Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

MaksuMaksja: 2019 – aprill (nr 4)

MaksuMaksja: 2019 – aprill (nr 4)

  • Sisukord
    UUDISED
    EML aastal 2018EMLLk 4
    Tutvustame uut juhatustEMLLk 4-7
    Lasse Lehis hakkab Martin Helmet finantsteemadel nõustamaERR.ee, Martin Helme kommentaarLk 8
    Ikkagi inimesedMartin Huberg, MTA pressiteatedLk 8-9
    Menetlusse võeti eelnõu pensionide tulumaksu kohtaRiigikogu pressiteadeLk 10
    Sotsiaalkomisjon ei pea õigeks toitjakaotuspensioni maksustamistRiigikogu pressiteadeLk 10
    OECD: Eesti vähendas maksude osa tööjõukuludes kõige rohkemRahandusministeeriumi pressiteadeLk 11
    Riigikohus jättis VEB Fondiga raha kaotanud ettevõtjad pika ninagaKatariina Krjutškova, ÄripäevLk 11-12
    ARVAMUS
    Kinnisvaramaks — kas vahend ühiskondliku kihistumise vähendamiseks?Dmitri JegorovLk 12-14
    Kohtuvõimu järelevalve iseenda üleKristjan SiigurLk 14-16
    Tuleks lõpetada nii soodne renditööjõu riiki lubamineHuko Aaspõllu, ERR.eeLk 16-17
    Trips-traps-trullJaanus JärsLk 18-19
    Eestis nii Ameerikat kui UkrainatToomas AlataluLk 19-20
    Erakonnad ei tunne oma valijaidHelelyn Tammsaar, Katre Koppel, Jaanika JaanitsLk 20-21
    II SAMMAS
    Riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistikaRahandusministeeriumLk 22-25
    Kas II pensionisammas jääb eestlasi vaesemaks muutma?Tõnu PloompuuLk 26-27
    Teine sammas kui vabatahtlik laenukindlustusLauri LeppikLk 28
    Uuring: mis juhtus Suurbritannias, kui seal teise sambasse kogunenud raha kasutamine vabaks lasti?Siiri LiivaLk 29
    Pensionid ja hirmutamineIndrek NeiveltLk 30
    PROBLEEM
    Õiglus kaalukausilHiie MarrandiLk 30-32
    KOHTULUGU
    Müügi-tagasiliisingu tehingute maksustamisest käibemaksuga Euroopa Kohtu praktikasKaspar LindLk 32-33
    2019. a esimese poolaasta huvitavamad Riigikohtu lahendidMartin HubergLk 33-36
    NÕUANNE
    Valik küsimusi-vastuseid 2019. aasta dividendi väljamakse kohtaLasse LehisLk 36-37
    JURIST VASTABHiie MarrandiLk 37-38
  • Toimetuse veerg

    Aprilli MaksuMaksjas teisest sambast

    Eesti pensionisüsteemist ja eriti teisest samba jätkusuutlikkusest on viimasel ajal palju räägitud ning kõigi äraootavad pilgud on suunatud uue valitsuse poole.

    MaksuMaksja toob lugejateni teise pensionisamba 2018. aasta statistika ning valiku arvamuslugusid erinevatelt autoritelt pensionisamba tuleviku kohta, ergutamaks arutelu ja mõttevahetust sellel teemal.

    EML juhatuse liige Hiie Marrandi kirjutab, kuidas õiguskantsler on parlamendile saatnud järjekordse märgukirja, milles päritakse aru, mis oli seadusandja eesmärk Kredexi toetuste erinevat kohtlemist lubades. Nimelt kuulub Kredexi toetus eluaseme soetamiseks või parendamiseks eraisiku maksustatava tulu hulka, kui seda taotleda aga korteriühistu kaudu, ei mõjuta saadud toetus tulumaksustamist

    EML juhatuse liige Martin Huberg annab ülevaate põnevamatest maksualastest Riigikohtu lahenditest. Ühes neist tunnistas Riigikohus, et on varem eksinud, ning muutis senist praktikat käibemaksuseaduse tõlgendamisel. Arutleti soorituse üle, mille puhul ei teki käivet. Konkreetsel juhul seisnes see ettevõtte või selle osa üleandmises pankrotiprotsessi käigus. Teine kaasustest puudutas maksuvõla üleminekut ettevõtte omandamise käigus, kolmandas lahendati aga küsimust, millised on ennetavate täitmist tagavate toimingute sooritamise piirid, st millist ja kelle vara saab näiteks arestida, et tagada tekkivaid maksukohustusi.

    ATTELA Advokaadibüroo vandeadvokaat ja partner Kaspar Lind tutvustab Euroopa Kohtu lahendit müügi-tagasiliisingu tehingute maksustamisest kohta käibemaksuga. Loodetavasti ei teki pärast sedavõrd konkreetset Euroopa Kohtu seisukohta enam tulevikus Eestis väärarusaamu ning edaspidi lähtutakse müügi-tagasiliisingu tehingute puhul ainult tehingu majanduslikust sisust.

    Margit Berko

    MaksuMaksja peatoimetaja

  • Tutvustame uut juhatust. EML

    EML põhikirja järgi valitakse juhatus kolmeks aastaks 3––5-liikmelises koosseisus. Sel aastal sai taas ühe juhatuse koosseisu ametiaeg läbi ning tuli valida uus. 2. aprillil toimunud üldkoosolek otsustas valida seekord juhatusse neli liiget, kellest kolm (Jüri Allikalt, Martin Huberg, Lasse Lehis) jätkavad eelmisest koosseisust ning uueks liikmeks valiti pikka aega EML-is juristina töötanud Hiie Marrandi. Nii Martin Huberg kui Hiie Marrandi jätkavad juhatuse liikme rolli kõrval ka EML-is töötamist töölepingu alusel vastavalt vanemjuristi ja juristi ametikohal, samas kui Jüri Allikalt ja Lasse Lehis tegelevad EML juhtimisega muude tööde kõrvalt.

    Jüri Allikalt

    Olen sündinud Venemaal tolleaegses Karjala-Soome NSV-s. Minu ema koos oma ema ja õega olid varasemalt küüditatud Siberisse ja emal õnnestus pingutuste tulemusena saada perele elamiseks luba Karjala-Soome NSV-sse. 1959. aastal kolisime Eestisse.

    Haridustee:

    1962–1966 Vinni-Pajusti Algkool

    1966–1970 Viru-Jaagupi 8-klassiline Kool

    1970–1973 Rakvere I Keskkool

    1988–1995 Tartu Ülikool, õigusteaduskond, kaugõpe

    Karjäär:

    1973–1974 Ed. Vilde nimeline kolhoos, autojuht

    1974–1976 teenistus Nõukogude armees Riia linnas

    1976–1987 Ed. Vilde nimeline kolhoos, autojuht, autokraanajuht

    1987–1990 Vinni külanõukogu esimees

    1990–1992 Vinni vallavanem

    1992–1994 ja 1996-1999 Vinni Vallavolikogu esimees

    1994–1995 Lääne-Viru Maksuameti direktor

    Alates 1996 Jüri Allikalt’i Õigusbüroo juhataja

    Alates 2003 Maksukonsultandi UÜ juhataja

    Ühiskondlik tegevus:

    Aastatel 1989–1992 osalesin aktiivselt Eesti taasiseseisvumise perioodi haldusreformi läbiviimises: kuulusin tollaegse Ülemnõukogu Presiidiumi ja Vabariigi Valitsuse juurde moodustatud õigusloome töörühmadesse, olen olnud Vabariigi Valitsuse juurde moodustatud haldusreformi komitee ja veel mitme teise reformideaegse komitee liige, käinud omavalitsusalasel praktikal ja koolitustel Soome Valdade Liidus ja Rootsis. Aastatel 1990–1993 olin Eesti Valdu Asutava Liidu (EVAL) asutajaliige ning esimees ja aseesimees.

    Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liige olen alates aastast 2005. Kuulun ka erialaorganisatsiooni IFA-Eesti ning olen SA Maksumaksjate Liidu Fond nõukogu liige.

    Riiklikud ja kohalikud autasud:

    2002 – Valgetähe IV klassi orden

    2006 – Riigivapi IV klassi orden

    2017 – Vinni valla aukodanik

    Martin Huberg

    Olen sündinud ja suure osa oma elust elanud Tallinnas. Praeguseks on elu keerdkäigud toonud mind Viimsisse, kuid tööst tulenevalt pesitsen tööpäeviti Tallinnas, meie Ahtri tänava kontoris. Püüan võimalusel seda küll vältida, et Pirita tee ummiku vähendamisse vähemasti sümboolne panus anda, kuid alati see ei õnnestu.

    Haridustee on mõistagi olnud sama täpiline nagu Dalmaatsia koer, kuid olulisemate täppidena võiks ära märkida gümnaasiumi, mille lõpetasin 1996. aastal. Järgnes õpe SA Õigusinstituudi bakalaureuseõppes (praegu on selle ära söönud Tartu Ülikool ning vastavat osakonda kutsutakse nüüd TÜ Tallinna Õigusinstituudiks). Bakalaureusekraadi sain 2001. aastal.

    Kooli ajal oli teadagi vaja läbida praktika ning tavapärase praktika asemel asusin mõneks ajaks 1999. aastal (kui mu mälu mind ei peta) ametisse avalikku teenistusse, täpsemalt Tallinna Linnakohtusse kohtuistungi sekretäriks. See oli väärt õppetund — esiteks pidin õppima ülikiiresti kirjutama, sain selgeks, kuidas tuleb kohtutoimikusse dokumente õmmelda (toona tehti nii) ning kolmandaks sain aimu ka kohtu köögipoolest. Kuna eesmärk oli eelkõige praktika, mitte palgatöö, siis piirdus minu ametnikukarjäär umbes nelja kuuga.

    Juba enne ülikooli lõpetamist asusin tööle maksumaksjate liitu (2000. aasta sõbrapäeval, kui mälu mind alt ei vea). Toona oli kombeks, et igaüks, kes tahab saada maksunõustajaks, peab teadma, millest ta räägib, ning olude sunnil oli minu esimene käik Maksuametisse enda registreerimiseks füüsilisest isikust ettevõtjana. Nagu toonane juhatuse esimees Enn Roose arvas, pidi see palju tulu tooma. Teadagi kuidas.

    Minu karjäär FIE-na ei kestnud siiski kuigi kaua ja vist juba 2001. aastal otsustas EML meie omavahelise suhte töölepinguliseks ümber vormistada.

    1. aastal läksid meie teed EML-ga lahku, kuid mitte kauaks. Asusin Tallinnas esindama Eesti Maksuteadlaste Seltsi, avasime Kunderi tänaval Mainori ruumides pisikese kontori, kus tegelesin maksualaste raamatute ja ekspertarvamuste kirjutamisega. Kuna aega jäi üle, siis otsustasin võtta vastu pakkumise flirtida taas maksumaksjate liiduga. See päädis juhatuse liikmeks saamisega (2003–2005).

    Kuna samal ajal tuli Õiguskantsleri Kantseleist huvitav vihje, siis kandideerisin ka sinna ning 2003–2004 olin II osakonna referent, hiljem nõuniku kohusetäitja. 2005. aastal, kui valiti EML uus juhatus, liitusin taas EML meeskonnaga.

    Aastate jooksul on õnnestunud avaldada peamiselt MaksuMaksjas, kuid ka mujal artikleid, on olnud võimalus osaleda ka nt Praxise töös, samuti koostada Erametsakeskusele erinevaid üllitisi (nt 2018. aastal „Metsaomaniku maksustamine. Erinevad valikud metsa majandamisel“). Samuti olen koos Lasse Lehisega välja andnud raamatu „Riigikohtu lahendid maksuasjades 1993-2002“ (Tartu: 2002).

    Hobi korras tegelen koduõlle pruulimisega. Maitse on lihtsalt poe toodangust parem ja passiivne võitlus Eesti Vabariigi aktsiisipoliitikaga on samuti asi, mida kohe peab ajama.

    Lasse Lehis

    Olen pärit Tallinnast, kus lõpetasin 1990. aastal 42. Keskkooli (praegu Kadrioru Saksa Gümnaasium). Selle kooli lõpetajad pälvivad aeg-ajalt ühiskonna tähelepanu halva inglise keele oskuse pärast, eriti siis, kui teevad karjääri rahandussüsteemis.

    Järgnevatel aastakümnetel sai minust Tartu linna elanik, kus lõpetasin 1994. aastal ülikooli õigusteaduskonna (tol ajal oli Eestis ainult üks ülikool, mistõttu geograafilise tähise lisamine oleks tarbetu liialdus), 1997. aastal kaitsesin magistrikraadi ning asusin tööle õppejõuna (algselt lektori, hiljem dotsendi tiitliga). Aastal 2001 sain doktorikraadi.

    Enne ülikooli tööle asumist töötasin erasektoris, turvateenuste ja õigusabi alal. Kuumadel 90-ndatel oli ettevõtete asutamine tänasega võrreldes pehmelt öeldes veidi keerulisem, algajad ettevõtjad vajasid juristi abi mitte ainult põhikirja koostamiseks, vaid väga nõutud oli ka spetsiifiline „järjekorras seismise“ teenus. Paar aastakest sain tegutseda ka pankrotihaldurina. Edasisele säravale karjäärile erasektoris tõmbas kriipsu peale Riigikohtu halduskolleegium, kes võttis mind 1998. aastal tööle konsultandi (hiljem nõuniku) ametikohale, kus töötan siiani.

    Tartu Ülikoolis jõudsin töötada kokku veidi üle 20 aasta, kus õpetasin põhiliselt ainet nimega maksuõigus. Sinna juurde kuulus ka maksuõiguse õpiku kirjutamine ning lugematu arvu teadustööde juhendamine alates kursusetöödest (tänapäeval nimetatakse neid uurimistöödeks) kuni doktoritöödeni. Väljaspool ülikooli olen kogu selle aja korraldanud koolitusi ja pidanud loenguid nii avalikus kui erasektoris, koostanud ekspertavamusi, seaduseelnõusid, andnud konsultatsioone jne. 2018. aasta kevadel jõudsin äratundmiseni, et töö ülikoolis on ennast minu jaoks ammendanud ning juba mõtlemine selle peale, et ma võiks veel 20 aastat samas rattas tiirelda, hakkas minus tekitama hirmuvärinaid. Sellest ajast olen keskendunud maksumaksjate liidu juhtimisele ning proovisin ka kätt kinnisvaraäris.

    Lisaks maksuõiguse õpikule olen välja andnud 2000. aastal tulumaksuseaduse kommenteeritud väljaande ja 2003. aastal käibemaksuseaduse kommenteeritud väljaande, ka olen kirjutanud peatükke põhiseaduse ja karistusseadustiku kommenteeritud väljaannetesse. Maksumaksjate liidu egiidi all annan välja iga-aastast maksuseaduste kommentaaride kogumikku.

    EML liige olen alates 2005. aastast ning juhatuse liige alates 2007. aastast. Sisuliselt osalesin liidu töös küll juba aastaid varem, kui avaldasin artikleid ja kommentaare MaksuMaksjas ning olin ka toimetuskolleegiumi ja uurimistööde konkursi žürii liige. Muudest erialastest organisatsioonidest juhin veel Eesti Maksuteadlaste Seltsi ja IFA-Eestit. Artikleid ja arvamusi avaldan ka mujal meedias, muu hulgas oli mul aastatel 2007–2019 oma raadiosaade Kuku raadios.

    Minu eriline hobi tundub olevat poliitikasse sekkumine ilma poliitikasse sekkumata. Ma ei ole kuulunud ühtegi erakonda ega kandideerinud ühelgi valimisel ning kõikide eelduste kohaselt jätkan seda joont ka tulevikus. Küll aga ei suuda ma kunagi ära öelda, kui mõni erakond on otsustanud panustada olulisele maksupoliitika muudatusele ning kutsunud mind appi kas valimisprogrammi täiendama või mõnd seaduseelnõu kirjutama.

    1. aastal sain Keskerakonnalt tellimuse kirjutada tulumaksuseaduse terviktekst, mis sisaldaks astmelisi maksumäärasid (sest poliitilised oponendid olid veendunud, et nad ei suuda eluilmaski sellist tervikeelnõu koostada). 1999. aastal sain Reformierakonnalt tellimuse koostada uue tulumaksuseaduse eelnõu, mis sisaldaks nende põhilist valimislubadust — vabastada juriidilise isiku jaotamata kasum tulumaksust (sest poliitilised oponendid olid veendunud, et nad ei suuda eluilmaski sellist tervikeelnõu koostada). 2014. aastaks oli minu suhe Reformierakonnaga jõudnud sellele tasemele, kus ma tõttasin appi tol ajal lühikest aega opositsioonipingil istunud Isamaa ja Res Publica Liidule 500-eurose maksuvaba tulu eelnõu koostama (sest poliitilised oponendid olid veendunud, et nad ei suuda eluilmaski sellist tervikeelnõu koostada). See ei takistanud mul samal ajal nõu ja jõuga toetamast ka uue jõuna Riigikokku pürgivat Vabaerakonda (mäletate veel sellist?).

    Nüüd on siis alanud Eesti poliitikas „kaabude“ ajastu, ja kuna poliitilised oponendid olid veendunud, et rahandus on viimane valdkond, mida „kaabudele“ saab usaldada, siis edasi juhtus nii nagu juhtus. Maksumaksjate liitu ma loomulikult ei hülga, sest valitsused tulevad ja lähevad, aga EML jääb.

    Hiie Marrandi

    Olen sündinud Valgas ja koolis käinud Viljandis, kus lõpetasin Carl Robert Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi 1995. aastal. Samal aastal jätkasin õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetasin 2001. aastal bakalaureusekraadiga (tolleaegne bakalaureusekraad on võrdne tänapäeva magistrikraadiga).

    Esialgu proovisin kätt advokaadibüroos (sekretärina), aga õige pea sai selgeks, et see ei ole siiski minu jaoks. 2002. aasta kevadel kandideerisin tööle maksumaksjate liitu. Töötasin EML juristina kuni 2006. aastani. 2006. aasta kevadel kutsuti mind tööle audiitorbüroosse Deloitte, kus töötasin umbes aasta maksukonsultandina. See oli intensiivne ja silmaringi avardav aeg, aga kutsumus oli ikkagi teha midagi teistsugust.

    Elu teeb kummalisi keerdkäike, olukord kujunes selliseks, et EML vajas lisajuristi ning 2007. aasta kevadest olen ringiga tagasi maksumaksjate liidus. Nende aastate jooksul olen nõustanud lugematul arvul EML liikmeid nii maksuteemadel, tööõiguse ja väiksemal määral ka äriõiguse valdkonnas. Alates 2006. aastast olen ka EML liige.

    EML juristi töö dünaamika on mõningal määral muutunud, aga põhiolemus on ikka samaks jäänud. Inimesed ootavad nõuandeid, suuniseid, mõnikord ka lihtsalt seda, et saaks oma mõtteid arutada, et keegi mõtleks kaasa.

    Maksumaksjate nõustamine on mulle algusest peale olnud väga südamelähedane. Jälgin Eesti maksusüsteemi arengut ja paraku lihtsamaks ei lähe küll midagi. Seadused on pidavas muutumises, maksuseadused ei ole erandiks. Võib olla kindel, et kui kehtib mingisugune maksustamise üldpõhimõte, siis sellest on palju erandeid ning erandist on omakorda erandeid. See tähendab, et juristil leib laualt ei lõppe.

    Ka juhatuse liikmena tahan olla abiks maksumaksjate huvide eest seismisel, et EML oleks tegus organisatsioon ning et saaksime üheskoos veel palju sünnipäevi pidada.

  • Ikkagi inimesed. Martin Huberg, MTA pressiteated

    Maksu- ja Tolliamet tõmbas teatavasti mai esimeseks dekaadiks juhtme seinast ja hakkas salamisi süsteeme uuendama. Eks ikka selleks, et kõigil elu lihtsam oleks. Ja mõistagi, kui uut süsteemi käima tõmmatakse, siis kipub enamasti ka mingeid probleeme esinema. Sellega ollakse juba harjunud, kuigi päris loomulikuna seda võtta ei maksaks.

    Kuna küllaltki suur hulk kohustatud isikutest ei jõudnud aprilli lõpuks TSD vormi ette ära esitada, siis võis ennustada, et kui 9. mail üritavad mõned punalippudega paraadi korraldada, teised Vabaduse platsil Euroopa teemadel laulu üles võtta, siis osa täidab hoopis tabeleid ja toob maksuameti aadressil kurje sajatusi kuuldavale.

    1. maiks oli selge, et mingi kala on süsteemis mõnda aega veel ja selle tõttu edastas ka MTA rõõmusõnumi, et:Tulenevalt eilsetest tõrgetest e-maksuametisse/e-tolli (e-MTAsse) sisenemisel ja häiretest mobii-ID kasutamisel suhtub MTA mõistvalt, kui sel kuul esitada tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioon (TSD) hilinemisega.

    MTA teenuste osakonna juhataja Triin Raaper: „Ootame veel veerandit deklaratsioonidest ja kuna pärast MTA infosüsteemide katkestust on esinenud tõrkeid esitamise keskkonda sisenemisel, siis suhtume mõistvalt, kui TSD esitada hilinemisega. Võimalusel soovitame tasuda maksud tänase päeva jooksul ja deklaratsioon esitada hiljem järele.“

    Siit tuleb välja lugeda mitu aspekti. Esiteks, kui MTA enda süsteemi tõttu ei ole võimalik õigeaegselt deklaratsioone esitada, siis langeb ära ka maksukorralduse seaduse §-s 154 sätestatud väärteokoosseisu rakendamise võimalus, st deklaratsiooni tähtajaks esitamata jätmise tõttu ei karistata.

    Probleem on tegelikult seda suurem, et paljud raamatupidajad edastavad deklaratsioone oma programmi liideste kaudu, st vahetult enda programmist. Kuna need ei töötanud (nt e-arveldaja igal juhul 10. mail seda veel ei võimaldanud), siis tuli endale fail salvestada ja eraldi üles laadida. Mõnel puhul ehk näiteks 100 faili, sest raamatupidajad on ju töökad. Võib arvata, millise koormuse selline sebimine tekitab, eriti kui see kõik senise dekaadi asemel ühele-kahele päevale koondada.

    Teine tahk on maksukohustuse täitmine. Maksukohustus tekib seaduses sätestatud koosseisu täitumisel, deklareerimisel lihtsalt antakse nende suurus maksuhaldurile teada, arvutatakse tasumisele kuuluvad summad. Maksuhaldur viitab küll, et võimalusel tuleks tasuda summad ettemaksukontole, kuid mõni teeb deklaratsiooni otse e-maksuametis, mõni on harjunud ainult otse makselingi kaudu tasuma jne, jne. Võib arvata, et selliseid „olude sunnil“ maksuvõlglasi tekib.

    Loen vihjest siiski välja, et isegi kui tekib probleem, siis MTA arvestab sellega ning sellisel puhul tuleks maksuhalduriga ühendust võtta. Maksukorralduse seaduse § 114 lõige 3 lubab nii maksuhalduril enda algatusel kui ka maksukohustuslase taotlusel kustutada maksuvõla, kui selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. Ehk siis, intresside kustutamine peaks selle alusel täiesti teostatav olema. Maksukohustusest see muidugi ei vabasta, see lihtsalt täidetakse hiljem.

    Kolmas tahk puudutab nüüd meenutusi, mis järgneval kolmel kuul ülemuse postkasti potsatavad, kus tuletatakse meelde, millal tuleb deklaratsioone esitada ja makse maksta. Halvemal juhul võib juhtuda, et tehakse nii, nagu teha ei tohi, kuid mida me korduvalt oleme näinud, st tehakse sunniraha hoiatus, kui järgmise näiteks kolme kuu jooksul veel kord eksitakse deklareerimis- ja maksukohustuste osas.

    Aga loodame siiski parimat. Võib arvata, et leidub ka hübriidseid versioone, kus TSD on küll esitatud, kuid pangalingid ei toimi vms. Arvata võib, et nii mõnigi, kellel lihtsalt raha parasjagu ei ole, proovib ka olukorda kas või paari päeva jagu ära kasutada. Aga küllap nendele ka kontrollküsimused esitatakse. Elame, näeme.

    Martin Huberg

    EML juhatuse liige

    E-maksuametis/e-tollis uuenesid autentimise ja pääsuõiguste teenused

    MTA pressiteade

    08.05.2019

    Maksu- ja Tolliameti infosüsteemide katkestus on lõppenud ja sellega seoses uuenesid mitmed e-maksuameti/e-tolli (e-MTA) komponendid ning teenused.

    MTA teenuste osakonna juhataja Triin Raaperi sõnul said katkestuse käigus uuendatud autentimise ja pääsuõiguste teenused, mis muudavad MTA avalike teenuste kasutamise inimesele veel mugavamaks ja turvalisemaks. „Tegemist on järjekordse etapiga e-MTA uuendamises, kus arendame aastate jooksul maksu- ja tolliteenuste pakkumise keskkonda järjest paremaks ning kliendile lihtsamini kasutatavaks,“ lisas Raaper.

    Edaspidi saab ennast e-MTAsse autentida viiel viisil: ID-kaardi, mobiil-ID ja internetipanga kaudu ning uuendusena Smart-ID, eIDAS-ega. Pääsuõiguste teenuses loodi mitmeid uusi funktsionaalsusi, millega saab tutvuda e-MTAs menüüpunktis „Seaded”, valides „Pääsuõigused”. Nende arenduste kohta saab lugeda aadressilt: www.emta.ee/et/e-maksuametie-tolli-info-ja-uudised/e-maksuamete-toll-uueneb-paasuoigused-ja-volitused.

    Samuti sai valmis ja on kasutatav järjekordne etapp uuest e-MTA kliendi töölauast, mis täielikult uueneb sügisel. Lisaks varasemale arvelduste ja deklaratsioonide loetelu funktsionaalsusele on nüüd uuendusena loodud suhtluse komponent, milles saab mugavalt pidada MTAga kirjavahetust (senine „Teated MTA-le“), näha ameti poolt saadetud teavitusi ja elektroonselt kätte toimetatud dokumente. Kaasajastatud on ka tõendite koostamise teenus.

    Kui uue keskkonna kasutamisel esineb tõrkeid, siis palume sellest ja muudest küsimustest teada anda MTA klienditeeninduse kontaktidel. Juba meile teadaolevalt võivad katkestusest tingituna olla üksikutel juhtudel klientidele mittenähtavad 2.–3. mail tollideklaratsioonide juurde üles laetud lisadokumendid. Kliendid sellega seoses midagi tegema ei pea, vajadusel võtame ettevõtetega ise ühendust.

    Teenuseid arendas MTA koostöös Rahandusministeeriumi Infotehnoloogiakeskuse, Cybernetica, Nortali ja Icefire´iga. Nelja 2017. aastal sõlmitud e-maksuameti/e-tolli arendamise lepingu maht on 2,6 miljonit eurot, millest 1,9 miljoni euroga toetab arendust Euroopa Regionaalarengu Fond.

    Tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni võib esitada ka hiljem

    Tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni võib esitada ka hiljem

    MTA pressiteade
    10.05.2019

    Tulenevalt eilsetest tõrgetest e-maksuametisse/e-tolli (e-MTAsse) sisenemisel ja häiretest mobiil-ID kasutamisel suhtub MTA mõistvalt, kui sel kuul esitada tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni (TSD-d) hilinemisega.

    MTA teenuste osakonna juhataja Triin Raaper: „Ootame veel veerandit deklaratsioonidest ja kuna pärast MTA infosüsteemide katkestust on esinenud tõrkeid esitamise keskkonda sisenemisel, siis suhtume mõistvalt, kui TSD esitada hilinemisega. Võimalusel soovitame tasuda maksud tänase päeva jooksul ja deklaratsioon esitada hiljem järele.“

    Rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskus (RMIT) soovitab kõigil, kellel esineb veel e-MTA-sse sisenemisel tõrkeid, puhastada oma veebilehitseja vahemälu, sulgeda veebilehitseja ja avada siis uuesti. Samuti palume siseneda e-MTA-sse ameti kodulehe kaudu, kuna lingid on uuenenud ja näiteks lemmikutesse salvestatud kiirviited ei toimi enam.

    Küsimustega pöörduge äriklientide infotelefonile 880 0812 või e-posti aadressile ariklient@emta.ee.

    Palume klientidelt ebamugavuste pärast vabandust.

  • Lasse Lehis hakkab Martin Helmet finantsteemadel nõustama. ERR.ee, Martin Helme kommentaar

    ERR.ee

    12.04.2019

    Maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis hakkab Martin Helmet rahandusministriks asudes majaväliselt finantsküsimustes nõustama, et pakkuda alternatiivset vaadet ametnike esitatud infole.

    „Meil on esialgne kokkulepe, et kui ta ministriks on nimetatud, siis kutsutakse mind talle nõu andma ja me teeme nõustamislepingu. Kindlasti mul ei ole plaanis koosseisuliseks töötajaks hakata, selleks mul ei ole aega ja võimalust,” ütles Lehis ERR-ile.

    „Eks ministril on vaja ennast alaga kurssi viia ja erialast nõu saada, et teha pädevaid otsuseid. Nagu ma olen aru saanud, võib tal olla mõningaid eelarvamusi selles suhtes, mida ametnikud talle ette söödavad, ja ta vajab väljastpoolt teist silmapaari, kes seda keerulist erialast teksti üle vaataks ja talle kinnituse annaks või ümber lükkaks,” selgitas Lehis.

    Lehis rääkis, et nõustas Helmet ka koalitsiooniläbirääkimiste ajal.

    Kommentaar

    Martin Helme

    Facebook, 12.04.2019

    Olen viimasel nädalal tegelenud usinalt omale heade nõuandjate otsimisega, et tulevases vastutusrikkas ametis valijate, erakonna ja parlamendi usaldust õigustada. Mul on väga hea meel, et üks neist, kes andis nõusoleku appi tulla, on Lasse Lehis. Julgen öelda, et maksumaksja rahal on silm nüüd hästi peal!

  • EML aastal 2018

    EML

    Toome lugejani kokkuvõtte EML 2018. aasta majandusaasta aruande olulisematest finantsnäitajatest.

    Liikmed

    Liidul oli aasta lõpu seisuga 1548 liiget, kellest 1192 maksid liikmemaksu täismääras, 157 soodusmääras, 168 baasmääras (füüsilised isikud) ja 31 olid infoteenuse kasutajad (riigiasutused). Juhatuse otsustega vabastati 2018. aastal liitumistasust 16 uut liiget kokku 720 euro ulatuses. Liitumistasu soodustusi anti isikutele, kes astusid liikmeks väljaastunud liikme asemele (nt seoses töökoha vahetuse või tegevuse ümberkorraldamisega), ning sooduskampaaniate käigus liitujatele.

    Personal

    1. aastal oli EML juhatuses viis liiget: Jüri Allikalt, Martin Huberg, Kadri Kullman, Lasse Lehis, Ivo Raudjärv.

    EML liikmete igapäevase juriidilise teenindamisega tegelevad Martin Huberg ja Hiie Marrandi ning kirjalikele küsimustele vastamisel abistab neid juhatuse liige Lasse Lehis. Raamatupidamisalast nõu annab liikmetele Tiiu Toots. Liikmete arvestust, koolituste korraldamist, raamatute ja ajakirjade postitamist ning muud asjaajamist korraldavad müügijuht Ille Paltser, haldusjuht Eva Paltser, IT-spetsialist Tarvo Külasalu ja raamatupidaja Sandra Männik.

    Ajakirja MaksuMaksja kirjastamisega tegeleb Casus Tax Services OÜ. Ajakirja vastutav väljaandja on Lasse Lehis, peatoimetaja Margit Berko, õigustoimetaja Martin Huberg, keeletoimetaja Neeme Põder, illustraator Elo Annion ja fotograaf Vello Taimre.

    1. aastal toimus 11 koolitusüritust 372 osalejaga, kellest 249 olid EML liikmed. Traditsioonilised iga-aastased koolitused on aastavahetuse seminaride sari „Majandusaasta aruanne ja maksud“ (lektorid Mai Palmipuu ja Lasse Lehis), suveseminar ning sügisene maksukonverents. EML liige saab koolitustel allahindlust kuni 40%.

    Raha

    EML bilansimaht oli 250 454 eurot (sh käibevarad 108 098 ja põhivarad 142 356 eurot). Tulu teeniti kokku 329 104 eurot, sealhulgas liikmemaksudest 191 820 eurot, ettevõtlusest 127 284 eurot (koolitused, raamatute müük, ajakirja tellimine — sealhulgas ka liikmemaksu hinnas sisalduv raamatu ja ajakirja hind) ning muud tulu 10 000 eurot.

    Aruandeaasta põhitegevuse kulud 342 229 eurot jagunevad järgmiselt: sihtotstarbeliste projektide kulud (nõustamine, kirjastamine, koolitused) 217 775 eurot, jagatud annetused ja toetused 2066 eurot, mitmesugused tegevuskulud (juhtimis- ja üldkulud) 55 252 eurot, tööjõukulud 64 616 eurot, põhivara kulum 2520 eurot. Põhitegevuse kahjum oli 13 125 eurot ning pärast finantstulude ja -kulude arvestamist saadud aruandeaasta kogutulem oli -10 458 eurot.

    Töö- ja käsunduslepingute alusel tasu saanud füüsiliste isikute töötasude ja tööjõumaksude kogukulu oli 2018. aastal kokku 118 380 eurot, millest 53 764 eurot on tulemiaruandes kajastatud sihtotstarbeliste projektide kuluna. Seisuga 31.12.2018 oli EML-is kokku 6 töötajat, kellest 3 töötavad täistööajaga ja 3 osalise tööajaga. Täistööajale taandatuna oli aruandeaastal keskmiselt 4,6 töötajat. Erisoodustusi ja muid rahaliselt hinnatavaid hüvesid ei ole töötajatele antud ega ole ka sõlmitud kokkuleppeid taoliste hüvede andmiseks tulevikus. Üheski töölepingus ei ole kokku lepitud töölepingu seadusest erinevat hüvitise suurust töösuhte lõppemisel. Samuti ei ole juhatuse liikmetele ette nähtud mingeid hüvitisi ega soodustusi ametist lahkumisel.

  • Tuleks lõpetada nii soodne renditööjõu riiki lubamine. Huko Aaspõllu

    Huko Aaspõllu, ERR

    23.04.2019

    Migratsioon on olnud Eesti Vabariigi probleemiks olnud taasiseseisvumisest saati. Varasemalt oli selleks emigratsiooni- ehk väljarändemure. Nüüd, viimastel aastatel on see asendunud sisserände- ehk immigratsioonimurega.

    Sisserände piirarv on igal aastal täitunud

    Eesti on kehtestanud sisserände piirarvu. Selleks on 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast, sel aastal 1315 inimest. See on see hulk inimesi, kes võivad Eestisse alaliselt elama tulla. Seda ei ole väga palju. Samal ajal ei lähe siia alla muu hulgas Euroopa Liidu kodanikud, Eesti elanike välismaalastest abikaasad, teadlased või muud Eestile vajalikud ja olulised inimesed.

    Erandite hulk on aasta-aastalt kasvanud. Seda enam, et kuigi sisserände piirarv on aastaid olnud enam-vähem samas kohas, on selle täitumine probleemiks osutunud alles viimastel aastatel. Esmakordselt täitus sisserände piirarv 2016. aastal — seda küll detsembris. Sellest alates on sisserände piirarv igal aastal täitunud. Sellel aastal oli see täis juba aasta alguseks. Eesti on atraktiivne koht, kuhu elama tulla.

    Sisserände piirarvu täitumise tõttu oleme pisut leebemaks muutnud Eestis ajutise töötamise reegleid. Selleks et Eesti ettevõtetel oleks piisavalt tööjõudu, on võimalik Eestis ajutiselt tööd teha võrdlemisi hõlpsalt.

    Pooleteise aasta jooksul võib välismaalane ilma suuremate piiranguteta töötada Eestis aasta. Selleks on vaja ta ametlikult tööle registreerida ja maksta talle vähemalt keskmist palka, tasudes loomulikult sellelt ka maksud. Siiski teatava mööndusega, sest kui välismaalane tõestab, et tal on mõnest teisest riigist tagatud sotsiaalkindlustus, siis sotsiaalmaksu tasuma ei pea.

    Möödunud aastal töötas meil lühiajaliselt umbes 20 000 inimest. See ei tähenda, et nad olid kõik korraga aasta siin, aga selles hulgas neid siia registreeriti. Sel aastal on selliseid inimesi oodata hinnanguliselt 30 000 inimest.

    Ukraina renditöötajad

    Lisaks eelmainitud kahele võimalusele on Eestisse seaduslikult võimalik tööle tulla ka renditöötajana. Klassikaline mudel on Poola ettevõte, mis rendib Eesti ettevõtjale Ukraina töötajaid. See on pisut piiratum mudel kui lühiajalise töötaja kasutamine.

    Kokku võib renditöötaja Eestis viibida pisut vähem kui pool aastat igal aastal. Samal ajal ei pea renditöötajale maksma Eesti keskmist palka. Samuti ei pea renditöötaja pealt maksma Eestis sentigi maksu. Eesti ettevõtja ostab Poola ettevõtte käest teenust ja kui see tööjõu pealt makse maksab, siis teeb ta seda Poolas.

    Kusjuures, viimasel mudeli kaudu hangitud töötajad on just kõige soodsamad. Selle alusel Eestis töötajatele ei ole vaja maksta keskmist palka. Ainuüksi see vahe võib tekitada nii vahendusfirmale kui ka renditöötaja kasutajale märgatava rahalise säästu. Rääkimata maksuküsimusest. Puudub igasugune kindlus, et nende inimeste pealt Poolas ausalt kõik maksud ära makstakse. Kui ei maksta, siis see on omakorda lisastiimul seda tüüpi mudelit kasutada.

    Sisserände piirarvu alla ja selle alt välja jäävad inimesed ei ole Eestile mitte kuidagi probleem. Neid inimesi ei ole palju ja nad on pigem ühiskonnale, sõltumata vaatepunktist, positiivsed.

    Probleemid tekivad ajutise ja renditööjõuga. Renditööjõuga rohkem ja ajutisega vähem. Ajutise tööjõu puhul vähemalt makstakse Eestis ära eraisiku tulumaks. Samuti kehtib palganõue, mistõttu ei ole nii rängalt tegemist palgadumpingu ehk palga allasurumisega. Renditööga on see seis tööturu aspektist hullem.

    Täna on ettevõtjal odavam palgata Ukraina töötajat. Ukrainast tulev inimene on kas nõus tegema sama tööd odavamalt kui eestlane või on sama raha eest oluliselt rohkem nõus pingutama. Kui ettevõtte ärimudel näeb ette töid, kus ei ole liigselt vaja välismaailmaga suhelda või seda on võimalik teha vene keeles, siis on Ukraina tööjõud kõigele lahendus.

    Välja arvatud siis, kui sa oled Eesti inimene, kes teeb sellist tööd. Tööjõuturg on turg nagu iga teinegi. Jah, sellel on mõningased erisused ja see on oma reageeringutes tihti aeglane. Sellel turul ei juhtu asjad üleöö või üle tunni nagu börsil. Aga see on siiski turg. Kui meil on turu peal saada 30 000 või rohkem töötajat lisaks, ligi 5% Eestis hõivatuist, sama palju kui Eesti töötuid, siis sellel on mõju suure hulga tööde palgatasemele.

    Kui ettevõtja räägib, et tööjõudu ei ole saada, on see sisuliselt alati pool lauset. Mida ettevõtja tahab öelda, on, et tööjõudu ei ole saada sellel palgatasemel, mida ettevõte on valmis selle töö eest maksma. Ja kui Eesti inimest ei ole võimalik sellel palgatasemel saada, siis mõistlik ettevõtja vaatab Eestist kaugemale. Ja leiab ukrainlase.

    Kui ta ei leiaks seda ukrainlast, on ettevõttel kolm valikut. Kas maksta töötajale kõrgemat palka, automatiseerida või oma tegevust koomale tõmmata. Näiteks, Viljandis pakiroboteid tootev Cleveron asutas uute töötajate leidmiseks akadeemia, sest nende ärimudel seda võimaldab. Lõuna-Eestis alampalgalähedase palgaga halgusid tootnud ettevõtmine jälle pani oma tegevuse kinni, sest mudel ei võimaldanud selle raha eest töötajaid leida.

    Kui iganes atraktiivne ei tundu paljude inimeste palgataset arvestades sisserännet märgatavalt piirata, ei ole selles majandusele tervikuna ometi rahalist võitu. Majandus tervikuna välistöölistest võidab.

    Kui välistöölised tulevad siia tööle, ei ole nad sotsiaalsüsteemile koormaks, nende harimisele ei tule kulutusi teha ning nad võimaldavad ettevõtetel tootmist hõlpsalt ja riskivabalt kasvatada. Samuti kõigile, kelle töökohale nad ei pretendeeri, on nad selgelt netopositiivsed. Teenuste ja toodete omahinnad jäävad madalamaks, kui nendes sisalduva tööjõukulu komponent ei kasva.

    Aga kui me tahame elada kaasavas ühiskonnas, siis võiks üritada ära hoida või vähendada võõrtööjõu laialdasest kasutamisest tingitud negatiivsete mõjude ilmnemist meie inimestele. Neile inimestele, kes ei ole parasjagu sattunud sektoritesse, kus võõrtööjõud nende elutingimusi ei ohusta. Me peaksime võõrtööjõust lisanduva majanduslikku hüvet jaotama rohkem neile, kes sellest enim kannatada saavad. Ja parem oleks, kui see jaotus võimaldaks riskirühmas olevatel inimestel jõuda kriitilisest kohast välja.

    Lisaks, mis on selge — tuleks lõpetada nii soodne renditööjõu riiki lubamine. Kui sul on ikkagi võimalik tuua Poolast miinimumpalka saav inimene Eestisse tööle, nii et tema pealt ei tasuta Eestis ühtegi maksu, siis see ei ole mõistlik. Renditööjõule võiks Soomega sarnaselt ikkagi mingit minimaalset palganõuet rakendada ja tööjõu pealt tulumaks ära maksta.

  • Menetlusse võeti eelnõu pensionide tulumaksu kohta

    Riigikogu pressiteade
    09.05.2019

    Riigikogu juhatuse otsusega võeti menetlusse Eesti Reformierakonna fraktsiooni 9. mail algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (14 SE).

    Eelnõuga täiendatakse tulumaksuseaduse § 19 lg-t 3 punktiga 19, mis sätestab, et pensione (sh toitjakaotuspension, töötava pensionäri pension) ei maksustata keskmise vanaduspensioni ulatuses tulumaksuga.

    Seletuskirjas märgitakse, et selline muudatus laieneb ka kõikidele töötavatele pensionäridele ning hõlmab väljamakseid kõikidest pensionisüsteemi sammastest. Pensioni ei maksustata tulumaksuga Eesti keskmise vanaduspensioni ulatuses sõltumata sellest, millisest sambast väljamakseid tehakse, ning sõltumata sellest, kas pensioni saaja töötab või mitte.

    Keskmine vanaduspension on Sotsiaalkindlustusameti andmetel 2019. aasta 1. aprillist 483 eurot kuus. Järgmine pensionite korraline indekseerimine toimub 2020. aasta esimeses kvartalis.

    Eelnõu kohaselt tuleb Vabariigi Valitsusel oma määrusega kehtestada keskmise vanaduspensioni arvestamise kord. Korra kehtestamisel lähtutakse Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26-st, mille järgi toimub pensionite indekseerimine kalendriaasta 1. aprilliks. Sellise korra kehtestamine on vajalik, et oleks igakuiselt tagatud keskmise vanaduspensioni tulumaksuga maksustamata jätmine. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.

  • Sotsiaalkomisjon ei pea õigeks toitjakaotuspensioni maksustamist

    Riigikogu pressiteade
    08.05.2019

    Riigikogu sotsiaalkomisjon leidis eilsel istungil, et lastele makstava toitjakaotuspensioni tulumaksuga maksustamine seab nad ebavõrdsesse olukorda.

    Sotsiaalkomisjon arutas õiguskantsleri märgukirja lastele makstavast toitjakaotuspensionist ja selle maksustamisest. Õiguskantsleri poole pöördus kaht last üksi kasvatav lapsevanem, kes juhtis tähelepanu sellele, et kuna riik maksab tema lastele toitjakaotuspensioni, ei saa ta täiel määral kasutada laste eest ette nähtud täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise võimalust. Toitjakaotuspension arvestatakse erinevalt näiteks elatisest lapse maksustatava tulu hulka, see omakorda vähendab vanemale ette nähtud maksusoodustust.

    Sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder ütles, et praegune olukord seab vanema kaotanud pered majanduslikult halvemasse olukorda võrreldes nende peredega, kus mõlemad lapsevanemad on elus. „On oluline, et niigi emotsionaalselt raskes olukorras perede puhul oleks seadus võrdne. Ka nendel peab olema õigus rakendada täiendavat maksuvaba tulu suurust. Loodan, et Rahandusministeerium algatab lähiajal tulumaksuseaduse muudatuse, mis olukorda võrdsustab,“ märkis Mölder.

    Sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt sõnas, et kindlasti ei ole põhjust arvata, et pered, kus mõlemad vanemad on elus, vajavad maksusoodustusena riigilt rohkem toetust kui vanema kaotanud lastega pered. „Sotsiaalkomisjoni istungil oli hea meel tõdeda, et Rahandusministeerium on ette valmistamas seadusemuudatust, mis kaotab sellise ebaõiglase olukorra, millele ka õiguskantsler tähelepanu juhtis,“ ütles Kütt.

    Keskmine toitjakaotuspension oli eelmisel aastal pereliikme kohta 154 eurot kuus ja pere kohta 200 eurot kuus. Mullu sai toitjakaotuspensioni 6939 last ja õppurit.

  • Riigikohus jättis VEB Fondiga raha kaotanud ettevõtjad pika ninaga. Katariina Krjutškova

    Riigikohus jättis läbi vaatamata VEB Fondi sertifikaadiomanike kaebuse Riigikogu tegevusetuse vaidlustamiseks ja 15 miljoni eurose hüvitise maksmiseks.

    Riigikohtu sõnul ei ole selle kaebuse lahendamine Riigikohtu pädevuses, teatas Riigikohtu pressiesindaja Iris Raudsik.

    „Riigikogu tegevusetusega seoses kohtusse pöördumise võimaluse puudumine ei ole praegusel juhul vastuolus põhiseadusega, sest ükski õigusakt ei nõua, et hüvitise määramine toimuks just Riigikogu otsusega,” vahendas Raudsik. Tema väitel tuleb hüvitamisnõuded esitada maa- või halduskohtusse.

    VEB Fondi sertifikaadiomanikke esindav vandeadvokaat Indrek Leppik väitis, et nad on esitanud hüvitamisnõude ka Tallinna Halduskohtusse. Seal oli menetlus peatatud, kuni Riigikohus teeb lahendi.

    Ühtlasi tsiteeris Leppik 2017. aastal ajakirjas Maksumaksja avaldatud VEB Fondi eelnõu koos toimetuse kommentaaridega, mis sisaldas ka VEB Fondi vanasõna: „Nagu sellistel puhkudel juba kombeks, selgub pärast paarikümneaastaseid kohtuprotsesse, et kahjukannatajad olid pöördunud kas valesse kohtusse, vale nõudega, vale isiku vastu, liiga vara, liiga hilja või unustanud ära tähtsad nõiasõnad.

    Leppiku sõnul esitasid nad selle tarkuse pinnalt korraga mõlemad kaebused.
    Riigikohtule kaebuse esitanud sertifikaadiomanikud soovisid, et kohus tuvastaks hüvitise määramata jätmise õigusvastasuse ja mõistaks hüvitise riigilt välja või kohustaks Riigikogu hüvitise väljamaksmist otsustama.

    Riigikogu õiguskomisjon otsustas selle aasta 21. jaanuaril võtta Riigikogu täiskogu päevakorda otsuse eelnõu, mis nägi ette rahalise hüvitise VEB Fondi sertifikaadiomanikele 15 miljoni euro ulatuses.

    29. jaanuaril otsustas õiguskomisjon eelnõu täiskogu päevakorrast tagasi võtta ja jätkata selle arutelu komisjonis. Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega langes aga eelnõu parlamendi menetlusest välja.

    Riigikohtust nõudsid õigust rahata jäänud ettevõtjad

    Riigikohtu poole pöördusid VEB Fondi koondatud nõuete omanikud AS Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), OÜ Volta, AS Läti Merelaevandus, AS Saare Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis), kes leiavad, et Riigikogu ei ole seni otsustanud neile õiglase ja reaalse hüvitise määramist ning väljamaksmist nende nõuete eest.

    „Sellest on tänaseks õnneks enamik aru saanud, et see raha võeti lihtsalt riigi poolt piinliku skeemiga ära. Kliendid soovivad teha kõik selleks, et see lõpuks tagasi saada,“ ütles Leppik.

    Mis on VEB Fond?

    Riiklik VEB Fond on Riigikogu otsusega 1993. aastal asutatud fond eesmärgiga koondada sinna Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontode kohta. Fondi asutajad olid Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus. Riikliku VEB Fondi haldajaks on Eesti Pank Eesti riigi nimel. VEB Fondi loomise algataja oli Eesti Pank eesotsas tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallasega.

    Fondi loomisel oli sinna koondatud nõudeid peaaegu 800 miljoni krooni ulatuses. 2006. aastaks oli Eesti Panga teatel nõuete maht vähenenud 274,3 miljonile kroonile.

    Jaanuaris 2013 avaldas Eesti Pank VEB Fondiga seotud auditi tulemused, millest selgus, et Eesti Pangas oli 1995. aastal loodud valeandmetega dokument, millega anti Vene ettevõttele TSL International 32,3 miljoni dollari ulatuses nõudeid Vnešekonombankile. Toona VEB Fondiga seotud persoonid võltsingutega seonduvaid tehinguid ei mäletanud ja tekkinud on väga palju spekulatsioone, kes VEB Fondi tehingutest tegelikult kasu on saanud.

    Katariina Krjutškova
    Äripäev

    Artikkel ilmus 24.04.2019 Äripäevas.

  • OECD: Eesti vähendas maksude osa tööjõukuludes kõige rohkem

    Rahandusministeeriumi pressiteade
    12.04.2019

    Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) palkade maksustamise raporti kohaselt vähenes tööjõu maksukiil ehk maksude osa tööjõukuludes keskmise palga juures 2018. aastal enim ehk 2,54 protsendipunkti Eestis – ja seda ennekõike uue maksuvaba tulu süsteemi tõttu.

    „Uue maksuvaba tulu süsteemi peamine eesmärk oli madala ja keskmise sissetulekuga töötajate sissetulekute suurendamine. See toob omakorda kaasa maksukiilu vähenemise, nagu näitab ka OECD raport,“ ütles Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov.

    Maksukiilu vähenemine on oluline, kuna liiga kõrge maksukiil võib vähendada huvi töötada ja mõjuda seega negatiivselt tööturu arengule.

    OECD hinnatavate riikide hulgas vähenes keskmine maksukiil mullu 0,16 protsendipunkti 36,1 protsendile. Selle põhjuseks oli eelkõige maksukiilu vähenemine neljas riigis: Eestis, USA-s, Ungaris ja Belgias.

    1. aastast kehtib Eestis uus maksuvaba tulu määr kuni 6000 eurot aastas, mille suurus sõltub inimese töötasu ja muude tasude kogusummast.

    Tööjõu maksukiil on erinevus tööandja tööjõukulude ja töötaja netosissetuleku vahel, mis sisaldab ka peretoetusi (lapsetoetus, vajaduspõhine peretoetus jms).

  • Kinnisvaramaks — kas vahend ühiskondliku kihistumise vähendamiseks? Dmitri Jegorov

    Dmitri Jegorov

    Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler

    Rahvusvaheliste majandusdebattide keskmesse tõusnud arutelud ebavõrdsuse leevendamisest ning kaasavast majanduskasvust on lauale toonud küsimuse varamaksudest. Mida oleks võita või kaotada kinnisvaramaksust Eestil, kus varamaksud on Euroopa Liidu madalaimad?

    Pisut aega tagasi avaldas Maksu- ja Tolliamet maksutahte uuringu tulemused[1], millest mõned võivad esmapilgul näida üsna vastuolulised. Nimelt, kuigi 52% vastajatest arvas, et Eesti maksusüsteem ei ole piisavalt õiglane, pidas koguni 92% neist maksude tasumist enda tähtsaks kodanikukohuseks. Maksupsühholoogias on tuvastatud üsna robustsed seosed maksude tasumise ja erinevate hoiakute vahel, millest paljud mahuvad õigluse mõiste alla, mistõttu sellele aspektile tasub tähelepanu pöörata.

    Olemas on terve rida teadusuuringuid maksukuulekusest, mis keskenduvad erinevatele õigluse liikidele. Nii on olulised vertikaalne ja horisontaalne õiglus: kas erinevas majanduslikus olukorras olevaid inimesi koheldakse erinevalt ja samas olukorras olevaid sarnaselt? Samuti on tähtis retributiivne õiglus: kas kohustuse rikkumisel järgneb mingi tagajärg ning kas see on proportsionaalne üleastumise ulatusega? Edasiste uuringute tegemisel oleks kahtlemata huvitav, mis tüüpi õigluse ja milliste maksuliikidega on Eestis enim probleeme. Kuid ehk annab siin juba praegu aimu mainitud uuringu üks teine tõdemus, mille kohaselt peab vastavalt 82% ja 68% vastanutest tähtsaks, et madalama sissetulekuga inimeste maksukoormus oleks väiksem ning suurema sissetulekuga inimeste oma suurem. Teisisõnu tähendab see meie maksumaksjate arusaama või lootust, et maksusüsteemiga peab parandama võimalikku ebavõrdsust ning tegema seda senisest aktiivsemalt.

    Ebavõrdsus on olnud viimasel ajal levinud aruteluteema terves maailmas. Majandusdebattides, sealhulgas rahvusvahelise kaubanduse ja maksunduse kontekstis, kõlab sageli tõdemus, et ebavõrdsus on riikide vahel jõudsalt vähenenud ja vähenemas, ent riigisiseselt on see samas väga paljudes kohtades vastupidise ehk kasvutendentsiga. Prantsuse ökonomist Thomas Piketty on praegu ilmselt sissetuleku ja varandusliku kihistumise teema tuntuim eestkõneleja ning seda eeskätt tänu tema mõni aasta tagasi ilmunud oopusele „Kapital 21. sajandil”. Kriitikavaba see teos kindlasti pole ning kohati on see kriitika üsna tõsinegi, aga see ei ole antud juhul põhiline. Raamatu kandev mõte seisneb selles, et statistiliselt ületab kapitali juurdekasvu määr pikema aja vältel üldise majanduskasvu määra. Piketty vaates tähendab see seda, et kapitaliomanike rikkus kasvab kiiremini kui majanduskasvust sõltuvad palgad jm sarnased sissetulekud, mistõttu kihistumine elik ebavõrdsus rikkamate ja vaesemate inimeste vahel maailmas aastatega aina kasvab. Selle fenomeni likvideerimiseks pakub prantsuse ökonomist ülemaailmset varamaksu määraga kuni 2% omatava vara maksumusest ning progresseeruvat tulumaksu maksumääraga kuni 80%. Tõe huvides olgu märgitud, et härra Piketty ise selliseid makse poliitilistel põhjustel realistlikeks ei pea.

    Kehtiv maamaks kihistumist ei vähenda

    Piketty soositud lahenduse eeskujuks meie pigem ei kõlba. Eesti rakendab proportsionaalset tulumaksu ja varamaksudest on meil kasutusel ainult maamaks. (Tinglikult võib varamaksuks nimetada ka raskeveokimaksu, kuid auto registrist kustutamisel kaob ka maksukohustus, olgugi et vara on alles.) Meie proportsionaalne tulumaks väärib oma nime selle tõttu, et tuludele rakendatakse sisuliselt ainult üht maksumäära, mis on 20%, ning tulu suurenedes maksumäär üle 20% kasvada ei saa. Tulude maksustamine on meil maksuvaba tulu tõttu siiski progressiivne. Kuidas nii? Aga just seetõttu, et 500-eurose sissetuleku korral on maksukoormus null, 1000 eurot igakuist tulu tähendab 10% maksu ja 2100-eurose ja suurema sissetuleku korral on efektiivseks maksukoormuseks 20%. Tulust sõltuva ehk väheneva maksuvaba tulu hiljutine juurutamine on maksusüsteemi progressiivsust võrreldes varasema ajaga siiski suurendanud.

    Ka varamaksude osakaalult oleme olnud Euroopa Liidus pikka aega konkurentsitult viimasel, 28. kohal. Kas koht on viimane või esimene, sõltub muidugi sellest, kummalt poolt vaadata: kes varamakse pelgab, võib pidada meie süsteemi sellest aspektist rahumeeli esikohavääriliseks nagu maailma maksusüsteeme jälgiv Tax Foundation, kelle hinnangul olemegi olnud kõik viimased aastad OECD riikidest konkurentsivõimelisima maksusüsteemiga riik.

    Maamaks toob aastas maksutulu umbes 0,3% sisemajanduse kogutoodangust (SKT) või vähem, samal ajal on kogu maksukoormus olnud meil eri aastatel keskmiselt 33–35% SKT-st. Arusaadavalt on maksukoormust vähem kui protsendi võrra siia-sinna nihutava maksuga ülimalt keeruline kihistumises midagi muuta. Lisaks kehtib meil juba pikemat aega nn kodualuse maa maksuvabastus, mille mõju ebavõrdsusele on ambivalentne. Enamik meist omab vaid üht kinnisvaraobjekti, mis ongi tema kodu, mistõttu tüüpiline maamaksu maksja on mitme kinnistu omanik. Ent nemadki ei pruugi rohkem maksta: kui seni maksti mõistlikku maamaksu nii kodu- kui ka suvilaaluse maa eest, siis edaspidi maksti summaarselt sama palju või isegi enam maamaksu, kuid maksuobjekt oli üksnes suvila. Seda põhjustavad paljude kohalike omavalitsuste tõstetud maamaksumäärad, kuna kodualune maa pidi maksuvabaks jääma ning vähenevat maksutulu oli vaja kompenseerida. Kihistumise kontekstis peab lisaks arvestama, et kõige suurema maksuvabastuse osaliseks said siiski kõige uhkemate kodude omanikud piirkondades, kus maa oli kõige kallim. Teisalt ei võitnud maksuvabastusest midagi need, kes on pidanud seni üüripinnaga arvestama, kusjuures ilmselgelt on nende üürihinna sees ka seesama maamaks, mida omanik saadud üüri arvelt maksma peab.

    Mis oleks kinnisvaramaksu eesmärk?

    Paljud rahvusvahelised organisatsioonid, nagu IMF, OECD jt, on teinud Eestile regulaarselt ettepanekuid suurendada maksusüsteemi üldist progressiivsust ning sageli on pakutud välja üleminekut maamaksult kinnisvaramaksule. Pidevalt soovitatakse ka üht teist varamaksu, milleks on automaks, kuna Euroopas oli hiljuti vaid kaks riiki, kus seda polnud (Eesti kõrval teine on Leedu). Lisaks konkreetselt Eestile tehtud ettekirjutustele kehtivad praegusel ajal ka üldised OECD arusaamad, et maksusüsteem peab soodustama majanduskasvu, mistõttu arvestama peab nn maksude kahjulikkuse hierarhiaga. Tegemist on OECD välja töötatud maksujärjestusega, mille järgi on majanduskasvule enim ohtlik ettevõtete tulumaks ja vähim ohtlikud jooksvad (st mitte ühekordsed) varamaksud. Samas on OECD lähenemine ajas muutunud ja isoleeritult majanduskasvu fetišeerimine ei ole enam ammu moes — majanduskasv peab praeguse arusaama järgi olema kaasav, mis tähendab, et see peaks jõudma ühiskonnas võimalikult paljudeni. Selle ideoloogia võib kokku võtta järgmiselt: majanduskasvu soodustavad meetmed ei tohi kahjustada vähem kaitstud ühiskonnakihte ning, vastupidi, neile ühiskonnakihtidele toetusi pakkudes ei tohi kahjustada majanduskasvu väljavaateid. Nendest nii riigipõhistest kui ka üldistest soovitustest tuleb välja, et peaksime Piketty ettepanekuid ühel või teisel moel arvesse võtma.

    Mida annaks Eestis maamaksu asendamine kinnisvaramaksuga? Eeldades, et praegu kogutava maamaksu summat ei jaotata täpselt samas mahus lihtsalt ümber uutele maksuobjektidele, tähendab see eeskätt loomulikult maksutulu suurenemist ning muude maksulangetuste puudumisel üldise maksukoormuse tõusu. Teiseks peaks see samm vähemalt teoreetiliselt varalist kihistumist vähendama, sest suurema, kallima ja uhkema maja omanik maksaks rohkem kinnisvaramaksu kui üksnes maatükki või tagasihoidlikumat kinnisvara omav maksumaksja. Kolmandaks tähendab see nii riigiaparaadile kui ka kodanikele halduskoormuse märgatavat tõusu (st ka kulusid) — kinnisvaramaksu rakendamise peamine kitsaskoht on olnud juba pikemat aega vastavate registrite üsna kehv seis. Kõikide kinnisvaraobjektide hindu sisaldavat ametlikku andmebaasi meil ei ole ja selle loomise keerukust ilmestab lootusetult venima jäänud järjekordne maa korraline hindamine. Maa maksustamishindade andmestik on meil olemas, aga selle väärtus on küsitav — viimati toimus hindamine ligi 20 aastat tagasi, ent seda, mis on selle aja jooksul juhtunud kinnisvarahindadega, teab meist igaüks.

    Kinnisvaramaksu sisseviimisel tuleb kindlasti küsida, mis on probleem, mida üritatakse lahendada; mis on selle uue maksu eesmärk. Kui selleks on üldise maksutulu suurendamine, siis leidub kindlasti palju efektiivsemaid ja odavamaid viise. Meil on makse, mille puhul laekuks riigile olemasoleva maksumäära kergitamisega oodatava kinnisvaramaksuga võrreldav tulu ja uusi makse ei peaks tekitama. Sama väide kehtib ka siis, kui kinnisvaramaksust tekkivat lisatulu soovitakse kasutada muude maksude vähendamise rahastamiseks. Piketty vaimus kihistumise vähendamine ja seeläbi õigluse suurendamine sõltuvad võimaliku eesmärgina valdavalt sellest, mida lisanduva tuluga tehakse. Näiteks kui vähendada samade kinnisvaramaksu maksjate muud maksukoormust, siis ebavõrdsus ei vähene. Kui eesmärk on laiendada regionaalpoliitika tööriistade valikut, siis ka see on võimalik maksumäärade diferentseerimisega. Siin tuleb muidugi silmas pidada, et maksusoodustused ja -erandid on äärmiselt kulukad (sest erinevalt täpselt sihitud toetustest, mida riik annab, on maksusoodustused miski, mida maksumaksja võtab) ning enamikul juhtudel ei jõua need õige sihtrühmani või ei mõjuta seda (kui paljud meist on ostnud oma kodu või otsustanud lapse saada olemasolevate tulumaksusoodustuste tõttu?).

    Uued võimalused maksupetturitele

    Maksulaekumise stabiilsuse vaatevinklist on nii maamaksu kui ka kinnisvaramaksu oluline tunnus see, et nende tasumisest on pea võimatu kõrvale hiilida. Selles mõttes on need keskmisest õiglasemad maksud. Täpselt nii, nagu maad on võimatu peita, ei ole võimalik ka kinnisvaraobjekti varjata ega maksu vältimiseks üle piiri lohistada. Tõsi, kinnisvara maksustamishindadega manipuleerimine ning erinevat liiki kinnisvara eristamine maksumäära mõttes avardavad ka siin maksupetturite mänguruumi. Kui kommertskinnisvara on kõrgemalt maksustatud, hakkab kasvama kodukontorite populaarsus, ning kui diferentseeritud maksumäärad on, vastupidi, elukondliku kinnisvara kahjuks, võivad kontoritesse ka elukohad tekkida. Paljud meist on lõunamaades reisides ilmselt näinud katusest väljaulatuvate metallvarrastega ehitisi, mis peaksid jätma lõpetamata ja seetõttu veel maksuvabade hoonete mulje, olgugi et madalamatel korrustel elatakse juba aastaid. Kindlasti ei suurenda sellised möödalasud maksusüsteemi pettusekindluses maksumaksjate õiglustunnet.

    Õiglus ongi ehk olulisim aspekt, mida nii rahvas kui ka poliitikud peavad vaagima, et otsustada, kas varamaksud ja konkreetselt kinnisvaramaks on miski, mis aitab meil vähendada riigisisest ebavõrdsust, kui me selle vähendamise kord käsile võtame. Vara- ja kinnisvaramaksu oponentide kriitika lähtekoht on seesama õiglustunne, sest „vara on ju omandatud kunagi juba kord maksustatud tulu arvelt”. Teisalt on kodualuse maa maksuvabastus tõstatanud teravalt küsimuse, kas on õiglane, et kõige rohkem kulutab riik iga-aastaselt raha maksuvabastusele nende puhul, kelle maatükid olid suurimad ja asusid kõige kallimates piirkondades.

    Õiglus ja ebaõiglus on subjektiivsed nähtused: kui inimene tunnetab ebaõiglust, siis see on tema jaoks fakt, mille olemasolu ei sõltu sellest, kas enamik teisi kodanikke, seadusandja või kohus arvab, et juriidilisest vaatevinklist on üks või teine lahendus õiglane. Ja emotsioonid, mida me tunneme, on need, mis võivad suunata meie käitumist, sh ka maksukäitumist. Pragmaatilises mõttes on vaja veel leida vastus küsimusele, kas vähem varakas Eesti inimene oleks keskmiselt rahulolevam juba ainuüksi sellest teadmisest, et varakamad maksavad progresseeruvalt rohkem maksu, või peetakse eeskätt oluliseks seda, et enda tänane elu oleks parem kui eilne ning säiliks veendumus, et homne tuleb tänasest veelgi parem, ja kui kellelgi läheb paremini, siis las tal läheb.

    Arvamuslugu ilmus 14.04.2019 Müürilehes.

    [1] Kättesaadav MTA kodulehel: www.emta.ee/sites/default/files/kontaktid-ja-ametist/uudised-pressiinfo/pressimaterjalid/maksutahte_uuring_aruanne_2018.pdf.

  • Trips-traps-trull. Jaanus Järs

    1. Lubadused

    Nii mõnigi armas kaaskodanik on muutunud pisut murelikuks — mis saab kõikidest nendest lubadustest, mis meile enne valimisi anti. Püüan teid lohutada ja naeratan nagu märtsikuine päike raagus leppade vahelt — ärge muretsege, ärge murdke asjata pead — nende lubadustega ei juhtu midagi halba. Lubadused on nagu Raadivere kruus. See laotati libeda lootusetuse vastu maha ja pühitakse lootuste sulamise järel jälle kuhjadesse kokku. Näidake üles hoolivust ja kodanikuaktiivsust ning leidke kohad, kuhu lubadused ladustada, et neid hiljem taaskasutada.
    Lubadusi on võimalik kasutada väljendusoskuse arendamisel, lihaste ja neuronite treenimisel, loodusega suhtlemisel. Ütleb ju vanasõnagi: „Laps õpib mängides, poliitik lubades, valija mitte iialgi.“ Lubadused on kunstivorm, keeleharjutus keeleaastal, aastamärkide muster, ilmapuu süü.
    Ning lõpetame sissejuhatuse helgel toonil, kuigi vahepeal päikegi leppade vahele kustunud. Lubaduste vilkumine teeb elu huvitavaks. Kaua sa muidu jaksaksid õhtuti Bondi, tädi Almat ja X-mehi vaadata? Midagi peab veel olema! Lahked lubadused, kurjad lubadused, ohtlikud lubadused on omavahel võrdsed ning närvisüsteemile erineval moel vajalikud. Tähtis on andmise ja saamise rõõm.

    2. Kärped

    Lapsepõlves oli raamat „Peep ja sõnad”, Eno Raua kirjutatud. Ma ei mäleta enam, kas seal selgitati vanasõna „Pill tuleb pika ilu peale”. Kui jah, siis võis Peep lapsikult arvata, et kui hiljuti ilusat valimispidu peeti, siis antakse praegugi sama lõbusaid tasuta kontserte ning jagatakse pastakaid. Aga vahepeal pikemaks sirgunud Peep teab, et eesti keele seletavas sõnaraamatus tähendab pill ka nutujoru. Ehk moodsama aja kõnepruugis — „Kärped tulevad suurte lubaduste peale”.

    Selline mõte külastas mind üleeile, kui kuulasin Vikerraadios kõnelemas meie hooliva häälega peaministrit, rahva isa, kelle järgi me Kasahstani eeskujul oleme nimetanud Jüri asula. Ning kui seda kordas raadios ka rahva ema, majandusminister Kadri, kellele me oleme kalendris eraldi päeva pühendanud, muutusin ettevaatlikuks.

    Kiiruga avasin Õhtulehe, et vihjetele kuulujuttudest kinnitust saada. Tõepoolest sahistatakse, et riigieelarvesse on 130 miljonit eurot laekumata.

    Raha ei ole, küllap tuleb siis millestki loobuda, paar sellist kogemust vabas Eestis ju täiesti olemas. Ning siis tuli mulle suurepärane mõte, kuidas meie rahva keskele tekkima hakkav lõhe kinni kleepida ja ühtsena edasi minna. Teate ju, et kaks sõsarparteid, Reformierakond ja Keskerakond, läksid hiljuti 250 miljoni euro maksuraha pärast hullusti tülli. Jüri ütles koguni, et Kaja tahab selle raha vaestelt ära võtta ja rikastele anda ning tema ei saa seda lubada. 130 miljonit on umbes pool 250-st. Võtame selle raha vaestelt ära, aga rikastele ei anna! See vastuolu ületatud, saaks ju mõlemad valitsuses olla.

    Seejärel asuks laiapõhjaline valitsus tööle sisuliselt, et lahendada küsimus, kas naistearstid rikuvad Hippokratese vannet või mitte. Siingi on võimalik kompromiss. Naistearstid võiksid vanduda Imhotepi nimel. See oli kuulus egiptuse arst, kes kuulutati hiljem jumalaks. Ta kaevas kanaleid, ehitas püramiide, palsameeris, lennutas päid ja tegi muidki kärpeid. Peaks ka EKRE-le sobima.

    Ja palun ärge arvake, et ma tahan ülejäänud kahte parteid opositsiooni jätta! Püha Martin, suuremeelne ja jumalakartlik, nagu ta on, võtaks sotsid kindlasti kampa, kui nad ilusasti paluvad. Ja Isamaa on nagunii igavene. Head kärpimist!

    3. Kriis

    Samal päeval hakati mitmel pool rääkima kriisist. Kriise on erinevaid: ökoloogiline kriis, demokraatia kriis, tõe kriis, põgenike kriis. Kriisi küüsis võib olla pantvang, kirjanik, isegi tavaline joodik. Millist neist mõtles kõrgeltarenenud maavälise tsivilisatsiooni esindaja Ansip oma kuulsas 2009. aasta lauses: „Kui see oli kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi.“ Asusin asja lähemalt selgitama.

    Ansip rääkis majanduskriisidest. Tuntuim neist on USA 1929. aasta börsikriis ja sellele järgnenud suur depressioon. Viljahinnad langesid, Ford veoautod sõitsid konveierilt otse prügimäele ja onu Sami lellepoeg lasi võlgadesse vajudes endale kuuli pähe. Viina ei lubanud riik üldse müüa! Hirmus aeg!

    Aga looduses on asjadel kombeks maheneda. Haiguse läbipõdemine tekitab immuunsuse, parasiidid ei tapa oma peremeest päris ära ja poliitikud teevad riigieelarvesse vajalikud kärped. Turu nõudlus langeb ja tõuseb hiljem jälle. Äkki piisab, kui järgmisel aastal jätame ära ühe varem plaanitud kahest soojamaareisist?

    Vaatasin ERR uudistesse ja oma meilikasti. Siseministeerium rääkis sellisest kriisist, kui tunniks, päevaks või nädalaks lähevad ära internet ja elekter, pangaautomaadid ei tööta, vesi tõuseb, puud kukuvad ja autod jäävad lumehange kinni. Selleks puhuks soovitatakse varuda kuivaineid, puhast joogivett, patareisid, summake sularaha sellest, mis veel alles.

    Kas asjad on tõesti nii hullud? Mina mõtlesin, et puudu on vaid sada kolmkümmend miljonit ja teine pensionisammas kidub. Peaksin poodi jooksma, saab veel tikke ja soola krabada! Kus on mu voodriga botikud?

    Jätsin siiski lingile vajutamata. Ukselingile. Kaev mul on, kartulid keldris, moosid riiulil. Päikesepaneele veel ei ole, aga küttepuud enamasti juba kuuri veetud. Saan hakkama! Möödunud talvel oli päevi, kui Eesti Energia neli korda päevas teatas, et elektrivarustus on taastatud, harjunud juba. Ligimesearmastusest aitaksin ka linlasi. Majas mul kuus tuba. Ühes oleksime armsa abikaasaga kahekesi, teistesse võtaksin viis hädasolijat soole ja vanusele vaatamata. Kui aga oleks võimalus valida, võtaksin ühe igast parlamendiparteist. Pärast veeuputust või kriisi saaks niimoodi kehtiva riigikorra taastada.

    Vikerraadio küsis kuulajatelt, mida nemad kriisis kõige hullemaks arvavad. Kodanikud ütlesid, et hull on see, kui oled paneelmaja esimesel korrusel, elekter on ära ning üheksandalt korruselt mööda torusid aina tuleb ja tuleb. Aga seda on ehk võimalik ühisel jõul muuta? Ülemised hoiavad end natuke tagasi ega lase alamatele nii palju pähe. Oleks puhtam ja kuivem tunne. Siis ehk tahaksin ka mina sellises kriisis elada. Lubate seda?

    Jaanus Järs
    Muigav kodanik

  • Eestis nii Ameerikat kui Ukrainat. Toomas Alatalu

    4. aprillil tekkis Eestis huvitav mitme valitsusega seis seoses uue Riigikogu kokkutulekuga, sest Jüri Ratase koalitsioonivalitsusel tuli tagasi astuda, kuid nagu ikka, paluti tal jätkata ülesannete täitmist kuni uue valitsuse kinnitamiseni. Järgmisel hommikul käis presidendi juures Reformierakonna juht Kaja Kallas, keda volitati uut valitsust moodustama. President Kaljulaid oli veel 3. märtsi valimiste järgselt kuulutanud, et annab selle õiguse valimised võitnud erakonnale, ehkki põhiseaduse §-s 89, millele presidendi vastav otsus viitab, ei ole öeldud, et selleks peab saama võitnud erakonna tegelane.Presidendil on tegelikult vaba valik ja 1994. aasta oktoobris sai volitused isegi Riigikokku mitte kuulunud Siim Kallas, kelle kenale jutule vastas Riigikogu punase näitamisega. Sama sündis ka tema tütrega, sest nädal pärast Riigikogu valimistulemuste teatavaks saamist oli Jüri Ratase juhtimisel alanud sootuks teise koalitsiooni kokkupanek, mis uue Riigikogu kokkutulemise hetkel oli juba olemas. Kuna Kaja Kallas võttis endale aega 15. aprillini, siis lükkus Ratase uue koalitsiooni vormistamine 8. aprillile. Igal juhul tähendas see seisu, kus Eestis oli korraga kaks valitsust — Jüri Ratase tagasiastunud valitsus, mille ministrid jätkasid oma ülesannete täitmist, ja Jüri Ratase veel ametisse mitte astunud, teise koosseisuga valitsus — ühes ja samas majas. Mõistagi pidi Kaja Kallas oma tulevasest valitsusest rääkides olema valmis ka ministrikandidaate nimetama ehk siis teatud tunnid oli Eestil koguni kolm valitsust!

    Kaja Kallase jutust Riigikogu ees neist viimase koosseisust aimu ei saanud, ehkki mõni meediaväljaanne ennustas suisa varivalitsust. Samas mõjutas Kallase lennukas lubadus koostada alternatiiv Ratase valitsusprogrammile kohe kindlasti 8. aprillil allkirjastatud Keskerakonna-EKRE-Isamaa võimuleppe sõnastusi, sest esmakordselt Eestis oli tekkinud konkurents ja valitsemises kogemusi omav seltskond oli saanud õiguse seda veel mitteametlikku dokumenti nädal hiljem kritiseerida! Nagu teada, läks Kallas kõnepulti oma programmita ja kriitika teise koalitsiooni „ümmarguse“ kava vastu kulmineerus sõnumiga „vastuseisu algusest“ loodavale valitsusele. Kuna vastuseis kõlab inglise keeles resistance, tuletas see paratamatult meelde USA demokraatide samasugust sõnumit president Trumpile pärast tema ametisse astumist jaanuaris 2017.

    Äsja kirjeldatut teame mitte ainult meie ise. Seda teab terve Euroopa, et küsida — mõjume me seal praegu targemini kui kunagine saatusekaaslane Ukraina, kus presidendivalimiste mõlemad voorud võitis koomik? Miks mitme valitsuse seisu loomisele ühel hetkel mindi, on ka teada. Asjaosalised ise kuulutasid, et arvestavad ülejooksikutega — avaldati isegi nimekiri 11 võimalikust kohavahetajast ning vähemalt üks läks ka ametlikult üle opositsiooni leeri. Üllatavat ei ole selles midagi, sest veel 1992. aasta valitud Riigikogus oli võitjate-kaotajate vahekord 51:50, mis muutus 24 tundi hiljem 53:48, sest üks ülejooksik osteti ära komisjoni esimehe kohaga ja teine kohaga riigiettevõtte nõukogus. Samas võtmes käis Tallinna linnapea vahetamine oktoobris 2004, kui poolt vahetas seitse volikogu liiget. Asi kulges koomiliselt, sest ülejooksikuid hoiti paar päeva peidus, kui ilmnes, et üks oma „häältest“ puhkab Madagaskari džunglis ja talle tuli järele sõita. Toona oli see n-ö lokaalne probleem, sest Eesti oli alles saanud Euroopa Liitu ja meie võitlusvõtted äratasid veel vähe tähelepanu.

    Täna on aga kogu Euroopa Liit revolutsioonilises ehk pehmemalt öeldes poliitilises või veel pehmemalt öeldes süsteemses kriisis, kus kõik jälgivad kõike ja toimib ka piiriülene solidaarsus — mõttekaaslaste toetamist peetakse loomulikuks. Erinevus n-ö tavalise aja poliitilisest võitlusest/konkurentsist on aga selles, et sedapuhku keelduvad kaotajad kaotust tunnistamast. Ei tunnista ja kõik! Sest ainult meie oskame valitseda ja teame tõde (sellest ka mõiste „tõejärgne ühiskond“ — koos meiega oli võimul tõde, nüüd enam ei ole).

    Laias laastus algas see kõik Ameerika Ühendriikides, kus juba järgmisel päeval pärast Donald Trumpi võitu 8. novembril 2016 tulid kaotajad tänavatele kisaga: meie seda ei tunnusta! Vastuseis kujunes totaalseks, sest välja toodi ka üliõpilased ja õpilased ning kaasati välismaal olevad samameelsed. Kõike suunas ja õpetas meedia. Peaarvestus oli selles, et tegelikult oli esialgu Trumpi vastu ka suur osa vabariiklastest, kellele — nagu kogu USA establishment’ile — oli too võõrkeha, poliitikasse tulnud matsi maneeridega ärimees, kellest lubati ja loodeti ju 90 päevaga lahti saada. Trumpi-vastane hüsteeria kestis 20. jaanuarini 2017, kui Trump astus ametisse. Nagu teada, maharahunemist paraku ei järgnenud ja USA demokraatidel õnnestus selle lainel novembris 2018 saada enda kontrolli alla USA kongress, ent märtsis 2019 tuli vastasleeril siiski tunnistada (Muelleri komisjoni raport), et Trumpi ametist mahavõtmise plaanid tuleb maha matta. Vabariiklased on aga vahepeal hakanud Trumpi toetama, sest riigi majandusseis on ju paranenud.

    Kuigi Ameerikamaal toimunu kirjeldus sai lühike, peaks olema selge, et Eestimaa elab praegu üle täpselt sama — kaotajad ei tunnista võitjaid ja kui USA-s on üks mats, siis meil terve matsipartei, mis ei tohtivat võimu juures olla (ehkki nende aatekaaslased on seda isegi Soomes). Et vastuhakk sellele oleks veenvam, on pea iga nädal juba olemasolevate ühenduste kõrvale loodud üha uusi ja uusi, kes kõik kuulutavad vastuseisu kokkupandud uuele koalitsioonile. Nagu Ameerikas, nii ka Eestis näeb meedia oma rolli ajude õiges suunamises. Seejuures ka rahvuslikust eripärast tulenevaid võtteid kasutades.

    Kogu Euroopa käärimist arvestades polnud raske ette näha EKRE edu valimistel, ja tuleb nentida, et seda on juba ridamisi üritatud peatada lauludega ehk eestlaste (lätlaste, leedulaste) vana salarelvaga. Kui mullu protestis osa rahvast sellega, et sõitis riigi 100. sünnipäeval Lätti ostlema, siis selle aasta 24. veebruaril tehti EKRE traditsioonilisele tõrvikuparaadile — Tõnis Mägi „Koidule“ vastukaaluks samaaegne kontsert ja valgusšõu Välisministeeriumi ees. Kui meenutada, et kontserdi ja vastukontserdi saatel toimus Eesti presidendi väljavahetamine 2006. aastal ning — üldise hinnangu kohaselt — paremad võitsid, siis polnudki üllatus, et Kaja Kallase võimule pürgimise katsele eelneb väike laulupidu Lauluväljakul. Äsja ilmnes, et isegi rahvusringhäälingul oli kavas seda 14. aprilli laulupidu üle kanda, ent viimasel hetkel mõeldi ümber. Õige ka, sest ei ole ju raske märgata, et seal ei esine mitte kõik tuntud esinejad, ja ilmselt pole vajagi öelda, miks.

    ERR juhatuse otsusest ajendatult küsiksingi — ehk oleks teistelgi vastalistel aeg ümber mõelda ja lubada võimu teostama valitsus, kel selleks mandaate jagub, ent kelle tugevused ja nõrkused on avalik saladus. Kuna aeg on eriline, tuleb olla valmis uuteks hinnanguteks kümnetes asjades. Miks mitte alustada tõdemusest, et kui Eesti põhiseaduse tekst lubab koguni kolm valitsust korraga, siis on asi väärt ümbersõnastamist ning selleks saab maksimaalselt kasutada rahvaalgatust, mida uus koalitsioon kavatseb seadustada. Antud mõtet toetab värske ministri skandaal. Nagu teada, käisid kuus uue valitsuse ministrikandidaati n-ö läbikatsumisel Kadriorus. Otsustaval päeval avas aga ajakirjandus ikkagi neist ühe pihta turmtule, mida võimutipp toetas avalikkust jahmatava tummetendusega Riigikogu saalis. Prokuratuuri kaasamise järel rünnatav mees taandus, ent jällegi — miks peab tippkaadri valimine toimuma kitsas ringis? Tehkem nii, nagu enamikus demokraatlikes riikides — uute ministrite sobivuse üle otsustavad parlamendi liikmed, gruppidena ja in corpore. Ehk siis muutkem põhiseadust.

    Toomas Alatalu
    Vaatleja

  • Erakonnad ei tunne oma valijaid. Helelyn Tammsaar, Katre Koppel, Jaanika Jaanits

    Valimisaegsel perioodil võimendub kalduvus jagada ühiskonnaliikmeid poliitilise kuuluvuse alusel. Nii valimiskompassid kui ka erakondade toetuste uuringud püüavad määratleda ja grupeerida inimesi poliitilise maailmavaate ning erakondade valimisplatvormide põhjal. Kategoriseerimine on aga paratamatult lihtsustav. Selline lihtsustatud vaade, mida taastoodab ka meediaruum ning erakondade endi ebapiisav tunnetus oma valijaskonna mitmekesisusest, põhjustab polariseerumist ega lase märgata ühisosa, mida on tegelikkuses Eesti inimeste vahel üllatavalt palju.

    Rakendusliku Antropoloogia Keskus tegi jaanuarikuus 40 süvaintervjuud erinevas vanuses, erineva haridus- ja sotsiaalmajandusliku taustaga inimesega üle kogu Eesti. Uuringu eesmärgiks oli saada sügavam ja mitmekülgsem vaade rahvuskonservatiivsetest hoiakutest. Vestluste käigus kaardistasime suhtumist nii ühiskondlikesse protsessidesse laiemalt kui ka seda, kuidas väljendub isamaalisus ja rahvusmeelsus ning millised on hoiakud Eesti kultuuri, keele ja rahvuse kestmajäämise osas.

    Intervjueeritute hulgas oli mitmeid, kes plaanisid valimistel anda oma hääle EKRE-le — on märkimisväärne, kui erinevad olid nende taustad, elustandard või põhjused selleks. Rääkisime väikeettevõtjatega, kes näevad endal olulist rolli tööandja ja riigi elu edendajana, ent tunnevad, et ettevõtjat koheldakse Eestis kui riigivaenlast: „Maksad töötajatele ja maksad riigile, ise jääd tühjade kätega ning oled ikka kapitalistist vereimeja.” Teisalt heal elujärjel ettevõtja, kes võib lubada endale elada osa aastast soojas kliimas, on kategooriliselt immigratsiooni vastu. Sellepärast ta ka EKRE-t toetab, pidades samaaegselt erakonna majandusprogrammi naljanumbriks.

    Vestlesime üliõpilasega, kes on uhke Eesti ajaloo ja kultuuri üle ning valib EKRE-t, kuna identifitseerib end rahvuskonservatiivina. Samas tunneb ta vahel oma vaadete pärast sildistamist ja alavääristamist — „oled vihkaja ja rassist”. Teisalt ei tähenda see, et ta oleks nõus kõigi EKRE seisukohtadega, näiteks kritiseerib ta keskkonnateemade teisejärgulisust valimisprogrammis ning kinnitab, et noored ei ole kooseluseaduse vastu: „Seksuaalne orientatsioon ei ole noorte hulgas mingi teema, pigem loeb see, kas inimene on tore või mitte.”

    Lõuna-Eestis elav pensionär näeb lähedalt maaelu hääbumist — tööpuudust, koolimajade ja postkontorite sulgemist, noorte lahkumist. Tema meelest on EKRE valimisprogrammis täpselt „üles loetud, mida tuleks teha, et elu maapiirkondades arendada”. Lesk juba aastakümneid nagu teisedki samaealised naised tema tutvusringkonnas, tunneb ta nukrust sellepärast, et lapsed-lapselapsed on mööda ilma laiali ning käivad sedavõrd harva külas: „Pere peaks rohkem kokku saama ja kokku hoidma.”

    Intervjueerisime parema palga nimel välismaal töötavaid või töötanud eestlasi, kelle meelest on Eesti ja Euroopa heaolu ohus praeguste rändetrendide ning Euroopa rändepoliitika tõttu: „Ma just nimelt suhtlen lihtsate Rootsi, Norra ja Inglise inimestega. Praktiliselt peaaegu kõik näevad, et see ei ole jätkusuutlik. Midagi peab muutuma.” Teises riigis elamise ja töötamise kogemus eksisteerib sageli kõrvuti sooviga Eesti piirid kinni panna. Immigratsiooniteema tõttu olid mitmedki rahvusvahelise kogemusega eestlased EKRE valijad, kuid vaid selleks, et tekiks tugev opositsioon: „Et ülemisel otsal oleks ikkagi pind tagumikus” ja et „olulised teemad hoitaks laual”.

    Looduse pärast muret tundva mehe skepsis laiema meedia ja poliitikute hämamise vastu on aina kasvanud. Põhjavesi on reostatud, metsad kaovad: „Ma olen konservatiiv, põlisrahvas ei saa midagi muud olla!” Usalduskriis, mis on tekkinud kõikide riiklike institutsioonide vastu, väljendub ainuvõimalikus alternatiivis — EKRE-s.

    Välitöödel suhtlesime ka inimestega, kes ei olnud poolteist kuud enne valimisi oma valikut veel langetanud — näiteks väikelinnas elav õpetaja, kes tunneb suurt muret eesti keele ja kultuuri hääbumise pärast. Koolis näeb ta, kuidas noorte keelekasutus käib alla, sõnavara väheneb ning kasutatakse palju ingliskeelseid sõnu ja väljendeid: „Vaimsus, kultuursus ja intelligentsus on kõik ära vajunud tagaplaanile. Ainult edukultus ja kohustuslik naeratus, lõbus ja rikas olemine on esiplaanil.” Rahva ja keele püsimajäämise vaatenurgast tõstatab EKRE tema arvates ainukesena olulisi teemasid, kuid erakonna juhtide retoorika on talle tülgastav: „Selline keelan-käsen-poon-ja-lasen-poliitika ei ole ka õigustatud. Nad on liiga paindumatud.”

    Üksikema kuulab iibeteemalisi arutelusid — temagi tahaks tulevikus veel üht last ja turvalist perekonda, kuid kuklas vasardab ütlus, et iga naine võib sünnitada just nii mitu last, kui mitu suudab üksi üles kasvatada. Nii nagu ei saa olla kindel meeste peale, ei saa uskuda ka poliitikute lubadusi.

    Hoides silme ees neid inimesi, kellega vestlesime, on ilmne, et nii meedia vahendusel aga ka EKRE juhtfiguuride provokatiivsete sõnavõttude mõjul luuakse meile EKRE valijatest teatav kuvand — vihane, mässav, tagurlik. Selline kuvand teeb liiga EKRE valijatele ning paraku on erakonna juhid ka ise seda kuvandit toitnud, tunnistamata ning tunnustamata oma valijate mitmekesisust.

    EKRE valijaid puudutavad murekohad on üldinimlikud ning valdav osa meist tegeleb igapäevaselt samade küsimustega. Ometi ei peaks arvama, et kõik taandub majanduslikule toimetulekule. Inimeste intervjuudest kajab läbi suur vajadus kuuluda kogukonda, kõrvuti hirmuga jääda abituks ja üksi. Pidev vajadus kohaneda muutuva maailmaga, mure jääda kõrvale, jääda maha, jääda vähemusse. Soov saada tunnustust oma panuse eest ja austust elukogemuse vastu. Samas on esiplaanil tahe näha eesti keelt ja kultuuri elujõulisena ning riiki tugevana, tunda uhkust Eesti edulugude üle.

    Eesti ühiskond on habras, sest liiga suurel hulgal elanikkonnast puudub kindlus tuleviku osas. Inimeste hinnangud poliitilisele olukorrale on sõltumata erakondlikust sümpaatiast kriitilised: poliitikute ja erinevate seisukohtade vahel tajutakse konflikte, vastandumist, diskussiooni puudumist. Tüli meedias ja tülid poliitikute vahel kanduvad üle tülideks inimeste vahel. Hästi toimiva ühiskonna alustalaks on suurem mõistmine ja sidusus — oluline on leida ühisosa, mis inimesi liidab. Kuid erakonnad ei tunne oma valijaid. Täna, kus valimised on selja taga, on poliitikutel aeg rääkida vähem oma valijate eest — selle asemel rääkida inimestega.

    Helelyn Tammsaar, Katre Koppel, Jaanika Jaanit
    Rakendusliku Antropoloogia Keskus

  • Kas II pensionisammas jääb eestlasi vaesemaks muutma? Tõnu Ploompuu

    Praeguste koalitsiooniläbirääkimiste üks terav küsimus on II pensionisamba saatus. Kas peatatakse see koloniaalideoloogiast sündinud utoopiaprojekt või jätkub oma maa ja rahva koloniaalmajanduslik vaesestamine?

    II pensionisambal on mitu eesmärgivastaselt töötavat osa

    Kõige käegakatsutavam on raha äravõtmine ja andmine leebete börsimängurite kanda. Esimene tärkav probleem on teenustasudena ära võetav osa. Seeläbi jääb majanduskasvu kasutama väiksem summa kui pensionisambasse investeerija on sinna paigutanud.

    Teiseks on II pensionisamba raha kasutamisel suurte riskide vältimiseks seadustatud piirangud. Nendega eeldatakse investeerimiskohtadena usaldusväärsemate ettevõtete kasutamist, välditakse suure riskiga ettevõtteid. Viimaste seas on aga ka idufirmasid. Idufirmade välistamine lõikab pensionifondidest ära majanduskasvu suuremat osa tagavad uued majanduse arengusuunad. Pensioniraha jõuab uutesse ettevõtetesse alles siis, kui nendes on suurem majanduskasv juba loodud, kui on jäänud veel vaid kasv peenhäälestamisest. Siit tuleb teine paratamatu üldisest majanduskasvust aeglasem pensioniraha kasv.

    Kui hoolduskulude tõttu jääb pensionisambasse suunduv raha 1% väiksemaks ja uutest ettevõtetest eemalejäämise tõttu veel 1%, siis 35 aastaga tähendab see majanduse arengust ja kasvust eemalejäämine poole paigutatud raha kaotsiminekut. Mõõdukas inflatsioon aitab muidugi sellist ilmajäämist varjata, reaalsuses suudetakse näidata ikka paigutatud summat kasvava numbrina. Ja propagandistid võrdlevad jälgede segamiseks erinevaid fonde, tuues „eeskujuks” parasjagu majandusliku lotreriivõidu tabanuid ja siunates õnnemängus saamatuid. Riiklikul tasemel mõeldes ei tohi sellist sogamist jätkata, tuleb lähtuda terviksüsteemist. Üksikute fondide halbade näitajate üle kurtmise asemel tuleb edasiminekul lähtuda pensionisüsteemi aluste mitteadekvaatsusest.

    Ühiskonna vaesustamisel II pensionisamba maksetega on veel teine, peidetum külg. Kui inimestele jääb vähem raha kasutada, siis on nad sageli sunnitud rohkem laenu võtma. Hiljem peavad nad töötama selle raha tagasi ja lisaks veel ka väikelaenu krõbedad protsendid. Kui inimene saaks pensionifondidesse võetavat raha otse raha kasutada, siis tulevikus saaks inimene ka laenu protsentideks teenitud raha ise kasutada. Pangalaenu sund vähendab samaaegselt inimeste riskijulgust, hoiab tagasi uutest riskiga seotud ettevõtmistest, mis suure hulga inimeste peale arvestatuna annaksid ühiskonnale suuremat kasu. Kuigi paljudel riskijatel läheb alati teiste seas isiklikult kehvasti.

    Teisalt — andes raha pankade ja nende fondide kätte, suureneb terviklikul laenuturul pakutava raha hulk. Ja suureneb ka pankade kiusatus iga hinna eest inimestele laenu pakkuda, kui vähegi tagatist on. Viimase variandi puhul jääb väikestegi häirete korral reeglina kaotajaks pehmeksräägitud inimene. Kuigi pensionifondide raha ei või tarbimislaenudeks pakkuda, suurendab see investeerimis- ja laenuturu terviklikkuse kaudu tarbimislaenudeks pakutava raha hulka.

    Pensionifondide rahadest kasvav pangalaenude dumping kahandab samuti ettevõtete mitmekesisust, vastutustundlike dumpingust keelduvate ettevõtete hulka ja seeläbi nii majanduse plastilisust kui efektiivsust.

    Kui palju kaotab kodanike rikkuse areng II pensionisambasse ära võetavast rahast tärkavate pangakoormiste tõttu, on palju raskem ennustada. Kas see vähendab kodanikkonna rikkuse arenemise võimalusi veel 1% aastas või rohkem, on vägagi subjektiivne hinnang. Aastatega koguneb sellest aga kodanikele veel ilmselt kümnetes protsentides mahajäämust.

    Lisaks eelpoolkäsitletud raharingest tulenevale eitatakse pensionifondidega raha funktsionaalset, kokkuleppelist olemust. Raha ei saa sukasäärde korjata, ei tädi Maali ega pankuri pensionifondi omasse. Majandussüsteem sööb paratamatult ära katteta raha väärtuse. Missadel võib ju posida, et praegune rahasüsteem on absoluutselt midagi muud kui varasemad, tegelikult on ohustamas täpselt samad kollapsid, mis eelmisel sajandil eestlaste raha korduvalt korstnasse keerasid. Igapäevane rahatrükk sööb paratamatult inimeste rahas paiknevaid väärtusi.

    Pensionina saab tulevikus välja maksta vaid osa antud hetkel toodetavatest väärtustest. See sõltub samavõrd töö tegijate usaldusväärsusest kui reaalsetest tehnoloogilistest investeeringutest. Mida vahepealsel ajal on teinud rahanumbrid, ei ole kuigi oluline. Kui raha on olnud väga stabiilne ja pensionitena hakatakse välja nõudma liiga suurt osa hetkel toodetavatest väärtustest, lähevad pensionisüsteemiga seotud ettevõtted pankrotti ja järgnevalt pensionite väljamaksmise ajal jäävad kõik ilma. Kui inflatsioon on aga raha ära põletanud, ei saa rahalistest investeeringutest keegi olulist toetust. Rootsi praegused head fondipensionid toetuvad olulisel määral välisinvesteeringutele — teistest maadest imporditavale rahale, vaesemate maade töö maksustamisele.

    Majandusest ei saa raha suvaliselt välja pressida majanduse „perejuveelide” oksjonile paiskamisega, majanduse pankrotivarast väljatõstmisega ja seejärel majanduse rentslisse viskamisega. Majandust ei saa kohelda viisil, kui seda tehakse raha kättesaamiseks üksikisikuga majanduskriiside korral.

    Praegu toetutakse raha utoopilistesse pensionifondidesse suunamisel lollide kaitsmise vajadusele. Ja selle abil võetakse ära raha kõigilt. Võetakse suuremalt osalt kodanikelt väiksemaks võimalust targalt majandust arendada ja isiklikult enda tulevikku kujundada. Praeguse II pensionisambaga kuulutatakse kõik kodanikud hoolekandeasutuse hoolt vajavateks lollideks. Unustades, et selline hoolekandeasutus tervikuna on vaid kulu, tootmata lisaväärtust. Lollid, ka lollideks kuulutatud, ei saa ühiskonda edasi viia.

    Pensioniraha saab koguda eelkõige maksudena. Variantidest, kas seda kogub riigiaparaat ühe maksuna või mitu erafirmat konkureerivalt, eraldades kogutud maksust esmalt endale garanteeritud kasumi, omab selget eelist riiklik kogumine. Riiklik pensioniraha kogumine võimaldab ka kõige jätkusuutlikumalt kasutada pensionite tagamiseks terviklikku majanduskasvu. Praegune erastatud II pensionisammas kurnab aga terviklikku majandussüsteemi, olles toeks vaid monopolide kontsentreerumisele.

    II sammas tuleb lõpetada

    Kas ainult sissemaksete osas, jättes juba kogunenud raha kolmanda samba osana toimima või lasta inimestel kasutada sinna kogunenud raha ka investeeringuteks ja pangalaenude kustutamiseks, on täiendavate majanduskaalutluste küsimus. Loomulikult tuleb aga toetada inimeste isiklikku pensionieaks valmistumist — erinevate võimaluste otsimine võimalikult paljude inimeste poolt tagab suurema mitmekesisuse ja seeläbi väiksema haavatavuse. II pensionisamba jätkamine on aga kodanike raha teibasse ajamine.

    Tõnu Ploompuu
    Vabaerakond

  • Teine sammas kui vabatahtlik laenukindlustus. Lauri Leppik

    KEI-koalitsioonileppe teist pensionisammast puudutava osa kõige vastuolulisem küsimus ei ole teises sambas osalemise võimalik muutmine vabatahtlikuks, vaid kogutud summade väljamaksed enne pensioniiga, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse vanemteadur Lauri Leppik.
    Teelahkmel seistes tasub alati viivuks seisatada ja mõelda, mis on meie eesmärk, kuhu me minna tahame ja kuhu erinevad teeharud meid välja viiksid.

    Sotsiaalkindlustuse eesmärk on katta sotsiaalseid riske. Pensionikindlustus on meil olnud kindlustus vanaduse ja ka toitja kaotuse riskide vastu.

    Väga lihtsalt öeldes – seda raha, mis kulutatakse ära enne pensioniiga, pensioniks enam alles ei ole. Just võimalus pensioniks kõrvale pandud raha välja võtta ja ära kasutada enne pensioniiga on põhjus, miks koalitsioonileppes kavandatud sambaremont toimetulekut pensionieas murendab, mitte ei tugevda.

    Kui rääkida tehnilisemalt, siis koalitsioonileppe teksti jõudnud pensionipunktide näol oleks tegemist sotsiaalmaksu sihtotstarbe muutmisega. Ja seda mitte ainult nüüd ja tulevikus, vaid ka tagasiulatuvalt. Sotsiaalmaksu 20 protsendi osa on kehtiva seaduse järgi sihtotstarbeline maks, “pensionikindlustuseks /…/ vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis.”

    Kui koalitsioonilepingu järgi “Investeerimiskontolt vahendite väljavõtmine on võimalik igal ajahetkel”, siis tähendaks see aga, et sotsiaalmaksu 20 protsendi osa ei ole enam sihtotstarbeliselt ainult pensionideks, vaid neli protsenti osa sellest kataks ka muid riske ja finantsvajadusi, nagu laenude teenindamine või tarbimisvajadused tööeas. Teiste sõnadega, sotsiaalmaksu sihtotstarbeline pensioniosa langeks 20 protsendilt 16 protsendile. Nelja protsendi osa võib soovi korral kasutada oma tulevase pensioni heaks, aga võib kasutada ka ükskõik milleks muuks.

    Muidugi tekib siin rida küsimusi. Kui on poliitiline tahe sotsiaalmaksu otstarvet muuta ja kohustusliku sotsiaalse kaitse taset langetada, siis miks peab seda tegema nii keeruliselt, nagu koalitsioonileppe tekst seda kirjeldab? Inimene peaks küll oma investeerimiskontole ajuti kahe protsendi suurust kogumispensionimakset juurde maksma, et sotsiaalmaksu nelja protsendi osa kätte saada, aga lõpuks võib ta ikkagi kõik investeerimiskontole kogutud summad soovi korral “igal ajahetkel” välja võtta. Jah, maksta tuleb tulumaks, aga ega palkagi ju ilma tulumaksu maksmata kätte ei saa. Miks soovitakse sotsiaalmaksu nelja protsendi osa väljakantimist investeerimiskontodele teha tehniliselt keeruka ja segase ringiga?

    Palju lihtsam ja selgem oleks sel juhul langetada sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kohe 16 protsendile ja jätta need neli protsenti kätte. Need, kes soovivad pensioniks koguda, maksavad ise need neli protsenti või ka rohkem pensionifondi.

    Muidugi, siis ilmneks sellise reformi sisuline olemus – tegemist ei oleks mitte eeskätt pensionireformiga, vaid sotsiaalmaksu reformiga, millel mõistagi on oma mõju pensionidele. Vabatahtlikuks ei muutuks siis mitte teine sammas – mille koalitsioonileppe tekst lubab säilitada – vaid vabatahtlikuks muutuks sotsiaalmaksu nelja protsendi osa.

    Palju lihtsam ja selgem oleks sel juhul langetada sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kohe 16 protsendile ja jätta need neli protsenti kätte.

    Muidugi on sellises reformis omad konksud, mis võib ka seletada, miks see skeem on välja pakutud nii keerulisena. Teise sambasse aastatel 2002–2019 kogutud raha väljavõtmise võimalus muudaks sisuliselt ju sotsiaalmaksu sihtotstarvet ka tagasiulatuvalt, ent siiski ainult neile, kes kas kohustuslikult või vabatahtlikult teise sambaga liitusid. Samas tähendaks see mitteliitunud isikute ebasoodsamat kohtlemist, sest neile ei laieneks õigused ja võimalused, mis tekiks teise sambaga liitunutel.

    Kui teise sambaga liitunud isikud saaksid investeerimiskontole kantud sotsiaalmaksu osa abil maksta tagasi oma tarbimislaene või katta laste koolituskulusid – viidates Sven Sesteri toodud näidetele ERR intervjuus “Otse uudistemajast” (10.04.19) – siis mitteliitunud isikutel sellist võimalust ei teki.

    Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ütles enne valimisi Eesti Ekspressile (13.02.19) antud kommentaaris, et tema mitteliitunud isikuna ei ole kade. Tõesti, kadedus ei ole õiguslik kategooria, ent võrdne kohtlemine on. Tasub tähele panna, et teise sambaga mitteliitunud isikuid koheldakse erinevalt ja ebasoodsamalt asjaolude tõttu, mida need isikud otsuse tegemise ajal – kas teise sambaga liituda või mitte – kuidagi ette näha ei saanud.

    Samas pole raske näha, miks soovib KEI-koalitsioon teise sambaga mitteliitunute võrdset kohtlemist vältida – sarnase võimaluse laiendamine mitteliitunutele tooks riigile kaasa potentsiaalselt suured täiendavad eelarvekulud. Mitte mõned miljonid, vaid sajad miljonid eurod. See õiguslik ja eelarverisk saab tõenäoliselt olema ka oluline heidutus, mis sunnib enne kümme korda mõõtma kui sotsiaalmaksu nelja protsendi osa “igal ajahetkel” väljamaksmise õigus seadustesse sisse lõigatakse.

    Lauri Leppik

    Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse vanemteadurArvamuslugu ilmus 15.04.2019 Postimehes.

  • Uuring: mis juhtus Suurbritannias, kui seal teise sambasse kogunenud raha kasutamine vabaks lasti? Siiri Liiva

    Sarnaselt täna Eestis toimuvate aruteludega saatsid ka Suurbritannia 2015. aasta otsust kaotada piirangud pensioniks kogutud raha kasutamisele arvamused, et inimesed võivad siis selle rahaga hakata vastutustundetult ringi käima. Sealse finantskäitumise ameti 2017. aasta uuringust[1] ilmnes, et seda siiski ei juhtunud.

    Ühendkuningriigi finantskäitumise ameti (FCA) 2017. aastal läbi viidud pensionisüsteemi uuring vaatles seda, mida otsustasid tarbijad teha pärast 2015. aasta aprilli, kui seal kogumispensioni ehk teise pensionisamba vahendite kasutamine vabaks lasti.

    Uuringu esmajäreldus oli, et tarbijad kiitsid pensioniks kogutud rahalt piirangute kaotamise heaks. Reformi elluviimise järel võeti kasutusele üle miljonile pensionikontole regulaarselt kogunenud vahendid. Nende tarbijate hulgas, kes võtsid oma kogumispensioni raha kasutusele, hakkasid silma järgmised trendid.

    Kogumispensioni vahendite kasutuselevõtmisest enne pensionile jäämist oli saamas „uus norm”. 72% juhtudel võtsid kogumispensioni vahendid kasutusele inimesed, kelle vanus jäi alla 65 aasta. Seejuures võeti see raha välja ühekordse suurema maksena.

    Üle poole juhtudest (53%) võeti kogumispensioni raha välja kogu pensionikontole kogunenud summa ulatuses. 90% juhtudest oli sinna kogunenud alla 30 000 naela ehk 34 770 euro. Üle poole nendest juhtudest, kus kogusumma korraga välja võeti, läks see kas hoiuseks või investeerimiskontole.

    „Üldiselt ei leidnud me tõestust väitele, et inimesed oleksid oma pensionisääste laristama hakanud,” rõhutas FCA oma uuringu ülevaates. Ka toodi välja, et nende puhul, kes kogu raha korraga oma kogumispensioni kontolt välja võtsid, oli enamikul juhtudel (94%) neil inimestel lisaks riiklikule pensionile ka muud sissetulekuallikad.

    Ka märkis FCA, et enne 2015. aasta aprillis aset leidnud pensionireformi eelistasid inimesed enam kui 90% ulatuses kasutada kogumispensioni kontole kogunenud raha annuiteedi ostmiseks. Pärast pensionireformi arendasid mitmed teenusepakkujad välja lahendusi, mis aitaksid tarbijatel muutusi paremini mõista ja leida lihtsamaid lahendusi nende vahendite kasutuselevõtuks.

    Siiri Liiva
    Ärileht

    Artikkel ilmus 14.04.2019 Ärilehes.

    [1] Financial Conduct Authority. Retirement Outcomes Review at a Glance 2017. Kättesaadav arvutivõrgus: www.fca.org.uk/publication/market-studies/retirement-outcomes-review-summary.pdf?fbclid=IwAR25PVU-3Wmtkj4EK4_KTm0wec2pPC-p2GIkjBPJ6Cu80liKLEL6EY6DMS0.

  • Õiglus kaalukausil. Hiie Marrandi

    Oleme ajakirjas MaksuMaksja ikka ja jälle avaldanud uudiseid sellest, kuidas kodanik pöördub õiguskantsleri poole oma murega, et sarnases olukorras ühte maksumaksjat maksustatakse, teist aga mitte. Selline ebaõiglus on mõnikord põhiseadusegagi vastuolus. Teinekord jälle jõutakse seisukohale, et erinev kohtlemine on seadusega kooskõlas ja vastab seadusandja tahtele. Nüüd on õiguskantsler parlamendile saatnud järjekordse märgukirja, milles päritakse aru, mis oli seadusandja eesmärk Kredexi toetuste erinevat kohtlemist lubades.[1]

    Asi on selles, et tulumaksuseaduse 2018. aastast alates kehtiva versiooni järgi on inimeste maksuvaba tulu astmeline. Kui inimese sissetulek kasvab, siis maksuvaba tulu suurus väheneb. Kui aastatulu ületab 25 200 eurot (2100 eurot kuus), kahaneb maksuvaba tulu nullini.[2]

    Möödunud aasta algus oli meie tulumaksusüsteemile ajalooline selles mõttes, et lisaks mitmesugustele dividendide maksustamise probleemidele tekkis terve rida uusi küsimusi füüsilise isiku tulumaksu kohta.

    Esimest korda saab Eesti inimene omal nahal tunda, mida paljude Lääne-Euroopa riikide maksumaksjad on kogenud juba aastaid — et kui teenid rohkem tulu, siis maksukohustus suureneb selliselt, et saad lõpuks kätte vähem, kui oleksid saanud väiksema sissetuleku juures.

    Harilikult loetakse inimese aasta tulu hulka tema palk ja ka näiteks vara müügist saadud kasu. Aastatulu hulka loetakse veel terve rida muid sissetulekuid, mis kuuluvad samuti maksustamisele. Üheks selliseks sissetuleku liigiks on Kredexi toetus eluaseme soetamiseks või parendamiseks.

    Asja muudab kummaliseks see, et analoogseid toetusi saab Kredexi kaudu taotleda ka korteriühistu[3] ning selliselt saadud toetus tulumaksustamist ei mõjuta. Sel juhul on toetuse saajaks formaalselt küll juriidiline isik, aga sisuliselt on tulemus sama, sest lõplikuks kasusaajaks on ikkagi inimene, kelle elujärg pisut paraneb.

    Õiguskantsleri kantselei oli omalt poolt isegi rehkenduse valmis teinud ja näitas numbrite abil, kuidas maksukoormus muutub: Kredexi toetus võib tulumaksukohustust märkimisväärselt suurendada. Inimesele elamistingimuste parandamiseks makstud toetus võib suurendada tema aastasissetulekut sel määral, et ta jääb maksuvabast tulust ilma ning peab kogu oma sissetulekult maksma 20% tulumaksu. Näiteks kui 14 000 euro suuruse aastapalgaga inimene saab väikeelamu rekonstrueerimise toetust 15 000 eurot, on tema maksustatav sissetulek 29 000 eurot. Kuna toetus on maksustatav ja ta kaotab ka õiguse maksuvabale tulule, tuleb tal maksta tulumaksu 5800 eurot aastas. See tähendab, et ta peab maksma tulumaksu 4200 eurot rohkem kui siis, kui ta ei oleks saanud Kredexi toetust. Kuna palgatulult ja toetuselt on maksud juba kinni peetud, peab ta tuludeklaratsiooni alusel juurde maksma 1200 eurot. Pärast seda, kui 15 000 euro suurusest toetussummast on maksud maha arvatud, saab inimene toetusena kätte 10 800 eurot. Inimese maksevõime ei pruugi toetuse saamisest hoolimata olla paranenud, sest toetuse näol on tegemist kuluhüvitisega. Näiteks väikese sissetulekuga lasterikka pere igapäevast toimetulekut võib Kredexi toetus ja seoses sellega suurenev maksukohustus isegi halvendada. Toetus aitab küll parandada pere elamistingimusi, aga kuna see suurendab ka pere ülalpidaja tulumaksukohustust, saab teha vähem muid eluks vajalikke kulutusi. Korteriühistutele väljamakstavaid toetusi ei maksustata, sest juriidilise isiku tulu ei maksustata selle saamisel. Seega, kui korteriomanik saab elamistingimuste parandamiseks toetust korteriühistu kaudu, see toetus tema maksuvaba tulu arvestust ei muuda.

    Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et praegu valitsev olukord võib inimeste toimetulekut parandamise asemel kahjustada. Jääb loota, et Riigikogust tuleb mõistlik vastus ning et õige pea muudetakse tulumaksuseadust nii, et see toetus ei kuulu maksustamisele. Iseenesest ei ole palju vaja — piisaks tulumaksuseaduse § 19 lõikesse 3 ühe punkti lisamisest. 2018. aastal näiteks lisati sellesse loetellu punkt, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata Euroopa Liidu struktuuritoetusest füüsilisele isikule makstavat toetust kinnistule vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamiseks või kogumismahuti paigaldamiseks.

    Kindel sellises optimistlikus tulevikustsenaariumis olla ei saa, sest küllalt lähedasest minevikust on hoiatav näide, kuidas seadusesse ei tehtud mingit muudatust ja parlamendi seisukoht oli, et mõningane ebavõrdne kohtlemine oligi seadusandja eesmärgiks.[4] Jutt käib töövõimetuspensioni ja töövõimetoetuse erinevast kohtlemisest. Töövõimereformi tulemusel muutus enamik töövõimetuspensionäre töövõimetoetuse saajateks. Töövõimetuspension kuulub tulumaksuga maksustamisele. Töövõimetoetus aga on inimesele seaduse alusel makstav toetus ja maksustamisele ei kuulu.[5] Ebavõrdne maksustamine puudutab neid vähenenud töövõimega inimesi, kelle sissetulekud koos pensioni või töövõimetoetusega ületavad 500 eurot kuus.

    Kuni meie tulumaksuseadus on selline, nagu see praegu veel on, tuleks iga kell eelistada toetuse taotlemist korteriühistu kaudu. Kellel see aga võimalik ei ole, tuleb pöialt hoida, et TuMS saab varsti järjekordse maksumaksjate rahakotti lugupidavalt suhtuva muudatuse. Ei ole meie tulumaksusüsteem ammu enam lihtne ja väheste eranditega. Võtame näiteks kas või sellesama paragrahvi 19, mis sätestab toetuste maksustamise. Kõigepealt sätestab seadus, et toetused, stipendiumid jms kuuluvad tulumaksuga maksustamisele. Siis järgneb 17-punktine loetelu väljamaksetest, mis on reeglist erandiks, st mida tulumaksuga ei maksustata. TuMS § 19 lõikes 4 on omakorda loetelu toetustest, millele maksuvabastust ei kohaldata.

    Toetus ja tulu

    Kredexi toetuste puhul tuleks eraldi peatuda tulu mõistel. Nimelt ei ole mitte igasugune sissetulek tulu, mida saab maksustada. Näiteks kuluhüvitised ei ole saaja tuluks. Selle kohta on 2004. aastast alates tulumaksuseaduse §-s 12 kolmas lõige, mis kinnitab, et füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumendiga tõendatud kulu hüvitis.[6]

    Kulude hüvitisi ei loetud inimese maksustatavaks tuluks ka enne 2004. aastat, aga aastate jooksul on teisigi lauseid selguse huvides seadusesse lisatud. Tulu definitsiooni seaduses ei ole, lähtuda tuleb tulu majanduslikust olemusest. Nii on tulu isiku tagastamatu sissetulek, mille tulemusena tema vara suureneb. Seega on täiesti põhjendatud õiguskantsler Ülle Madise küsimus, et kui Kredexi toetus on olemuslikult kulukompensatsioon (st toetust saava inimese sissetulek reaalselt ei kasva), kas toetuse maksustamine on kooskõlas tulu maksustamise põhimõtetega.

    Mõistlik oleks selliseid toetusi, mis tulu mõistele tegelikult ei vasta, mitte maksustada. Kas meie riigieelarve sellist asja välja kannab, on iseküsimus. Võib-olla lähiaastatel mitte, aga loota võib, et tulevikus olukord muutub mõistlikumaks. Ei ole ju kaugel seegi aeg, kui idee 500-eurosest maksuvabast tulust tundus ulmeline.

    Tulumaksuseadus ei ole lihtsakoeline seadus, millest igaüks talupojatarkuse abil sotti saab. Isegi maksuspetsialistid näevad vaeva, et end seaduse mõttest ja sättest läbi närida. Paralleelselt Kredexi toetuste maksustamise juhtumiga on õiguskantsleril töös ka teine — toitjakaotuspensioni — juhtum. Õhus on küsimus, miks peaks saadav toitjakaotuspension vähendama laste eest ette nähtud täiendavat maksuvaba tulu.[7] Kui parlament õiguskantslerile vastab, kirjutame sellest kindlasti teilegi.

    Hiie Marrandi
    EML juhatuse liige

    [1] Vt õiguskantsleri 18.04.2019 kirja nr 6-1/190214/1901996 Riigikogu rahanduskomisjonile „Sihtasutuse Kredex toetuste maksustamine”.

    [2] Tulumaksuseaduse § 23.

    [3] Vt www.kredex.ee/toetus/ „Pakume toetusi eraisikutele ja korteriühistutele, mille kaasabil on võimalik parandada enda ja oma pere elamistingimusi.“

    [4] Vt Hiie Marrandi. Vahetevahel on vahedel vahed vahel ehk Mis vahe on töövõimetuspensionil ja töövõimetoetusel? – MaksuMaksja 2018, 1, lk 21-24.

    [5] TuMS § 19 lg 3 p 3, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata seaduses sätestatud toetust.

    [6] TuMS § 12 lg 3 teksti on korduvalt täiendatud, hetkel kehtib järgmises sõnastuses: Füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumendiga tõendatud kulu hüvitis, riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse makstud või kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida makstakse seoses ettevõtlusega. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksustamisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad.

    [7] Õiguskantsleri 18.04.2019 kiri nr 6-1/190434/1901995 Riigikogu rahanduskomisjonile ja sotsiaalkomisjonile “Toitjakaotuspension ja laste eest ettenähtud täiendava maksuvaba tuluvähendamine”.

  • Pensionid ja hirmutamine. Indrek Neivelt

    Pensioni II samba diskussioon on läinud väga tuliseks. Turuosalised kardavad kaotada ülitulusat äri ja hirmutavad üldsust. Nende murest tuleb aru saada, sest ainuüksi eelmisel aastal said fondihaldurid teenustasudena üle 40 miljoni euro.

    Seda on rohkem, kui näiteks ERR ehk siis Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ülalpidamiseks aastas kulub. Meile, pensionikogujatele, on selline fondimajandus selgelt liiga kallis ja selle saaks neli-viis korda odavamalt ära teha.

    Samal ajal on piirangute pärast raha paigutamisel ja liiga kõrgete tasude tõttu jäänud Eesti rahval teenimata ligikaudu miljard eurot. Miljard eurot! Keegi ei küsi, kelle tegemata töö see on olnud. Küll aga loobitakse meediaruumi valesid ja pooltõdesid ning süüdistatakse neid, kes tahavad midagi muuta.

    Meedia kubiseb pöördumistest ja artiklitest. Loen neid tekste ja imestan. Argumente praktiliselt ei ole, peale selle, et muutusi lihtsalt ei tohi teha. Kohustuslikus korras peab koguma… Inimene ise ei tohi vabalt otsustada…

    Kolmkümmend aastat tagasi tahtsime me kõik vabaks saada. Uskusime, et vaba inimene tagab ühiskonna kõige loomulikuma ja kiirema arengu. Täna enam me sellesse ei usu. Nüüd usume, et kõik on vaja raamidesse suruda ja inimest on vaja sundida. Nii nagu nõukogude ajal aeti talupidajad sunniviisiliselt kolhoosi ja osa palka maksti obligatsioonides. Need ideed elavad meis edasi ning tahame samamoodi tegutseda. Ainukene erinevus on, et siis investeeriti raha oma riigi majandusse, nüüd aga teiste riikide majandustesse.

    Hirmutatakse hüperinflatsiooniga ja pensionisammaste natsionaliseerimisega riigieelarve kulude katteks. Seda ei juhtu. Ei maksa hirmutada. Küll aga tuleks väljavõetavalt rahalt tulumaksu maksta. Ja seepärast raha väljavõtjaid ilmselt liiga palju ei oleks. Oletame, et raha võtab välja kuni veerand kogujatest. See oleks 1 miljard ja riigile laekuks sellest 200 miljonit. Aga veel kord — see on ainult oletus.

    Kohustusliku pensionisamba pooldajad väidavad, et samamoodi on kohustuslik tervisekindlustus. Või autokindlustus. Ja seetõttu peaks olema ka pension. Siin aga on üks suur erinevus: pensionile minemist oskame ette ennustada, aga õnnetust mitte. Lisaks jääb alati alles pensioni esimene sammas, mis ongi justkui kindlustus ja aitab hullemast välja.

    Huvitav on ka see, et suure hirmuga väidavad täna juba ka fondijuhid ise, et tasud on liiga kõrged ning nemad on tahtnud tasusid juba ammu alandada ja fondindust reformida. Huvitav küll, aga mina olen pensionifondidega tegelenud juba kolm aastat, aga ei ole sellist soovi kahjuks märganud. Pigem ikka vastupidi. Kogu aeg on üritatud seletada, et kõik on hästi ja suuri muutusi ei ole vaja. Nüüd järsku selline meelemuutus. Aga see valmisolek on väga hea ning see tuleb ära kasutada.

    Ükskõik, mida koalitsioon otsustab, suur raha jääb endiselt fondidesse ja seda on vaja edaspidi paremini juhtida ning teha seda madalamate kuludega. Tasu maksimummäära peaks vähendama minimaalselt kaks korda (ühelt protsendilt pooleni) ja varade paigutust tuleb oluliselt muuta. Hoida tänases keskkonnas 60% pensionivara võlakirjades on selgelt ebamõistlik. Isegi vastutustundetu. Tööpõld on lai ja pensionikogujatena loodame, et nüüd seistakse rohkem meie kõigi eest.

    Indrek Neivelt
    Ettevõtja

  • Müügi-tagasiliisingu tehingute maksustamisest käibemaksuga Euroopa Kohtu praktikas. Kaspar Lind

    Euroopa Kohus tegi 27.03.2019 otsuse kohtuasjas nr C201/18 (Mydibel), milles on käsitletud müügi-tagasiliisingu tehingute (sale-and-lease-back) käibemaksuga maksustamist. Enne kohtulahendi käsitlemist annan ülevaate Eesti seadusest ja Eestis kujunenud seisukohtadest, mis puudutavad teatud liiki finantstehinguid ja nende käsitlemist KMS § 2 lõikes 5 toodu võõrandamise mõiste kontekstis.

    Kuidas Eestis on?

    KMS § 2 lõikes 5 on viidatud sellele, et võõrandamise mõiste KMS-is ei sõltu kaupade „asjaõiguslikust staatusest“. Määratlus „sõltumata kauba asjaõiguslikust staatusest“ viitab sellele, et erinevalt eelnevalt toodud näidetest on olemas ka selliseid tehinguid, mille puhul toimub küll formaalselt omandiõiguse üleminek, kuid KMS mõttes „võõrandamist“ ja käivet ning sellega kaasnevat maksustamist ei teki, sest „omanikul“ ei teki kauba „omanikuna kasutamise õigust“. Näitena võib tuua teatud liiki finantstehingud, mille puhul praktilistest kaalutlustest lähtuvalt on võlausaldaja otsustanud pandiõiguse asemel tagatisvara omandada. Sel juhul kujutab tagatisvara müük endast majanduslikus mõttes laenu saamist ning tagatisvara tagasiostmine on laenu tagasimakse. Müügihinna ja ostuhinna vahest tekkinud kulu on laenuvõtja intressikulu.

    Tagatise omandamist kasutatakse üsna laialdaselt näiteks väärtpaberite puhul (repotehing), aga ka transpordivahendite puhul (kuna Eestis puudus pikka aega asjaõiguslik register, kus saaks õiguslikult siduvat pandikannet registreerida), aga ka näiteks kinnisasjade puhul on levinud nn müügi-tagasiliisingu tehingud (inglise keeles sale-and-lease-back). Kui lepingu esemeks olev kaup on katkematult laenuvõtja valduses ning lepingu kohaselt toimub pärast kõikide maksete tegemist omandiõiguse tagasikandmine, siis ei ole tegemist kauba võõrandamisega kommenteeritava lõike tähenduses.[1]

    Rahandusministeerium ei ole alati KMS § 2 lõiget 5 tõlgendanud majanduslikust sisust lähtuvalt, vaid on vastusena EML selgitustaotlusele 2009. aastal teatanud, et formaalne omandiõiguse üleminek toob alati kaasa käibemaksukohustuse. Seega on kujundatud omapärane hübriid juriidilisest vormist ja majanduslikust sisust, kus vastavalt vajadusele võetakse aluseks kord üks, kord teine. Tõsi, tavaolukorras (kui ettevõtjad saavad sisendkäibemaksu maha arvata) ei ole suurt vahet, kas tagatise omandamise ja lunastamise tehinguid maksustada või mitte, aga sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise korral tekiks maksustamisest õigustamatu lisakulu.[2]

    Näiteks Saksamaa rahandusministeerium on oma ametlikus juhendis andnud välja märksa ettevõtjasõbralikuma tõlgenduse. Sale-and-lease-back tüüpi tehing on laenu andmine.[3] Tagatisena võlausaldaja omandisse antud kauba käive tekib alles siis, kui võlausaldajal tekib tagatise realiseerimise õigus (st laenu tasumise tähtaeg on saabunud, aga võlgnik ei ole laenusummat tasunud). Sel hetkel loetakse kaup võõrandatuks tagatise andjalt tagatise omandajale. Sama kehtib siis, kui tagatist hakatakse poolte kokkuleppel realiseerima enne laenu tagastamise tähtaega. Kui tagatise omandaja võõrandab tagatisvara kolmandale isikule, tekib komisjonilepinguga sarnane olukord ehk kahekordne käive sama kauba osas.[4] Samamoodi toimub maksustamine ka käsipandi eseme puhul.[5] Kui aga võlausaldaja peaks andma vara realiseerimise õiguse võlgnikule endale, siis tekib kolmekordne käive — vara võõrandamine võlgnikult võlausaldajale tagatisena ning tagatise realiseerimine komisjonilepingu korras võlausaldajalt kui komitendilt võlgniku kui komisjonäri kaudu ostjale. Kui aga võlgnik võõrandab tagatisvara enne laenu tasumise tähtaega ja kasutab müügist saadud raha oma majandustegevuses (sh tagatisvara asendamiseks uute asjade ostmiseks), siis käivet võlgniku ja võlausaldaja vahel ei teki, vaid käive toimub võlgniku ja kolmanda isiku vahel.[6]

    Euroopa Kohtu selgitused

    Nüüd on oma seisukohta väljendanud ka Euroopa Kohus 27.03.2019 otsuses kohtuasjas nr C-201/18 (Mydibel). Nimetatud kohtuasjas oli Belgias kartulitoodete valmistamisega tegelev käibemaksukohustuslane (Mydibel SA) enda likviidsuse parandamiseks teinud kahe kinnistuga sale-and-lease-back tehingud (müük-tagasirent), mida ei maksustatud käibemaksuga. Lihtsustatult oli tegemist skeemiga, kus kinnisasjadele seati 99 aastaks hoonestusõigused finantseerimisasutuste kasuks, mille eest äriühingule laekus raha. Samal ajal aga sõlmiti ka liisingulepingud, millega sama ettevõtja sai kinnisasjad enda kasutusse ja kohustus maksma 15 aasta jooksul nende kinnistute eest sama summa, mille ta oli hoonestusõiguse eest saanud, ning lisaks intressi. Samuti oli liisingu lõppemisel võimalik kinnistud välja osta. Belgia maksuhaldur leidis, et tegemist oli käibega ja maksukohustuslane peab hakkama korrigeerima kinnisasjadega seonduvalt maha arvatud käibemaksu. Belgia kohus pöördus eelotsuse saamiseks Euroopa Kohtu poole.

    Euroopa Kohus lähtus majanduslikust sisust. Kohus asus seisukohale, et sale-and-lease-back tehing (müük-tagasirent) kujutab endast ühte tehingut. Neil asjaoludel ei saa neid tehinguid kvalifitseerida „kaubatarneks“ (otsuse p 41). Seda põhjusel, et kuigi nimetatud tehingutega anti finantseerimisasutustele üle tsiviilõiguslikult hoonestusõigused, siis piiravad kinnisvara liisingust tulenevad Mydibel SA õigused neid hoonestusõiguseid selliselt, et finantseerimisasutused ei saa käsutada põhikohtuasjas kõne all olevad kinnisasju nii, nagu nad oleksid nende omanikud. Kohus leidis, et need konkreetsed sale-and-lease-back tehingud (müük-tagasirent) on puhtalt finantseerimistehingud, mille eesmärk on tõsta Mydibel SA likviidsust, kinnisasjad jäid sama maksukohustuslase valdusse ning ta on neid katkematult ja kestvalt kasutanud oma maksustatavate tehingute tarbeks (otsuse p 40). Seetõttu ei ole ka põhjust sisendkäibemaksu mahaarvamist korrigeerida.

    Loodetavasti ei tekki pärast sedavõrd konkreetset Euroopa Kohtu lahendit enam tulevikus Eestis väärarusaamu ning edaspidi lähtutakse müügi-tagasiliisingu tehingute puhul ainult tehingu majanduslikust sisust.

    Kaspar Lind
    ATTELA Advokaadibüroo vandeadvokaat ja partner

    [1] Raamatupidamises kajastamise kohta annab Raamatupidamise Toimkonna juhend RTJ 9 „Rendiarvestus“ p 40 järgmise selgituse: Kui müügi-tagasirenditehingus tagasirent on kapitalirendi tingimustel, kajastatakse tehingut kui finantseerimistehingut, mitte kui ostu-müügitehingut, st „müüdud” vara jääb müüja bilanssi ning saadud raha („müügihinna”) summas kajastatakse bilansis kapitalirendikohustust. „Müügihinna” ja rendimaksete miinimumsumma vahet kajastatakse rendiperioodi jooksul intressikuluna analoogiliselt tavaliste kapitalirendilepingutega.

    [2] Vt kirjavahetust ja kommentaari artiklis: Käive edasi, käive tagasi. – MaksuMaksja, 2009, 10, lk 25-28.

    [3] Saksamaa Liitvabariigi Rahandusministeeriumi koostatud käibemaksuseaduse rakendusjuhend. Umsatzsteuer-Anwendungserlass (UStAE) 3.5 Abs. 7. Arvutivõrgus kättesaadav: www.bundesfinanzministerium.de/Web/DE/Themen/Steuern/Steuerarten/Umsatzsteuer/Umsatzsteuer_Anwendungserlass/umsatzsteuer_anwendungserlass.html.

    [4] UStAE 1.2.

    [5] Kuna panditud vara omandiõigus jääb pantijale (võlgnikule), st „juriidiliselt on kõik korrektne“, siis pandieseme käibe maksustamise osas oskab meie Rahandusministeerium anda Saksamaa omaga sarnaseid tõlgendusi. Vt artiklit: Kuidas arvestada käibemaksu panditud vara müügilt? – MaksuMaksja, 2010, 3, lk 19-21.

    [6] Saksamaa praktika kohta pikemalt vt J. Bunjes, R. Geist. Umsatzsteuergesetz. Kommentar. 6. völlig neubearbeitete Auflage. C.H. Beck´sche Verlagsbuchhandlung. München: 2000, lk 156.

  • 2019. a esimese poolaasta huvitavamad Riigikohtu lahendid. Martin Huberg

    MaksuMaksjal on tavaks saanud teatud intervalliga anda lühiülevaade põnevamatest maksualastest Riigikohtu lahenditest. Lugejal tasub tähele panna, et selline formaat sisaldab suures osas kohtulahendite tsitaate ning vaid vähesel määral selgitavat või tausta avavat infot. Kui mõni lahend on eriti põnev või märgiline, siis proovime tavapäraselt sellele pühendada terve artikli, mitte pelgalt otsust tsiteerida. Formaadid erinevad seega, kuid sellest ei maksa end segada lasta, sest lugedes rumalamaks üldjuhul kummalgi puhul ei jää.

    Järgnevalt olen välja jätnud vaidlusega seotud isikute nimed (ka ärinimed), isegi kui need on Riigikohtu kodulehel kenasti nähtavad. Asendan need mõne muu nimisõnaga. Lahendid on avaldatud Riigikohtu kodulehel ja huviline saab sealt ise lugeda, kes keda.

    Panktorimenetluses ettevõtte üleandmine

    Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.2019. aasta lahend asjas nr 3-17-590 on tähelepanuväärne mitmes mõttes. Esmalt muidugi selles mõttes, et Riigikohus tunnistas, et on varem eksinud, ning muutis senist praktikat käibemaksuseaduse tõlgendamisel.

    Küsimuse all oli käibemaksuseaduse § 4 lg 2 punkt 1 ehk siis sooritus, mille puhul ei teki käivet. Konkreetsel juhul seisnes see ettevõtte või selle osa üleandmises pankrotiprotsessi käigus. Senises kohtupraktikas oli seda loetud käibeks, kuid uues lahendis asuti seisukohale, et menetlus, mille raames ettevõte või selle osa üle antakse, ei ole oluline ning sedasorti tervikvara üleandmine käivet ei tekita.

    Enamasti puutume me praktikas ettevõtte või selle osa üleandmise küsimusega kokku neil juhtudel, kus seda on maksustatud ning omandaja on sisendkäibemaksu maha arvanud, kuid võõrandaja on koos käibemaksuga „punuma pistnud“. Sellises olukorras on maksuhalduril keeruline võõrandajalt käibemaksu kätte saada ning suurem šanss on hoopis ostjalt käibemaks sisse kasseerida. Kuna niisama seda teha ei saa, siis üks võimalus ongi vaadata, ega tarnet valesti maksustatud ole, sest kui see oli ettevõtte või selle osa üleandmine, siis seda käibeks ei loeta ning sellisel juhul oleks ka ostja poolt sisendkäibemaksu mahaarvamine vale. Vahel on maksuhalduril õigus olnud, vahel mitte.

    Praegusel juhul toimus panktoriprotsessi käigus enampakkumine ning selle käigus võõrandati tegutseva ettevõtte tervikvara, sh laos olev tooraine ja materjalid, lõpetamata toodang ning valmistoodang, tootmiseks vajalikud seadmed, pankrotis oleva ettevõtja tütarettevõtja (osaühingu) osad, liisitud seadmed (sh autopark), kaubamärk, domeeninimed ning jäätmeluba.

    Alguses esitas pankrotihaldur tehingu kohta käibemaksuga arve ning ostja soovis mõistagi sisendkäibemaksu maha arvata ning tegi seda ka. Hiljem esitas pankrotihaldur uue arve, millel olnud käibemaks välja toodud, samas varasema arve tühistamisele ei viidatud. Uue arve esitamise tingis pankrotihalduri hoolsuskohustuse täitmine — ta nimelt pöördus maksuhalduri poole, et saada teavet, kas ta oli maksustamise õigesti läbi viinud või mitte. Kui maksuhaldur oli oma seisukoha edastanud, teavitas haldur ostjat tehingu ebaõigest maksustamisest ja väljastas uue arve. Sellele järgnes mõistagi ostjapoolse maksuarvestuse korrigeerimine ning vaidlus jõudiski kohtusse.

    Nagu öeldud, oli Riigikohus sunnitud senist praktikat muutma. Nimelt oli kohus varasemas (10.06.2013. aasta) lahendis nr 3-3-1-25-13 analüüsinud täitemenetluse raames toimuvat vara võõrandamist ning sedastanud: Ringkonnakohus selgitas otsuse p-s 11, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Samas ei välista VÕS § 181 igasugust TMS-ga reguleeritud vara müüki VÕS rakendusalast. Vara müük TMS § 102 alusel erineb oluliselt muust selle seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. Kolleegium nõustub selle seisukohaga.

    Võlaõigusseaduse § 181 sätestab: Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Kuna käibemaksuseaduse § 4 lg 2 punkt 1 viitab, et tegemist peab olema ettevõtte või selle osa üleandmisega võlaõigusseaduse tähenduses, kuid VÕS § 181 sätestas välistuse, siis järeldatigi, et neil puhkudel KMS § 4 lg 2 punkt 1 ei kohaldu.

    Ehk siis, kohus luges eelnevast välja, et täitemenetluse ja pankrotiprotsessi käigus ettevõtte üleandmist ei loeta ettevõtte üleandmiseks, v.a nt erandjuhtum, kus võõrandamine toimub lihtsalt täituri kontrolli all. Sellest järeldati omakorda, et see ei saa olla ettevõtte või selle osa üleandmine ka käibemaksuseaduse § 4 lg 2 punkti 1 tähenduses, millest omakorda tulenes, et sisuliselt tulnuks asjad maksustada vastavalt sellele, kas nende võõrandamine tekitab maksustatava või maksuvaba käibe (nt autod maksustatavalt, kinnisasjad üldjuhul maksuvabalt jne).

    Nüüd oligi Riigikohtul võimalus selgitada, et: ettevõtte või selle osa üleminek ei kujuta endast käivet KMS mõttes, sõltumata sellest, millisel viisil — kas seaduse alusel või tehinguliselt — see toimub.

    Kolleegiumi arvates tuleb KMS § 4 lg 2 p 1 mõista selliselt, et ettevõtte üleminek täite- või pankrotimenetluses on ettevõtte üleminek VÕS tähenduses. KMS-s oli oluline viidata VÕS §-s 180 toodud ettevõtte ülemineku mõistele, sest teistes seadustes pole ettevõtte müügi olemust avatud.

    Ja mis puudutas küsimust, kas varasem arve kehtis endiselt, kui pankrotihaldur oli informeerinud ostjat valest maksukäsitlusest ja edastanud uue arve, kuigi vana ei tühistanud, siis selle kohta ütles kohus: Arve asendamine uue arvega ei saa tähendada midagi muud kui eelmise arve tühistamist, isegi kui pankrothaldur seda kaebajale saadetud kirjas sõnaselgelt ei öelnud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebajal polnud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juba seetõttu, et arve ei vastanud KMS § 37 lg-s 7 määratud tingimustele: sellel ei olnud märgitud tasutavat käibemaksusummat ega hinda käibemaksuta.

    Ettevõtte üleandmine, õigusjärglus ja täitmist tagavad toimingud

    Järgmine põnev kaasus (halduskolleegiumi 05.04.2019. aasta lahend asjas nr 3-17-2005) puudutab samuti ettevõtte üleandmist, kuid hoopis teise nurga alt.

    Päris tihti on kuulda arvamusi, nagu saaks võlgadest, sh maksuvõlgadest pääseda, kui lihtsalt jätkatakse tegevust mõne teise „keha“ kaudu ja jäetakse vana „keha“ tiksuma kuni selle õnneliku lõpuni. Teinekord aga võib juhtuda nii, et omandatakse mingi majandusüksus ning saadakse teadmatusest kaasa teise „keha“ taak.

    Kuna me praeguse kaasuse tagamaid väga täpselt ei tea (maksuhaldur alles kontrollis menetluse ajal, kas tegemist üldse oli ettevõtte üleminekuga ja mis asjaoludel), siis eeldame, et kõik oli ilus ja hea, vahel lihtsalt ongi nii.

    Praegusel juhul oli kaebuse esitaja omandanud maksuvõlglaselt vara, mille puhul MTA kontrollis, kas see võiks olla ettevõtte või selle osana käsitatav. St muu hulgas seda, et kui see osutub ettevõtteks, siis ei olnud omandajal õigus ka sisendkäibemaksu maha arvata.

    Maksukorralduse seaduse § 37 näeb aga ette : Ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral lähevad ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule.

    MKS § 31 lõige 1, millele säte viitas, räägib maksukohustusest, kinnipidamiskohustusest, tagastusnõudest, vastutuskohustusest ja kõrvalkohustusest. Kõik need lähevad ettevõtte omandajale üle, v.a kõrvalkohustustest sunniraha maksmise kohustus.

    Üle ei lähe mitte igasugune maksuvõlg, vaid see peab olemuslikult olema just ettevõtte[1] või selle osaga seotud (nt kui ühe poe töötajatele makstud palkadelt on maksud maksmata, siis ei lähe teise poe üleandmisel esimesena viidatud poega seotud maksukohustused üle).

    Lisaks sellele on oluline teada, et maksukorralduse seaduse § 38 näeb ette solidaarvastutuse: Ettevõtte või selle osa üleandnud isik vastutab maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. See tähendab, et maksuhaldur võib ise valida, kellele ja mis ulatuses nõude esitamine on kõige otstarbekam. Kui see on ettevõtte omandaja, siis võib tal tekkida võõrandaja suhtes regressiõigus, kui ta ei olnud kohustusest teadlik ega aktsepteerinud seda enda kohustusena.

    Kuna maksuhalduril oli põhjendatud kahtlus, et võõrandajalt on raske, kui mitte võimatu maksuvõlga sisse nõuda, kui ennetavaid täitetoiminguid ei tehta, siis pöörduski maksuhaldur kohtu poole ja palus kohtuliku hüpoteegi seadmist ettevõtte omandanud isikule kuuluvale kinnisasjale.

    Kuna ettevõtte omandajat kontrolliti vaid tema enda sisendkäibemaksu osas (st kui see oli ettevõtte üleandmine, puudub ka alus käibemaksu mahaarvamiseks), siis leidis viimane, et puudub maksumenetlus, mille raames tema kinnisasjale võõra maksukohustuse täitmiseks täitmist tagavaid toiminguid kohaldada (kohtulikku hüpoteeki seada), sest ei saa ju suvalise isiku vara arvelt maksukohustuslase maksuvõlgu sundtäita.

    Kohus leidiski, et ennetavad täitetoimingud on võimalikud ka siis, kui maksumenetluse tulemusena võib selguda, et tegemist on olnud ettevõtte üleminekuga ning sellega seoses on üle läinud ka maksukohustused, mille täitmine ongi osutunud oluliselt raskemaks, kui mitte võimatuks.

    Teiseks oli oluline küsimus, millised õigused ja kohustused täpselt üle lähevad. Kuna seadus nimetab muu hulgas nii maksukohustust kui ka tagastusnõuet, siis oli küsimus, kas arve muutmisel peaks alusetult riigile makstud käibemaksu tagastama arve esialgsele väljastajale või ettevõtte omandajale. Samuti lahendas kohus küsimuse, millal muudetakse varasemat deklaratsiooni ning millal kajastatakse muudatused jooksvalt:

    Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. KMS § 27 lg-s 5 on sätestatud, et kui maksukohustuslane muudab eelmise maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsiooni andmeid, on ta kohustatud selle maksustamisperioodi kohta esitama maksuhaldurile uue, muudetud andmetega käibedeklaratsiooni. Sellest tuleneb, et kui selle perioodi kohta on tehtud maksuotsus, siis deklaratsiooni parandamise soovi korral peab taotlema ka maksuotsuse muutmist.

    Kui ettevõtte ülemineku tõttu valesti vormistatud müügiarve parandatakse pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, siis kohaldub KMS § 29 lg 7. Arve tühistatakse ja sellest tekkiv käibemaksu tagastusnõue deklareeritakse arve tühistamise kuul. KMS § 29 lg 7 ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta. /—/.

    /—/ MKS § 37 järgi lähevad ettevõtte omandi ülemineku korral ettevõttega seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. /—/ Kõik muud ettevõttega seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused lähevad ettevõtte omandajale üle. Ettevõtte üleandmise tehingult käibemaksu ekslik kajastamine on ettevõttega seotud. Kui määruskaebuse esitajal ei oleks ettevõtte ülemineku tehingu tuvastamisel lubatud arvel ebaõigesti märgitud käibemaksusummat parandada ja samas keelataks tal selle arve alusel sisendkäibemaksu arvestamine, rikutaks käibemaksuga neutraalse maksustamise põhimõtet ja tekiks lubamatu käibemaksu kumulatsioon.

    Ennetavad täitmistoimingud

    Ka järgmises kaasuses (11.02.2019. aasta lahend asjas nr 3-18-1207) lahendati küsimust, millised on ennetavate täitmist tagavate toimingute sooritamise piirid, st millist ja kelle vara saab nt arestida, et tagada tekkivaid maksukohustusi.

    Selles kaasuses oli ühe ettevõtja pangakonto arestitud. Kuna ta ei saanud selle konto kaudu raha liigutada, siis leppis ta teise ettevõtjaga kokku, et kasutatakse teise ettevõtja pangakontot ja makseterminali. Maksuhaldur suutis isegi tuvastada, et kolmveerandi aasta jooksul võeti esimese ettevõtja esindaja poolt deebetkaardiga kontolt välja üle 100 000 euro. Kuna seosed olid ilmsed, otsustas maksuhaldur taotleda selle teise ettevõtja pangakontode arestimist. Küsimus oli — kas nii ikka saab või mitte? Kohus leidis, et niisama lihtsalt seda teha ei saa.

    Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha, ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3‑3‑1‑68‑16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda ei väära ka asjaolu, et praegusel juhul on tõendatud, et raha laekus X OÜ pangakontole Y OÜ majandustegevuse tulemusena. X OÜ-l on endiselt nõudeõigus panga vastu. Põhjendatud ei ole MTA väide, et nõudeõigus panga vastu on Y OÜ-l. See, et Y OÜ juhatuse liikmel oli pangakaart, millega tal oli võimalik Swedbank AS-is asuvalt X OÜ pangakontolt raha välja võtta, ei tähenda, et Y OÜ-l oli nõudeõigus panga vastu. Viimast ei tulenenud Y OÜ-le ka Y OÜ ja X OÜ vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingust. Maksuhaldur ei saa täitetoiminguid sooritades või nende sooritamiseks luba taotledes eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 2018. a määrus nr 2‑17‑6743/38, p 16.3).

    /—/ Riigikohtu üldkogu on korduvalt selgitanud, et MKS § 1361 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes (vt 10. novembri 2011. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑28‑11, p 45 ja 9. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑82‑12, p 53). Kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda võimalus arestida vara, sõltumata selle omaniku isikust, on see seaduses sätestatud (vt nt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 57 lg 6, aga ka kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg 1).

    Et asi ei oleks lihtsalt formaalselt jokk, nagu tavatsetakse öelda, kirjutas Riigikohus maksuhaldurile ka retsepti välja, milles märkis, mida sedasorti olukorras tegema peaks:

    Kolleegium selgitab, et maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumise vältimiseks on võimalik MTA-l enne rahalise nõude või kohustuse määramist taotleda halduskohtult endale (MKS § 136lg 1 ja § 130 lg 1 p 3) või kohtutäiturile (MKS § 1361 lg 11 p 2) loa andmist võlgniku kolmanda isiku vastu suunatud nõude arestimiseks ja kohustada kolmandat isikut maksma raha selleks ettenähtud kontole (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 111, MKS § 1361 lg 11 p 2). Kohtutäiturile loa andmist täitetoimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist võib MTA taotleda üksnes siis, kui maksuhalduri poolt MKS § 130 lg‑s 1 sätestatud täitetoimingute sooritamine ei ole asjas võimalik või ei oleks suure tõenäosusega tulemuslik (MKS § 1361 lg 11, vt ka MKS § 130 lg 2). Seega peab MTA kohtutäiturile loa taotlemisel põhjendama, miks ta ei saa või tal poleks otstarbekas ise täitetoiminguid sooritada.

    Martin Huberg
    EML juhatuse liige

    [1] Tuletan igaks juhuks meelde, et ettevõte raamatupidamise tähenduses ja õiguslikus tähenduses on erinevad mõisted. Praegu käib jutt ettevõttest tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 tähenduses (Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb), mille üleminekuga seonduvat reguleerib võlaõigusseadus, alates § 180.

  • Valik küsimusi-vastuseid 2019. aasta dividendi väljamakse kohta. Lasse Lehis

    Ettevõte maksab 2019. aastal dividende 30 000 eurot järgmiselt:

    – 10 000 eurot äriühingule välismaal,
    – 10 000 eurot eraisikule Eestis,
    – 10 000 eurot äriühingule Eestis (omab ettevõttest 33,33%), kes maksab selle edasi eraisikule.
    Kuidas toimub dividendide maksustamine ja deklareerimine 2019. aastal, kui:
    1) 2018. aastal dividende makstud ei ole?
    2) 2018. aastal maksti dividende 15 000 eurot samadele osanikele sama proportsiooni alusel?

    1) Dividendide maksustamisel ja deklareerimisel mingeid erisusi ei ole, kõik jätkub vanaviisi. See tähendab, et maksukohustus dividendide jaotamisel tekib sellel äriühingul, kes dividende jaotab (tulumaksuseaduse § 50 lg 1). Tulumaksust vabastus saaks kõne alla tulla, kui dividendi maksev ettevõte oleks need omakorda saanud dividendina äriühingult, milles tal on vähemalt 10% osalus.

    2) 2019. aastal jaotatavatelt dividendidelt tuleb tulumaksu maksta järgmiselt:
    – 25 000 euro osas: harilikult — täpselt samade põhimõtete alusel nagu esimese vastuse puhul.
    – 5000 euro osas (st 1/3 2018. aasta dividendide summast): dividend tuleb maksustada 14/86 määras tulumaksuga (vt TuMS § 4 lg 5) ja füüsilisele isikule tehtavalt dividendi väljamakselt peetakse omakorda 1/3 osalt (5000 : 3 = 1666,666 eurot) 7% tulumaksu kinni (vt TuMS § 4 lg 4). See tähendab, et eraisik saab oma kontole (st netodividendina) väiksema summa kui teised dividendisaajad (äriühingud).

    Soodusmäära kohaldamist reguleerivad tulumaksuseaduse § 501 ja § 61 lg 53.

    Kuidas toimub 2019. aastal eraisiku dividendide maksustamine järgmise näite puhul:

    • 2018. aastal maksti ja maksustati dividend 9000 eurot,
    • 2019. aastal saab kasutada soodustust 1 /3 ehk 3000 eurot,
    • ettevõttes on 1 eraisikust osanik,
    • 2019. aastal makstakse dividende 5000 eurot.

    Ettevõtte maksukohustus: 3000 * 14 /86 = 488,37 + 2000 * 20 / 80 = 500

    Eraisiku tulumaksu kinnipidamine 3000 * 7 % = 210

    Dividendide väljamakse: 5000 – 210 = 4790

    Kas arvutuskäik on õige?

    Lisaks küsimus, kuidas vormistata dividendide väljamakse otsus? Kas korrektne on 5000 või 4790 eurot?

    Arvutuskäik on õige.

    Jaotatav dividend on 5000 eurot. Kinnipeetav tulumaks on dividendi osa täpselt samamoodi, nagu töötasult kinni peetav tulumaks on brutopalga osa. Tulumaksu kinnipidamine on teise isiku maksukohustuse täitmine. Küll aga on kogukulu erinev (kasumiaruandes näidatav tulumaksukohustus on tavapärasest väiksem, sest osale kasumile kohaldub 14/86 maksukohustus, osale 20/80).

    Deklareerimisel täidab TSD lisa 7 ise soodusmääraga dividendi ja tavamääraga dividendi lahtrid, teie saate täita ainult lahtri 7008, kus on väljamakstud dividendid kokku. Lisaks tuleb täita ka INF 1 vorm, kus tuleb ka arvutada kinnipeetud tulumaksu summa.

    Ettevõte maksis jaanuaris 2019 välja dividendi summas 15 000 eurot. Eelmisel aastal makstud dividendi summa on 24 000. Järelikult tuleb 8000 eurot soodusmääraga ja 7000 eurot vana arvestusega. Milline on tulumaksu arvutuskäik?

    Kui dividend on juba välja makstud, siis tuleb esimese asjana arvutada kinnipeetud 7% netoväljamaksele juurde, et saada uus dividendisumma, millelt saaks arvutada tulumaksukohustuse. Arvutuskäik sõltub sellest, kas soodusmääraga dividendi osa kasutatakse täielikult ära või mitte (sest soodustuse kasutamine on kohustuslik ja soodusmäära rakendatakse esimeses järjekorras). 8000 eurost 7% on 560 eurot ning see tuleb lisada tavamääras maksustatud 7000 eurole (kui dividendi väljamakse oleks väiksem kui 8000 eurot, tuleks see jagada 0,93-ga).

    Dividendi tulumaksu arvutus on järgmine: 7560-st 20/80 on 1890 eurot ja 8000-st 14/86 on 1302,33 eurot. Kinnipeetav maks on 560 eurot. Kokku 1890 + 1302,33 + 560 = 3752,33 eurot.

    Kui dividendisaaja on mitteresident, kellel ei ole Eestis isikukoodi, siis on vaja see teil MTA-lt taotleda, muidu ei saa seda vormi esitada.

    TSD lisa 7 ja INF 1 selgitused leiate ka MTA kodulehelt: www.emta.ee/et/ariklient/tulu-kulu-kaive-kasum/muudatused/muudatused-dividendide-maksustamisel-alates-01012019.

    Lasse Lehis
    EML juhatuse liige

Loe täismahus artikleid veebis

Lisame ja uuendame varasemaid täismahus artikleid jooksvalt.
Artiklid avaldatakse üldjuhul üks aasta pärast ajakirja ilmumist veebiajakirjana. Varem avaldatakse sisukord, toimetuse veerg ning toimetuse valikul võib avaldada muid artikleid. Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).