni Urmast otsimas, kuid pidi tõdema, et konkreetset Urmast keegi rahandusministri suvekodu läheduses ei tea ega tunne.[5] Järsku see oligi lihtsalt näide? Aga see selleks.

    Mis on aga oluline, on see, et selle teema tõstatamisega koorus välja terve rida asju, mis on kas selgelt reguleerimata või on maksuhaldur tuletanud ise mingi tõlgenduse või on täiesti ebamõistlikult reguleeritud.

    Maksumaksjate liit tegi sellel teemal ka pisut põhjalikuma avalduse õiguskantslerile, et nendele küsimustele rohkem tähelepanu pöörata, kuid ega me täpselt ei tea, kuhu see avaldus välja jõuda võib. Täiesti reaalne võimalus on ka see, et avalduse vastus tuleb napp ja tõdemusega, et tõstatatud küsimused võivad küll täiendavat reguleerimist vajada, kuid Riigikogu ja Rahandusministeeriumi poolt ning õiguskantsleri sekkumiseta. Kuna seda seisukohta ka vaidlustada ei saaks, siis ongi pigem õige teemat taguda, kuni see on kuum, lootuses, et midagi võib muutuda.

    Mis küsimused tekivad?

    Selleks et näidata, kui keeruline on tegelikult keskmisele inimesele küsimus „Milliseid makse peab inimene maksma, kui teine inimene talle mingit teenust osutab, nt aitab tasu eest uue pesumasina tuppa tassida?“, on artikli juures esitatavas väljavõttes toodud ära mõned valikulised inimeste arvamused, mis avaldati Postimehes ilmunud artikli juures.[6] Mõistagi on kommentaariumis nii asjatundjaid kui kuldseid keskmikke, kuid päris suur osa kommentaatoritest ei teadnud tegelikult rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täit ulatust.

    Ja ausalt, ega seda ei saagi ette heita, sest need on ebamõistlikud kohustused, mille täitmata jätmisel tabab rikkujat seejuures aga ka väärteokaristus.

    Kõige lahedamalt tunnevad end need, kes on maal nt naabrimehele pudeli andnud, et kartulipõllule vagu sisse ajada. Kas te teate, mis see kaasa toob? Lihtne! Esmalt võtate naabrimehelt isikukoodi, siis registreerite ta töötamise registris, seejärel esitate maksudeklaratsiooni vormi TSD (järgmise kuu kümnendaks kuupäevaks), kus deklareerite väljamakse ning ühtlasi teete MTA-le ettemaksukontole ülekande. Järgmine küsimus on: kas pudel on neto- või brutotasu? Asjade puhul eeldatakse üldjuhul, et see on netotasu, sest viina on raske 20% ulatuses kinni pidada. Samas, kui see ei ole mitte töösuhe, vaid muu võlaõiguslik teenuse osutamise leping, siis ei peagi ju tulumaksu kinni pidama, vaid kõigest sotsiaalkindlustusmaksed tasuma? Oot, oot — aga millise lepingu te sõlmisite? Nii tööleping kui ka nt töövõtuleping on mõlemad ju võlaõiguslikud lepingud, käsunduslepingu alaliigist, kuid töölepingu puhul allub töötaja tööandja juhtimisele ja kontrollile, samal ajal kui töövõtu puhul huvitab tellijat vaid resultaat. Aga kui ma ei taha, et naabrimees „kännis peaga“ valesse kohta vao tõmbab, kas ta siis allub mu juhtimisele ja kontrollile?

    Kui seesmine diskussioon on lõppenud, siis eeldagem, et viina hinnale lisatakse selle maksumusest veel 20/80 ja saame brutotasu, mis lähebki deklaratsiooni.

    Või oota! Järsku on naabrimees endale ettevõtluskonto teinud? Sinna kantud summalt maksab ta ju ise maksud ja esitab deklaratsiooni! Aga kuidas viin kontole saab? Kas anda tšekk kaasa? Ja isegi, kui tal on konto — kust ma tean, et ta selle seal deklareerib?

    Aga äkki on ta FIE, sest tal on ju traktor? Aga kui ongi, siis arvet ta mulle ju ei esita — kas ma peaks küsima viina väärtuses arvet? Järsku ta tõmbab siis vao valesse kohta, nii põhimõtte pärast, sest siis on ju ikkagi töövõtt, mitte tööleping, kuna ta ei allu mu juhtimisele ja kontrollile?

    Mis on pildil valesti?

    Terve rida küsimusi, mis peaks inimesel tekkima, kuid mis tundusid ehk jaburad ja ülearused, sai äsja esitatud. Need olid kõik vajalikud, kuigi tobedad.

    Aga võtame järgmise teema, õigemini järgmise teenuse. Mis siis, kui vao tõmbamise ehk kündmise asemel on veoteenus? Näiteks kui te tellite Bolti või Uberi?

    Aa, siis on hoopis teised lood. Andke andeks, andestust! Siis on savi, täiega savi, sest maksuamet ise kinnitab enda kodulehel: Eraisikust autojuhid, kes teevad väga üksikuid juhuslikke sõite, mida ei saa ettevõtluseks lugeda, peavad teenitud tulu deklareerima tuludeklaratsiooni alajaotuses „Muu tulu, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud“ ning maksma ise tulumaksu. Eraisikust autojuhtidel, kellele on see juhuslik tulu, muid makse sellega ei kaasne. Deklareerida tuleb sõitude või autojuhi teenuse eest saadud summa, millest kulusid (nt Uberi, Bolt või mõne muu sõidujagamisteenuse platvormi teenustasu, kütus, autoremont, rehvid jne) maha arvata ei saa.[7]

    Aga miks on nii, et kui inimene teeb tööd autoga, siis on ainult tulumaks, aga kui ta aitab kedagi ehitamisel, siis on tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, ja nendel õnnetutel või õnnelikel, kes on vastavas vanuses või huvilised, ka kohustusliku kogumispensioni makse koos teenuse osutaja registreerimisega töötamise registris, maksude deklareerimisega TSD lisas 1 ning maksukohustuste täitmisega (välja arvatud tulumaks, mille inimene peab ise ära maksma, kui see ei ole töölepinguline suhe)?

    Asi on lihtsalt selles, et meie eelmine Maksu- ja Tolliameti peadirektor armastas palavalt IT-sektorit (teenib seal siiani) ning Eesti kui IT-tiigri maine oli ammu juba varjusurmas vaakuva vigase kõutsi tasemele langenud. Niisiis oli vaja uuendusmeelset valdkonda toetada, liiatigi ei oleks muidu ilmselt keegi üldse mingit maksu maksnud. Aga peale Skypeʼi polnud meil ju midagi! Nüüd avanes suurepärane võimalus öelda, et oleme edumeelsed, mis sest, et mujal maailmas möllasid taksojuhid vihaselt tänavatel, sest uued platvormid krabasid neilt leiva, kuna võimaldasid inimestel odavamat teenust saada. Kuid viimasel oli konks — lisaks tööõiguslikele küsimustele vähenesid ka palgamaksud.

    Aga meil läks see ludinal läbi. Ainus takistus, mis pandi, oli see, et need sõidukid ei tohi ühissõidukireale sattuda rohkem kui on vajalik manöövrite sooritamiseks jms ning kliente ei tohi peale võtta muidu kui äpist laekuva tellimuse alusel.

    Mõeldud-tehtud: kui jagad sõidujagamisteenust, siis on tulumaks, mille maksab teenuse osutaja. Kõigil muudel juhtudel on aga lihtne ja eranditeta maksusüsteem kogu karmuses. Mis teha. Muide, Boltil on ka toidujagamisteenus. See on natukene keerulisem, kuid transpordi osa jääb samaks ja see on samuti sotsiaalkindlustusmaksetest prii.

    Kuidas on seni läinud?

    Kuna meid hakkas ka sisuliselt huvitama, kui palju inimesi on sedasorti asjaajamisega koormatud ning makse maksnud, siis palusime Maksu- ja Tolliametilt pisut statistikat. Selgus, et:

    AASTAFüüsiliste isikute arv, kes on oma töötajate eest väljamakseid ja makse deklareerinudSh mitte-residentMaksu-kohustus kokku (TSD kood 118)Isikute arv, kelle puhul ei ole tulumaksu-kohustust deklareeritud
    20151258162 9279
    2016857157 3419
    2017786107 58812
    2018699109 34025
    20196513105 78813

    Allikas: MTA

    Tululiigi koodiga 18, mille puhul tulumaksu kinni ei peeta, kuid kõik muud maksud tasutakse Eestisse:

    2015: 4 isikut

    2016: 3 isikut

    2017: 15 isikut

    2018: 5 isikut

    2019: 4 (10 esimest kuud) isikut

    Viimane oleks siis sisuliselt Urmase analoogide statistika. Kõik muu on juba keerulisem. Näiteks tululiigi kood 10 on töötasu, millelt kõik maksud makstakse Eestisse (sh peetakse kinni tulumaks).

    Maksuhaldur lisas, et kõigi nende aastate osas TSD lisal 1 oli minimaalne kuu summa 5 eurot ja maksimaalne 22 000 eurot ning TSD lisal 2 vastavalt 103 ja 27 000 eurot.

    Aga et saaksite veenduda, millised on inimeste hingepiinad, siis esitagem järgnevalt MTA-lt saadud statistika TSD-l deklareeritavate väljamaksekoodide kaupa koos isikute arvuga (2019. aastal on 10 esimest kuud):

    AASTALIIKARVAASTALIIKARVAASTALIIKARV
    201510572016104320171032
    111111111
    156121153
    163152161
    172617151724
    1841831815
    21162119217
    5510241244
    561331331
    1201501501
    12111201571
    1891täpsus-tamata11231
    2018104420191034
    111112
    121152
    153163
    17141712
    185184
    214213
    503572
    5611201
    571

    Et tabelist aru saada, tuleb lahti võtta TSD lisa 1 selgitused (koodid kuni 57) ja lisa 2 selgitused (mitteresidendile tehtavad väljamaksed alates koodist 120). Mõned koodid ajavad lugejal kindlasti juhtme kokku, sest miks peaks näiteks koodiga 57 füüsiline isik füüsilisele isikule eluaseme üüri makstes selle TSD vormil deklareerima, kuid kui tegemist on nt notariga, kes on seaduse kohaselt võrdsustatud FIE-ga, siis tema peab tulumaksu kinni pidama. Selliseid erisusi on palju ja ainuüksi sellest tabelist saaks eraldi artikli kirjutada, kuid ma jätan numbrimaagia siinkohal lugejale.

    Artiklile on lisatud TSD lisa 1 ja lisa 2 osad, kus koodid on lahti kirjutatud. Palun nendega lahkesti tutvuda ja omad järeldused teha.

    Millised on siis valikud?

    Aga tegelikult on maksuameti skeem sotsiaalmaksuga maksustatava ja mittemaksustatava tulu eristamise osas mulle meeltmööda. Sisuliselt öeldakse sellega ära oluline — väikesemahulised teenused on ainult tulumaksuga maksustatavad. Kuid selline asi peaks olema sõnaselgelt ka seaduses kirjas ega tohiks puudutada ainult Bolti ja Uberi (ja ilmselt ka analoogide) kaudu osutatavaid teenuseid.

    Kogu selle teema virvarris on hõisatud välja ka ettevõtluskonto kasutamise võimalus. See on ka lahendus, kuid ainult siis, kui teenuse osutamisega on juba tõsi taga. Pealegi, seadus peaks tegelikult siis sundima ka Bolti ja Uberi kaudu teenuse osutajaid seda kontot kasutama. Maksukohustus on ju sama suur nagu lihtsalt tulumaksu puhul, kuid tegelikult jaguneb maksusumma maksuliigiti ära ja sellest tekib inimesel ka ihaldatud pensioniosa, ravikindlustusosa ja hingerahu osa. Seal on ka piir — kui summa on aastas üle 25 000, siis on maksukohustus juba 40%, ning kui summa on üle 40 000 aastas, siis on kohustus end FIE-na registreerida või korraldada tegevus ümber nt äriühingu kaudu.

    Aga see kõik peaks olema laiem teema — mitte ainult siis, kui inimene end registreerib, vaid peaksime eeldama, et see on nii ka siis, kui ta ei registreeri. Eestis on paraku ametnikel mingil põhjusel registrite fetiš välja kujunenud ja selle kaudu kiputakse kõiki maailma asju ajama. Tegelikult on elu lihtsam ja mina küll ei hakka midagi registreerima, kui see tundub tarbetu ja jaburalt koormav.

    Kõige lihtsam näide on rahvastiku registrisse õige elukoha kandmine — kes kurat seda teeb? Kui elu ütleb, et kanda tuleb see koht, kus on soodsalt vaja parkida, ühistransporti kasutada või laps lasteaeda panna, siis just viimane pannakse rahvastikuregistrisse. Aga ametnik seda ei usu. See on umbes nagu kõnniteede ristumised — ainult lapsevankriga peab minema mööda asfalti, kuid muist jalakäijaid kipub nurkasid eirama ja otse minema. Aga miks on ristumiskohas täisnurk, mitte näiteks kumeramad üleminekud, sellele keegi ei mõte. Maksuseadustega on umbes samamoodi — kõik on joonlauaga (ja mitte Kessu omaga) välja mõõdetud, absoluutselt kõik. Elu on aga keerulisem ning nõuab ka nüanssidesse süüvimist ja nendele võimaluse andmist.

    Ehk siis

    Lugege kindlasti läbi artikli juurde lisatud materjalid ja otsustage ise, kas see on ikka mõistlik, õiglane, õige (või valige mõni muu kategooria) Urmast taga otsida ja Martinit mõnitada. Järsku ongi asjad sisuliselt mädad ja lahendus ongi… hea?

    TSD lisa 1 MTA statistikas kasutatud koodid

    10 – rahaline tasu, mida makstakse töötajale või ametnikule, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, stipendium, toetus ja pension, mida makstakse seoses töö- või teenistussuhtega, või pärast töö- või teenistussuhte lõppemist isikule makstav tasu, mida maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga ning töötuskindlustus- ja kogumispensioni maksega (TuMS § 13 lg 1, § 19 lg 3 punkt 3, § 41 punkt 1, SMS § 2 lg 1 punktid 1 ja 3, TKindlS § 40 lg 1 punktid 1 ja 2, KoPS § 7 lg 1);

    11 – rahaline tasu, mida makstakse töötajale või ametnikule, mida maksustatakse Eestis sotsiaalmaksuga, töötuskindlustus- ja kogumispensioni maksega ega maksustata tulumaksuga seoses maksustamisega teises riigis, kui on olemas välisriigi maksuhalduri tõend tulumaksuga maksustamise kohta (SMS § 2 lg 1 punkt 1, TKindlS § 40 lg 1 punktid 1 ja 2, KoPS § 7 lg 1);

    12 – rahaline tasu, mida makstakse töötajale või ametnikule, mida maksustatakse Eestis tulumaksuga ega maksustata sotsiaalmaksuga, töötuskindlustus- ega kogumispensioni maksega seoses maksustamisega teises riigis, kui on olemas välisriigi pädeva asutuse vorm A1/E101 (TuMS § 13 lg 1, § 19 lg 2 ja lg 3 punkt 3, § 41 punkt 1);

    15 – väljamakse liigis 10 nimetamata, seaduse või muu õigusakti alusel töö tegemise eest makstav tasu (TuMS § 13 lõige 1, § 41 punkt 1, SMS § 2 lg 1 punkt 9, KoPS § 7 lg 1);

    16 – muu väljamakse töötajale ja ametnikule, mida ei maksustata sotsiaalmaksuga, töötuskindlustusega kogumispensioni maksega (SMS § 3 punktid 5, 8 ja 13) ja maksustatakse tulumaksuga, sealhulgas viivistasu, lõpparve kinnipidamise eest makstav hüvitis, riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu, töötasu kinnipidamiskohas, ravikindlustuse seaduse § 14 alusel makstud hüvitis jne (TuMS § 13 lg 1, § 41 punkt 1);

    17 – töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstav töö- või teenustasu (välja arvatud, kui tasu saaja on äriregistrisse või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi (edaspidi lepinguriik) registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või Maksu- ja Tolliametis registreeritud notar või kohtutäitur ning tasu on tema ettevõtlustulu), mida maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga ning kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmaksega (TuMS § 13 lg 11 , § 41 punkt 3, SMS § 2 lg 1 punkt 6, TKindlS § 40 lg 1 punktid 1 ja 2, KoPS § 7 lg 1);

    18 – füüsilise isiku (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) poolt võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasu, millelt ei peeta kinni tulumaksu (TuMS § 40 lg 3, SMS § 2 lg 1 punkt 6, TKindlS § 40 lg 1 punktid 1 ja 2, KoPS § 7 lg 1);

    21 – juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele makstav tasu; stipendium, toetus ja pension, mida makstakse seoses juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga; väljamakse, mis on tehtud endisele juhtimis- või kontrollorgani liikmele, mida maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga ning töötuskindlustus- ja kogumispensioni maksega (TuMS § 13 lg 2, § 19 lg 3 punkt 3, § 41 punkt 1, SMS § 2 lg 1 punkt 4, KoPS § 7 lg 1);

    24 – töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lõikes 1 nimetatud töötajale ja ametnikule, samuti juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikmele tööandja makstav haigushüvitis. SMS § 3 punktis 3 nimetatud piirmäära ületav osa deklareeritakse vastavalt väljamakse liigiga 10, 11, 12, 13, 21, 22, 23 (TuMS § 13 lg 1, § 41 punkt 1);

    33 – töötajale töölepingu ülesütlemisel ja ametnikule teenistusest vabastamisel makstav hüvitis (TuMS § 13 lg 1, § 41 punkt 1, SMS § 2 lg 1 punktid 1 ja 3, KoPS § 7 lg 1);

    50 – renditulu (välja arvatud liigiga 57 näidatav eluruumi üüritulu) ning litsentsitasu, välja arvatud põllumajandusmaa renditulu, mis näidatakse liigiga 56. Kui väljamakse saaja on äriregistrisse või lepinguriigi registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või Maksu- ja Tolliametis registreeritud notar või kohtutäitur ning tasu on tema ettevõtlustulu, siis tulumaksu kinni ei peeta ning saaja deklareerib saadud ettevõtlustulu ise (TuMS § 16, § 41 punkt 7);

    55 – muu tulu, kaasa arvatud stipendium, toetus, kultuuri-, spordi- ja teaduspreemia, hasartmänguvõit (TuMS § 19 lg 2, § 41 punkt 13);

    56 – põllumajandusmaa renditulu. Kui väljamakse saaja on äriregistrisse või lepinguriigi registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või Maksu- ja Tolliametis registreeritud notar või kohtutäitur ning tasu on tema ettevõtlustulu, siis tulumaksu kinni ei peeta ning saaja deklareerib saadud ettevõtlustulu ise (TuMS § 16, § 41 punkt 7);

    57 – eluruumi üüritulu. Kui väljamakse saaja on äriregistrisse või lepinguriigi registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või Maksu- ja Tolliametis registreeritud notar või kohtutäitur ning tasu on tema ettevõtlustulu, siis tulumaksu kinni ei peeta ning saaja deklareerib saadud ettevõtlustulu ise (TuMS § 16, § 41 punkt 7).

    TSD lisa 2 MTA statistikas kasutatud koodid

    120 – füüsilise isiku töötasu töölepingu alusel Eestis töötamisest (TuMS § 29 lg 1, § 41 punkt 2, tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi maksuleping) art 15 (artiklite numeratsioon on OECD mudellepingu artikli alusel), SMS § 2 lg 1 punkt 1, TKindlS § 40 lg 1 punktid 1 ja 2);

    121 – füüsilise isiku töötasu töölepingu alusel Eestis töötamisest, mida ei maksustata Eestis sotsiaalmaksu ega töötuskindlustusmaksetega (sotsiaalkindlustusmakseid tasutakse välisriigis), kui on olemas välisriigi vorm A1/E101 (TuMS § 29 lg 1, § 41 punkt 2, maksulepingu art 15);

    123 – füüsilise isiku tasu Eestis töö tegemiseks või teenuse osutamiseks sõlmitud töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel (välja arvatud juhul, kui väljamakse saaja on äriregistrisse või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja ning tasu on tema ettevõtlustulu, siis tulumaksu kinni ei peeta ning saaja deklareerib Eestis saadud ettevõtlustulu ise) (TuMS § 29 lg 1, § 41 punkt 3, maksulepingu art 14 või art 7, kui art 14 puudub; maksulepingu korral, kui kindel asukoht puudub, on tulumaksuvabastus mltm = 0), SMS § 2 lg 1 punkt 6, TKindlS § 40 lg 1 punktid 1 ja 2);

    186 – üüri- või renditulu, tasu vara kasutamise piiramise talumise eest, kui vara, välja arvatud kinnisasi, on kantud või kuulub kandmisele Eesti registrisse (TuMS § 29 lg 6 punkt 2, § 41 punkt 7, maksulepingu art 21, maksulepingu korral olenevalt riigist on tulumaksuvabastus mltm = 0).

    Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) eelnõu (108 SE) esimene lugemine

    Riigikogu stenogramm

    02.12.2019

    Madis Milling

    Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud minister! Te olete täna korduvalt toonitanud sõna “valikuvabadus”. Jaa, nõus. Aga igasuguse vabadusega kaasneb ka vastutus. Eestis on väga palju inimesi, kelle kohta võib öelda, et nad on finantsilise riskikäitumisega inimesed. Nad on inimesed, kes elavad üle oma võimete ja kes on mässinud end kiirlaenuvõlgadesse. Suure tõenäosusega on just nemad need, kes võtavad teise samba raha välja ja kulutavad selle kohe ära. Ja sellest tulenevalt on pensioniikka jõudes nemad need, kes, käsi õieli, ootavad riigilt toimetulekutoetusi. Mitte miski ei veena mind selles, et just nendest inimestest saavad üleöö edukad investorid. Millel põhineb teie ja valitsuse usk, et need inimesed hakkavad targalt käituma ja oma teisest sambast välja võetud raha investeerima?

    Rahandusminister Martin Helme

    Ei, meie ei väida, et inimestest, kes on kasiinosõltlased või narkomaanid, saavad head investorid. Sellist väidet, ma arvan, ei ole kuskil keegi esitanud. Me räägime ikkagi sellest ühiskonna enamikust, nendest, kes käituvad vastutustundlikult, teevad tööd, näevad vaeva, planeerivad oma tulevikku ning tahavad selle tuleviku planeerimisel saada suuremat otsustusõigust ja suuremat vabadust. Vabadus ja otsustusõigus peavad käima käsikäes.

    Ma ehitasin maal maja ja kutsusin sinna endale aeg-ajalt appi ühe töömehe nimega Urmas. Urmas oli selline mees, kes minu meelest ei ole päevagi töötanud niimoodi, et tal oleks maksud makstud. Teda absoluutselt ei huvita, mis tema pensionipõlvest saab. Kui ta oli kolm-neli päeva töötanud, läks ta juba sõpradega kusagile oma rängast tööst lõõgastuma. Loomulikult, kui ta lõpuks pensioniikka jõuab, hakkab ta saama seda kõige väiksemat, kõige vaevasemat pensionit, aga ta on eluaeg harjunud piskuga läbi ajama. Küsimus on asendusmääras ja kõiges selles, mida me teeme nende inimestega, kes ise oma tuleviku peale ei mõtle. Mida me nendega ikka teeme? Teeme täpselt seda, mida me tänasel päevalgi teeme: nälga ei lase surra.

    Esimees Henn Põlluaas

    Heiki Kranich, palun!

    Heiki Kranich

    Aitäh, härra juhataja! Eelmine küsimus tekitas muidugi küsimuse, et härra minister, kas te ütleksite meile ausalt, kas te olete oma Juhanile — või mis ta nimi oli — ka mustalt maksnud. Aga minu küsimus on tegelikult muu kohta. Kui teie pensionisüsteemi lõhkumise eelnõu peaks läbi minema — puhtalt hüpoteetiliselt —, siis tegelikult kaotavad kõige nõrgemad. Nemad jäävad lootma tõepoolest ainult selle esimese samba peale, ja nagu me ajaloost teame, on nii Keskerakond, EKRE kui ka kõik teised pidevalt lubanud pensionitõusu, kusjuures kogu see pensionitõus on keskendunud ainult esimesele sambale. Juba täna on umbes 80% või pisut rohkem eelarve kuludest ette määratud…

    Esimees Henn Põlluaas

    Palun küsimus!

    Heiki Kranich

    …ja umbes 20% on see, mille varal saaks teha investeeringuid, ehitada maanteid neljarealiseks jne. Kas te ei leia, et selline…

    Esimees Henn Põlluaas

    Aeg on läbi!

    Heiki Kranich

    …käitumine on riskantne ja riigi suhtes hukatuslik?

    Rahandusminister Martin Helme

    Jaa, no mina oma töömehelt ei küsi, kas ta tuludeklaratsiooni täidab või mitte. See on ikka tema ülesanne oma tulu deklareerida.

    Nüüd, mis puudutab riskantset käitumist, siis alustame veel kaugemalt kui sellest, et EKRE ja Keskerakond on lubanud pensionitõusu. Mul on värvikalt meeles üks reklaamklipp, milles Ansip seisis liftis ja andis pensionäridele topeltgarantii. Ju vist ikka kõik erakonnad muretsevad selle pärast, et pensionäridel oleks inimväärne sissetulek. Ma isegi ei kujuta ette, et me saaksime üksteist selles süüdistada.

    Aga Eesti riigile hukatuslikku investeerimispoliitikat ma kindlasti omaks ei võta. Ma isegi ei saa aru, kuidas seda on võimalik niimoodi esitleda. Me teeme praegu pensionireformi, mis suurendab esimese samba tulusid, suurendab inimeste otsustusvabadust, paneb inimesi rohkem vastutama omaenda elu eest, omaenda sissetulekute planeerimise eest. Ma ütlen veel kord, et minu jaoks on pisut hämmastav, kuidas ennast liberaalseks pidav erakond sellele kõige ägedamalt vastu vaidleb.

    Pensionireform

    Riigikogu stenogramm

    04.12.2019

    Esimees Henn Põlluaas

    Annely Akkermann, palun!

    Annely Akkermann

    Suur tänu, lugupeetud juhataja! Auväärne minister! Tahaks öelda „härra” või „senjöör”, nagu te olete ise enda kohta ajakirjanduses öelnud. Te räägite kogu aeg uusfeodaalsest riigikorrast. Ma arvan, et mis meelel, see keelel. See on just see teie ihalus.

    Aga ma tahtsin küsida teie arvamust pensionireformi tutvustamise käigu kohta siin saalis. Martin Helme, rahandusminister, kõneles ülima põlglikkusega, kuidas ta andis töömehele raha, see töömees ei maksa kunagi makse ja „väsimusest” läheb siis koos sõpradega seda raha kulutama. Tegemist oli kahtlemata alkohoolikuga. Martin Helme ütles, et ta maksis raha võlaõigusliku käsunduslepingu alusel, mis tähendab seda, et selle õnnetu töömehe, kes arvatavasti oli alkoholisõltlane, pensionimaksud oleks pidanud tasuma Martin Helme. Mind häiris selle arvamuse puhul just see, kui põlglik ta oli lihtsate, alkoholiprobleemide küüsis olevate inimeste vastu. Kas see pole mitte see senjöörlik ja uusfeodaalne suhtumine?

    Siseminister Mart Helme

    Jällegi, te panete mind selles mõttes ebamugavasse olukorda, et mina ei olnud kohal. Ma ei ole ka videost vaadanud, mida siin täpselt räägiti, mida küsiti, mida vastati ja mis kontekstis kõik see oli. Aga ma eeldasin, et keegi siit saalist selle küsimuse esitab, ja seetõttu palusin ma Lasse Lehiselt, kes peaks olema, ma arvan, parem maksuekspert kui enamik siin saalis, arvamust selle kohta. Just nimelt tingituna ka sellest, et maksuamet on juba tõtanud mingit abrakadabrat ajama ja tegelikult jällegi rääkinud maksuameti poolikut tõde. Ja mida kirjutas mulle Lasse Lehis?

    Tulumaksu kinnipidamist reguleerivad tulumaksuseaduse § 40 ja 41. TuMS § 40 lõige 1 annab loetelu isikutest, kes on kohustatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidama, ning § 41 sisaldab loetelu väljamakse liikidest.

    Tulumaksu kinnipidajate hulgas on ära nimetatud ka füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, kuid § 40 lõige 3 täpsustab, et füüsilisest isikust tööandja (kes ei ole registreeritud FIE-na) on kohustatud pidama tulumaksu kinni ainult § 41 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamaksetelt, see tähendab töölepingu alusel makstud tasudelt. Töövõtulepingu ja käsunduslepingu alusel makstavad tasud on nimetatud § 41 punktis 3, mis tähendab, et nendelt tasudelt eraisikust klient tulumaksu kinni pidama ei pea. Tulu saaja peab saadud tasud ise deklareerima.

    Kõik on seaduslik, kõik on korras. Peale selle, mina ei tea sellest töömehest ega nendest töödest mitte midagi ja rohkem kommenteerida ei oska.

    /—/

    Peaministri punased jooned

    Riigikogu stenogramm

    04.12.2019

    Esimees Henn Põlluaas

    Aitäh! Tundub, et ühe küsimuse jõuame veel võtta. Urmas Kruuse, palun täpsustav küsimus!

    Urmas Kruuse

    Aitäh! Ma proovin mitte sütikutega mängida, sest tundub, et see on ohtlik. Ma pigem refereerin ministri enda öeldut. Nii nagu ta avalikkusele on öelnud, tegi ta käsunduslepingu. Minu arust on Lasse Lehis vähemalt selles refereeringus, mida teie olete ette lugenud, jätnud mõned maksukohustused märkimata, mis puudutavad seda, kui tööandja kellegi enda juurde tööle võtab. Aga päris peaminister — kuigi me ei saa väga hästi aru, kes see päris peaminister on, aga ütleme, et Jüri Ratas — on öelnud ühes teises juhtumis Martin Repinski kohta, et kui selguks, et tegemist on ümbrikupalga maksmisega, siis tema jaoks on see kindlasti punane joon. Selle punase joone all mõtles ta seda, et selline inimene ministrina jätkata ei saa.

    Mul ei ole mingit paanilist soovi hommikust õhtuni tegeleda sellega, et otsida võimalikke sütikuid ja miine EKRE ministritele, aga ma pean nende käitumisest johtuvalt tõdema, miks me neid küsimusi esitame. Kas teie jaoks oleks ka see punane joon, kui selguks, et auväärne rahandusminister selles konkreetses episoodis, millest ta meile siin avalikult Riigikogus rääkis, on eksinud, ja kas ta peaks ministrina võtma vastutuse ja astuma töökohalt, nn ametist tagasi?

    Siseminister Mart Helme

    Veel kord: ma ei ole kompetentne sellel teemal vastama. Ma olen käinud Martinile abiks. Ma tean, et selle maja, millest ta rääkis, on ta põhimõtteliselt ehitanud oma kätega. Ma olen käinud talle abiks seal sarikaid püsti panemas. Ma ei tea, võib-olla oleks Martin pidanud mulle ka töötasu maksma ja maksma selle pealt makse ja veel midagi. Võib-olla on see väga suur kuritegu, et ta seda ei teinud. Võib-olla oli kuritegu, et mina temalt seda ei nõudnud. Ma ei oska öelda. Ma ütleksin, et see on niisugune urgitsemine ja see urgitsemine ei vii mitte kuskile välja, sest mitte mingit seadusrikkumist siin ei ole. Kas kellelgi on mingi moraalne kohustus selle näite toomise pärast — ma saan aru, et tegelikult on see ju lihtsalt näide — tagasi astuda? No kuulge, ärme nüüd ikka nii hulluks ka siin saalis lähme. Ma olen täiesti veendunud, et suurem osa siin saalis viibijatest on aeg-ajalt kasutanud kellegi väikest tööalast teenet, keegi on käinud võib-olla kuskil mingit pistikupesa parandamas, aidanud kummi vahetada või midagi muud taolist teinud. See ongi see õhuke hall tsoon.

    Kõik te olete seda teinud! Kõik te olete siis kurjategijad ja peaksite siit saalist häbiga lahkuma, sest te olete maksumaksjat petnud, aga ise olete maksumaksja palga peal. Ma saan aru opositsiooni loogikast, aga sel asjal ei ole mingit sisu.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige

    [1] Riigikogu XIV koosseisu seaduseelnõu 108 esimene lugemine, 02.12.2019. Vt artikli juurde lisatud väljavõtet.

    [2] Harry Tuul. Maksuamet lükkas Helme väited ümber: töömehe palkamisel peab ka eraisik maksud tasuma. – Postimees online, 03.12.2019.

    [3] Lasse Lehis. Maksuekspert Lasse Lehis: „minister Martini“ ja „töömees Urmase“ vaheliste üksikute tehingute maksustamiseks pole õigustust ega vajadust. – Portaal Uued Uudised, 04.12.2019.

    [4] Riigikogu XIV koosseisu stenogramm, 04.12.2019, päevakorrapunkt 11. Vt artikli juurde lisatud väljavõtet.

    [5] Madis Jürgen. Kes teab Martin Helme ehitusmeest Urmast? Mingil moel me kõik. – Eesti Ekspress, 11.12.2019.

    [6] Vt viide 2.

    [7] Sõidujagamisplatvormi kaudu taksoveoteenust osutavate autojuhtide tulu maksustamine. MTA, 06.12.2019. a redaktsioon. Avaldatud MTA kodulehel: www.emta.ee/et/registreerimine-ettevotlus/fuusilisest-isikust-ettevotjale-fie/kasulik-teave/soidujagamisplatvormi.

  • Ettevõtluskontot kasutab üle 1600 inimese

    MTA pressiteade
    12.12.2019

    Maksu- ja Tolliamet (MTA) koos LHV Pangaga tõi selle aasta alguses esmakordselt Eestis turule ettevõtluskonto, mis lihtsustab ettevõtlusega tegelevatele eraisikutele maksude maksmist ja aruandlust. Detsembri alguse seisuga oli ettevõtluskonto kasutajaid 1626 ja sinna on kokku kantud üle 1,8 miljoni euro.

    MTA maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi sõnul on ettevõtluskonto kõige lihtsam ja soodsam viis maksud korrektselt tasuda, kui tegemist on eraisikute vaheliste töösuhtega. „Julgustame kõiki eraisikuid seda võimalust kasutama, sest sellisel juhul ei pea muretsema töötamise registreerimise, raamatupidamise aruannete, igakuiste maksudeklaratsioonide ega maksude tasumise pärast,“ lisas Liivamägi.

    Kasutades ettevõtluskontot, on maksumäär 20% kontole laekunud summast. Kui inimese aastane tulu ületab 25 000 eurot, maksustatakse seda ületav summa 40%-lise maksumääraga. Ettevõtluskontot ei saa kasutada, kui ettevõtluskontole laekunud tasu ületab 40 000 eurot kalendriaastas.

    Näiteks käib Tiiul eraisikust koristaja Mai, kelle tasuks on kokku lepitud 100 eurot. Mai avab endale pangas ettevõtluskonto, kuhu laseb kanda või kannab ise sularahas saadud tasu koristamise eest. Sellega Tiiu ja Mai enda poolt tehtav piirdubki, ühtki maksudeklaratsiooni kumbki esitama ei pea. Pank broneerib laekunud 100 eurost 20% maksude katteks ning kannab MTA-le. Saadud 20 eurot jagab maksuhaldur tulumaksu, sotsiaalmaksu ja kogumispensioni makse vahel ning kogu ettevõtluskonto arvestus on inimesele endale näha e-MTAs. Tiiu kuluks koristamise eest jääb 100 eurot ning Mai tuluks 80 eurot.

    Ettevõtluskonto avamiseks peab olema LHV Panga klient. Kliendilepingu saab sõlmida ja ettevõtluskonto avada elektrooniliselt LHV internetipanga kaudu.

    Lähemalt saab ettevõtluskontost lugeda siit : www.emta.ee/et/eraklient/tulu-deklareerimine/fuusilise-isiku-ettevotlustulu-lihtsustatud-maksustamine .

    Arendustööd rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondi meetmest „Avalike teenuste arendamine“.

     

    KontodLaekumised (tühistamised on välja võetud)Tühistamised
    AvamisiSulgemisiAktiivseidMuutusLaekumisiSummaMuutusKeskmineMediaanLaekumisi per kontoMaksudTühistamisiSumma
    Jaanuar279527425028 508,40114,0328,100,915 701,701-555,00
    Veebruar1891844562%61371 393,69150%116,4730,001,3814 278,7500,00
    Märts1721160636%892102 535,7344%114,9533,501,4720 507,131-377,56
    Aprill1531374623%1073122 854,8020%114,5035,001,4424 571,014-628,00
    Mai1421986916%1298163 497,3933%125,9633,001,4932 699,554-4 382,50
    Juuni1071296411%1226155 794,01-5%127,0835,001,2731 158,962-600,00
    Juuli16217110915%1135179 565,0215%158,2148,001,0235 913,041-148,31
    August13921122711%1223190 322,396%155,6245,711,0038 708,2900,00
    September13718134610%1610225 659,2819%140,1640,001,2046 105,272-614,50
    Oktoober1452114709%1880245 032,899%130,3432,001,2850 046,093-7 566,02
    November1542815969%2131272 873,7611%128,0530,001,3456 171,5400,00
    Detsember1221617027%2148302 441,8111%140,8032,601,2662 382,731-1 154,00
    KOKKU19011991702154792 060 479,17133,11418 244,0619-16 025,89

    Mehed: 939
    Naised: 763

  • Kuidas tuleb arvestada makse kahe eraisiku vahelise käsunduslepingu tasudelt? Lasse Lehis

    Rahandusministri repliik „töömees Urmasest“ Riigikogus kogumispensioni reformi arutelul on ületanud uudisekünnise. Sellega seoses selgitan pisut, kuidas peaks seaduse järgi toimuma maksude tasumine, kui üks füüsiline isik osutab teenust teisele füüsilisele isikule ning kumbki neist ei ole FIE.

    Tulumaksu kinnipidamist reguleerivad tulumaksuseaduse § 40 ja 41. TuMS § 40 lõige 1 annab loetelu isikutest, kes on kohustatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidama ning § 41 sisaldab loetelu väljamakse liikidest. Tulumaksu kinnipidajate hulgas on ära nimetatud ka füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, kuid § 40 lõige 3 täpsustab, et füüsilisest isikust tööandja (kes ei ole registreeritud FIE-na) on kohustatud pidama tulumaksu kinni ainult § 41 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamaksetelt, see tähendab töölepingu alusel makstud tasudelt. Töövõtulepingu ja käsunduslepingu alusel makstavad tasud on nimetatud § 41 punktis 3, mis tähendab, et nendelt tasudelt eraisikust klient tulumaksu kinni pidama ei pea. Tulu saaja peab saadud tasud ise deklareerima.

    Tunnistan ausalt üles, et need tulumaksuseaduse sätted olen ma ise 20 aastat tagasi kirjutanud. Olgugi et ma ei tundnud sel ajal Urmast ega Martinit. Seega usun olevat ka õige inimene selgitama, miks seadus teeb vahet töölepingul ja võlaõiguslikel lepingutel. Põhjuseks ongi nende lepingute oluliselt erinev iseloom. Töölepinguline suhe on alluvussuhe. Tööandja määrab tööaja ja töökoha ning annab jooksvalt tööülesandeid. Tööandja peab varustama töötaja töövahenditega ning vastutama tööohutuse eeskirjade täitmise eest. Sellises situatsioonis on oluline tagada töötaja õiguste kaitse ning muu hulgas maksude tasumisega kaasnevad sotsiaalsed tagatised. Sellest tulenevalt ongi seadusandja töölepingu puhul ette näinud, et ka füüsilisest isikust tööandja (isegi kui ta ei ole FIE, vaid palkab omale näiteks koduabilise) peab täitma kõiki tööandja kohustusi samamoodi nagu juriidilised isikud või riigiasutused. See hõlmab ka maksude deklareerimise ja tasumise kohustust.

    Käsunduslepingu pooled on võrdsed. Käsundi täitja teeb tööd iseseisvalt ning võib ka enda asemele palgata kellegi teise. Kui töölepingu puhul on riik kehtestanud näiteks tööaja nõuded ja miinimumpalga, siis töövõtu ja käsunduslepingu puhul võib olla tegu nii ühekordse 1-eurose tehinguga kui miljonitesse eurodesse ulatuva mitmeaastase projektiga. Seaduse sätted on mõlema juhtumi jaoks samad.

    Võlaõiguslik leping on praktikas väga laia rakendusalaga. Siia kuuluvad ettevõtluse raames tehtavad tehingud (töövõtjaks või käsundi täitjaks võib olla ju ka juriidiline isik), nii-öelda haltuuraotsad (kus inimene käib pärast tööaega omale lisatulu teenimas remonditööga, puude lõhkumisega, muru niitmisega jne), aga ka pereliikmete või sõprade vahelised tehingud ja kõige lõpuks ka täiesti tasuta tehtav töö (näiteks vabatahtlikud mittetulundusühingus). Tasu võib olla mitterahalises vormis (näiteks talguliste toitlustamine) või toimuda vahetuskaubana (naine keedab suppi, mees peseb nõusid).

    Nõuda kõikide eespool toodud näidete puhul tulumaksu kinnipidamist oleks pehmelt öeldes ebamõistlik, peenes juriidilises keeles väljendatuna „maksukohustuse täitmine tekitaks liigset halduskoormust, mille kulu oleks suurem laekuvast maksutulust“. Kui veelgi kõrgema juriidilise kaarega tõmmata, siis tuleneb sellise erandi tegemine põhiseaduse §-st 11, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema „demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust“.

    Aga kas sotsiaalmaksu puhul peaks olema midagi teisiti? Kindlasti mitte. Kuna tulumaksu ja sotsiaalmaksu deklareeritakse samal deklaratsioonil (TSD), siis oleks üsna absurdne väita, et näiteks 2-euroselt jootrahalt tulumaksu maksta on keerukas ja koormav, aga sotsiaalmaksu deklareerida ja maksta ei ole üldse mingi probleem. Minu teada ongi siiamaani seadusest niimoodi aru saadud. Kui nõuda siiski sotsiaalmaksu deklareerimist ja tasumist, muutub tulumaksuseadusse kirjutatud erand mõttetuks. Kui selgubki, et sotsiaalmaksuseadus on lohakalt kirjutatud, siis tuleb mõistuspärase tõlgenduseni jõudmiseks võtta appi seesama juba tsiteeritud põhiseadus.

    Kokkuvõtteks: kui üks füüsiline isik osutab teenust teisele füüsilisele isikule ning see tegevus on püsivat laadi ja toimub tulu teenimise eesmärgil, siis peab see inimene kas registreerima ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks või avama pangas ettevõtluskonto, mis annab võimaluse maksta kõik seadusega ette nähtud maksud. Kui tegu on üksikute tehingutega, siis oleks mõistlik leppida teadmisega, et „valge“ ja „musta“ maailma vahele jääb ka õhuke „hall“ tsoon, kust maksude kogumiseks ei ole mingit teoreetilist õigustust ega praktilist vajadust. Isegi Urmase ja Martini puhul.


    Valikulised kommentaarid Harry Tuule 03.12.2019 Postimees onlineis ilmunud artiklile „Maksuamet lükkas Helme väited ümber: töömehe palkamisel peab ka eraisik maksud tasuma“.

    Allan Hmelnitski: Ma ei saa täpselt aru — kas mingi teenuse eest maksmist nimetatakse nüüd „palkamiseks”? Näiteks kas muruniitmise, rehvivahetuse või autopesemise eest maksmine tähendab, et ma võtan selle teenuseosutaja „palgale” ja pean kursis olema tema maksukäitumisega?

    Allan Hmelnitski: Kas enne lukuabi kutsumist või juuksuritöökotta minemist pean kontrollima teenusepakkuja tausta — et kas ta maksu maksab ja kas firma on ikka registris? On see minu kohustus?

    Milvi Träel: Kui suur on juhutöölise maksuvaba tulu? Kui Urmas käis tööl 3 päeva ja ülejäänud aja lõõgastus, siis milline on tema maksuvaba tulu? Kas Eesti riigis üldse on juhutöölistel maksuvaba tulu? Kui ei ole, siis see suurendab oluliselt riigi ülalpeetavate arvu, kes käivad supiköökides ja öömajades.

    Merike Mere: Maksuametile küsimus — mul on lambipirn läbi põlenud, kui naabrimees selle nüüd ära vahetab: kõigepealt on elekter voolumõõtjast vaja välja lülitada, siis on sokkel vaja lambipõhjast välja keerata ja uus lambipirn sisse keerata ning lõpuks elekter voolumõõtjast sisse lülitada. Kas ma pean selle töö eest naabrimehe sotsmaksu, töötuskindlustusmakset ja kohustusliku kogumispensioni maksu (nn pangamaks) maksma?

    Merike Mere: Kui mul on marjapõõsad, kus tuttavad saavad marju korjata ja korjatud marjade eest ka südametunnistuse järgi tasuda, siis kas ma pean nende tuttavate eest sotsmaksu, töötuskindlustusemakse ja pangamaksu tasuma?

    Andres Aule: Hea sõber aitab arvuti ära seadistada. Nii et kui talle vaeva eest 10–20 eurot maksta (inimene ju ikkagi kulutas oma aega), peab maksuametis vormistama?

    Lauri Vahtre: Maksuamet elab mingis paralleelmaailmas. Varsti hakatakse laste taskuraha ka maksustama. Või kui ämm kingib purgi moosi. Ikkagi sissetulek. Kõige kindlam oleks üleüldse kogu majandus ära kägistada, siis on kindel, et keegi maksust kõrvale ei hiili.

    Kuldar Pärt: Siin on öeldud väga selgelt ainult üht: kui on mingisugune riigiamet ning kui tarvis EKRE-le ära panna, siis sünnib mis tahes, kas või seaduste ja määruste vaba tõlgendamine, seejuures ükskõik kuidas. Rohkem ei ole siin midagi öeldud. Kui mul tarvis korstnategijat, siis ma sellise tellin. Ja minu asi ei ole sellesinatse tegija sotsiaalmaksud ja muud maksud. Mina maksan korstna ehituse eest. Ja kui seadus võimaldab, siis deklareerin makstud kuluna. Kui mitte, siis maksan teenuse eest omast taskust. Justkui sõitnuks taksoga, justkui käinuks saunas või juuksuri juures, justkui restoranis söömas.

    Martin Pau: Ja see on täiesti kohane võrdlus! Kui ei eeldata (või maksuamet eeldab?!), et taksosõitja maksab taksojuhi sotsmaksu, juuksuri kunde juuksuri sotsmaksu jne, miks siis eeldatakse, et torumehe või pottsepa sotsmaksu maksab kunde, kes töö tellis? See on ometi täpselt samasugune teenuse ostmine nii kahel esimesel kui kahel tagumisel juhul!

    Martin Pau: Siin on ilmselt mingi kommunikatsioonihäire, vääritimõistmine. Sulle tuleb pottsepp, elektrimees või torumees, teeb töö ära ja sina pead talle makstud rahalt maksma sotsmaksu?!


    EML avaldus õiguskantslerile

    31.12.2019

    MTÜ Eesti Maksumaksjate Liit pöördub Teie poole seoses hiljaaegu ajakirjanduses tõstatatud teemaga, mis puudutab füüsilise isiku poolt teisele füüsilisele isikule makstavate teenustasude maksustamist („töömees Urmas“). Kuivõrd teema on pälvinud avalikku huvi, siis leiame, et on igati kohane aeg analüüsida asjassepuutuvate sätete põhiseadusele vastavust.

    I EML seisukoht

    Ühekordseid, nn juhuslikke teenustasusid, mida üks füüsiline isik (kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja) maksab teisele füüsilisele isikule (kes ei ole samuti füüsilisest isikust ettevõtja), ei tohiks sotsiaalkindlustusmaksetega maksustada töölepingulise suhte alusel makstava tasuga samas korras.

    II EML seisukoha põhistus

    2.1. Tulumaksuseaduse § 40 lõike 3 kohaselt: Füüsilisest isikust tööandja (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) ning Eestis tööandjana tegutsev mitteresident, kellel ei ole Eestis püsivat tegevuskohta (§ 7), on kohustatud pidama tulumaksu kinni ainult § 41 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamaksetelt.

    TuMS § 41 punktide 1 ja 2 kohaselt peetakse tulumaks kinni:

    1) residendist füüsilisele isikule makstavalt tulumaksuga maksustamisele kuuluvalt palgalt ja muudelt tasudelt (§ 13 lõige 1), juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme tasudelt (§ 13 lõige 2), arvestades §-s 42 lubatud mahaarvamist;

    2) mitteresidendile makstavalt palgalt ja muudelt tasudelt (§ 29 lõige 1) ning juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme tasudelt (§ 29 lõige 2), arvestades § 42 lõikes 5 nimetatud mahaarvamist.

    2.2. Kuna tulumaksu kinnipidaja staatus on füüsilisel isikul kui tööandjal, siis peetakse § 40 lõikes 3 silmas vaid TuMS § 13 lõikes 1 ning § 29 lõikes 1 nimetatud tasusid, mitte nt § 13 lõikes 11 nimetatud tasusid, millele vastab hoopis TuMS § 41 punktis 3 sätestatud väljamakse.

    Tulumaksuseaduse § 40 lõige 3 kehtestab erandlikult tulumaksu kinnipidamise kohustuse üksnes teatud juhtudel seetõttu, et muudel juhtudel võiks tegemist olla ebaproportsionaalse õiguste riivega ning ülemääraste kohustuste panemisega füüsilisele isikule.

    Erinevalt töösuhtest, mille puhul allub töötaja (ehk maksumaksja) tööandja (ehk maksu kinnipidaja) juhtimisele ja kontrollile ning mille kujundamise üle on tööandjal märksa suurem võim, on muud liiki võlaõiguslike teenuse osutamise lepingute puhul või ka kasutuslepingute puhul (nt üürileping) võim ja kontroll nii lepingu kujundamise kui ka teenuse osutamise üle märgatavalt väiksem.

    Muud liiki lepingute puhul oleks aga ebamõistlik eeldada, et nt veoteenuse tellija hakkaks uurima, kas Uberi juht on äriregistris end füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud või mitte, või on tal hoopis ettevõtluskonto, ning kui ei ole, siis peaks ta juhti teavitama, et nn lõpparve maksab ta ära tulumaksu võrra väiksemas summas (st peab tulumaksu kinni, kui TuMS § 40 lg 3 erandit ei sätestaks) ning fikseerib ühtlasi enne sõidu algust juhi isikukoodi, registreerib juhi töötamise registris, hiljem esitab selle väljamakse kohta maksudeklaratsiooni TSD vormi lisa 1, kus deklareerib väljamakse, valib õige väljamakse koodi ja ühtlasi tasub sotsiaalkindlustusmaksed. Seejuures, kui eksitaks, tuleks vastutada esiteks tulumaksu kinnipidamise eest, ning teiseks kaasneksid sellega ka maksukorralduse seaduse §-st 154 tulenevad sanktsioonid.

    2.3. Kui tulumaksuseaduses on selline välistus (TuMS § 40 lg 3) sõnaselgelt sätestatud, siis sotsiaalmaksuseaduses, töötuskindlustuse seaduses ja kogumispensionide seaduses sellist välistust sätestatud ei ole. See omakorda tähendab, et isegi kui näiteks veolepingu puhul puudub kohustus tulumaksu kinnipidamiseks TuMS § 40 lõike 3 tõttu, siis väljamakse tuleks deklareerida ikkagi ning tasuda sellelt sotsiaalkindlustusmaksed.

    Selliste ulatuslike kohustuste panemine on aga ilmselgelt muud liiki väljamaksete puhul ülemääraselt koormav ja takistaks ühiskonnas ebamõistlikult kõikvõimalike võlaõiguslike suhete loomist.

    2.4. Sotsiaalmaksuseaduses on maksuobjekt sätestatud § 2 lõikes 1 ning maksumaksja §-s 4.

    SMS § 4 punkti 2 kohaselt maksab sotsiaalmaksu füüsiline isik. SMS § 2 lg 1 punktid 1 ja 6 sätestavad:

    (1) Sotsiaalmaksu makstakse:

    1) töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt;

    6) füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul.

    2.5. Seejuures tuleb arvestada, et sotsiaalmaksuseadus ei sätesta expressis verbis seaduse territoriaalset kehtivusala, vaid see kehtib sisuliselt globaalselt. Samuti ei kehtesta seadus expressis verbis nn aktiivse tulu teenimise piirkonda, kus teenitud tulu (tehtud väljamakseid) sotsiaalmaksuga maksustatakse.

    Selle asemel kehtib konstruktsioon, mille kohaselt maksustatakse sotsiaalmaksuga töötajale rahas makstud töötasud ja muud tasud (SMS § 2 lg 1 p 1), ning füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasud SMS § 9 lg 1 punktis 2 sätestatud juhul (SMS § 2 lg 1 p 6).

    Võimalikud erandid, mis mingil määral panevad paika seaduse territoriaalse kehtivusala, tulenevad §-st 3, täpsemalt selle puntidest 7 ja 12, mis näevad ette, et sotsiaalmaksuga ei maksustata:

    7) Eesti residendi poolt mitteresidendile tulumaksuseaduse § 6 lõigete 3 ja 5 tähenduses makstud käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 ja 6 nimetatud tasusid, kui töö tegemise koht asub välisriigis;

    12) tasusid, mida makstakse mitteresidendile, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana välisriigis ja tõendab, et sellelt tasult makstakse sotsiaalkindlustusmaksu või -makseid välisriigis.

    Erandeid tuleb ka välislepingutest (§ 3 p 15) ning Euroopa õigusest (määrused 883/2004 ning 987/2009).

    2.6. Arvestades sellist ülimalt laia kehtivusala, tuleb sotsiaalmaksuseadust teleoloogiliselt tõlgendades asuda seisukohale, et SMS § 4 punktis 2 sätestatud maksumaksja „füüsiline isik“ tähendab ainult füüsilisest isikust ettevõtjat. Vastasel juhul tekiks olukord, kus füüsilise isiku kohustused on laiemad kui juriidilisel isikul.

    Näiteks mitteresidendist füüsiline isik peaks maksma sotsiaalmaksu residendist füüsilisele isikule välismaal osutatud teenuse eest (sest § 3 p 7 seda ei hõlma) ja mitteresidendist füüsilisele isikule Eestis osutatud teenuse eest. See oleks ebamõistlik.

    2.7. Praktikas on Maksu- ja Tolliamet maksumaksjale soodsa tõlgenduse ise seadusest tuletanud, selgitades nn sõidujagamisplatvormide kaudu teenuse osutamisel saadud tasude maksustamist, kuid üksnes väga kitsal juhul.

    MTA kodulehel on 06.12.2019. aasta seisuga avaldatud järgmine seisukoht: Eraisikust autojuhid, kes teevad väga üksikuid juhuslikke sõite, mida ei saa ettevõtluseks lugeda, peavad teenitud tulu deklareerima tuludeklaratsiooni alajaotuses „Muu tulu, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud“ ning maksma ise tulumaksu. Eraisikust autojuhtidel, kellele on see juhuslik tulu, muid makse sellega ei kaasne. Deklareerida tuleb sõitude või autojuhi teenuse eest saadud summa, millest kulusid (nt Uberi, Bolt või mõne muu sõidujagamisteenuse platvormi teenustasu, kütus, autoremont, rehvid jne) maha arvata ei saa.

    Vt juhendmaterjali „Sõidujagamisplatvormi kaudu taksoveoteenust osutavate autojuhtide tulu maksustamine“ alajaotises „Juhuslik tulu“: www.emta.ee/et/tulu-deklareerimine/ettevotlustulu/kasulik-teave/soidujagamisplatvormi-kaudu-taksoveoteenust  .

    Nagu nähtub MTA juhendist, muid makse selliselt juhuslikult tulult ei maksta. Ja seda hoolimata sellest, et sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punkti 6 kohaselt maksustatakse sotsiaalmaksuga füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul.

    2.8. Paraku on see seisukoht antud väga kitsa valdkonna kohta. Kui me näiteks uurime rahandusministri 29.11.2010. aasta määrusega nr 60 „Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise korrad“ kehtestatud vormi TSD lisa 1, siis võime veenduda, et koodi 1020 all tuleb väljamakse liiki deklareerides valida koodiks 18, kui see on: füüsilise isiku (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) poolt võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasu, millelt ei peeta kinni tulumaksu (TuMS § 40 lõige 3, SMS § 2 lõike 1 punkt 6, TKindlS § 40 lõike 1 punktid 1 ja 2, KoPS § 7 lõige 1).

    Seda, et koodiga 18 deklareeritav väljamakse maksustatakse sotsiaalkindlustusmaksetega, kinnitab selgitus 9, mis on antud koodi 1060 all näidatava summa deklareerimise kohta: Koodil 1060 näidatakse SMS § 2 lõike 1 punktide 1, 3, 4, 6, 8 ja 9 alusel sotsiaalmaksuga maksustatavad tegelikud väljamaksed, mis vastavad koodil 1030 deklareeritud väljamakse summale koodil 1020 näidatud väljamakse liikidele 10, 11, 13, 14, 15, 17, 18, 19, 21, 22, 25, 26, 28, 29, 30, 33, 34, 41, 42, 43.

    Juhuslikust sissetulekust või väljamaksest juttu ei ole.

    2.9. Kuivõrd sõidu tellijana peaks iga isik, sh juriidilised isikud, tuvastama väljamakse saaja andmed (kellega tegemist on, kas tal ei ole ehk ettevõtluskontot jne) ning deklareerima maksud (nt juriidiline isik tulumaksu kinnipidajana peaks ka tulumaksu kinni pidama, mis praktikas tähendaks arve lugemist netosummaks ja tulumaksu maksmist sellelt määras 20/80), siis on ilmselge, et selline olukord vajab selgemalt reguleerimist.

    Näiteks, milliste kriteeriumide alusel peaks väljamakse tegija otsustama, et tasu saaja jaoks on tegemist juhusliku tuluga ning mis siis saab, kui pooled jäävad eriarvamusele?

    2.10. Teadupärast toimub füüsiliste isikute vaheliste käsunduslepingute täitmine tihti mitterahalises vormis, kus osutatakse vastastikku teenuseid või makstakse teenuse eest kauba üleandmise teel. Eriti maapiirkondades ja „Urmase“ profiili arvestades on siiani levinud pisitööde eest tasumine teatud liiki aktsiisikaupadega. Maksuseaduste ühetaoline täitmine peab olema tagatud ka nendel juhtudel.

    Ärgem unustagem seejuures, et me peame endiselt eelkõige silmas keskmist füüsilist isikut, kellel on keskmised õigusteadmised ning keskmine kokkupuude Maksu- ja Tolliametiga, sellele edastatavate erinevate deklaratsioonivormidega ning võimalike täita tulevate maksukohustustega ja kõrvalkohustustega.

    Kui sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punkt 1 märgib „rahas“ makstavaid tasusid, siis § 2 lg 1 punkt 6 sellist vahetegu ei tunnista. Seega, kui nimetatud keskmine füüsiline isik annab näiteks küttematerjali ladustamise eest teisele füüsilisele isikule tasuks eelpool nimetatud vallasasja, siis tekiks tal küsimus, kas tegemist on hoopis teise maksuobjekti ehk erisoodustusega (vt SMS § 2 lg 1 p 7), millelt makstavaid makse ei isikustata ning mis deklareeritakse hoopis juba viidatud rahandusministri määrusega kinnitatud deklaratsiooni vormis 4 „Erisoodustused“, või tuleks seda siiski maksustada SMS § 2 lg 1 punkti 6 alusel, kuna seal ei ole täpsustust maksevahendi osas, mis omakorda tähendaks tasu lugemist netotasuks jne…

    Kõik viitab sellele, et kuskil peab jooksma mingi mõistlik piir, millest alates saaks tekkida sotsiaalmaksukohustus ning mida Maksu- ja Tolliamet on juba viidatud teenuste puhul nimetanud juhuslikuks tuluks.

    2.11. Kui me eelnevale lisame veel ühe võimaluse maksuarvestust korraldada ehk ettevõtluskonto, siis jõuab füüsiline isik, kes palub teiselt füüsiliselt isikult mõne teenuse osutamist, sootuks uude õiguslikku dimensiooni.

    Sotsiaalmaksuseadus sätestab § 2 lõikes 9: Ettevõtluskontole laekunud tulu maksustatakse vastavalt ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadusele.

    Sotsiaalmaksuseadus ei sätesta mitte ühtegi näpunäidet, kuidas füüsiline isik või miks mitte ka juriidiline isik või riigi- või omavalitsusasutus peaks saama seda kontrollida, kas summad laekuvad ettevõtluskontole, isegi kui nad neile antud kontole summa üle kandma peaks.

    Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus sätestab kokkuvõtvalt võimaluse avada krediidiasutuses konto, millele laekunud summasid maksustatakse ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel, kuid summasid võib sinna kanda nii teenuse tellija, kauba ostja kui ka konto omanik. Liiatigi ei ole ka selle seadusega tagatud kuidagi usaldusväärne protseduur, mis tellijale annaks aimu, et tasu just sellisele kontole jõuab.

    Seega, kuna füüsiline isik teenuse osutajana ei ole füüsilisest isikust ettevõtja ning teenuse tellija ei saa olla kindel, et tasu maksustatakse ELMS § 1 alusel ja §-s 6 sätestatud korras (kui ta annab nt summa rahas või asjadena üle), siis arvestades, et SMS § 9 lg 1 punkt 2 mingit sõnaselget erandit ei kehtesta, tuleks jällegi sotsiaalmaksukohustus täita.

    Mõistagi, töötamise register võimaldab teha järelpärimise ja heausksusele viidates jääda lootma, et „viinapudel“ jõuab siiski ettevõtluskontole.

    Probleem, millele seoses eelnevaga tuleb tähelepanu pöörata juhul, kui tegemist ei ole ettevõtluskontole laekuva summaga, puudutabki töötamise registreerimist Maksu- ja Tolliametis.

    Maksukorralduse seaduse § 251 lg 3 punkt 1 loeb ka võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töö tegemise töötamiseks MKS 1. peatüki jao 31 mõistes ning MKS § 252 kohustab sellise töötamise registreerima sunniraha (MKS § 258) ning rahatrahvi (MKS § 154) ähvardusel.

    Mainimist väärib ka fakt, et töötamise registri kanne annab kohtutäituritele märku võimalusest arestida võlgniku tasunõue (vt TMS § 114), mis praktikas võib tähendada, et kui enne taksosõidu või puuriida ladumise lõppu on käsundiandjale elektrooniliselt kätte toimetatud nõude arestimisakt, peab ta lisaks maksukohustuste täitmisele ka kogu kokkulepitud netotasu kandma kohtutäiturile (siinkohal ei hakka peatuma võimalustel anda kokkulepitud mitterahaline tasu üle kohtutäiturile).

    Meenutagem jälle, et need kohustused tekivad igapäevaelus tavapärastes olukordades ning kohustuste kandjaks on keskmiste teadmistega isik.

    Selliseid erinevaid elulisi olukordi võibki välja tooma jääda. Praktika on lihtsam kui maksuameti „uber-lahendus“ – maksukohustus ja kõrvalkohustused jäävad lihtsalt täitmata. Mõlema poole poolt. Sellele annab kinnitust ka statistika. Avaldusele on lisatud MTA vastus EML teabenõudele, kust nähtub, kui palju on aastatel 2015-2019 füüsilised isikud deklareerinud väljamakse koodi 18 (st käsunduslepingu tasu, millelt ei peeta kinni tulumaksu, aga makstakse sotsiaalmaksu).

    2.12. Selline õigusrägastik, millest on isegi erialaspetsialistidel keerukas läbi tungida, ei ole õigusriigis mõistlik, ei ole kohane õigusriigile.

    Me oleme küll Maksu- ja Tolliameti tõlgendusega Uberi ja Bolti osas nõus, kuid õigusselgema olukorra saavutamiseks tuleks vähemasti viidatud TSD lisas 1 antud selgitused sellisel kujul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd ei sisalda võimalusi erandite rakendamiseks. Samavõrd vajaks ka sotsiaalmaksuseadus täpsustavaid sätteid.

    Rahandusministri 29.11.2010. a määrust nr 60 saab tõlgendada kooskõlas seadusega, kui lisada selgitus, et maksustamine on vabatahtlik. Kui mingil põhjusel teenuse osutaja ei saa ise makse deklareerida ning soovib, et tellija seda teeks, siis on hea, kui selleks sobiv vorm on olemas. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtjana makse makstes tuleks sotsiaalmaks maksta alles järgmise aasta 10. oktoobriks, aga inimene võib vajada kindlustuskaitset varem ning sel hetkel tal muud tööd peale selle ühe lepingu ei ole.

    Kui selline tõlgendus ei ole võimalik, siis tuleks tuvastada sätete vastuolud.

    III Taotlus

    Eeltoodust nähtus, et õiguslikult on käsitletavate tasude reguleerimine jäänud poolikuks, maksuhaldur on asunud lünkasid tõlgendamise teel täitma, kuid pigem valikuliselt ning deklaratsioon ei jäta üldse mingeid valikuvõimalusi.

    Selline olukord võimaldab tõstatada küsimused nii õigusselgusest kui ka õiguste ja kohustuste proportsionaalsusest.

    Palume Teil kirjeldatud suhteid analüüsida ja astuda samme olukorra lahendamiseks, arvestades õiguskantsleri seadusest tulenevate võimalustega.

    Võimalik kontrolliobjekt on rahandusministri 29.11.2010 määruse nr 60 lisa 2 „Vormi TSD lisa 1 „Residendist füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, kinnipeetud tulumaks, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse ning arvutatud sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse““, milles koodi 18 kohta antud selgitus 9.

    Laiemalt on aga kontrolliobjektiks ka muud eelpool viidatud ebamõistlikud ja ebaselged maksuseaduste sätted.

    Lasse Lehis
    EML juhatuse liige

  • Käibemaksueelnõu 76 SE võeti ludinal vastu. Martin Huberg

    Nõudmiseni varud, piiriülesed aheltehingud, investeeringukulla mõiste redaktsiooniline täpsustamine — kas keegi oskab välja pakkuda veel „huvitavamaid“ märksõnu, mis raamatupidajad rõõmust kiljuma paneks ja ülemuselt koolitusel osalemiseks lisarahastust küsima ajendaks?

    Vastust teab iga lugeja ise ka ja kui ta just mingi kapist välja tulnud käibemaksuhuviline ei ole, siis aimavad vastust ka kõik teised.

    Menetleme

    Ja nii läks ka Riigikogus. Tavaliselt maksuseaduste puhul kuigi lihtsalt ei lähe, sest maksuasjades on enda arvates eranditult kõik eksperdid, sest „algab“ ju Eesti riik just nimelt maksudest (nagu meile valimistel ühtepuhku selgeks teha püütakse) — maksude kaudu saab esile kutsuda nii majandustõuse kui langusi, stimuleerida arengut ja ka seda maha tampida, suunata masse (nt Lätti viinarallile) või neid taltsutada.

    Oleme nüüdseks MaksuMaksjas seaduseelnõust 76 SE[1] kirjutanud juba kahel korral. Esimesel korral rõõmustasime muudatuste üle, iseäranis mis puudutasid lootusetute nõuete kohta maksuarvestuse korrigeerimise võimaluste loomist (st võimalus esitada nt kreeditarve osutatud teenuse kohta, mille eest ei ole tasu laekunud).[2]

    Teisel korral kurvastasime, et eelnõu menetluse käigus on sisuliselt meid enim rõõmustanud osa kirurgilise täpsusega eemaldatud, sest tõi menetleja arvates kaasa 19-miljonilise maksukulu.[3]

    Vahepealsed arengud tõid aga kaasa väikese lootuse, et Riigikogus toimuva menetluse raames õnnestub ehk vastav muudatus taas eelnõu teksti sisse tuua. Kuna Riigikogu rahanduskomisjon kirjutas muu hulgas ka meile, et oodatud on asjakohased ettepanekud, siis esitasime omapoolse selgituse koos ettepanekuga lootusetuid nõudeid käsitlevad sätted eelnõusse tagasi tuua (vt loole lisatud EML kiri Riigikogu rahanduskomisjonile).

    Menetleme, menetleme, menetleme

    Ja meie rõõmuks riputati EML pöördumine ka Riigikogu kodulehele seaduseelnõu materjalide hulka üles. Kuid rõõm jäi paraku napiks.

    Juba seaduseelnõu teise lugemise materjalide hulgas olev seletuskiri (vt loole lisatud materjali) paljastab rahanduskomisjoni indu teemasse süvenemise osas järgmiselt: „Komisjoni liikmed antud küsimuses arutelu ei tõstatanud“.

    Ja kui me vaatame veel Riigikogus toimunud SE 76 teise ja kolmanda lugemise stenogramme, siis näeme, et mitte ükski saadik ei küsinud selle kohta küsimusi, ei tundnud huvi eelnõu sisu vastu — milleks siis kogu see tsirkus? Kui kogutakse arvamusi lihtsalt arvamuste kogumise pärast, siis ei ole see ju päris mõistlik tegevus.

    Ja opositsiooni esindajatest võiks ju oodata, et tuntakse vähemasti huvi, miks küll Eesti riigis on nii, et Euroopa Kohus võib ju arvata, et mingit sorti regulatsioon on direktiiviga vastuolus, kuid see ei huvita kedagi, ei midagi sinnapoolegi.

    Ja sellest on kahju. Kui opositsiooni kinnisideeks on tõusnud ainult koalitsiooni kui sellise pilastamine ja sisuliste asjadeni ei viitsita minna, siis ei suuda opositsioon end tõsiseltvõetavana näidata. Oleks see siis selline arvamus olnud, mille me oleks kuskilt välja imenud!

    Menetleme veel

    Iseenesest on muidugi tore, kui eelnõud toetab ka opositsioon ja ehk ei peagi opositsioon koalitsiooni tegevust kontrollima.

    Aga maksumaksjatele soovitame — pöörduge meie poole, meie aitame teil lootusetute nõuete käibemaksuarvestusega tegeleda. Meie teame, milline Euroopa Kohtu lahend teile edu garanteerib, ja teame, mis on lisaks meie pisikesele käibemaksuseadusele kirjas käibemaksudirektiivis.


    EML kiri Riigikogu rahanduskomisjonile

    11.11.2019

    Seaduseelnõu 76 SE

    MTÜ Eesti Maksumaksjate Liit tänab Teid võimaluse andmise eest esitada seaduseelnõu 76SE juurde asjassepuutuvaid ettepanekuid ja arvamusi.

    Meenutame, et seaduseelnõu redaktsioonis, mis ringles kooskõlastusringis (toimiku number: 19-0524. Vt http://eelnoud.valitsus.ee), olid sätted, mis reguleerisid nn lootusetute nõuete käibemaksu korrigeerimise temaatikat (§ 29 täiendused).

    Eelnõu seletuskiri viitas sellele, et Euroopa Kohus tegi juba 23.11.2017. aastal lahendi asjas nr C-246/16, milles sedastas, et lootusetute nõuete puhul ei ole liikmesriigil õigust käibemaksu korrigeerimist täielikult välistada, vaid üksnes kehtestada tingimused ja kord, mis oleksid proportsionaalsed ning arvestaksid sellega, et käibemaksukohustuslane tegutseb käibemaksu arvele lisades ja seda kogudes sisuliselt riigi esindajana ning ettevõtjaid ei ole õige panna vastutama selle eest, kui maksukohustus jääb tasumata. Liiatigi on see vastuolus käibemaksu aluspõhimõtetega.

    Sellest tulenevalt sisaldas eelnõu algversioon tingimusi ja korda direktiivi (2006/112/EÜ) artikli 90 rakendamiseks.

    Menetluse käigus aga ilmnes, et kuna muudatus toob hinnanguliselt kaasa 19 miljoni euro suuruse kulu ning arvestades riigieelarve niigi kriitilist seisu, tuleks muudatus välja jätta. Seda hoolimata sellest, et Euroopa Kohus on sõnaselgelt öelnud, et selline tingimus, nagu on meie KMS § 29 lg 7 viimases lauses sätestatud, on direktiivi 2006/112/EÜ artikli 90 sätte ja mõttega vastuolus.

    EML seab esmalt kahtluse alla 19 miljoni euro arvutuskäigu ning teiseks sedastab, et kuna käibemaksuseadus on praegu direktiiviga vastuolus, on kõigil maksumaksjatel õigus nõuda direktiivi otsekohaldamist ning vormistada lootusetule arvele kreeditarve ilma mis tahes piiranguteta. Seega oleks eelnõus kavandatud ja sealt välja jäetud regulatsioon olnud hoopiski riigieelarve tulusid suurendav, mitte vähendav.

    Pikemalt on seda teemat käsitletud 2019. aasta MaksuMaksjas nr 8/9 ilmunud artiklis „Käibemaksuseaduse muudatusi kärbiti riigieelarve huvides“ (autor Martin Huberg).


    76 SE II seletuskiri

    Rahanduskomisjon

    20.11.2019

    Vabariigi Valitsuse 23.09.2019 algatatud eelnõuga võetakse üle käibemaksudirektiivi muudatused, millega ühtlustatakse Euroopa Liidu (EL) tasandil nõudmiseni varu ja aheltehingute maksukäsitlus. Nimetatud tehingute käibemaksukäsitluse ühtlustamine EL tasandil on vajalik õigusselguse huvides. Eelnõuga kavandatavad muudatused vähendavad ettevõtjate halduskoormust ühendusesisesel kauplemisel. Samuti viiakse eelnõuga investeeringukulla mõiste vastavusse käibemaksudirektiivi artiklis 344 sätestatuga.

    Eelnõu esimene lugemine toimus 22.10.2019. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 05.11.2019 Riigikogust ettepanekuid ei laekunud. Pärast eelnõu teist lugemist arutas rahanduskomisjon eelnõu 12.11.2019.

    Juhtivkomisjon pöördus eelnõu ettevalmistamisse kaasatud seitsme huvirühma poole: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Võlausaldajate Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Teenusmajanduse Koda.

    Ainsana vastanud Eesti Maksumaksjate Liit (EML) juhtis kirjas tähelepanu sellele, et enne algatamist sisaldas eelnõu kooskõlastusringil sätted, mis reguleerisid nn lootusetute nõuete käibemaksu korrigeerimise temaatikat (§ 29 täiendused), samuti sellele, et muudatused jäeti eelnõust välja põhjusel, et muudatus toob hinnanguliselt kaasa 19 miljoni euro suuruse kulu. EML hinnangul on kõigil maksumaksjatel õigus nõuda direktiivi otsekohaldamist ja vormistada lootusetule arvele kreeditarve ilma mis tahes piiranguteta, mistõttu olnuks eelnõus algselt kavandatud ja sealt enne algatamist välja jäetud regulatsioon hoopiski riigieelarve tulusid suurendav, mitte vähendav. Komisjoni liikmed antud küsimuses arutelu ei tõstatanud.

    Lisaks pöördus rahanduskomisjoni poole Deoro Trade OÜ seoses investeerimiskulla mõistega. Rahandusministeeriumi kirjaliku selgituse kohaselt on investeeringukulla mõiste muudatus eelnõus vaid täpsustus, mis ei too kaasa sisulist muudatust, ja seda on algataja eelnõu seletuskirjas ka selliselt selgitatud.

    Juhtivkomisjon eelnõus muudatusi ei teinud.

    Komisjoni konsensuslik ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni konsensuslik ettepanek viia eelnõu kolmas lugemine läbi k.a 4. detsembril ja panna eelnõu lõpphääletusele.


    Käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (76 SE) teine lugemine

    Riigikogu stenogramm

    20.11.2019

    Esimees Henn Põlluaas

    Läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 76 teine lugemine. Palun ettekandeks siia rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka. Palun!

    Aivar Kokk

    Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 12. novembril 2019. aastal. Istungile olid kutsutud ka Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla ja peaspetsialist Aet Külasalu. Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga 76 võetakse üle käibemaksudirektiivi muudatused, millega ühtlustatakse Euroopa Liidu tasandil nõudmiseni varu ja aheltehingute maksukäsitlus. Tähtajaks Riigikogust muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjon pöördus eelnõu ettevalmistamisse kaasatud seitsme huvirühma poole. Oma tagasiside andis Eesti Maksumaksjate Liit ja komisjonile laekus kiri ettevõttelt Deoro Trade OÜ. Komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku saata eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembril ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis teeb komisjon ettepaneku viia eelnõu kolmas lugemine läbi 4. detsembril k.a. Aitäh!

    Esimees Henn Põlluaas

    Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 76 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.


    Käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (76 SE) kolmas lugemine

    Riigikogu stenogramm

    04.12.2019

    Aseesimees Helir-Valdor Seeder

    Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 76 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 76 lõpphääletus. Me läheme lõpphääletuse juurde.

    Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 76. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

    Hääletustulemused

    Eelnõu poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige


    [1] Riigikogu XIV koosseisu seaduseelnõu 76 SE. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

    [2] Martin Huberg. Käibemaksuseaduse eelnõu – nõudmiseni varud, lootusetud võlad ja piiriülesed aheltehingud. – MaksuMaksja, 2019, 6/7, lk 21-24.

    [3] Martin Huberg. Käibemaksuseaduse muudatusi kärbiti riigieelarve huvides. – MaksuMaksja, 8/9, lk 30-33.

  • KMD INF andmed polegi nii hästi kaitstud kui lubatud?! Martin Huberg

    Kui loodi taevad ja maad ning kehtestati KMD vorm INF, siis pidi koos inimestega paradiisi pääsema ka vähemalt 1000-eurone arve või nende kogum. Paljud kahtlustasid, kas tegemist ei ole hoopis põrguga või vähemasti selle eeskojaga või patuste põgusa nuhtlemisega purgatooriumis. Nüüd on esimesed vereanalüüsid tehtud ja tuvastatud, millises suunas INF vorm vähemasti liikuma on hakanud.

    Õiguskantsler analüüsib ja diagnoosib

    Õnneks on meil õiguskantsler ja tema kantselei, sest muud institutsioonid pooldavad pigem riigi õigust kui õigusriiki. Õiguskantsleri juhtimisel tuvastati, et Statistikaameti vahendusel on teadlased ligi pääsenud INF vormiga kogutud maksusaladustele.

    Tõsi, tellimuse esitas teadlastele Arenguseire Keskus ning uurimistöö teemaks on „Eesti ettevõtete osalemine ja positsioon globaalsetes ja lokaalsetes väärtusahelates“ (2018, autorid Taavi Unt, Andres Võrk, Uku Varblane).[1]

    Ega sellest ehk suurt midagi ei olekski, kui teadlased andmeid uurivad. Selleks teadlased enamasti ongi — teadust tuleb ju teha. Probleem, millele aga õiguskantsler tähelepanu juhtis, puudutas INF vormi kehtestamisel ettevõtjatele antud lubadusi, mis olid sõnaselgelt ka asjakohaste õigusaktide eelnõude seletuskirjades välja toodud.

    Nagu õiguskantsler tähelepanu juhtis, lubati, et andmeid hakatakse koguma vaid maksude tasumise kontrollimiseks. Paraku on andmeid kasutatud ka uurimistöös, mida ei oleks tegelikult olnud moraalselt õige teha.

    Eelkõige on probleem selles, et riik õõnestab iseenda loodud usaldust ja kindlustunnet, et riigi antud lubadusi saab uskuda. Paraku tundub aja jooksul üha enam, et veksleid käiakse välja üksnes makjavellistlikult oma eesmärkide saavutamiseks ja lubadused unustatakse niipea, kui eesmärk on saavutatud.

    Ehk siis

    Meil on kirjandusvaramus selline tore muinasjutt nagu „Suur Peeter ja Väike Peeter“[2], mille esimene pool meenutab umbes sarnast käitumist. Mine tea, ehk jõuame ka muinasjutu teise osa ära näha. Tundub, et mingid ilmingud sellest on ju oravate eemaletõrjumine ja uute jõudude esilekerkimine. Mine tea, ehk vajuvad oravad karistuseks ka unustuste hõlma.

    Et teema on pikk ja keerukas, piirdugem hetkel sellise sissejuhatusega ja palume teil kindlasti süüvida sellesse, mida õiguskantsler tuvastas, arvas ja ette pani. Head lugemist!

    Martin Huberg

    EML juhatuse liige


    [1] Uurimistööga saab tutvuda Riigikogu kodulehel Arenguseire Keskuse alajaotises 2018. aasta arengusuundade „Tootlikkuse arenguprojekt“ all aadressil: www.riigikogu.ee/arenguseire/tootlikkuse-uurimisprojekt.
    [2] Autor Juhan Kunder, avaldatud nt www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/26.html.

  • Käibedeklaratsiooni lisa andmete kasutamine teadustöös. Õiguskantsleri kiri

    Valdur Laid
    Maksu- ja Tolliamet emta@emta.ee

    Mart Mägi
    Statistikaamet stat@stat.ee


    Austatud peadirektorid


    Tuhandeeuroste ja suuremate arvete deklareerimiskohustust kehtestava seaduseelnõu arutamise ajal lubati ettevõtjatele, et neid andmeid hakatakse eelnõu eesmärgist lähtudes koguma vaid maksude tasumise kontrollimiseks.[1] Nüüdseks on selgunud, et käibedeklaratsiooni (KMD) lisal esitatud andmeid on kasutatud ka Arenguseire Keskuse tellitud uurimistöö tegemiseks.[2]

    Seaduse sõnastuse vastu ei ole praegusel juhul eksitud. Samuti töödeldi andmeid nõnda, et konkreetsete ettevõtjate tuvastamine ning seega maksu- ja ärisaladuse ilmsikstulek oleks välistatud. Eiratud on aga eelnõu menetlemise ajal ettevõtjatele antud lubadust andmete kogumise ja kasutamise eesmärkide kohta. Lubaduste täitmata jätmine vähendab usaldust riigi vastu ega ole kooskõlas hea halduse põhimõttega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14).

    Maksuhaldur võib avaldada maksusaladust sisaldavat teavet riikliku statistika tegijale selleks, et see saaks täita riikliku statistika seaduses (RStS) sätestatud ülesandeid (maksukorralduse seaduse (MKS) § 29 p 11). Maksu- ja Tolliamet ei ole kohustatud KMD lisa andmeid välja andma, kuid seadus lubab seda Maksu- ja Tolliametil otsustada. Otsust tehes on võimalik muu hulgas arvesse võtta ka seaduseelnõu menetlemisel antud lubadusi.

    MKS norm, mis lubab maksusaladust Statistikaametiga jagada, on üldine. Sellest ei selgu, kas seaduse alusel kogutud andmeid võib Statistikaamet anda kellelegi teisele uurimiseks või peaks uurimistöö tegema Statistikaamet ise. Ka ei piiritle riikliku statistika seadus Statistikaameti ülesandeid kuigi üksikasjalikult ning näiteks mõiste „statistikatöö“ on sätestatud väga üldiselt, pelgalt näidete loeteluna. RStS § 4 teine lause sätestab, et statistikatöö on näiteks statistiline uuring, loendus, statistikaväljaanne ja statistiline register.

    Statistikaamet teeb nii riikliku statistika programmi (RStS § 16) kuuluvaid kui ka programmiväliseid statistikatöid. Programmivälised statistikatööd on füüsiliste ja juriidiliste isikute, riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning rahvusvaheliste ja eksterritoriaalsete organisatsioonide tellimisel ja rahastamisel tehtavad statistikatööd (RStS § 20 lg 1). Tellimusel tehtav statistika ei ole RStS § 1 lõike 1 tähenduses riiklik statistika. Riiklik statistika on kvantitatiivne, kvalitatiivne, kokkuvõtlik ja üldistav teave, mis iseloomustab massnähtust vaatlusaluses kogumis ja mis saadakse riikliku statistika programmi raames andmete statistilise töötlemise tulemusena. Programmiväliseid töid tehes järgib Statistikaamet riikliku statistika tegemise põhimõtteid ja kvaliteedikriteeriume, kuid see ei muuda töö tulemit riiklikuks statistikaks. Kui aga Statistikaamet saab maksusaladust sisaldavaid andmeid küsida ka tellimuste alusel tehtavate statistikatööde jaoks, tähendab see, et ametil on väga avar otsustusruum, mis eesmärgil maksusaladust sisaldavaid andmeid MTA-lt küsida ja kasutada.

    Tuhandeeuroste ja suuremate arvete deklareerimiskohustust kehtestava eelnõu materjalidest ei nähtu, et Riigikogu oleks näinud ette olukorda, kus maksusaladust sisaldavat teavet jagatakse ka näiteks eraõiguslike isikute tellimusel tehtava statistika jaoks. Maksukorralduse seaduse § 29 punkt 11 lubab anda Statistikaametile maksusaladust sisaldavaid andmeid seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks statistikatöö tegemisel. Samas ei ole normidest lähtudes üheselt selge, kas näiteks eraõigusliku isiku tellimusel ja rahastamisel tehtav statistikatöö on ikka seaduses sätestatud ülesande täitmine. Arvestades eelnõu menetlemise ajal ettevõtjatele antud lubadusi ja selgitusi, oli võimalik seadust tõlgendada kitsalt ning anda Statistikaametile õigus saada ainult neid andmeid, mis on vajalikud riikliku statistika programmi raames tehtavaks tööks. Eelnõu koostajad ju selgitasid, et „maksusaladuse avaldamise erandid […] on piiratud nii isikuliselt kui eesmärgiliselt ning võimaldavad teistele isikutele ja riigiasutustele edastada valikuliselt teavet vaid osas, mis on lahutamatult seotud andmete saamiseks õigustatud isikute ja asutuste ülesannetega“.[3]

    Teadaolevalt luges Statistikaamet Arenguseire Keskuse tellimusel ette võetud maksuandmete töötlemise RStS-s sätestatud ülesande täitmiseks. Konkreetsel juhul võiski see olla riigile igati vajalik ja põhjendatud samm, kuid seeläbi ilmnes, et Statistikaametil on tegelikult võimalik suuresti ise määrata, mis eesmärgil ja mis mahus ta maksusaladust sisaldavaid andmeid välja nõuab. Selgus, et maksuandmeid on võimalik küsida ja saada ka väljaspool riikliku statistika programmi tehtavate tellimustööde jaoks – juhul kui MTA ei kasuta õigust andmete edastamisest keelduda.

    MTA selgitas õiguskantsleri nõunikule, et kuivõrd seesuguste tellimustööde korral on MKS § 29 punktis 11 sätestatud kriteeriumid täidetud (ka tellimustöö puhul on tegu statistikatööga, mis on vajalik RStS-s sätestatud ülesannete täitmiseks), on MTA-l keeruline andmete edastamisest keelduda. Kui MKS normi sel viisil mõistetakse, võimaldab see hõlpsalt anda maksuandmeid Statistikaametile ka näiteks sellisteks statistikatöödeks, mida tellivad ja rahastavad eraõiguslikud isikud. Ka sellised statistikatööd vastavad MKS § 29 punktis 11 sätestatud kriteeriumidele. MTA niisugune arusaam ei kattu käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitud arusaamaga: „MKS §-d 27–30 on maksuhalduri diskretsioonilised erandid üldisest maksusaladuse hoidmise kohustusest, s.t sätted annavad MTA-le otsustusõiguse, kas seaduses sätestatud juhtudel maksusaladust avaldada või jätta avaldamata olenemata andmete avaldamise aluse olemasolust.“[4]

    Rahandusministeerium korraldas enne andmete Statistikaametile edastamist ettevõtlusorganisatsioonide esindajatega ümarlauaarutelu. Arutelul osalesid Kaubandus‑Tööstuskoja, EVEA, Kaupmeeste Liidu, Raamatupidajate Kogu, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja, Audiitorkogu, Notarite Koja, Arenguseire Keskuse, Tartu Ülikooli, Rahandusministeeriumi, Statistikaameti ja MTA esindajad. Arutelul osalejad toetasid uuringu jaoks andmete edastamist. Andmete üleandmist Statistikaametile töötlemiseks peeti mõistlikumaks kui halduskoormust, mis kaasnenuks siis, kui Statistikaamet hakanuks sama teavet ettevõtjatelt uuesti küsima.

    Niisiis küsiti enne lubadusest taganemist ettevõtjate ja huvirühmade nõusolekut ning MTA tegi otsuse pärast ettevõtjate esindajatega läbirääkimist, kuigi seadus sellist kohustust maksuhaldurile ei pane. Nõusoleku küsimine on kiiduväärt, kuid siiski ei ole teada, kas nõusoleku andnud ettevõtlusorganisatsioonid mõistsid olukorda õigesti, kui kartsid nõusoleku andmata jätmisel halduskoormuse suurenemist. RStS § 28 kohaselt kehtib andmete esitamise kohustus üksnes riikliku statistika programmi alusel koostatud küsimustiku ulatuses ning kedagi ei saa kohustada andmeid esitama tellimustööde jaoks. Kui nõusoleku küsimisel loodi ettekujutus, et Statistikaamet võib kohustada ettevõtjaid andmeid uuesti esitama, on see vastuolus hea halduse põhimõttega.

    Enne kui andmed teadlastele anti, töötlesid andmeid Statistikaameti ametnikud. Teadlased said kasutada üksnes statistiliselt töödeldud andmeid, mitte algandmetega faile. Tarvitusele võeti ka abinõud, et tagada kitsas valdkonnas tegutsevate ettevõtete maksu- ja ärisaladuse kaitse. Iga teadlasega sõlmiti konfidentsiaalsusleping ning teadlased töötasid nende andmetega turvalisel töökohal Statistikaametis, kus ei olnud andmete kopeerimise, printimise ega edasisaatmise võimalust.

    Niisiis, seadust ei ole otseselt rikutud, kuivõrd Statistikaametil on õigus saada maksuandmeid ka programmiväliste tööde jaoks. Samuti töödeldi andmeid nõnda, et konkreetsete ettevõtjate tuvastamine ning seega maksu- ja ärisaladuse ilmsikstulek oleks välistatud. Samas eirati eelnõu menetlemise ajal ettevõtjatele antud lubadust andmete kogumise ja kasutamise eesmärkide kohta. Lubaduste rikkumine vähendab inimeste usaldust riigi vastu ning võib vähendada soovi enda kohta käivaid andmeid tulevikus riigiga jagada.

    Edastan märgukirja ka Riigikogu rahanduskomisjonile ja majanduskomisjonile. Komisjonid saavad maksusaladust puudutavate andmete kasutamise praktikast lähtudes hinnata, kas seaduses tuleks täpsustada, mis juhtudel ja tingimustel võib KMD lisa ja teisi maksusaladust sisaldavaid andmeid statistikatöös kasutada. Inimeste usaldust ei tohi rikkuda ning riigil on vastutus kasutada andmeid ühiskondlikust kokkuleppest ja antud lubadustest lähtudes. Praegu on Riigikogu menetluses riikliku statistika seaduse muudatused, mis mõjutavad peale muude andmete ka maksusaladuse avalikustamist. Seaduseelnõu menetlemise juhtivkomisjon on majanduskomisjon.

    Lugupidamisega
    Ülle Madise

    Teadmiseks:
    Riigikogu rahanduskomisjon (rahanduskomisjon@riigikogu.ee)
    Riigikogu majanduskomisjon (majanduskomisjon@riigikogu.ee)

    Kristi Lahesoo 693 8409 Kristi.Lahesoo@oiguskantsler.ee

    Evelin Lopman 693 8431
    Evelin.Lopman@oiguskantsler.ee


    [1] Vt käibemaksuseaduse ja raamatupidamisseaduse muutmise seaduse eelnõu (493 UA) kohta esitatud arvamused, seletuskiri Rahandusministeeriumi 06.03.2014 esitatud arvamuse juures.

    [2] Vt uurimistõõ „Eesti ettevõtete osalemine ja positsioon globaalsetes ja lokaalsetes väärtusahelates“.

    [3] Vt käibemaksuseaduse ja raamatupidamisseaduse muutmise seaduse eelnõu (493 UA) kohta esitatud arvamused, seletuskiri Rahandusministeeriumi 06.03.2014 esitatud arvamuse juures, punkt 6.1.

    [4] Samas.

  • Vanemahüvitis käis Riigikohtus „ravil“. Martin Huberg

    Vanemahüvitisega seotud küsimused on ennegi vaidlusi põhjustanud. Küll sellest aspektist, millised tasud selle suurust mõjutavad, või ka selle nurga alt, kuidas peatsed lapsevanemad vanemahüvitise suurust sobivas suunas „tuunivad“. Erinevad ametkonnad on kõikide aspektidega tegelenud, seadust on nii muudetud[1] kui ka arutatud seaduse sätete põhiseadusele vastavuse üle[2], ja sätteid kohtu poolt kehtetukski tunnistatud.[3]

    Juba mõnda aega tagasi kaotati eraldiseisev vanemahüvitise seadus ning lisati selle sisu perehüvitiste seadusesse (§-d 32–46). Ka seaduse sisu on ajapikku muudetud, näiteks ei saa enam raseduse perioodile suure sotsiaalmaksuga maksustatava sissetuleku koondamise kaudu hüvitise suurust mõjutada[4], kuid mõistagi, kui tööandjat oma pereplaneerimisest varakult teavitada, on kas edaspidi „võimalikud variandid“, nagu vanasti öeldi.[5]

    Sel korral

    Aga see selleks. Vahel on hoopis nii, et mingit hea- või pahatahtlikku manipulatsiooni ei ole, lihtsalt elu ise sõidab sust teerulliga üle ja esitab selle eest ka arve.

    Sel korral juhtus Riigikohtus[6] käinud patsiendiga nii, et ta lahkus töölt 2017. aasta aprillis ning lahkumise põhjuseks oli tööandja pankrot. Töötasu maksis tööandja kuni 2017. aasta jaanuarini. Juunis 2017 maksis Eesti Töötukassa sellele töötajale tööandja maksejõuetuse hüvitise.

    Perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 teine lause sätestab järgmise põneva välistuse: Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ja tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, välja arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel, arvestatud sotsiaalmaksu.

    Kuna töötajal tekkis õigus vanemahüvitisele, siis arvutas ja määras Sotsiaalkindlustusamet talle vanemahüvitise 2017. aasta detsembris nii, et arvesse läks ka Töötukassa makstud hüvitis (sest seda maksustatakse sotsiaalmaksuga). 2018. aasta jaanuaris sai Sotsiaalkindlustusamet enda veale jälile ning vähendas vanemahüvitise suurust.

    Küsimuse keskmeks oli seega, kas on tegelikult vahet, kes töötasu välja maksab — kas tööandja või tema asemel Töötukassa, sest mõlemal juhul on tasu ühetaoliselt maksustatud ning kassa kui kindlustuse eesmärk ongi kohustus üle võtta, kui risk realiseerub ehk tööandjal tekib maksejõuetus.

    Mõistagi, kuna „patsient“ määrati „ravile“ Riigikohtusse, siis on ka „diagnoos“ pisut keerukamalt sõnastatud kui rajoonipolikliinikus tavaks, kuid püüan siinkohal nurgatohtrit mängida ning selle mõnes osas keerukamaks ja mõnes lihtsamaks teha ning ette kanda.

    Keda kellega võrrelda

    Kui Riigikohus otsustab millegi põhiseadusele vastavuse üle, siis ei saa me mõistagi lihtsalt nagu poliitikud üksteist äkaga täis pritsida, vaid tuleb leida, milliseid huve, hüvesid või õiguseid põhiseadus kaitseb, kuidas põhiseadus neid piirata lubab, ning viia läbi kohane analüüs, et siseveendumus ka kuidagi dokumenti vormitult välisveendumuseks saaks.

    Seega, esmalt arutab kohus, kas alama astme kohtud, kus teema tõstatati, on leidnud üles õige sätte (nn asjassepuutuv säte ehk otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama põhikohtuasjas teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral).[7]

    Nagu näha eelnevast PHS § 37 lõike 3 tsitaadist, siis selles osas vaidlust olla ei saanud, sest Töötukassa makstav hüvitis oli sotsiaalmaksuga maksustatav SMS § 2 lg 1 punkti 8 alusel — sotsiaalmaksuga maksustatakse: töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitistelt, välja arvatud juhul, kui töötuskindlustushüvitist saava isiku eest makstakse sotsiaalmaksu käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punkti 7 alusel. Seega, kui välistust ei oleks tööandja maksejõuetushüvitise osas, siis võetaks seda arvesse vanemahüvitise suuruse arvutamisel ja seda oli ekslikult ka tehtud. Norm oli seega asjassepuutuv.

    Järgmine küsimus oli selles: kellega võrreldes „patsienti“ ebavõrdselt koheldi? Sest mitte igasugune ebavõrdne kohtlemine ei ole keelatud, vaid üksnes selline, mis ei vasta jällegi põhiseaduses sätestatud tingimustele ehk tegemist peaks olema võrreldavas olukorras oleva sarnase isikuga.

    Kohus leidis: Esimeseks võrreldavaks grupiks on seega inimesed, kelle vanemahüvitis on arvutatud perioodi alusel, millal nad töötasid ja millal Eesti Töötukassa tasus sama perioodi eest makstud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu (kaebaja). Teiseks võrreldavaks grupiks on inimesed, kelle vanemahüvitis on arvutatud perioodi alusel, millal nad töötasid ja mille eest tööandja tasus töötasult arvestatud sotsiaalmaksu.

    Kuidas ja mida kontrollima peab?

    Iseenesest on võrdse kohtlemise nõue teatud mõttes leebe, sest seda võib piirata mis iganes põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel, mitte põhiseaduses sõnaselgelt välja toodud põhjustel.

    Näiteks, kui põhiseaduse § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, siis sätestab see sama paragrahv ka alused, mille esinemisel võib neid õigusi piirata, nt süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks võib vabadust piirata.

    Võrdsuspõhiõiguse kui sellise puhul võib aga iga mõistlik riive põhjendus kaalumisele tulla, kui riive eesmärgid on mõistlikud ja tekitatav olukord ei ole ebamõistlikult koormav.

    Klassika

    Mõistagi alustatakse õiguste riive põhjenduste otsimist eelkõige õigusakti seletuskirjast või menetlusdokumentidest (protokollid, stenogrammid, muutmisettepanekute põhjendused jne) ning võimalusel küsitakse subjektilt või selle esindajalt ka selgitusi.

    Sel korral oli seaduseelnõu seletuskirjas põhjendus olemas (otsuse p 65): Perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE seletuskirjas on vaidlusalust erinevat kohtlemist kokkuvõtvalt põhjendatud sellega, et tööandja maksejõuetuse hüvitis on sisuliselt kahjuhüvitis, mida üldjuhul makstakse pika viiteajaga. Seda hüvitist ei saavat kokku viia töötamise perioodiga ning ei olevat põhjendatud arvata seda töise tulu hulka vanemahüvitise arvutamisel. Seletuskirjast nähtub seadusandja soov kasutada riigieelarve vahendeid eesmärgipäraselt ning vähendada vanemahüvitise süsteemi administreerimise keerukust.

    See on klassika, millega ikka kiputakse ebavõrdset kohtlemist õigustama, sest süsteemi administreerimise lihtsus ja riigi raha kokkuhoid on olulisemad paljustki.

    Sel korral aga juhtus nii, et ei olnud kuigi keeruline välja tuua, et Töötukassa ju ometi suudab tööandja maksejõuetuse hüvitise arvutamiseks vajalikke andmeid koguda, selle välja arvutada ning väljamakse teha — asi siis Sotsiaalkindlustusametil need andmed endale küsida ja enda arvutustes aluseks võtta?!

    Kohus leidis, et sellega ei kaasne ülemäära suurt halduskoormust ning seetõttu vähendab see ka võrdsuspõhiõiguse riive eesmärkide kaalukust (otsuse p 72).

    Järgmiseks uuris kohus, kui intensiivne on võrdsuspõhiõiguse riive. Selleks selgitas kohus elementaarset, et tööandja maksevõimetuse hüvitist makstaksegi just siis, kui tööandjalt jääb töötasu maksejõuetuse tõttu saamata ning vanemahüvitis ongi mõeldud tööandja makstavate tasude saamata jäämise kompenseerimiseks. Seos on seega ilmselge ning seejuures on oluline tähele panna, et töötaja satub endast sõltumata põhjustel ebasoodsasse olukorda, kui tööandja muutub maksejõuetuks ning tema eest maksab töötasud sisuliselt välja Töötukassa, tõsi küll, nüüd hüvitise nime all, kuid ometigi maksustades väljamakse sotsiaalmaksuga.

    Kohus leidis (otsuse p 75): PHS § 37 lg 3 teise lause tõttu kujuneb vanemahüvitis väiksemaks isiku tegelikust sissetulekust ja vanemahüvitis ei teeni enam oma eesmärki, milleks on hüvitada vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu.

    76. Konkreetse kohtuasja asjaolusid vaadates selgub, et kaebaja vanemahüvitis kujunes PHS § 37 lg 3 teises lauses sätestatud erandi tõttu igakuiselt 672 euro 69 sendi võrra väiksemaks, kui see olnuks siis, kui tööandja maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu oleks arvestatud vanemahüvitise suuruse arvutamisel. Seega on kaebaja õiguste riive konkreetsel juhul oluline.

    77. Arvestades eeltoodut ja seda, et võrreldavate gruppide ainus sisuline erinevus seisneb selles, et ühel juhul maksab tulu, mille isik on tööga välja teeninud, ja sellelt arvestatud sotsiaalmaksu tööandja ning teisel juhul teeb seda tööandja sundkindlustusmaksetest kogutud vahendite arvel Eesti Töötukassa, on kolleegium seisukohal, et süsteemi administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid ei õigusta praegusel juhul PHS § 37 lg 3 teisest lausest tulenevat ebavõrdset kohtlemist.

    Seega, perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 kuni 31.08.2019. aastani kehtinud redaktsiooni teine lause ja alates 01.09.2019. aastast kehtiva redaktsiooni kolmas lause olid osaliselt põhiseadusevastased ning otsuse tegemise hetkel kehtinud redaktsioon tunnistati ka kehtetuks järgmiselt:

    80. Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p 5 alusel põhiseadusevastaseks PHS § 37 lg 3 teise lause (1. jaanuarist 2017 kuni 31. augustini 2019 kehtinud sõnastuses) osas, mille järgi ei arvatud vanemahüvitise arvutamisel isikustatud sotsiaalmaksu hulka töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötas vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval kalendriaastal ja selle kalendriaasta eest maksis Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ning arvestas sellelt sotsiaalmaksu, mis laekus pärast vanemahüvitise arvutamise aluseks olevat kalendriaastat.

    81. Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel põhiseadusevastaseks ja kehtetuks PHS § 37 lg 3 kolmanda lause (alates 1. septembrist 2019 kehtivas sõnastuses) osas, mille järgi ei arvata vanemahüvitise arvutamisel isikustatud sotsiaalmaksu hulka töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaksu olukorras, kus isik töötab vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval arvestusperioodil ja selle perioodi eest maksab Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ning arvestab sellelt sotsiaalmaksu, mis laekub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval perioodil või pärast seda. Kolleegiumi hinnangul ei ole ebavõrdset kohtlemist selle sätte puhul võimalik kõrvaldada muul viisil kui sätte kehtetuks tunnistamisega.

    Väike mure kah

    Ohtralt tsitaate on esitatud, lugeja on nüüd jupp maad rohkem informeeritud, mistõttu on õige visata õhku üks küsimus. Kui lugeda kohtuotsuse punkti 76, siis viidatakse, et konkreetsel juhtumil on kaebaja õiguste riive oluline (viidatakse summa suurusele kalendrikuus). Kuidas lahendanuks kohus kaasuse, kui summa oleks olnud näiteks 10 korda väiksem?

    Sisuliselt peab iga „patsient“ arvestama, et õigustel võib teatud olukorras olla juures ka hinnasilt. Mis omakorda võib tähendada, et kui teinekord tuleb hinna tõttu ebasoodne otsus, siis kallihinnalisemate hüvede puhul tasub endiselt kohtust abi otsida.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige


    [1] Vt nt Hiie Marrandi. Perehüvitiste seaduse muudatused 2018, 2019, 2020. – MaksuMaksja, 2018, 3, lk 29-31.
    [2] Vt nt Gaily Kuusik. Head emadepäeva ehk Kuidas vanemahüvitise maksmisel emal ja emal vahet tehakse. – MaksuMaksja, 2011, 5, lk 25-26.
    [3] Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.03.2006. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05; 14.05.2013. a otsus asjas nr 3-4-1-7-13 ning Riigikohtu üldkogu 30.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15. Kohtulahendid on kättesaadavad Riigi Teataja andmebaasist: www.riigiteataja.ee.
    [4] Vt viide 1.
    [5] PHS § 37 lg 3: Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (edaspidi käesolevas peatükis arvestusperiood) on lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud.
    [6] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.10.2019. a otsus asjas nr 5-19-25.
    [7] Riigikohtu üldkogu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10.

  • Rail Balticu tähtaegne valmimine pole ilmselt realistlik

    Riigikontrolli pressiteade
    05.12.2019

    Riigikontrolli audit näitas, et Rail Balticu raudteeprojekti puhul on tekkinud tegevuste elluviimisel, sealhulgas Eesti vastutada olevas osas, hilinemisi ja osa tegevuste maksumuse prognoosid on suurenenud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) sõnul teevad projekti osapooled kõik endast oleneva, et projekt valmiks kokku lepitud tähtajaks ehk 2026. aastaks. Auditis tuvastatud asjaolud näitavad siiski, et projekti tähtaegne valmimine ei ole ilmselt realistlik ja tegevuste maksumus ületab esialgseid prognoose, kuid see on selliste suurprojektide puhul olnud pigem tavaline.

    Riigikontrolli analüüs näitas, et Eesti riigi vastutusel olevad tegevused on keskmiselt rohkem kui kaks aastat rahastuslepetes kokku lepitud lõpptähtaegasid ületanud või ületamas.

    Näiteks hilineb Eesti tegevustest Pärnu ja Ülemiste reisiterminali ehitus prognoosi kohaselt 5 aastat. MKM väitel valmivad need siiski hiljemalt 2026. aastaks. Euroopa Komisjonile saadetud aruannetes on toodud hilinemiste põhjustena välja põhjalikumate uuringute tegemise vajadus, hanke või konkursi luhtumine ning kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse oodatust hilisem kehtestamine. Rail Balticu projekti Eesti osa peamise elluviija RB Estonia OÜ sõnul on hilinemist põhjustanud ka projekti koordinaatori ehk Lätis asuva ettevõtte RB Rail AS tegevuste, näiteks projekteerimisjuhiste koostamise hilinemine.

    Kogu Rail Balticu projekti tegevused kolme riigi peale kokku on keskmiselt poolteist aastat rahastuslepetes kokku lepitud ajakavast maas. Eesti on soovinud Rail Balticu projektiga võimalikult kiiresti edasi liikuda ja on seetõttu teiste Balti riikidega võrreldes võtnud rahastuslepete kohaselt korraga ette rohkem tegevusi — rahastuslepetes kokku lepitud 71 tegevusest on Eesti vastutuses 27.

    Kui liikmesriik ei suuda aga kaasrahastust õigel ajal ära kasutada, on Euroopa Komisjonil õigus raha tagasi küsida. Samas on poolte kokkuleppel võimalik rahastusleppeid muuta, sealhulgas pikendada tegevuste elluviimise tähtaegasid ning jaotada tegevusi osadeks. Rahastuslepete elluviimise pikendamist on ministeeriumid ja RBR ka juba taotlenud.

    Rail Balticu projekti Eesti riigi vastutusel olevate tegevuste maksumuse prognoos on kasvanud 31,7 miljonit eurot ehk 13,9% võrreldes Euroopa Liiduga (EL) sõlmitud kolmes rahastusleppes kokku lepitud eelarvega. Näiteks läheb prognoosi kohaselt raudtee teiste taristutega ristumiste esimene ehitusetapp 20,5 miljonit eurot rahastusleppes kokku lepitust kallimaks, samuti prognoositakse Pärnu ja Ülemiste terminali ehitamise kallinemist. Euroopa Komisjon rahastab projekti tegevusi aga rahastuslepetes kokku lepitud eelarve ulatuses ning kõik ülekulud tuleb katta liikmesriikidel ise. Kallinemine on olnud põhjustatud muu hulgas maksumuse prognooside täpsustumisest. Samas on suurte projektide puhul olnud maksumuse suurenemine ning ajakava pikenemine pigem tavapärane.

    Rail Balticu raudtee rajamise rahastamine kuni selle valmimiseni on läbi mõtlemata. Rail Balticu projekti elluviimise rahastamine EL Euroopa Ühendamise Rahastu (CEF-rahastu) kaudu toimub tegevuste kaupa taotluste alusel erinevatel EL eelarveperioodidel, mistõttu ei ole kindlust, millises mahus ja millise toetusmääraga on võimalik saada EL kaasfinantseering raudtee lõpuni ehitamiseks. Euroopa Komisjon on siiski avaldanud korduvalt poliitilist toetust Rail Balticu valmimisele ja peab seda prioriteetseks taristuprojektiks EL-is. Projekti rahastamist planeeritakse riigieelarve strateegias ja riigieelarves ehk kokku viieks aastaks ette.

    Perioodil 2010–2023 on projekti Eesti osa arendamiseks kulutatud ja kavas kulutada kokku 433,9 miljonit eurot, mis moodustab Rail Balticu projekti Eesti osa eeldatavast maksumusest 32,1%. See omakorda tähendab, et vähemalt 67,9% projekti täpsem rahastamisprognoos, sh omafinantseeringu võimalikud rahastusallikad, praegu puuduvad. Riigikontroll soovitas ka oma 2017. aastal koostatud ülevaates, et riik peaks välja töötama plaani Rail Balticu projekti rahastamiseks ning stsenaariumid juhuks, kui Euroopa Liidu kaasrahastuse määr osutub planeeritust väiksemaks või projekt kallineb. Seda pole seni tehtud.

    Riigikontrolli audit näitas ka, et Rail Balticu projekti hangete korraldamiseks ja lepingute haldamiseks on Eestis jagatud ülesanded ja vastutus ning toimitud üldjoontes seaduste ja kokkulepitud reeglite kohaselt. Enamiku hangete korraldamise ja lepingute haldamise eest vastutab RBE, kes on oma ülesannetega seni valdavalt hästi hakkama saanud. Kehtestatud on asutusesisesed korrad ja juhendid, mida on hangete korraldamisel ja lepingute haldamisel üldiselt ka järgitud.

    Projekti Eesti osa järelevalve korralduses ning riskide ja muudatuste juhtimisel esineb siiski probleeme. Kuigi enamikku Eesti vastutuses olevaid Rail Balticu projektiga seonduvaid tegevusi viib ellu Rail Baltic Estonia OÜ, vastutab siiski nende tegevuste õigeaegse ja eelarvekohase elluviimise eest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

    Samas ei ole MKM paika pannud, kuidas tehakse järelevalvet RBE tegevuse üle ning kuidas juhitakse projektis ettetulevaid olulisi muudatusi, näiteks märkimisväärset ajakava pikenemist või kulude suurenemist. Auditi ajal taastati küll projekti juhtrühm, mille peamine eesmärk on tagada regulaarne infovahetus projektiga seotud poolte vahel ning kokkulepete saavutamine juhtkondade tasemel, kuid selle töö tulemusi ei olnud Riigikontrollil veel võimalik hinnata.

    Riigikontroll soovitas Rail Balticu projekti tõhusamaks arendamiseks töötada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil välja projekti muudatuste juhtimise ning järelevalve korraldus, sealhulgas määrata kindlaks MKM roll ning vajalikud protseduurid. Lisaks soovitas Riigikontroll MKM-il analüüsida koostöös Rahandusministeeriumiga projekti rahastamise riskide vähendamiseks võimalikke rahastamise stsenaariumeid ja koostada rahastamise prognoosid.

    Majandus- ja taristuministri hinnangul on Rail Balticu raudtee rajamiseks varem kokku lepitud tähtajad jätkuvalt realistlikud ning MKM koos teiste RB projekti pooltega teeb pidevat tööd, et RB raudtee valmiks 2026. aastaks. Ministri hinnangul on projekti Eesti osapoolte rollid ja vastutus lepingutega reguleeritud ning ministeerium on planeerinud RB raudtee rajamise rahastamise vajalikul määral ette, järgides kõiki seadustes toodud kohustusi ja võimalusi. Samas märkis minister, et Riigikontrolli soovitused projekti rahastamise stsenaariumite analüüsimiseks on küsitavad seaduste ja määrustega paika pandud riigieelarve planeerimise ja koostamise põhimõtete, sealhulgas riigieelarve universaalsuse põhimõtte seisukohast, ning nende täitmine võib rikkuda põhiseaduses sätestatud parlamendireservatsiooni ning Riigikogu finantspädevuse põhimõtteid. Riigikontrolli hinnangul ei piira projekti eelarve detailsem analüüsimine ja stsenaariumite koostamine Riigikogu õigusi ega otsustuspädevust.

    Rahandusminister vastas Riigikontrollile, et auditiaruandes kirjeldatud olukord, kus projekti suurema kuluga perioodi rahastamisprognoos puudub, on põhjendatud riigisisese poliitilise tahte ja riikidevahelise kokkuleppe puudumisega selle kohta, kas suurema omafinantseeringu korral jätkatakse projekti. Minister pidas sarnaselt Riigikontrolliga oluliseks probleemiks, et ei ole loodud stsenaariume juhuks, kui Eesti eelarvest oleks vaja oluliselt suuremaid summasid, kui praegu on kavandatud. Rahandusministri sõnul ei ole põhjust kahelda, et ka järgnevatel aastatel leitakse riigieelarvest omafinantseeringu raha kuni 19% ulatuses ehitusmaksumusest. Samas leidis rahandusminister, et juhul kui EL toetus RB projekti elluviimiseks peaks osutuma eeldatust väiksemaks, tuleb põhjalikult kontrollida kogu projekti sotsiaal-majanduslikku tasuvust, sisulist põhjendatust ja trassi valikuid. Rahandusministeeriumi seisukoht on, et projekti osapoolte vahel tuleb rääkida läbi ja leppida kokku elluviimise uus, muudetud ajakava või projekti peatamine, sest Balti riigid ei saa oma eelarvest suure tõenäosusega rahastada projekti elluviimist selle tasuvusanalüüsis välja toodust oluliselt erineva osaluse määra ja mahu korral. Rahandusministri hinnangul tuleb pidada alusetuks majandusministeeriumi hinnangut, et raudtee ehitatakse valmis ka ilma Euroopa Liidu toetuseta.

    Projekti Eesti osa peamisel elluviijal Rail Baltic Estonia OÜ-l soovitas Riigikontroll arendada riskide õigeaegseks avastamiseks ja maandamiseks edasi riskijuhtimissüsteemi selliselt, et see aitaks leevendada projekti tegevuste kallinemist ja tegevuste venimist. Samuti soovitas Riigikontroll dokumenteerida tegevuste läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagamiseks hangete korraldamise ning lepingute haldamise arutlused ja otsused, riskitöögrupi kohtumised, hankekomisjoni liikmete valik ning hankeplaani muutmise põhjused. Rail Baltic Estonia OÜ juhatuse esimees nõustus valdavalt Riigikontrolli soovitustega ning märkis, et projekti arenedes on plaanis sisemisi eeskirju ja juhendeid regulaarselt täiendada ning seejuures võtta arvesse Riigikontrolli soovitusi.

     

    Riigikontrolör Janar Holm ütles auditi tulemusi kommenteerides: „Kuidagi ei tohi tekkida olukord, kus meil on mõne aasta pärast valmis küll Ülemiste reisiterminal, Pärnu reisiterminal ning mõned raudteesillad, kuid puudub raudtee nende vahel ning piisav raha selle ehitamiseks. Samuti ei tahaks mõelda stsenaariumile, kus Rail Baltic lõpeb süda-Euroopa poolt vaadates Das Baltikumi pealinnas Riias. Riia ja Helsingi vahel oleks aga üks isoleeritud ääremaa, provints.

    Et Eestiga seda ei juhtuks, on vajalik loomulikult ka väga tugev poliitiline tahe ja toetus. Riigikontroll rõhutas juba 2017. aastal tehtud ülevaates, et Rail Balticu puhul on algusest peale otsuste tegemisel olnud määraval positsioonil geopoliitilised kaalutlused.

    Lootus, et rong sõidab edasi ka siis, kui piilupart tukub, ei täitunud ei tuntud lastelaulus ega lähe nii ka päriselus. Juht peab olema, juht peab aru saama, et ta juhib, juht peab vastutama ning juht peab ette nägema kogu teekonda ja riske sellel teekonnal.

    Lähiajal on valmimas Eesti, Läti ja Leedu riigikontrolli-asutuste ühisaudit kogu Rail Balticu projekti juhtimise kohta. Sealt saab aimu, mis saab siis, kui veduri juhtkangide juures on mitu piiluparti, kellest igaüks tõmbab kangi ise suunas.“


    Taustaks:

    2018. aastal alustasid Eesti, Läti ja Leedu kõrgeimad auditiasutused Rail Balticu projekti ühisauditiga, mille eesmärk oli analüüsida, kuidas projekti rahastamine, hangete läbiviimine ja lepingute haldamine on korraldatud. Paralleelselt analüüsis Riigikontroll projekti elluviimist Eestis ja koostas selle kohta eraldi aruande.Kogu projekti elluviimist kirjeldab kolme Balti riigi kõrgeima auditiasutuse ühise auditi aruanne, mis avaldatakse 2020. aasta jaanuaris Eestis, Lätis ja Leedus üheaegselt.

    Rail Baltic on iseseisva Eesti Vabariigi ajaloo suurim taristuprojekt, seda nii maksumuselt kui ka mastaabilt. Tallinnast Leedu-Poola piirini kulgeva raudtee kogupikkuseks on planeeritud 870 kilomeetrit, millest Eesti riigi territooriumile jääb 213. Rail Balticu projekti elluviimine maksab 2017. aastal koostatud tasuvusanalüüsi kohaselt 5,79 miljardit eurot. Sellest 1,35 miljardit kulub raudtee väljaehitamiseks Eestis, 1,97 miljardit Lätis ja 2,47 miljardit Leedus. Kolm Balti riiki sõlmisid 2017. aastal kokkuleppe, millega võtsid kohustuse ehitada Rail Balticu raudtee 2025. aastaks valmis ning tagada selle kasutusvalmidus aastaks 2026. Kuni 85% ulatuses rahastab projekti Euroopa Liit, ülejäänu tuleb Eestil, Lätil ja Leedul endal maksta.

Loe täismahus artikleid veebis

Lisame ja uuendame varasemaid täismahus artikleid jooksvalt.
Artiklid avaldatakse üldjuhul üks aasta pärast ajakirja ilmumist veebiajakirjana. Varem avaldatakse sisukord, toimetuse veerg ning toimetuse valikul võib avaldada muid artikleid. Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).